Liiga palju infot. Troppklient

Kas teid ka häirib, kui suvalise leheuudise avamisel hakkab keegi järsku jutustama? Mind kyll. Lappan läbi P-mehe või EPLi uudisenimekirja, klõpsin huvipakkuvad pealkirjad Firefoxi kõrvalsakkides lahti ja äkki algab Winampist kostva muusika taustal mingi kakofoonia.

Kusjuures EPL ja PM on ise selle yle jõle õnnelikud. Uudiste all on pisikesed punased kirjad "Video!" ja "Lisatud ka video!" (Või umbes nii.) Võiks ju võtta hoiatussiltidena, aga ilma videota varianti kah valida ei anna. Kõige kurvem on, et vahel harva ma tahaks neid etv24 klippe ikkagi näha, muidu keeraksin kõik Adblocki abiga kinni ja rahu majas.

Ennevanasti oli kaunis komme ehitada veeb nii, et ka dial-up'i peal hingitsejad saaksid seda kasutada. Niisugustest lahendustest ei maksa enam unistadagi, kõigi Eesti päevalehtede veebid on ilged latakad, iga uudise alla topitakse kogu ylejäänud leht, igas nurgas hypleb ja kargab mingeid tyytusi. Väike vihje reklaamisõprade maa peale kutsumiseks: mina näiteks keeran kinni kõik pildid, mis mu silma all end liigutada julgevad. Nad ei lase mul tekstile keskenduda ja käivad närvidele. Ja samamoodi käitujaid on aina rohkem. Nii et kumb kuulutus on lõpuks kasulikum: vilkuv ja lärmav pilt, mida ei nähta, või staatiline tekst, mida nähakse?

Yeah, right. Reklaamitöötajate eeldus on ikka, et klient on tropp. Ja klient tähendab siinkohal nii reklaami tellijat kui ka sihtgruppi. Ah et ei ole tropid? Öelge seda tellija nähes valedetektori all. Ka ei taha? Noh, millest me siis räägime.

Nii need asjad käivad. Lõppkokkuvõttes võidavad need asutused, kes annavad valikud inimeste endi kätte. Sest kui valikuvõimalust ei anta, võtavad inimesed need ise - või hääletavad jalgadega.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Headest asjadest ka.
Ajasin tykk aega Eesti plaadipoodidest taga Chopini valsse. Viisteist-kakskymmend aastat tagasi oli ta suured hullud valsid mu lemmikmuusika (või, noh, osa sellest). Hiljuti tulid meelde ja tõesti, ei ole nad vahepealse ajaga halvemaks läinud.

Poodides aga ei ole. Käisin päris mitmes, ei midagi. Paremal juhul mõni järjekordne best of syldikogumik ("...esitab paremaid palu..."), kus siis yks või teine jupike, valsse neile aga tavaliselt ei panda, pigem masurkad ja poloneesid.

No kui ei ole, siis ei ole. Ärge tulge pärast kobisema. On ka alternatiivseid meetodeid. Nyyd kaifin mitmendat päeva ja olen igati rahul.

Takkajärgi tulin muidugi ka Youtube'i peale, aga see ei lase muusikat kaasas tassida. Mõnest asjast on seal siiski hämmastavalt hea valik. Olgu siis yks mu lemmikuist ka näiteks toodud.



Mina muusikaterminoloogiat eriti ei tunne. Kuidas tõlgitakse eesti keelde "C sharp minor"?

Väikelaste leksikaalne lyhistus

Usina meeskonnatöö tulemusena valmis hetk tagasi uurimus, mis käsitleb väikelaste monolingvaalse leksikaalse developiteedi mõõtmist lingvistilis-kontseptuaalses kontekstis.

Valimis esindatud uuringusubjektidele esitati ylesanne kujul: "Palun produtseeri syntaktiline vihje, eristamaks transitiivset intransitiivsest."

36% ei saanud kysimusest aru,
18% nõudis emmet,
14% vanaema,
7% issit,
3% koera, kassi või muid segase speetsilise identiteediga pudulojuseid,
13% lahkus ruumist (neist 8% joostes ja 6% ust paugutades),
8% vaatas kysitlejat vaikides suuril silmil
ja 1% kysitletutest hammustas uurijat.

Tervist ja pikka iga

Skeptik.ee-s kirjutas Martin Vällik mõne aja eest sellest, kuidas ravimiamet soovitab inimestel mitte hakata marslaste tehnoloogia katsejänesteks ja toppida enda kehaosi tundmatutesse iidsetesse, Egiptuse pyramiidide tolmust valmistatud apastraatidesse, mis 90% juhtudel võtavad ära kõik haigused ilma igasuguste kõrvaltoimeteta, nagu on tõestanud Šveitsi Sõltumatu Instituudi valges kitlis onud. Mõte õige ja hea. Mõte tore.

Mind huvitab aga, mis nende imemasinistidega juhtub, kui neist ravimiametile rääkida. Millegipärast on jäänud mulje, et ei suurt midagi. Võetakse nende kodulehed maha? Ei. Pannakse äri kinni? Mkmm. Käib keegi ravimiametnik vähemalt lehtede kommentaariumites kobisemas, et kõiki tõbesid hetkega raviv kaadervärk, mida on maailmas yksainus, ei pruugi olla Eesti tulevase edu alus? Ei, EPL ajab sama joga tuima järjekindlusega edasi ning reklaamib kõikvõimalikke posijaid ja susserdajaid täiesti tasuta. Mis mõtet on siis viriseda? Valva ainult selle järele, et sulle endale lähedased inimesed mustlastele raha ei jagaks ja tosinakaupa biofoore ei koguks.

Noh, vähemasti on meil šarlatanide õigused hästi kaitstud. Käi mööda maad ja myyta oma vankrilt jahust ja searasvast salvidega potsikuid nagu mees muiste. Algajatele sobib eeskujuks yks tegelane Doktor Dolittle'i lugudest. Yks Murphy seadustest ytles ju ka, et on ebamoraalne jätta kollanokkadele alles nende raha.

Yhtlasi myyn enda imepärast leiutist, mis toob majja õnne, raha, tervise ja igavese elu. Koosneb vana mobiiltelefoni kestast, traadipusast ja yhest yllatusmuna seest leitud värvilisest kleepsust, aga aparaadi sisse vaatamine lõpetab toime, nii et ärge seda tehke. Maksab ainult 99 999 krooni pluss postikulud. Raha saatke mulle või pange põlema.

Ei inimene massina vastu saa

Kõrgetest ametiasutustest lekkis minuni kodanike mure.

AS XXX soovib tellida keeleekspertidelt analüüsi/hinnangut toote nimetusele "JUUSTUKREEM". Tegemist on sulatatud juustu tootega, mille koostises on naturaalsed juustud, kohupiim, vesi, hapukoor, taimerasv, või ja emulgeerivad soolad. Toode on kergesti määritav.

Oleme seisukohal, et nimetus "juustulaadne toode taimse rasvaga" on rohkem tarbijat eksitav kui "juustukreem". Miks ei tohi kasutada toote nimetuses sõna "kreem"?

Lisas tarbijakaitseametilt ja veterinaarinspektsioonilt saadud vastused.

Tundmatuks jääda sooviva semiootiku sõnul ei ole vaesekestel kahjuks vähimatki lootust. Taimse rasvaga juustulaadse toote valmistajate poolel on kõigest terve mõistus, ametite ja inspektsioonide selja taga kõrgub ent kolossina paber nimega EMÜ nr 1898/87.


P.S. Iseasi muidugi, et "Mummu light" on ypriski kole nimi.
Mummu oli teadupärast Mesopotaamia allilma valitsejanna Ereškigali vesiir ja kaunikesti synge kuju. "Mummu valgus"? No kuulge.
Pigem juba koeratoit "Mumuu".

Pidupäev: pealt siiruviiruline...

A says:
miks täna lipud väljas on? kalendris pole kyll mingit põhjendust
B says:
Euroopa päev ehk liputamispäev
A says:
???
B says:
on sihuke tähtpäev: Euroopa päev
B says:
kas sa ei tunne pidulikkust rinnas?
A says:
ah see on pidulikkus! ja mina mõtlesin, et jälle miski tõbi kallal
A says:
köhima ajab kyll, tõsi
A says:
on jah, juba 5. maist saati: http://en.wikipedia.org/wiki/Europe_day#Europe_Day


***

Viidatud Wikipedia artiklijupi tõlge.

Euroopa Nõukogu on tähistanud enda asutamist 5. mail 1949 "Euroopa päevana" alates 1964. aastast.

Praegune Euroopa Liit võttis "Euroopa päevaks" 9. mai Milano tippkohtumisel 1985. aastal, tähistamaks 9. maid 1950, mil Robert Schuman tegi ettepaneku luua ühtne Euroopa, mis pühenduks rahumeelsete suhete säilitamisele. Seda Schumani deklaratsiooni nime all tuntud ettepanekut peavad paljud nüüdse Euroopa Liidu loomise alguseks.

Praeguseks on 9. mai tähistamine levinum, ehkki mõned eurooplased eelistavad tänini 5. maid, kuna Euroopa Nõukogu loodi inimõiguste, parlamentaarse demokraatia ja seadusliku korra kaitseks, samas kui Schumani kõne soovitas lihtsalt Saksa ja Prantsuse sütt ja terast jagada. Juhtumisi tähistatakse mitmel varem Nõukogude Liitu kuulunud maal 9. maid ka võidupühana, märkimaks II maailmasõja lõppu. Enamikus Lääne-Euroopa maades tähistatakse seda 8. mail, ent Hollandis ja Taanis 5. mail.

Nii et ärge te siin arvake midagi ega hellitage lootust.

Ametlikult meil, muuseas, II ilmasõja lõppu yldse ei tähistatagi. Õige ka, alles sai teine mööda, viisteist aastat tagasi. Ja jaapanlastel pole tänini lõppenud, Venemaaga käib sõda ikka veel.

Sõda sõitis õue alla

Yldiselt ma poliitilist luulet ei armasta. Enamik sellest jääb minu jaoks samasuguse päevakaja ja tarbekirjanduse lahtrisse nagu SMS-salmikesed, asutuste synnipäevasoovid, Ekspressi nädalaluulerubriik, pomerantsid, remondiõpikud ja porno. Et kuhugi kaugemale ulatuda, peab juhuluule ikka väga hästi tehtud olema. Samas jõudsin ise aastate eest proosast luule manu just poliitika, Brechti ja Heine ja Bérangeri ja kelle iganes kaudu, nii et päris vastaline ma ka ei ole.

Õnneks kukub tänapäevalgi mõni asi hästi välja.
Yks näide on siin.

Tumedusi voogatan

A says:
voogama:voogata või vooata?
B says:
pakuks, et vahelduseta
B says:
ja ongi
A says:
tõsi, õss pakub ka
B says:
voogata
A says:
jah
A says:
Huvitav lisavõimalus on videofailide voogesitus interneti­aadressile. Selleks tuleb seada paika aadress ja port, millel videot voogata ning valida helile-pildile koodekid.
B says:
. o O ( kust siukesi sõnu võetakse? )
A says:
ajakirjast Technodroid
B says:
vooglema panna
B says:
millel video vooglema panna
B says:
kui see liiga ropp pole
A says:
nyyd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
A says:
sirp, lõika, alasile, haamer, löö!
B says:
voogama (oogama)
VNg Khk Emm Käi JMd Trm Plt KJn Trv Ran Vas kaart
voogama (oogama)
VNg Khk Emm Käi JMd Trm Plt KJn Trv Ran Vas kaart
B says:
http://www.eki.ee/cgi-bin/murdekaart.cgi?num=68946&sona=voogama
A says:
ehkki kui voogama tähendab ise voogamist, kas siis kellegi teise voogama panek ei peaks kuidagi teisiti olema?
A says:
voogatama?
B says:
tõepoolest
A says:
...ja voogatas video äkilise liigutusega netti, kust kostis hele kiljatus ja seejärel pikk, mahlakas vandumine

Pildi sisse minek

Eile saatis sekretär neljanda korruse listi kirja, et tema laua man pidi kunsti näidatama. Väga kiire veel lehega ei olnud, läksingi kaema.

Keegi kohmetu olemisega läti tydruk näitas tõesti oma suure mapi vahelt pilte. Olla Hispaania kunstitudengite tööd (või vähemalt nii ma aru sain, tema inglis oli sama vaevaline kui vene, sõnad "niderlandskii", "Netherlands" ja "Dutch" jäid yhevõrra arusaamatuks). Pilte oli seal ysna mitmesuguseid: van Goghi reprosid (või, noh, motiive vähemasti), maastikke ja merestikke, yks imelise valgusega sadamapilt (tahaks ytelda, kelle moodi, aga ei tule keelele), yks Chagalli ja veel kedagi (Klimt? Miró?) meenutav naine hobusel, midagi seinaornamendi taolist sygavsiniste elevantidega (yhe faktuuril veel lind ja teisel lill), veel yhed, liivaga krobestatud elevandid (väga huvitav tehnika, arvab võhik), yks sygavsinine jäsemepundar (sobiks just maal sinisesse tuppa), yks Hispaania vanemat sorti linnavaade (inimestel on puhvkraed, eks ole) jne.

Tydruk ise ei jaganud kunstist kuigi palju. Van Goghi veel teadis ja sedagi oskas ytelda, et yks Dali-laadne oli ära ostetud, aga Chagall ei ytelnud talle juba midagi. Olla mullu kohtunud Riias Hispaania kunstitudengitega ning nyyd saatnud yks talle suure mapi kursakaaslaste töödega. Mingi Hispaania kunstikooli abituriendid.

Võtsin kätte ja ostsin kaks tykki ära. Ei, muud olid ka põnevad, aga ma ise olen kaunikesti konservatiivne ja tunnen pidevalt vajadust millegi rahustava järele. Ja see maastik ja merestik meeldisid mulle tõesti väga. Ysna klassikalised ja detailsed, vanas heas laadis. Mere ääres on mäenatukesed ja lainete kohal kaks kajaka moodi elukat. Teisel pildil on mäed, paar tutsu segametsa sõnajalgadega ja miski tasase olemisega veekogu, jõgi või järv. Meenutab natuke Siberit.

Tulin koju, vaatasin pildid yle ja olin ikka ostuga rahul. Hommikul tõusin, ikka meeldisid. Vaatan nyydki ja sydametunnistus ei kripelda teps. Mis mina kunstist nii väga tean, aga ma olen saanud oma raha eest asjad, mis mulle tõesti meeldivad. Olen ikka mõtelnud, et koju kunsti varudes pead valima pildid, mida tahaksid iga päev näha. Mingi ärritavates toonides õudus ei tuleks minu jaoks kõne allagi. Ja nyyd läks selle impulssostuga ikkagi hästi.

Ei, mina olen igati rahul, arvaku teised, mis pähe tuleb. Kui ei meeldi, ärgu siis kylla tulgu. Mina elan siin.


P.S. Kuskil mapi vahel on yks Nerva ka, peaks välja kaevama ja koos teistega ära raamima.

Eesti kui torujuhe

Kaks tähelepanekut jäid öisest mõtisklusest välja.

Mõni inimene räägib sellest, kuidas Eesti on Venemaale hirmtähtis transiidikoridor. Jätame SKP protsentidest 5% vahele ja oletame, et Vene transiit annab Eesti SKPst tõepoolest 30%. Okei, see on see, mis läbivoolavast naftast toruseinte kylge jääb. Samas pole Eesti SKP mingi eriline suurus. Ma ei tea, milline on Eesti ja Venemaa SKPde suhe, tuleks uurida. Aga ikkagi ei jää siit muljet, justkui suudaks Eesti torude kinnikeeramine Vene majandust kuigi oluliselt mõjutada.

Teine kysimus on, kuivõrd palju on Eesti sotsioloogid yldse meie vene(keelset) kogukonda uurinud. Kahtlustan, et mitte väga. (Kas meil on yldse mõni vene sotsioloog? Eesti meedias esinevad loomulikult yksnes eestinimelised.) Mul on nimelt hypotees, et kui jätta kõrvale teenindus (ja võib-olla isegi seal), on suurem osa Eesti venelastest töötajaid koondunud vene ning Vene-suunalistesse firmadesse. Ent kas see oletus ka tõele vastab?

Hämarikuelu: läbi raskuste kahtluste poole

Sain täna põhilehega seitsme paiku valmis ja lootsin varsti kodu poole astuma hakata. Pisipudinad - haltuura nii-ytelda - võtsid aga sedapalju aega, et liikuma saades oli kell ammu kaheksa läbi.

Seisin vihmas ja jutlesin telefoniga. Eile kylmetanud, täna märg, sall hommikuse kiiruga koju ununenud, kaabu salli kõrval mytsiriiulis. Minutid tilkusid, siis nirisesid, ei trammi ega bussi. Lõpuks logisesin Vabaduse platsile.

Õhtu otsa mõtlesin, et astun koduteel poest läbi, ostan kyyslauku ja veel yht-teist ning kypsetan endale kerge tõvevastase eine. Lontsisin siiski tunnelisse, et uurida seal kuulu järgi seisvat võileivaputkat. Jutt jumala tõsi, seisis kyll. Aga 18.30ni avatud söögikohad on minu jaoks suuresti mõttetud. Tunneli teises otsas polnud enam kohviautomaatigi. Alles ta sinna pandi. Automaat tuli, automaat läks.

Tilkusin peatusse ja uurisin tahvlit. Veel kymme minutit vihmas? Tänan, ei. Lontsisin tuldud teed tagasi, võtsin nutumyyrist raha ja läksin kaema, misasi on see Baieri kelder, kus ma kunagi käinud polnud.

Täiesti ontlik asutus ja suuresti inimtyhi. Mingit imetoitu ma seal ei näinud, aga ega ma seda sinna otsima läinudki, akna peal helendavale hõbelusikasildile vaatamata. Kysisin baieri vorstikesi, rohelist teed ja Jägermeistrit ning sain kõike. Maitses, nagu baieri vorstikesed, roheline tee ja Jägermeister. Tee oli hea ja mõnusas soojapidavas kruusis, JM kylm ja klaas higine, vorstikõrvane hapukapsas köömnetega ning ahjukartulid pisut teistsugused kui eestlastel tavaks - meil on nad paremates kohtades pisut kuivemad ning halvemates kohtades kärsanud või siis lihtsalt ylessoojendatud keedukartulid. Sealsed olid pealt pruunid ja seest mahlased, vahelduseks täitsa paras.

Mobiililevi lauas polnud, võtsin tee kõrvale hoopis kotist Delovõje Vedomosti. On meil selline leht, mida eestlased enamasti ei tea ning suur osa venelasigi pole kuulnud. Ehkki mis imet seal ikka, olen näinud ka eestlasi, kes Äripäeva elus näinud pole. Nii et yllatus jäi seekord ära.

Huvitav, et sama lehe erikeelsed väljaanded niivõrd vähe omavahel suhtlevad. Alles kiitis ÄP juhtkiri Ansipit ja avaldas valitsusele igatepidist toetust, nyyd nurises DV juhtkiri rahva kannatuste yle Ansipi kapriiside tõttu. (Samas nimetab asutuse yks osakond teisele tehtavat tööd haltuuraks, nii et mis sealt siis ikka tahta.) Muud ma seekord lugeda ei viitsinudki kui pronkssõdurisse puutuvat viit lehekylge, pea eelpalavikust paks. Kyllap homme olen haige. Aga põnevat leidus sealgi kyllaga.

Vahva oli näiteks DV statistika. Eesti lehtedes pole ma justkui väga märganud lihtsaid ja selgeid kokkuvõtteid kogu selle jama võimalikust mõjust Eesti majandusele. Seal oli niisugune kastike täitsa olemas, ehkki selle sisu eestikeelse meedia arvamustega täielikult ei yhildunud. Näiteks yteldi Vene transiidi osa Eesti SKPst olevat 25-30%. Tõsi, iga selline hinnang on kohvipaksu pealt ennustamine. Kust neid täpseid numbreid ikka nii väga võtta, pealegi on iga firma mõjuala märksa laiem kui tema enda kontor ja hoov. Inimesed saavad palka ja kulutavad selle kuhugi, ettevõte ise tarvitab kõikvõimalikke teenuseid ja ressursse, mis tema otsese äriga ei seostugi, lisaks veel võimalikud ymbrikupalgad ja muu varimajandus, kapitali varjatud liikumine ja segaste omandisuhetega tytarfirmad. Samas on eesti lehtede oletused olnud 5-15%, nii et vahe on kaks kuni kuus korda - kyllaltki silmapaistev erimeelsus.

Ega see muud ytlegi, kui et me näitame endale asju nii, nagu me tahame neid näha. Kui me soovime uskuda, et Vene mõju meie majandusele on minimaalne, leiame vahendeid enda veenmiseks. Kui tahame uskuda, et see ulatub kolmandikuni me majandusest - leidub põhjendusi sellelegi. Kui tahame uskuda, et pronkssõdur ei meeldi peamiselt lumpenile, linnaalusest kanalisatsioonist vihmaga väljauhutud morlokitele ja guglunkidele, paneme lehte peamiselt poeryystajate fotosid. Kui tahame näidata töörahva õiglast viha, avaldame pilte yhtses rivis sammuvate rahvahulkadest ja brutaalsetest politseinikest. Igal juhul jätame kõrvale need fysiognoomiad, mis meie mõttelaadiga ei sobi. Ning selles ei ole tegelikult midagi ebaloomulikku: kõik ei saa korraga meie tähelepanu fookuses olla, midagi tuleb välja valida, loomulikult nopime siis sõpradele saatmiseks ja massiteabevahendites levitamiseks sellised yksikjuhtumid, mis meie arvates olukorrale iseloomulikud on, mis kajastavad peale konkreetse fakti ka midagi suuremat, juhusliku pealispinna taga kangastuvat symbolit või protsessi.

Objektiivne meedia on sama reaalne kui objektiivne teadus või objektiivne suhtumine yleyldse: et faktidele kuidagi läheneda, peame neist juba varem midagi arvama, taolised arvamused mõjutavad aga meie valikuid ja tõlgendusi. Dialektiline traagika, traagiline dialektika: objektiivne saab olla ainult objekt. Subjekt peab kandma oma saatust ning ta parim võimalus on endale oma subjektiivsust tunnistada. Kui ta seda ei tee, on ta elu lihtsam, tema mõtted on õiged, pyhad ja head ning ta teod õiglased, tema elu on kerge ning sydametunnistus rahulik.

Tänan, eelistan enda oma koos kogu selle ambivalentsuse ning kahtlustekyllasusega. Minu maailm on kirevam.
Lähipäevil muidugi ysna nohune.

Aulik emand või neiu!

From: N.N.
Sent: Thursday, April 19, 2007 12:02 PM
To: 'kena.tytarlaps@N.maakond.ee'
Subject: vabandage (ettevaatust, terav ja isiklikuvõitu kiri)

(nõrganärvilised, ärge lugege; edastage rahulikule ja kindlameelsele inimesele, kes läbi loeks, pehmendaks ja refereeriks)

Tervist, aulik emand või neiu,

Olen lugenud oma kaks korda selle lehekyljepikkuse "Tere tulemast N. maakonda!" lehekyljelise reklaami teksti. Ja nyyd tõi yks meie neljast toredast reklaamikujundajast kolmanda UUE TEKSTI. Paraku olen ma seda lugenud liiga vähe, et ma seda peast teaksin ja oskaksin pimesi teha vajalikke parandusi. Ja sestap olen tige, kurb ja masendunud, kuigi alles pool tundi tagasi oli mul yle kahe nädala _kõige parem_ tuju. Ausalt.

Kaks või kolm korda juba kujundatud ja kyljendatud ja toimetatud tulevasele trykisele UUT TEKSTI saata on yks kindlamaid viis teenida välja järgnevas tootmisprotsessis osalejate viha ja põlgus otse sydamepõhjast (pole minu otsustada, kas see viha on õiglane või mitte, kuid olgu kõrgemad väed minu tunnistajateks, jumalate päralt, et see on tõsi).

Kui teil teinekord on tegemist ykskõik millise kirjastamisasutusega, siis ÄRGE PALUN saatke neile teksti ära, kui see teie poolt lõplik pole. Poolikute tekstidega pole sellistes kohtades midagi teha ja tavaliselt pole kellelgi põhjust kujundajale või kyljendajale saata poolikuid mustandeid. Seega eeldatakse reeglina, et saadetud tekst on lõplik ja läheb tootmisse, tähendab: toimetamisse, kyljendamisse ja keeletoimetamisse-korrektuuri ning lõpuks trykki. Mõistlik on eeldada, et yksikuid parandusi võib poole tootmise pealt saata (nt paranduste loend, mis viitab lõigule, lausele või/ja reale, nii et toimetaja saaks parandused sisse viia – selline teguviis teenib minu silmis igale inimesele kannuseid ja mõistliku inimese renomee), palun väga, aga Wordi faile, täistekste vms – pigem surm häbi kätte ja vajumine maa alla.

Selle kirjaga ei esinda ma mitte oma tööandjat (PALUN ÄRGE SYYDISTAGE LEHTE! Vajadusel võtan vastu isiklikult kutseid duellidele sellel samal e-posti aadressil), vaid yksnes minu sygavalt isiklikku siirast frustratsiooni nädala kõige kiiremal hommikupoolikul. Ma tõesti loodan, et selle siinsest väljendusest on veidi abi, et muuta maailma veidi paremaks ja õiglasemaks (erinevalt tyhja ning kõleda ja kylma maailmakõiksuse poole suunatud vaiksest appikarjest ja masendushyyust, mis igal sellisel korral nii või naa vallandub) ning lisaks sellele palun vabandust, kui ma teie, aulik emand või neiu, tundeid kuidagi puudutasin.

Kõike head,
N.N.,
nyydseks kurb, kuri ja tige keeletoimetaja, kelle osaks on täna lugeda reklaame

P.S. Olen isegi avalikus sektoris töötanud ja seetõttu mõistan sektori töö spetsiifikat ja loomuomaseid probleeme, mis seal valitsevad. Tunnen Teile siiralt kaasa ja palun kõiki mulle teadaolevaid jumalaid, kelle abiga asjalood paraneda võiksid.

Jumalate abiga ja kõike head,
N.N.

Yks mu sõber saatis mõne aja eest kellelegi sellise kirja.
Kui te ei soovi samasugust kirja saada, käituge palun mõistlikult.
Kena päeva teilegi.

Dialektika: estontsõ vse urodõ, a ne vse urodõ estontsõ

Trollipeatuses seistes rääkis põnn, et kogu see jama tundub täiesti ebareaalne. Elad oma elu, askeldad ringi, teed syya või otsid poest jakki ja päikeseprille ning see kõik ei mahu kuidagi samasse linna, kus on katkised poeaknad ja märatsev lumpen.

Läksime trollile. Seal arutles seltskond turskeid noormehi teemal "Estontsõ vse urrrodõ". Maha minnes ahmis põnn õhku, enne ei julenud hingata. Syrreaalsus muutus superreaalsuseks.

Samas pole "tiblad, raisad, tuleks kõik maha lyya või tagasi venemaale kupatada, nendega pole meil midagi rääkida" ja "estontsõ vse urrrodõ" vahel mingit vahet. Loll on loll, sõltumata rahvusest või keelest. Ja lollidel pole ideoloogiat ega aateid, on ainult kihu kuhugi tormata, tyhi pilk ning suunurgast nõrguv ila.

Eralistides lärmitsevad vanad metsavennad, kes sõdivad siiamaani oma lapsepõlvesõdu, langevad paraku samasse kategooriasse.


***

5 tunniga saadi 600 abipolitseinikku. hurraa. mina kampaaniatesse ei usu ja kahtlustan, et neist vähemalt poolte puhul kehtib sama reegel mis USA presidendivalimistel: kes võiks seda ametit pidada, ei taha, ja kes tahavad, need ei tohiks. mis keelab eilsetel märatsejatel täna e-postiga avaldust saata?


***

Ja veel kord: yks vigadest on kahtlemata haridussysteemis. Viisteist aastat on nämmutatud ja mämmutatud jutukesi integratsioonist, vene kooli yleviimisest eesti keelele, nõuetest haridustöötajate eesti keele oskusele ja nii edasi ja nii tagasi. Vene koolidele õpikute tegemine pole kunagi prioriteet olnud. Meil pole neidki õpetajaid, kes kõigis vene koolides eesti keelt annaks, kõigi ainete omadest ei maksa unistada; ega selle palga peale ka muidugi vabatahtlikult minda.

Kui vene koolide õpetajad toovad lapsed demonstratsioonile, kuidas saab siis uskuda, et nendesamade õpetajate valiku, hindamise ja koolitusega kõik korras on? Haridusministrid tegelevad juba aastaid eelkäija jälgedesse roojamise, porisõja ja kurat teab millega veel, et ainult tööd tegema ei peaks.

Muuseas, kui eestlaste arvates on see suurepärane, et venelaste keskmine palk jääb eestlaste omale vähemalt kolmandiku, kui mitte poole võrra alla, ning et Tallinnas tuleb eesti teenindajaid tikutulega otsida, mida me siis imestame? Kui sa kuulud synnijärgselt inimryhma, kelle puhul sekretärist või santehnikust kõrgemale tõusmist silmapaistvaks saavutuseks peetakse, miks peaksid sa sellist yhiskonda armastama? Ning ärge tulge mulle ruthlaatretama, et myyja on sama tähtis kui poeketi juhataja. Ma ei usu, et Laatre saab sama palju palka kui Rimi myyjad.


***

Eelmise nädala nägu oli Guglunk. Praegu käib kõikjal kampaania loosungite all "tuvasta!", "nimeta!" ja "ytle, kes on pildil!" Ei tea, kas Guglunk kah passinime on saanud?
Oleks ysna irooniline, kui ta oleks näiteks Jaagup või Johannes.

Lilled on nunnud

Aga mina käisin täna teatris.
Või mis täna, noh, nyyd juba eile.
Näidati "Nabuccot" - mulle kui assyyrlasele möödapääsmatu teos. Pealegi meeldib mulle juba muistsest ajast Verdi, nii et igati asjakohane. Ning tõesti, nuriseda pole midagi. Nagu yteldi: "Jassi Zahharov on nii mõnus, et lahe on vaadata juba sedagi, kui ta lavale tuleb. Ehkki on muidugi veel parem, kui ta ka laulab."

"Nabuccot" lavastades lennatakse ikka selle orki, et hakatakse kujutama assyyria rõivaid ja olustikku nii, nagu meie seda ette kujutame, mitte Verdi või VT kaanoni järgi. Naljakas oli vaadata, kuidas sebis ringi suur hulk inimesi, kõigil peas kas need kenad tordikujulised mytsid, mille järgi otsustades nad kõik olid kuningad, või siis, hullem veel, peas kolme sarvepaariga mytsid ja käes toikad symbolitega, mille järgi oli tegemist jumalatega. Samas pidid nad justkui lihtsalt kellegi kaaskonda kehastama.

See selleks, yldiselt oli pilt vahva ja ilus ja värvikirev. Estonia ooperid sarnanevadki koomiksifilmidele: need on pikitud paksult täis kaadreid, kus kiiskavais rõivis lavalised sirutavad käed maaliliselt kuhugi, kus neid on raske ja ebaloomulik hoida, ning tarduvad paigale, et fotograafid ja tänavakunstnikud saaksid oma pildid ära teha. Staatiline liikumine, koomiksifilmide esteetika.

Verdi on mõnegi muu kõrval kergesti vastuvõetav ja tajutav. Kui ta otsustab ikka võimas olla, on tal väge rohkem sees kui pistikust tuleb. Esimese vaatuse lõpus oli kyll jabur kuulata, kuidas reipa ja suisa optimistliku muusika saatel lauldi: "Teid tuleb äära häävitada, trallalallallaa, juhhei!" Ent kyllap seostub see ka viisiga, kuidas meil tänapäeval libretodega ymber käiakse. Tõlkes vastab kymneminutisele dialoogile kaks nappi rida ning kavas mainitud "suurepärased värsid" jätavad mulje, et jutt on mõnest muust teosest. Idiosynkraasiprobleemid ehk.

Yldse tahaks kunagi libretosid lugeda. Kas teie olete iial mõnd libretot lugenud? Mina ei ole. Värssdraamasid kyll, hulgi. Noid on ka laiatarbeväljaannestes massiliselt, libretosid pole kohanud. Oleks huvitav näha. eks ole seegi näitaja, et amatööride netifoorumites on kõikvõimalikke muid tekstivorme, ent mitte seda. Tõsi, väljasurev või vähemalt haruldane vorm. Aga mõni võiks ju ometi olla? Tuleb kunagi uurida, millal on lahti Teatri- ja Muusikamuuseum ja mil viisil sinna lugema pääseb.

Kunagi ostan plaadi. Mälu pole enam see, meelde jääb vaid lapsest saati kuuldu.
Meeste kemmergus ymisesid kõik pärast etendust orjade koori.


***

20 minutit pärast meie lahkumist löödi Estonia aknad sisse.

Põhja politseiprefekt Raivo Küüt kinnitab, et olukord oli kontrolli all. Estonia aknad löödi sisse, sest nii oligi vaja. Ausalt yteldes oli see juba pikemat aega plaanis. Kavatsused olid hoolikad, vajalikud agentuurid olid ammugi teinud kõik tarvilikud mõõdistused ja sihtotstarbelised pildistused. Akende sissepeksjad olid erariides politseinikud, keda abistasid abipolitseinikud ja kaitsesid kaitsepolitseinikud. Ka politsei peab saama kuidagi oma esteetilisi vaateid väljendada, teha kirjandus- ja teatrikriitikat endale jõukohaste ja mõistetavate vahenditega. Olukord oli kontrolli all.


***

Falck Balticsi juht Urmas Sõõrumaa ütles, et valitsuse ja politsei öine tegevus Tallinna kesklinna piirkonnas oli täiesti läbimõtlemata. "Initsiaatorid, eeskuju näitajad, oleks pidanud kinni võtma ja 24 tunniks rahunema viima," rääkis Sõõrumaa. "Seda, mis aga toimus, oli kahju vaadata, kuidas näiteks kunsti- ja käsitööpoodide pidajad oma ärisid ise kaitsesid."


Riidepoe "Sulle" omanik: turvafirmast helistati ja öeldi, et kuna nad nemad ise kohale tulla ei saa, kas äkki poeomanik ise saab kohale minna.

Hugo Bossi poe omanik: oli öösel kohapeal, kuid kaitsta oma äri ta ei suutnud. "Politsei ei teinud mitte midagi. Ühel kellajal saabus suurem hulk politseinikke ja piiras maja ümber. Videolt on näha, et pool tundi on saadud siin vabalt tegutseda, inimesed olid jõukudega siin sees."

Hiina restorani Kathmandu klienditeenindaja Andres Vimm tunnistas, et kuna turvafirma Alfastar neile appi ei tulnud, olid omad vahendid käepärast võtta. "Meil oli kuumad veed valmis," ütles Vimm. Tema ja kaastöötajad hoidsid hinge kinni, kui märatsev jõuk mööda tänavaid liikus ja enda järel lõhutud linna jättis. Restorani visatud kivi on siiani alles, põrandal vajavad koristamist klaasikillud.

Kapten Tenkesi omanik Tõnu Hellam pole rahul politsei ja turvafirma tööga: "Helistan Falcki, olen kümme aastat neile maksnud. Nemad ütlevad, et ei julge kohale tulla!" rääkis Hellam. "Ja selle aja sees, kui ma siin öösel kella poole kolmeni olin, ei näinud ma siin Pärnu maanteel ühtegi politseinikku," ütles Hellam.
Kapten Tenkes on vaatamata katkistele akendele täna avatud.

Niisiis: politsei tegevus oli läbimõtlemata. Ja olgu jumalad tänatud! Oleks nad selle läbi mõelnud, poleks nemadki kodust välja tulnud. Just nagu Falck.

Ennustan teelehtede ja veiniklaasi põhja pealt, et kindlustus suhtub asja nagu turvafirmadki: ega te meile selle eest pappi maksa, et me teie jamadega tegeleksime. Meil on lihtsalt väga ilusad ja kurvad silmad.

Huvitav, palju neil päevil ka lahkumisavaldusi tuleb?


***

Slohtuleht, 27.04.2007 02:27
Eesti noored kogunevad hetkel Vabaduse väljakul. Mõnel neist on käes parajad kaikad. Noormehed kavatsevad venelasi mööda linna otsima minna. Eestlased aktiviseerusid suhteliselt hilja, alles siis, kui vene noored olid juba korraliku rüüstetöö teinud. Väidetavalt seetõttu, et eestlased istusid vanalinna pubides ega ei teadnud asjast midagi.

Gorjatšije estonskije parni.


***

Tunaeile tegutses igayks veel oma nime all. Eilseks olid politseinike nimesildid kinni kaetud ja lärmajate näe ees rätikud. Tänavavõitluse klassika: vastastikusel vaikival kokkuleppel keeldub kumbki pool oma tegude eest hiljem vastutamast. On saabunud see huvitav aeg, millega hiinlastele omistatud needuses ähvardatakse. Nimetuse aeg.


***

Postimehel on huvitav väljendusviis:
Kell 23.27 liigub sadakond matsi mööda Viru tänavat vanalinna poole ja peksab sisse lillemüügiputkade aknaid. Lilled võeti kaasa ja kingiti jõuguga koos liikuvatele tüdrukutele.


***

Vaatasime põnniga arvutist uudiseid. Pool tundi räägiti ryystamistest, politseist, poodidest, poliitikast ja katkistest akendest. Ja siis... ilmateade. Põnn hakkas naerma.

See on 9/11 efekt. Kui tuleb midagi nii tyhist kui ilmateade, hakkadki naerma.


***

Praeguseks on Eesti syndmused Google Newsi maailmarubriigis juba neljandal kohal pärast Venemaad, Saudi Araabiat ja Somaaliat ning otse enne Mstislav Rostropovitši surma. Rebimine on tihe. Siiski on teateid 459, silma jäävad Irish Times, MSNBC, Moscow Times, BBC, Houston Chronicle, Guardian, Times...
Ei saa kurta.


***

Martin Helme ja Kalev Rebane meeldivad mulle sama vähe kui vastaspoole populistid. Samas on Helme intervjuus Slohtulehele paar asja, millega ma isegi nõustun.

Toimuv šokeerib meid nii palju ja huvitab väljamaalasi nii vähe just seepärast, et mujal poleks selles midagi imepärast, Eesti on aga korralikult sumbunud konnatiik. Ja hea on. Mõne aasta eestki poleks me midagi taolist ette kujutanud. Ka 1991. aasta augustiputš möödus mõnevõrra rahulikumalt, iseseisvuse väljakuulutamisest rääkimata. Praegune olukord on saavutatud mitmepoolsete hoolikate jõupingutustega pikaaja vältel, tyhja koha peale mullistusi puhudes on ponnistatud on nii Venemaal kui ka Eestis.

Eks on ysna selge, et kogu pronkssõduri-aktsiooniga on lootusetult hiljaks jäädud. Kymne või isegi viie aasta eest, kus ka Venemaa koristas oma kolgastest kasutut rauakola, võinuks sõduri niimoodi ära viia, et keegi poleks köhinud. Isegi oodata pool aastat või aasta, kuni kõik valvurid on tydinud valvamast ning lärmajad lärmamast, võinuks selle poole tunniga ära vedada ning asi tahe, jama palju vähem. Praegu aga...

Viimase aasta jooksul on Eesti poliitikud ise, eriti muidugi reformikondlased, teemat hoolikalt õhku täis puhunud ja yleval hoidnud. "Me teeme sellega kohe midagi! Ei, siiski veel mitte... Aga varsti! Ei, siiski veel mitte... Homme hakkame seda kuhugi vedama! Ei, ootame veel..." Kui liita pidev otsustamatus, mis sest kujust lõpuks ikkagi saab, läheb ka kõige rahulikum hing igikestva mämmutamise ja nämmutamise mõjul närvi. Valimiste eel oli kuid eriti oluline loosungite ja lubadustega vehkides jamale veel yks vint peale keerata. Ära siis niisama herilasepessa istu, enne peksa teist ikka toikaga. Ning ka mõnele koalitsiooniläbirääkimistel osalenule jäi mulje, et pronkssõdur on Ansipile tähtsam kui muud punktid. Nyyd on sõnnik yles kaevatud, supilusikasse sätitud, törts vahukoort peale lastud ja suu poole teele saadetud - ainult maitse yllatab miskipärast me gurmaane.


***

Andrus Kivirähk kuulutas laupäevases Päevalehes:
Me patrame suure suuga integratsioonist; räägime sellest, et aeg on küps muuta vene koolide gümnaasiumiharidus eestikeelseks, samal ajal kui needsamad gümnasistid rüüstavad öösel viinapoode, kisuvad õnnelikult naerdes varastatud suitsu ja skandeerivad: "Rossija! Rossija!" ning mis eriti naljakas: "Fašizm ne proidjot!" Ja ometi korraldavad nad sealsamas nii stiilipuhta kristalliöö, et Hitler ja SA pruunsärklaste staabiülem Röhm võiksid nende üle õigusega uhked olla.

Kas politsei omadega hakkama sai või mitte, on vaieldav. Kindlasti võinuks ka hullemini minna. Näiteks siis, kui politsei teinuks sama, mida turvafirmad. Kindlasti võinuks ka paremini minna. Näiteks siis, kui sissepiiratud sajast inimesest vahistatuks yheksakymmend, mitte neli-viis, või kui oleks vähem aega raisatud ajakirjanikele. Kirjelduste järgi sai iga kesklinnas viibinud reporter nina paar-kolm korda mullaseks. Aga mis meil neist.

Igal juhul on tegemist Eesti haridussysteemi läbikukkumisega. Suur jagu Tallinna kesklinnas möllanuist on syndinud pärast Nõukogude Liidu lagunemist, igatahes algas neist enamiku koolitee Eesti Vabariigis. Tänavale läksid Tallinna vene koolide õpilased, Eesti haridussysteemi saadus. Võõras propaganda, ässitajad ja muud kurikaelad on vahukoor tordil, põhimaius on aga me endi kypsetatud. Nii et kui on tahtmine kedagi sõimata, palume lahkesti lähima peegli manu.

Kõigi sõdade parima kahuriliha on ikka olnud kooliõpilased. Neisse pole elu veel systinud ilusate sõnade vastaseid antikehi, immuunsussysteem on veel nõrk ning mõnele selle väljaarendamiseks aega ei jagugi. Selles suhtes pole vahet, kelle või mille eest mõni neist väidab end sõdivat. Kaarli kiriku juures rusikaid raputanud noortel polnud erilist vahet, nii nagu pole vahet nõukogude myytide kangelaslikel polgupoegadel Suures Isamaasõjas ja eesti myytide kangelaslikel koolõpilastel Vabadussõjas. Sõda on sõda, ja kui keegi imestas, mis teevad demonstratsioonidel kolmeteistaastased, on vastus lihtne: seda, mida alati. Sõdivad võõraid sõdu.


***

Kell 00.09 Päevalehe reporter Oliver Õunmaa teatab Viru tänavalt, et politsei on nüüd lillekioskite kaitsele asunud ja nende ette aheliku moodustanud. Samal ajal on Viru tänaval näha teismelisi Eesti piigasid, kes üksteisele lilli jagavad ja kilkavad, et lilled on nunnud.

Veebiajakirjandus: info kui uimane kissell

Päevalehtede saidid on aeglased. Nagu ikka suurte jamade korral, on kõige stabiilsem Äripäev, kus info pole kyll eriti operatiivne, aga kõik oluline on olemas. (Annika oli siiski miskil ajal Pärnu maanteel, loodame, et viga ei saanud.) EPL ei võta yldse toru ja Postimees venib nagu tatt. Neil on muidugi eriti intelligentne komme oma lehte kogu aeg uuendada, nii et kui yhendus on sant ja jutt pikk, kaob see sul poole lugemise peal eest ning oodates lähevad seljakarvad halliks. Lisaks topib P-mees suvalistesse kohtadesse isekäivituvaid videoaknakesi, nii et brauseri teises aknas nahistades hakkas järsku Ansip lobisema. Eesti lehtede saite teevad praegu teismelised, tuleb see mood kuidagi yle elada. Kannatame ära.

Kõige funktsionaalsem allikas ongi praegu blog.tr.ee. Minutit pole vaadanud, see on viimasel ajal liialt alla käinud. Aga lappad 20 blogikirja läbi ning teadki juba rohkem kui teada tahtsid.

Kes ytles, et muus maailmas uudised Eestit ei maini? Malaisia 13. kuninga kroonimise ja Guernica 70. aastapäevaga on muidugi raske konkureerida, ent Google Newsis rääkisid päringus "Estonia" rahutustest esimene, kolmas ja viies viide. Lugema ei hakanud, kyll homme jõuab ka.

Enne homset ei viitsi kyll asja pikemalt analyysida ning siis on juba kõik kohad jahumist täis. Samas - kui igayhel on ses asjas midagi ytelda, kyllap oleks mulgi. Eks näis, kas muude tegemiste kõrvalt aega leian.

Kellele ei meeldi Johnny Depp?

Tegelesin omal käel pisut uurimistööga ning pyydsin leida vastust noorte kõrtsumeeste Kaalikese ja Paku eksistentsiaalsele kysimusele.

Tõsi, eestikeelsest veebist tuli guugeldusele "ei meeldi Johnny Depp" vastuseks yksainus juhtum, nimelt ei meeldi Depp yhe mulluse Postimehe artikli kommentaatori Manni emale.

Ingliskeelne "don't like Johnny Depp" andis seevastu 13 200 tulemust, "doesn't like Johnny Depp" lisas sellele 2490. Kõik kokku seega 15 690 inimest. Ehkki tegelik hulk on ilmselt veidi pisem, mõni tulemus on otsingus mitu korda ja mõni kommenteerib teist, ei ole asi yldse lootusetu. Sellise publikuga majandab yhe kõrtsu ära kyll.

Rohkem kahjuks aidata ei oska, mulle Depp meeldib. Aga poisid, ärge heitke meelt, keegi kartis isegi Virginia Woolfi. Näidake Deppi rohkem ja lähemalt, kyllap temagi populaarsust kaotab. Proovige näiteks suure pildiga näonahast või hammastest.

Intjuligentsid rokivad edasi

Intervjuust samalt lehekyljelt:
Olen lennanud ka vana bi-tüüpi lennukiga "Tiger Moth".
Et siis lennuk, millele meeldivad nii lennukid kui ka helikopterid?

Ma komposeerin ju veel tele jaoks ka, igasugu taustad dokumentaalide jaoks jne.
Intervjueerija ilmselt eksis, õige sõna on "komposteerin".

Järgmiseks räägib staažikas "kultuuriajakirjanik" korduvalt näidendist "Caweman" (hea fantaasia korral võiks see olla "Kraaksmees") ja näidendi "režissörist".

Aga noh, samas on Poni ja Klaidi kavas ka õhtu nimega "Best Video Hits Of Ever" ehk siis Ita Everi parimad videolöögid. Väärikas vanuses diiva on vanas eas veel videokunstiga tegelema hakanud - tubli, väga tubli! Oleks mul tema jaks...

Muusikayritused intjuligentsidele

Keegi tahtis homses lehes kirjutada nii:

C-JAM Kvartett: neli meest, neli tooli, neli tšellot ja meeliköitev muusika. Kavas valitud kirev buklett teoseid maailma muusikaliteratuurist.

Selge see, kui juba literatuur, siis muidugi ka buklett.

Vanasti räägiti kadakasakslastest ja pajuvenelastest. Kodus kypsetatud libainglaste kohta oli ka mingi sõna, kahjuks olen selle ära unustanud.

Anonyymse iluleja ja teiste temasuguste rõõmuks tuleb Ponis ja Klaidis yritus nimega Valburg’s Night. Arvake ära, millal.
Vastused saatke palun Ponile ja Klaidile.

Ilusad inimesed

(Ettevaatust, diskrimineerin.)

SomethingAwfuli foorumis vesteldakse kenadest poliitikutest. Eks seal ole igasuguseid, aga mõni torkab tõesti silma.

Pisike loend:
* Ségolène Royal, Prantsuse presidendikandidaat
* Ruby Dhalla, Kanada parlamendisaadik
* Julia Tõmošenko, Ukraina endine peaminister (yks haruldane pilt leiti ka lahtiste juustega)
* Mary Carey, California kubernerikandidaat
* Stephanie Herseth, Lõuna-Dakota parlamendiliige
* Daniela Santanchè, Itaalia Rahvusliku Alliansi liige
* Ilona Staller ehk Cicciolina, Itaalia endine parlamendiliige (alustas Itaalia esimeses rohelises parteis)
* Natasha Stott Despoja, Austraalia demokraatise endine juht
* Condoleezza Rice, USA riigisekretär
...ja rida meesterahvaid, keda ma lähemalt ei uurinud. California praegune kuberner näiteks.

Samas pole Eestilgi midagi häbeneda. Viimastel valimistelgi oli päris kena saak, peaks minema ja Eesti kuvandit kaunistama. Kahjuks tuleb praegu meelde vaid see vahva politoloogipiiga, kes usub vist tänini, et USAs on riigikeel. Keda veel soovitada?


P.S. Yldse on Eesti poliitika näiteks Hollandi või Rootsi kõrval konservatiivne ja rahumeelne. Ei ole meil ei piraate ega loomakaitsjaid, onu Donaldi parteist ja pedofiilidest rääkimata. Ja Uus-Meremaa suuruselt teist religiooni meil ka ei registreerita. :(


P.P.S. Diskrimineerisingi. Ainus meesterahva link viitas Terminaatorile. Ja paras talle!
Vt ka.

Päikesepoisid: punktimälu

Vahel on juhe juba hommikust peale koos. Avastad järsku, et ei mäleta elementaarseid asju. Loodad teise peale. Tema ei mäleta ka.

A says:
argh. hommikujuhe. "lisatasu 24,50 eurot" või "24.50 eurot"? aga ilma eurota?
B says:
olen komaga pand alati
A says:
hm
B says:
aga ilma eurota oleks vist punkt...
A says:
aga kas eesti keeles pole seal mitte punkt ja sellest siis see segadus inglise allikatega? või oli see vastupidi?
B says:
võimaitia
B says:
eitia
A says:
ei, punkt oli inglises tuhandete vahel, järelikult oli neil komakohtade ees....koma? aga miks ma mäletan, et meil oli miski teisiti?
A says:
arrrrgh
B says:
oot
B says:
neil on koma tuhandete vahel
B says:
komakohti märgivad punktiga
B says:
vaata oma klaviatuuri Num Padi
A says:
mis, mul on seal koma
A says:
ja siis?
B says:
a mul on punkt
A says:
tyng!
B says:
nojah, et inglise: 10,000.07
meie: 10 000,07
A says:
jah, saa nyyd siis aru
A says:
need on ju numbrid lihtsalt
A says:
aga 4.12 kirjutati viina hinnaks juba väga ammu

Monk. Adrian Monk

Demotivatsioonipostereid mäletate?
Ei mäleta? Minge ja vaadake.

Nyyd mäletate.
Seega minge ja vaadake uut portsu.

Ja siis tulge tagasi ja ytelge, kas ka teil tekib tahtmine ylemisel pildil keskmise mehe käsi õige nurga alla käänata?

Raamatu-uudised, 8. osa: postipakid ja bestsellerid

Täna tuli jälle portsjon häid raamatuid. Mis uued nad nyyd nii väga on, aga minu töises raamaturiiulis kyll.

* Kim Stanley Robinson, The Years of Rice and Salt. Failina loetud, aga nii pagana hea asi peab endal riiulis olema. Kogu aeg kiidan, nyyd ilmselt laenutan ka.
Täiesti eepiline - ja seda sõna kõige paremas mõttes.

* Richard Adams, Watership Down. Kultusteos. Lugenud pole, kuulnud olen. Multikat on meil kah näidatud, tõlkima ja kirjastama peab ise.

* Robert Markley (toim), Virtual Realities and Their Discontents. Ei ole lugenud, ei ole kuulnud, ei mäleta, kust ma ta leidsin. Ent raamat, milles artiklit Neal Stephensoni Lumevaringust illustreerib skeem Toora kommentaaride paigutusest, ei saa ju ometi halb olla.


***

Tegelikult oli yks kastike Raamatukoist ka. Meil on siin varsti parem raamatukogu kui Ristikivi Seltsil. (Mis on yldse yks niru asutus, lasi muuseumil ära surra ja puha. Mine või appi.)

* Endel Nirk, Teeline ja tähed.
* Karl Ristikivi, Valitud kirjad 1938-1977.
* Karl Ristikivi. Kirjanduslik päevik.
* Bernard Kangro, Karl Ristikivi. Kirjad romaanist.
* Kirjad üle mere. Mart Lepiku kirjavahetus Julius Mägiste, Karl Ristikivi ja Bernard Kangroga.
* Karl Ristikivi, Viimne vabadus.

Ja magustoiduks:
* Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini. Eesti proosa 1906-1940.
Minu ajal seda veel õpikuna ei pruugitud.
* Pentti Saarikoski, On või ei ole. Euroopa serval.
Miks ostavad inimesed vanade asjade ylessoojendusi, kui eelmistki väljaannet on poest kenasti saada?
* Vassili Aksjonov, Armastus elektri vastu.

Kahjuks oli Raamatukoi arvepidamine jälle ajast maas ja "Ei juhtunud midagi" asemel anti mulle mu raha tagasi. Kurb. :(

Suitsupoiss ja pohlamops

Veel reklaami. Trykitakse ära reedeses lehes, aga ma ei usu, et Ester liigse levitamise vastu protesteeriks.

12. aprillil käisid maitsjad maitsmas ja sööjad söömas ning kuulutavad nyyd, et 2007. aastal hinnati tiitliga Tunnustatud Eesti Maatoit sihukesed asjad:

AS Arke Lihatööstus
Suitsukeedusink “Suitsumops”
Poolsuitsuvorst “Ahjuvorstike”
Kodune pihv

OÜ Jäneda Mõis
Praad “Kutsari kiusatus”
Praad “Jäägri kõhutäis”

OÜ Kitse talu
Hapukapsas

OÜ Luke Farmimeierei
Valgehallitusjuust Breti Brie

Pihlamari OÜ
Porgandi-pohlamarjamoos
Metsamarja segumoos (vaarikas, mustsõstar)
Rannametsa haldjamoos (mustikamoos)
Vaarikamoos
Porgandi-astelpajumoos

Pilguse Mõis OÜ
Speltanisu küpsised kirsside ja piparmündiga
Lillesoola, kadakamarjade ja ürtidega suitsune lambakints

OÜ Puhu Kaubandus
Ahjurulaad
Pikkpoiss pohlamarjadega “Pohlapoiss”
Forelli-majoneesitarretis
Pasteedirull
Sült

AS Silva-Agro
Kana rukkikuues
Suitsukeele-oasalat mädarõikakastmega

Vetsitall OÜ
Hiiu lambaroog
Kruubipuder köögiviljapärjas
Praad “Vetsi vedruvanker”

Eks siin ole igasuguseid, aga mõni tekitab kyll tahtmise proovida. Kana rukkikuues näiteks. Ja Pohlapoiss on ilus nimi. Suitsumopsi kohta ei tahaks kysida, kelle lihast. Sööks vaikides ja kurvalt. Haldjamoos on muidugi veel hullem.
Mõtteid mitmesuguseid.
Näiteks: lõuna jõudis kätte.

Wanted: Õrn lumekurat

Vahetan koopamateeria õrna lumekuradi vastu.

Juhtus nii, et ostsin juba teise eksemplari Maarja Kangro luulekogust "Tule mu koopasse, mateeria", aga "Kurat õrnal lumel" on siiani saamata. Kaubamaja raamatupoes oli otsas kah, viimati myydi jaanuaris.

Nii et kui kellelgi on, eks.

Ja jälle langeb sulatõtt su suust

Kas Te tõesti pole märganud, et juba mõndaaega valitseb meid tunne, et "Jaak, kurat, maa - jalad juba põhjas!"? Meil on nüüd "oma car'id ja oma villad", karusnahad ja õhtuülikonnad, ärid ja tööstusettevõtted, "party'd" ja suvipäevad ja veel palju, palju muud. [---] Kunst [---] pakkugu inimesele kõigepealt lõbusat meeleahutust ja ajaviidet, kuid ärgu olgu mingi ristsõna-mõistatus nagu on seda Tubina viies sümfoonia või Ristikivi "Hingede öö". Nii mõtleb meie tavaline läbilõikepagulane.

"Lugejalt kirjanikule", 1955, lk 140-141
cit. via "Eesti kirjanduslugu", 2001, lk 394

Börsiuudised

Hindade laiapõhjaline langus:
Tallinna börs, 19.04.2007
(Peeter Tedre ainetel)

Käis yle börsi eile kõle tuul
ja kestis laiapõhjaline langus.
Vaid yks väärtpaber seisis vaevatult
ja kahel jätkus tõusmisekski kangust.

Neist kõige hullemini kukkus Kalev,
likviidsus kel on silmapaistvalt kidur.
Ehk hajus tegevus ei ole kõige parem,
ei too see majja komme ega pidu.

Olympic EG aktsia jälle troonis,
sai käivet kaheksa miljooni eest.
Tõi lõviosa, seitse miljont krooni,
plokktehing juba päeva alguses.

Alanes Ekspress ligi yks protsenti,
kuid pidas vastupanutase kymme tuhat senti.

Vabastajad ja marodöörid

Kontorikoonlane tsiteerib minu soovitusel Juri Lotmani sõjamälestusi. Tsitaat on ilus ja nauditav ning ei saakski praeguse yldise suhtumise taustal ilmuda mujal kui nišiajakirjanduses nagu Akadeemia või mõni obskuurne kalapornoajakiri. Keegi lihtsalt ei tea, et see seal on.

Tsitaat on ilus, Lotman võrdleb vene ja ameerika röövleid. Nyyd võiks selle mõnes militaarlehekeses ära trykkida. Mõtleks eestlasedki järele, milliseid meeneid Iraagist koju vedada, et seljakott oleks kerge ja kasum kõrge. Laidoner ees, õnnetus taga.

Marodöör < mal (l sarnastus rahvasuus sõnalõpu r-iga) + odöör: see, kes ainult paha haisu maha jätab.

Kuidas kirjutada uudiseid

Sama uudisnupp
1. lehe veebivariandis:

Jukose tehased müüdi 3,56 miljardi rublaga

Jukose Tambovi ja Belgorodi oblastites asuvad tehased müüdi oksjonil 3,56 miljardi rublaga (1,6 mld kr) Vene riigifirmale Rosneft, vahendas Lenta.ru.

Vene riigile kuuluva Rosnafta tütarfirma Monte-Valle võitis neljanda oksjoni Jukose varade müügil. Oksjonil olid müüki pandud Tambovi ja Belgorodi oblastites asuvad tehased. Tehingu summaks oli 3,56 miljardit vene rubla, oksjon alghind oli 2,64 miljardit vene rubla.

Neljandal oksjonil tegid pakkumised neli firmat: Versar, Finants Agentuur, Monte-Valle ja Nafta-aktiiv, mis kuuluvad ettevõtesse Rosnafta.

2. paberlehes:

Rosneft jäi Jukose tehastest ilma

Jukose vara neljandal oksjonil müüdi tehased Tambovi ja Belgorodi oblastites 3,563 miljardi rublaga (1,6 mld kr) vähetuntud USA firmale Monte-Valle, vahendas Lenta.ru. Neljast osalenud väikefirmast esindas Neft Aktiv riikliku naftakompanii Rosneft huve.

Hea oli, et jaole sain. Kahtlust tekitas see, et uudises olid nii Rosneft (millest suurem jagu lehe lugejaid kuulnud on) kui ka Rosnafta (mida ma alguses väljamõeldiseks pidasin). Lappasin läbi kõik sellekohased uudised Google Newsis ja guugeldasin nimesid.

Monte Valle (vahel sidekriipsuga, vahel ka Monte Velle) on tegelikult täiesti tundmatu asutus. Oksjonil osalesid veel samavõrd tundmatud Finansovoje Agentstvo (Lääne allikais Finance Agency) ja Versar ning Rosneftile (mitte Rosnaftale) kuuluv Neft Aktiv (vahel ka Neft-Activ, majandusžurnalistid ei ole yhelgi maal eriti täpsed ega ka kirjaoskajad). Paar yksikut lehte mainivad, et MV eestkõneleja on Nikolai Lashkevich ja Moskvas registreeritud firma avas 2003 augustis ameeriklane Steven Patrick Lynch (teistel andmetel on ta peadirektor ning omanik on keegi eraisikust amer).

See kõik on huvitav eelkõige näitena lehetegemise võlust ja valust. Uudise kirjutas justkui ajakirjanik, eks ole. Ja meil on terve veebitoimetus. (Et see pigem tytarlaste pansionaadile sarnaneb, on omaette teema.) Pärast formaatis selle paberlehte ymber teine ajakirjanik ning kylje päises seisab veel yhe toimetaja nimi.

Mõni neist ei oska paraku ei inglise ega vene keelt ning keegi ei vaevu kontrollima nimesidki, rääkimata faktidest. Sest olgem ausad: keda see kõik kotib? Lugejad neelavad kõik alla, kirjuta mida tahes.

Tehke teie ka nii.



P.S. Okei, võib-olla olen ma liiga kuri. Aga ma pole eriti kuri inimeste peale, mõnel juhtub ja mõni on lihtsalt vale töö peal. (Ehk võiks meil olla igati edukas õmblusosakond, kus tikitakse musta ja valge lõngaga punastele diivanipatjadele aktsiagraafikuid?) Olen kuri systeemi peale, sest kui maja yhes nurgas räägitakse paatosega hoolivusest, vastutustundlikkusest ja muudest lilledest-liblikatest, ei tohiks teises nurgas selliseid asju juhtuda. Või topitagu siis esimeses nurgas kõnepidajail suu kinni ning tunnistatagu, et on asutus nagu iga teine, kus paremates paikades on mõnus äraolemine ja kehvemates kõigi sõda kõikide vastu. Koherentsus yhe maja piires, palun.

Ellujäämisõpetus

Guugeldasin hetk tagasi fraasi "eluliselt vajalik", et põhjendada selle kasutamist meeskonnapidamise koolituse reklaamis.

Esimesed viis, voilà:
1. toidulisand
2. tööraamat
3. raamatupidamine
4. NATO huvide kaitse
5. IT-lahendused

Hankige endale kähku tööraamat ja toidulisand, soovitab enesesäilitusinstinkt.

1912

Ei ole just palju asju, millest rääkida inimesega, kelle ranne on kaks korda jämedam kui käsi.

Käisin tänaeile haiglas oma vanaema vaatamas. Kas ma olen kunagi kirjutanud, et ta on syndinud 1912. aastal ja et ta mäletab Vene revolutsiooni? Et tal on nii terav keel, et mu ema kardab seda siiamaani?
Loodetavasti ei ole. Kaldun oma eraelust paranoiliseltki vaikima. Mis on hea.

Mu vanaema pole kunagi eriti suur olnud. Nyyd on teda poole vähem. Tema haprad lokid on pisikesed ja peadligi ning luud veel hapramad kui juuksed. Aga ta on sama jutukas ja terav kui vanastigi, just nagu ta alati on olnud. Kõik see, mis on tema, on ikkagi alles. Ehk tuleb ta sellest veel ometigi välja.

Ta saab mais 95.

Haiglas rääkisin temaga sellest, et ta ei taha midagi. Kõik toiduasjad saatis tagasi, maasikateni välja. Lilledest oli siiski hea meel. Inimesed toovad haigetele miskipärast palju rohkem syya kui lilli.

Haiglas mõtlesin, et välja minnes hakkan nutma. Siis tulid elu ja inimesed ja ei andnud millekski selliseks enam aega.
Lähen duši alla ja vesi viib kõik minema. Mineviku, tuleviku ja aja.

Uus rohi kasvab läbi vana

Kandsin täna blogiservast rea linke maha, eelkõige just roheliste blogilaibakesi. Ei tea, miks nad niimoodi teevad. Ju on samasugused nagu päris inimesed, sellepärast.

Tunne on ikka nagu Philip Larkini luuletust "Viige yks koju lastele" lugedes. Eestikeelset vaadake viimasest Vikrist.
Larkin on yldse hea. Terav ja hea.

Teisest kyljest vaatasin oma fiidriiri läbi ja sain umbes sama palju linke juurde. Vähemalt yks yteldi mulle otse, mis on väga kena.

Looduses säilib tasakaal, kevaded-sygised on yhekorraga, on yks ja seesama.
Ja ikkagi mäletame me oma lemmikloomi ja matame neid, kuni elame.

Kuidas saab porgand oliivi sisse?

A says:
ta ronib puu otsa ja ootab, kuni oliiv talle ymber kasvab
A says:
lihtsalt, et Sa teaksid
B says:
mul on veel versioone
A says:
eks ikka
A says:
aga ma olen fotosid näinud
B says:
see oliivi keiss on tegelt komplitseeritud
B says:
päriselt ei tea keegi
A says:
hmm?
A says:
milles on probleem? pole tuttavaid oliive?
B says:
oliivid on kõnelemise hetkeks kõik surnud
B says:
kes olid elus, need ei tea porganditest midagi
A says:
kardetavasti on see porgandite salaorganisatsiooni syy
A says:
nad kohtuvad öö varjus, leegitsevad tõrvikud peos ja valged kapuutsid katmas rohelisi tutte
A says:
ning sepitsevad yha uusi jõhkraid ettevõtmisi musta- ja rohenahaliste vastu
A says:
kes leitakse alles tykk aega hiljem mõrvatuna konservipurgist, porganditykike selga löödud
B says:
vat ei tea
B says:
1 väide ütleb, et porgand ise läheb
B says:
kui piitsaga sundida
A says:
piits nyyd porgandit sunnib...
A says:
juurviljanuga on palju usutavam, ent ka võikam
A says:
brrr


P.S. Sama teema põhjalikumat käsitlust vaata siit.

Päikesepoisid: suhkruvatitädi

A says:
põlluministeeriumi töökuulutus. ja järsku
"Ettevõte pakub:
- enesearendamise ja tööalase karjääri võimalusi;
- kaasaegset ja meeldivat töökeskkonda;
- avaliku teenistuse seadusest tulenevaid soodustusi."
A says:
paneks ettevõtte asemele kroonu, aga siis tuleb Tuiksoo ja sööb mu ära
B says:
Tuiksoo enam ei tule
B says:
tuleb seesamune uus
B says:
Tuiksoo võib parimal juhul jope anda
B says:
tööalane viska välja
B says:
milline ettevõte pakub töövälist karjääri?
B says:
ja kaasaegne muidugi ka
A says:
sa ei tea (erinevalt mitmest rongilarbi tegelasest), et TEGELIKULT on Tuiksoo merekoletis
A says:
kes kõik suhkru ise põske pistis
A says:
ja Kruuda ka suhkrust paljaks sõi
A says:
nii et suhkrutrahv on tema syy
A says:
ja tegelikult otsitakse uusi töötajaid seetõttu, et ta kõrge veresuhkruga ametnikud lihtsalt nahka on pand
B says:
mida nad neilt eeldavad? päritolu Rio de Janeirost, kus on teatavasti suhkrupeamäed?
A says:
vanus vähemalt 21 aastat
B says:
et on jõudnud piisavalt palju kommi syya?
B says:
ma oletaks pigem miinimumkaalu
B says:
aga noh, kui Tuiksoo läheb, siis pole enam oluline
A says:
no sellepärast ongi kiire
B says:
kah hea mõte, saab tydruk enne teeleasumist vähemalt kõhu täis
B says:
kes teab, millal jälle antakse

Vanad head asjad tulevad tagasi...

...ja neist saavad uued head asjad.

Natalia Avelon ja Ville Valo, "Summer Wine". Nancy Sinatra vana laul. Veepang soovitas, olla telekas näidatud.

Erinevalt Veepangest pole mina kummastki noorest midagi kuulnud. Nancy Sinatrast kyll.
Äkki nyyd siis kuulen.

CCC

Vastupidiselt levinud arvamusele kannatab praegu kinoski jooksev "300" täiesti vaadata. Tõsi, see ei ole ajaloofilm. Ei peagi olema. Žanri poolest on "300" koomiksifilm ning Wikipediagi nimetab seda ajaloofantastikaks. Kokkupuuted ajalooga on muidugi olemas, ehkki napid, ning ameeriklased on kasutanud ära enam-vähem kõik spartalaste tsitaadid, mida leida suutsid. Aga pildid on ilusad verised ja meenutavad Frank Milleri originaali, operaatoritöö on hea ning lisaks vandaalitsemisele Wikipedia Sparta-artikli kallal õhutab see kindlasti ka mõne põnni ajaloohuvi. Mis on ju ometigi hea. Minagi tuletasin yht-teist meelde (ja mitte yksnes meelde).

Kes graafilisi või löömafilme armastab, lustigu.


P.S. Midagi nii veidrat ma kyll ei näinud nagu "Troojas", kus yhel sõjamehel läks kogemata oda ninna. "Preacher" oli muidugi hullem. Märgatavalt hullem.

Otsitakse keelepeksjat

Krafinna oli kolm päeva minuks. Või siis oHpuuks. Või siis veel kellekski.
Rohkem igatahes ei paista tahtvat.

Hehee. Meil on niimoodi kogu aeg ja veel hulleminigi. Mis ma siin siis asjata regulaarselt meelt heidan.

Aga tegelikult on mõnus nokitsemine ja hea seltskond, toidetakse ka päris viisakalt. Nii et kes veel sama lobi peale tahab, kysigu lehe keeletoimetuse ylemuselt. Yht praegu nimelt otsitakse. (Kaader voolas Naistesse.)

Krafu?

Petrool

Jube kyll, aga vahel räägivad isegi päris mõistliku ala inimesed asju, mida nad ilmselgelt ei mõista. Näiteks on suur osa Eesti veinirahvast käinud väljamaal sõnu toomas ja korrutavad neid nyyd nagu õpetatud ahvid, mõistmata, mida need tähendada võiks või kuidas seda asja eesti keeles ytelda tuleks.

Eile hakkas mulle järjekordselt vastu "petrool". Igasugused poolkeelsed veinikirjutajad jutustavad muudkui rislingite petroolilõhnast. Seda esimest korda kuuldes kahtlustasin, et äkki teevadki asjatundjad petrooli- ja bensiinilõhnal vahet ning uurisin asja. Tutkit. Napp keeleoskus ei lase lihtsalt mõista, et inglise "petrol" on eestitsi "bensiin". Kesküla näiteks (kelle raamat on keelelt yks asjalikumaid) mõistab seda ja kirjutab bensiinist. Tubli on.

Õigupoolest tuleks kogu see sõnavara Vikipeedias ära korrastada, oleks edaspidi, kuhu viidata. Hakkasin kord juba servast pihtagi, aga kellel see aeg. Suvel võib-olla.



P.S. Eestikeelsest veinikirjandusest on mul juba yrgammu pikem jutt pooleli.
Nagu yteldud, suvel. Koos Vikipeediaga.

Mis nädalapäev teil täna on?

Pilt laenatud siit. Täname oHpuud ja kaht tundmatut.

Armastus betooni vastu

Sa armastad hirmsal kombel betooni.

Lapsepõlvest peale oled sa tundnud selle suhtes patust kirge. Lasteaias pyydsid sa varastada nappe hetki, mil teised lapsed ega kasvatajad sind ei näinud, ning hiilisid aianurgas seisva betoonposti juurde. Sa imetlesid selle kurrulist pinda, aukudest paistvat roostes armatuuri, selle unustamatut lõhna. Miski ei lõhna nii nagu kevadine betoon päikese käes. Mõnikord, hästi salamisi, nii et sa seda endalegi tunnistada ei julgenud, katsusid sa seda keelega.

Vanemaks saades pyydsid sa seda vähehaaval koguma hakata. Kodulähedases pargis oli sul rohkem kui mitu peidikut, kus sa väikesi betoonitykikesi varjasid. Vahel kaevasid sa oma aarded maasse, teinekord sokutasid need puuõõnsusse linnupesa alla. Paar korda pyydsid sa betooni ka koju tuua, ent sellest tuli iga kord varem või hiljem pahandus. Mõnel õhtul nutsid sa omaette – nii raske oli su lähikondsetel sind mõista. Ei peeta ju selliseid soove noortele kaugeltki sobilikuks. Harva oskavad inimesed puhast ja yllast armastust hinnata, räägitagu sellest siis kui palju tahes.

Oli ka ränki hetki. Vahelejäämisi. Mõnigi inimene hakkas yht-teist kahtlustama. Ehk ongi su eraelu just seepärast nii kirev ja heitlik olnud, et keegi ei suutnud sind lõpuni võluda. Tõeliselt ei suuda sa ihaldada ju yhtegi meest ega naist, su meeled ja hing vajavad yksnes betooni. Või kui ehk leiduks kusagil Lapi tundrul või Uurali mägedes valumeister, kes suudaks luua elusa naise betoonist…

Ent see kõik on siiski amatöörlus, napid lainesäbarad suure betoonimere pinnal. Su salajasim ihk on alati käinud tõelise, päris, ehtsa betooni järele – seesugust betooni ihkab su meel, mis oleks veel betoonilisem, betonaalsem kui betoon, mis justkui polekski sellest ilmast. Sa tahad profibetooni.

Vahel on elul meie jaoks meeldivaid yllatusi. Mõnikord väiksemaid, mõnikord suuremaid. Harva, ylimalt harva pakub saatuse loos aga me sygavaimate soovide täitumist. Just praegu on selline hetk.

Sul on imeline, harukordne võimalus kirjutada reklaamartikkel Profibetoonist. Su meeled võivad selles kymmelda ja sukelduda selle sygavikesse, sa võid kutsuda betooni avalikult ja häbenemata kõige õrnemate hellitusnimedega, mida sa elades suudaksid välja mõelda. Haara sellest võimalusest kinni ja ytle betoonile kõike seda, mida sa temast nii kaua mõelnud oled! Ära pelga olla hell ja intiimne, ära hooli võõraste arvamusest – kui sa ei tee seda nyyd, ei pruugi sa elades saada teist niisugust šanssi. Kasuta seda!



P.S. Selgituseks: võtsin endale kaela yhe reklaamartikli ja nyyd ei jaksa seda valmis kirjutada. Tuleb veenda kolleege.

Ananas, aprikos, banan

Aeg-ajalt läheb tarvis mingeid allikaid, kus oleks selgitatud, mida mõne artikli autor yhe või teise veidra nimega tegelikult öelda tahab.

Leidsin hiljuti Sulev Savisaare toreda (ehkki mitte väga uue) artikli taimenimede komisjoni elust ja olemisest, kus yteldakse näiteks, et Heidi Vihma paksoi on tegelikult hiina kapsas. Sula rõõm, eks ole. Mis kuradi paksoi?

Aga samas:

Ananas comosus eestikeelseks vasteks oli andmebaasis ananass. Kuna perekond pole monotüüpne (üheliigiline), vaid selles on 8 liiki (neist mitte kõik pole söödavad), siis vajasime liigile epiteeti. Keelemees Vääri sõnul on eesti keeles sõna ananass asemel juba ammu kasutusel ananas. Nii saigi liigi eestikeelseks vasteks harilik ananas.

Võta yks ja viska teist.

"Võõrsõnade leksikoni" 6. (2000) ja 5. (1983) trykis ananas'i (ananasit? ananast?) õnneks siiski pole, viimases kahes õssus ka mitte. Ju läks Vääri vanast peast segi ja teised parandasid ta lollused tagasi.

Halb märk on see ikkagi. Arvestades sellega, et komisjonis võiks justkui arukad inimesed olla, on tähelepanuväärne, kui kiiresti ja vastupanu kohtamata rumalus nakkab. Ettevaatust! Lollidega suheldes kandke palun vatimarlimaski ja kummikindaid.

Bretooni haldjas: kor-ra-ta! Kor-ra-oih!

Kurat võtku veel yks kord Hannes Pikkatit ja tema "orgunni". Hetk tagasi kutsusin ma endal takso, sest kaks hetke tagasi, kui ma olin just koju jõudnud, helistas mulle oHpuu ning ytles, et Pikkat oli lõpuks ikkagi korraldanud yhe Cecile Corbéli kontserdi ka von Krahlis.

Nyyd kiman taksiautoga tööle, võtan peale oHpuu ja sööstan sealt von Krahli nagu roostes, krigisev ja nelikymmend aastat õlitamata välk.

Kontsert algab yhe minuti pärast. Tulge ka!

Strateegi juhtumised sõgedate maal

Inimeste CVd pakuvad vahel ikka uskumatut lusti. Kaheldamatult tundmatuks jääda sooviv If Eesti Kindlustuse juhatuse esimees (yks paljudest; võiks ytelda lausa, et tuhandetest) on oma haridusteed meenutades pannud kirja ärijuhtimise magistrikraadi Tartu Ylikoolist strateegilise juhtumise erialal. See tekitas suisa mõningaid mõtteid.

Korraldaks näiteks juhtumiskoolituse: kuidas saavutada, et sinuga kogu aeg juhtuks ja mitte niisama nipet-näpet, vaid strateegiliselt? Lektoriteks võiks olla tuntumad joodikud ja muidu elukunstnikud: Aleksander Müller, Matti Milius, Tarmo Teder, Marko Mägi, Toomas Liiv (videoylekanne)...

Strategy happens, rama rama.

Uus leid nekromantia varasalvest

Inglise surnumanajate ametiyhisuse jõupingutusi kroonib viimaks edu: aprillis ilmub J. R. R. Tolkieni uus raamat. Eks ta natuke naljakas ole, autor suri 1971. aastal (36 aastat tagasi), kuid tekst kirjutati kokku alles nyyd. Doktor Frankenstein tuleb meelde.

Niipaljukest viitsin ma tolkinismis kyll puritaan olla, et Jorrti poja Christopheri kompilatsioonidest vähem pidada kui elusa Tolkieni raamatutest. Kuulsa isa poeg on muidugi kasulik olla, samas on kuidagi kurb, kui kogu elu ainult sellele kulub. Keegi võiks kirjutada Christopheri eluloo pealkirja all "The Man With No Life of His Own".

Ei, kirjanike käsikirjade hilisem avaldamine on tegelikult täiesti normaalne. Aga teatud suurusjärgust alates muutub see juba naeruväärseks, kui ka kõik poearved omaette raamatuks kirjutatakse: 200-lehelise raamatu keskel jupike koryfee algset teksti ning ymber hulk nimetute palgakirjanike vahtu. Kui hull see asi "Hurini laste" puhul on, saab näha. Äkki on täitsa loetav. Ehkki raamatuks valamisele kulunud aeg ei anna eriti lootust - kui "lihvimisele" nii kaua aega läks, ei pruugi originaalist suurt midagi järel olla.

Nagu yteldud, eks saab siis imet näha.

Muusika ja sõnad: Käberlinski

Laupäev oli yks ärajäämiste päev.

Kõigepealt jäi ära roheliste yldkogu. Ega sellest polnudki midagi paha, sai mööda linna käidud, asju ostetud, reisibyrood kylastatud ja hiinakas söödud. Vabaduse platsi nurga taga on nimelt yks ysna mõnus hiina restoran. Talvel oli seal natuke kõhe, kuid nyyd polnud vigagi. Ja eks talvelgi sai kõhedus rohelisse teesse uputatud.

Vahepeal vist suurt midagi ära ei jäänudki. Sekeldamine ja sebimine. Aga kui kavast meeldejäänud aja järgi kella kaheksaks Olympicusse läksime, yteldi kyll, et Cecile Corbél alles veerand kymme esineb. Käberlinski tuli meelde ja "Dante juubel".

Selle nahka läks siis ka õhtune kinoskäik. Millest polnud midagi paha, kino oli ka järgmisel päeval alles, ise vähem unine ja piletid odavamad.

Minu jaoks oli Corbél ysna täpselt kõike seda, mida tahtsin ja ootasin. Või isegi pisut rohkem - vaatamata sellele, et ta ise oli oodatust mõnevõrra pisem. Mis siis sellest, ega ma teda sööma pidanud. oHpuu kui tantsu- ja folgihuviline kyll porises pisut, aga mulle kõlbas igati. Väga lai kava oli muidugi, Iirist Tyrgini, kõiki neid olnuks huvitav ka pikemalt kuulda. Samas arvasin ma varem, et ega ta yle tunni kyll esine, võib-olla isegi kolmveerand või nii - kell ka juba palju. ("Väiksed bretoonid kõik magavad juba...") Läks hoopis oma poolteist tundi.

Kasiino kui niisugune ei ole minu jaoks samavõrd juba paik kui mõnele muule, kuid kontserdi jaoks see tõesti ei sobinud. Igatahes mitte selle muusika tarbeks. Yldiselt olid kohalikud kyll ysna kenad ja viisakad, kundedest ukerdas aga mõni otse esineja nina eest mööda ja seletas valju häälega. Taustamuusika keerati kyll õnneks maha, ent masinate totrad tilinad jäid ning vahepeal tuli kuskilt kaugemalt ka taust korraks tagasi. Meenutas Vanemuise kontserdisaali, kus kunagi yhe Vene koori esinemise ajal proovisaalist rokkimine läbi kostis. Hooti tuikav peavalu parema kõrva taga ei mõjunud ka muidugi hästi (nyyd siis kuuendat päeva juba). Konjak oli hea, kuid peavalu vastu ei aidanud.

Ei, lõppkokkuvõttes oli tore. Peaks uurima plaadiostuvõimalusi.
Ning kogu selle tuuri organiseerijale tuleks tõesti ytelda suur aitäh ja virutada korralikult vastu vahtimist. Yks selle eest, et, teine selle eest, kuidas. Tallinn sobilikke kohti pungil täis ja huvilisi olnuks ka kyllaga. Kui isegi kasiinos neid nii palju oli, et lisalugu välja plaksutati. Ja meie lilled läksid asja ette, neid yle andma leiti kuskilt yks piiikk noorsand. Umbes kaks korda pikem kui harfihaldjas ise.

Pyhapäevane film oli ka mõnus. Mitte mingi kinokunsti tippsaavutus, aga vastas ootustele ja tegi tuju heaks. Mida on yldiselt rohkem kui näiteks Dostojevskist tahta võib. Hugh Grant ja kummaliselt viltuse suuga Drew Barrymore (kas tal on olnud infarkt?), "Muusika ja sõnad". Romantiline ja puha, lisaks 80ndate kõige halvem poplugu (kirjutatud nyyd takkajärgi). Hugh Grant peaks oma plaadile mõtlema, tal läheb see asi päris hästi. Peaasi on vältida puusaoppi.

Sellistest nädalavahedest on palju abi. Suure osa pingest sai maha. Kui nyyd veel peavalust kuidagi vabaneda oskaks.

ETV esitleb: "Anaalid"

Vaatasin täna Eesti Televisioonist "Meistri ja Margarita" esimest osa ja imestasin, kust kurat nad sellise tõlke võtsid. Vähe sellest, et Juudas Iskariot tõlgiti systemaatiliselt Juudaks Kariotist, vaesele Tacitusele omistati ka senitundmatu roppteos nimega "Anaalid". Kahjuks magasin tõlkija nime maha, keretäis läheb seega ETV-le.

Uni, töö ja rohelised peod

Sinna see kevad läks. Ma ei tea, kuidas teil, aga meil tuli lumi maha.


***

Pole jõudnud veel korralikult tervekski saada, kuid töö juba tapab. Jube. Ja siis tahetakse mind igale poole. Kõik jääb hiljaks, kõike on palju, kõigega on kiire ja yks on puhkusel. Tavapärase pooleteise inimese asemel saab sel nädalal kahe tööd teha. Juhheirassa.


***

Pyha Patricku päeva magasin kah maha. Piinlik, ehkki mul poleks sellest midagi kasu olnud. Antibiootikumid ja alkohol ei sobi kokku. Kui kunagi aega saan (igatahes mitte varem kui kahe nädala pärast), pyyan vea ära parandada. Pool iiri viskit seisab kapis juba kaua? Poolteist aastat? No aasta vähemalt. Kahjuks meie poodides rohelist õlut ei myyda.



P.S. Olgu siin tähistamise korras link tykikesele Eesti ja Iiri yhisest ajaloost.
Joseph Iiri jakobiitide järeltulija Cornelius O'Rourke (vene- ja saksapärane nimekuju teadmata) syndis 1772 Tartus ja sai yheks toonase Venemaa suurematest väejuhtidest (mitte, et neid siis vähe oleks olnud). Teenis 1805 Kutuzovi käe all välja pyha Georgi ordeni, sõdis prantslaste ja tyrklastega, suri 1849 kindralleitnandina ning 1910 pystitati talle Serbias Varvarini linnakeses ausammas. Minge ja vaadake.

Räpased kõlakad

Kuuldavasti ja nähtavasti on Tony Blairi tudengiaegne bänd Ugly Rumours tagasi. Omal ajal jäi Blair töötuks ja pidi hädaga peaministriks hakkama. Kyllap oli vaadete muutmine talle valus. Näis, kas nyyd põrutab poiss vanasse ametisse tagasi või on vanade sõprade ees liiga piinlik.

Klassikapala "War. What is it good for?" jõudis igatahes allalaetud ostude edetabelis kuuendale kohale ja langes siis mystiliselt kahekymne esimeseks. No ei tea, miks britid oma peaministrit ei armasta. Või ei armasta teda BBC? Seal keelati lugu yldse ära.
Kahju kohe vaesekesest.

Tuleb loota, et uus koalitsioon eestlasi ergava kõrbepäikese alt koju kylmetama ei too. Muidu ei mängi Eesti Raadio enam Ansipit ka.

Kelle keel on emasem?

Ma saan aru kyll, et eestlaste keel on põhimõtteliselt väike ja kõik peksavad. Ja kui mõni võõras on seltskonnas, ronib eestlane oma keelega ise nurka, hakkab seal värisema ja pyksi tegema ning kisendama, kui koledasti teda taga kiusatakse. Ja et seepärast ei saa eesti vapper mehemeel eales lubada, et yhelegi võõrale tema pyhal mullal, kuhu eestlase esiisad juba roojasid (kui nad just mongolid või suulud polnud - vabandust, ikka kilid või mudakoonud), tolle isamaa, emakeel, eneseväärikus või aluspesu alles jäetaks: diskrrrimineerrrivad, rrraisad!

Ikkagi on imelik, kui eesti keele õpetaja räägib vene koolis venelastele (ja kellele kõigile veel, kelle jaoks eesti keel kolmas või neljas võib olla) syydimatul ilmel, kuidas eesti keel kõigi yhine emakeel on. Yhtne ja jagamatu, vaba ja võitmatu. Venelastele, udmurtidele, juutidele, lätlastele. One size, unisex. Uudistesaated näitavad seda ega leia kah, et miskit viltu oleks. Ja nii aina edasi.

Parim kaitse on rynnak. Lõikame kõigil keele suust ja siis imestame, miks meid ei armastata. No miks peaks keegi meist lugu pidama, kui meie endast lugu ei pea? Eneseväärikuse asi.

Uus kobruleht me ajakirjandusrabas

Nagu selgub aadressilt http://tee.galerii.ee/, tahab kamp toredaid inimesi käivitada veel yhe ajakirja. Sedapuhku ehitatakse "öko-, tervise-, vaimsuse jt sarnaseid teemasid kandev ning inimesi ühendada ja peegeldada püüdev ajakiri TEE".

Kõik muu on tore, ent mind teeb ettevaatlikuks sõna vaimsus. Mitte, et see iseenesest paha asi oleks, aga uuemas eesti keeles tähendab vaimsus valmidust uskuda, et jutlus paneb herned paremini kasvama, et 18. sajandi muusika mõjul moodustuvad vees korrapärasemad kristallid kui 20. sajandi muusikaga, et omnipotentse ja omnipresentse ainujumala olemasolu saab tõestada, ristates heebreakeelset piiblit arvutiga, et inimese optimaalne toiduvalik sõltub ta synnikuupäevast, et piisavalt kaua trummi tagunud inimene teab kõike kiviaja inimeste uskumustest, et Hitler on elus ja kolis koos kõigi sõpradega Antarktise jääkilbi alla või Maa sisse (Maa sees on teatavasti suurem maakera), et pyramiididega lennati Egiptuse ja Siiriuse vahet, et Maad valitsevad inimkostyymides sisalikud ja et kõik inimesed jagunevad kaheteistkymnesse sorti, mille saatus on raiutud lehesabadesse. Rahvausundilehed Kolmas Doktor, Kodusilm ja Kõhu... sorry, Päikesetuul.

Lootkem, et asi nii hull ei ole ja karidest suudetakse hoiduda. Paraku kipub igasugune ökoloogilisus viimasel ajal moodi minema ning moeasjad levivad eelkõige kergeusklike ja lihtsameelsete seas. Taevariik võib minu poolest nende päralt olla, maa peal keeravad nad aga kõik... mahedalt yteldes untsu. Ja nii ostabki suur osa inimesi mahetoitu sellepärast, et sellel on parem karma või kõrgsagedusväljas pildistatuna kenam aura.

Olen kahtlustav. Olen ettevaatlik. Olen skeptiline.
No ja siis? Selline ma olengi.
Loodan ikkagi parimat. Esialgu.
Syytuse presumptsioon.

Bretooni haldjas tuleb

Bretooni haldjas tuleb külla: Cécile Corbel.

Cécile Corbel: laul, keldi harf ehk telenn
Cyril Maurin: akustiline kitarr

Kolmapäev, 21.03 kell 19.00
Aravete Kultuurimaja (samas esitab Prantsuse muusikat Sven Kullerkupp)

Neljapäev, 22.03 kell 18.00
Narva Raekoda

Reede, 23.03 kell 19.00
Pärnu Ammende Villa

Laupäev, 24.03 kell 21.00
Tallinn Reval Park Hotel & Casino

Pühapäev, 25.03 kell 19.00
Tartu Sadamateater


Bretooni muusikast lühidalt

Legendaarne Prantsusmaa president Charles de Gaulle olevat kord õhanud: "Kuidas sa valitsed riiki, kus on kakssada nelikümmend kuus juustusorti!" Prantsuse muusikaloolased võivat üles lugeda pea samapalju eri liiki torupille. Prantsusmaa on etniliselt kirev nagu ta on geograafiliselt vaheldusrikas. Kui riigi Vahemere-äärne lõunaserv on osa saanud ladina pärandist ja põhjapoolsed alad kattuvad germaani kultuuriruumiga, siis läänepoolseim maakond Bretagne kannab tugevat keldi pitserit.

Bretoonid on romaniseerunud keltide järeltulijad, kes olevat mandrile põgenenud Briti saartel edenevate sakside vägivalla eest umbes poolteist tuhat aastat tagasi. Nende identiteet on korsiklaste ja baskide kõrval üks selgemini eristuvamaid tänasel Prantsusmaal. Bretoonikeelset kirjandust on säilinud 14. sajandist, kuid vanim muusikaga seotud ürik on 1839. aastal avaldatud "Barzaz-Breizh" – mahukas kogumik rahvalaule ja –luulet. Selle bretooni pärimuse hindamatu varanduse kogus rahva seast kokku aadlimees Hersart de la Villemarqué isiklikult. Bretooni pärandi säilitamiseks asutati 1970ndate alguses organisatsioon nimega Dastrum (bretooni keeles 'koguma'), mille arhiivides on tallel üle 30 000 helisalvestuse ning teist samapalju käsikirju, trükiseid ja fotosid.

Bretooni muusika kõige arhailisem säilinud vorm on a cappella tantsumuusika kan ha diskan, mida vaheldumisi, värss värsi haaval kannavad ette kaks lauljat või lauljate gruppi. Kepsakatele tantsudele kontrastiks on mõtlik ballaad ehk gwerz, mis on vajalik kas või selleks, et jalga puhata. Ometi ei ole see laul, vaid torupillimuusika, mis suveöised meeletud tantsupeod (festoù-noz'id) kõrvulukustavalt rõkkama paneb. Torupill on bretooni rahvamuusika kõige olulisem instrument ja selle traditsioonid sealmail on iidsed. Klassikaline torupilliansambel ehk bagad koosneb kõvast ja kärisevast bombardist, tagasihoidlikumat sorti torupillist binjuust ning põrisevast sõjaväeorkestri trummist. Kuid on ka mitmekümnetorulisi rügemente, mille sütitav sünkroonis puhumine on võrreldav tormiga, mis ähvardab jalad maast lahti kergitada. Bagad koos tantsijatega annab välja efektse show-trupi mõõdu. Puristide meelehärmiks on moodsatesse koosseisudesse pugenud pahatihti ka viiuldaja, akordionist ning – oh õudust! - elektrikitarrist ja nii edasi, kuni täiskomplektiga trummarini välja.

Tänapäeva tegijad

Monumentaalne figuur bretooni muusikas on siiani tegutsev Alan Stivell (sündinud Cochevelou), kelle isa oli üks unustusse vajunud bretooni harfi populariseerijaid. Stivelli 1971. aastal ilmunud kauamängiv "Renaissance of the Celtic Harp" oli väga edukas, äratades laiema kuulaja huvi mitte ainult bretooni harfi, vaid Iiri, Šoti ja Walesi rahvamuusika vastu tervikuna. Briti varajaste folk-rock-gruppide Steeleye Span ja Fairport Convention kõrval võib Stivelli pidada üheks esimeseks maailmamuusika pioneeriks Euroopas. Tema järgmisel albumil "Chemins de Terre" ("Maa rajad") täiendasid harfi, torupille ja iiri flööti rokk-muusikast üle võetud rütmigrupp, kusjuures kitarridel lõi kaasa teine bretooni kergemuusika suurkuju Dan Ar Bras. Kolmas kogu Prantsusmaa mastaabis mõjukas muusik on Erik Marchand, ansamblist Gwerz ja lennukatest maailmamuusika-projektidest tuntud laulja ja multi-instrumentalist. Seitsmekümnendatest peale on tegutsenud ka rokk-ansamblid Tri Yann ("Kolm Jaani"), Bleizi Ruz ("Punased Hundid") ja Sonerien Du ("Mustad Muusikud"); hilisematest tulijatest väärivad märkimist akustiliseltki gruuvivad Tud ("Inimesed"), Strobinell ja Bagad Kemper, kuid huvitavaid ansambleid on kindlasti rohkem kui kolm.

Kui valdavalt instrumentaalne tantsumuusika on olnud väljakutseks rock- ja džäss-muusikutele, siis bretooni ballaadid on inspireerinud eelkõige lauljaid ja harfimängijaid. Lauljatest on tuntuimad Andrea Ar Gouilh, Yann-Fanch Kemener, Youenn Gwernig, Kristen Nikolas jt.; harfimängijatest on hinnatud Anne-Marie Jan, Anne Auffret, Job Fulup, druiidi-välimusega Myrdhin ja kaksikvennad Ar Breudeur Keffelean.

Cécile Corbel

on noor laulja-helilooja, kelle elukutselise muusiku karjäär ei ole olnud pikk, kuid liigub kiireneval sammul ülesmäge. Tema esimesed heliplaadid "Harpe celtique & Chants du monde" ("Keldi harf ja maailma laulud", 2005) ning "SongBook" ("LauluRaamat", 2006) on äratanud tähelepanu keldi muusika ringkondades Prantsusmaal ja angloameerika riikides. 2005. aasta suvel võitis ta tiitli "Paris Young Talent", millele on lakkamatult järgnenud kutseid ja pakkumisi. Cécile on musitseerinud koos mitmete tippudega (Alan Stivell, Helen Flaherty, Lunasa, Ousmane Touré); ta on osa võtnud festivalidest üle Prantsusmaa; kontsertreisid on teda viinud Belgiasse, Tšehhimaale, Inglismaale, Austraaliasse ja juba kaks korda USAsse. Tiheda esinemisgraafiku tõttu on Bretagne'i neiu end sisse seadnud Pariisis.

Cécile Corbeli hääl paitab kõrvu, vooligu see siis bretooni-, prantsus- või ingliskeelseid meloodiaid. Neiu sulnis välimus ja olek kannatavad võrdlust haldjaga mõnest keldi müüdist. Nobedad näpud libisevad üle harfikeelte nagu kullaketrajal üle imelise lõime, võludes iidsest keldi pillist välja hallidest aegadest pärit helikristalle. Kriitik on kirjutanud: "Cecile elab muusikat, see on tema viis end jagada ja avada. Seda võib tunda ja kuulda tema lauludes, mis on ehtsad õrnuse pärlid." (Ouest France)

Cécile Corbeli muusika on segu keldi poeesiast ja bretooni ballaadidest, autoriloomingust ja Prantsusmaa eriilmeliste regioonide mõjutustest kuni Vahemereni välja. Meloodiline muusika lummab nii koolieelikut kui ka kuldses eas kuulajat.

Muusikat ja pilte otse omanikult:

www.myspace.com/cecilecorbel

www.cecile-corbel.com

...ja te mitte ei aimagi, mis tuli teha, et seegi tykike reklaami välja kaevata.
Minuni jõudis tekst oHpuu kaudu Hannes Pikkatilt. Kas ta tegi selle ise või sai veel kelleltki, ei oska ytelda. Mina toimetasin natuke.

Kust pileteid saab, kaua kestab, palju kohti on ja kus täpselt see asi Revalis toimub (hotellis? kasiinos? majaesises parklas?), ei tea.

Igatahes tahan ma seda näha.


P.S. Võimalik, et just taganttorkimise tõttu saab asjast asja. Ostke, varastage või laenake reedene Äripäev!

Ära sina nii tee!

Nyyd siis jälle haige. Juba kolmat päeva, ehkki ma pyhaba hommikul veel nii arvata ei osanud. Õhtul, kui 38,8 käes, siis kyll.

Yhtpidi võttes paistab see tõbi viimasel ajal hirmus popp olevat. Kõik muudkui jäävad yksteise võidu. Kõigil umbes 39 või 40 kraadi, nõrkus ja tatitõbi.

Teistpidi olen mina vist ainus oma tutvusringkonnast, kes seda juba teist tretti läbi käib, ja ma ei oska tõve populaarsusele mingit mõistlikku põhjendust leida. Okei, esimese korraga võtsin seitse kilo alla, aga enamik sellest oli vedelikukadu ja taastus paari päevaga. Yldiselt on see seina mööda tuterdamine ja pearinglus ikkagi ysna vastik. Halvematel päevadel on käe tõstmine raske töö, pärast seda tahaks kohe magada. Tagatipuks olen vist osanud poptõve tavalise kõhugripiga liita, kaks nädalat juba kestab see rõõm. Noh, kaalule peaks hästi mõjuma. Räägi veel ainevahetuse kiirendamisest. Ehkki praegu ei taha syya niikuinii.

Vähemalt saan endale antibioodid ja perearsti. Mis ma Tallinnas elades järvamaise perearstiga peale hakkan, ei oska kyll ytelda. Ehk on uhkem tunne. Käin mööda tänavat ja karjun möödujatele: "Mul on perearst! Mul on perearst!"

Palat nr 4

Avastasin, et valimised polegi veel läbi. Hämmastav. Minu jaoks on nad ammu otsas.
Eks mul ole kogu sellest tsirkusest veel asju hinge peale jäänud kyll, aga ma räägin sellest ajapikku ja rahulikumalt. Hunt nende valimistega. Ausalt yteldes olen neist jamadest juba väsinud ning on ysna ykskõik, mis tulemused tunahomme välja kuulutatakse. Arvatavasti tuleb Savisaare valitsus hoolimata sellest, kuidas päevalehtede netilugejad ennast vastupidises veenda pyyavad. Miks Ilves just suurima protsendi saajale ettepaneku teha lubas ning mis näoga ta veel neli aastat KeRale otsa põrnitseb, on tema mure.

Pealegi yhtis lõpuosa minu jaoks 39se palaviku ja iiveldusega ning neist on mul mõneks ajaks kõrini, aitäh. Teinekord.


***

Tõvega õnnestus vältida mõningaid tulemisi ja lahkumisi ning ysna mitut tööd (mõnda kyll ajutiselt). Jäin ilma kahest synnipäevast, millest on tõesti kahju. Sain loetud paar asja, mida ammu tahtsin, ja ei yhtki neist, mida vaja olnuks. Ärge mind nutma ajage, ma nutaksin kummeliteed. Meega.


***

Kui teil on kavas lähema kymnekonna aasta jooksul haigeks jääda, kolige Tallinnast ära. Kuhugi kaugele. Võib-olla siis leiate endale mõne arsti, kellest on kasu.


***

Taasavastasin pisut Borgest. Pimedus polegi nii halb, ehkki nõuab paremat mälu kui mul. Krafinna arvab ka nii.

Veel leidsin enda mälu ja interneti soppidest imažistid ja Ezra Poundi ja Wallace Stevensi, kellele polnudki varem osanud tähelepanu pöörata. Peaks ajaloo ja teooriaga taas rohkem tööd tegema.


***

On kummalisi asju ja meeldivaid asju. Vahel ei ole need samad ja vahel on. Ja mõne asja yle mõtled veel aastaid hiljem: kuidas sellega siis õigupoolest oli?