Eesti raamatu hädaorg

Väikese nõia juures on märul lahti. Kas raamat peab olema odav või kallis, ilus või kole, paks või kõhn, eesti- või võõrakeelne? Ei viitsinud seal kommenteerida, panen oma mõtted ja sõimu parem siia.

Eks kõik need asjad ole mitme otsaga.

Tegin just yhe Päevalehe raamatu lahti ja hakkasin otsast lugema. 1933. aastal ilmunud tõlkeid on igasuguseid, aga mitte kõik neist ei kannata ilma toimetamata uuesti välja anda. Ja minu poolest võib see raamat ka viis krooni rohkem maksta, kui ta selle eest toimetatud saab - rohkem kui viiekas eksemplari pealt ei täi ykski kirjastus niikuinii keeletoimetajale maksta.

Sama käib kujunduse kohta. Tipptegijate hindu ei oska ytelda, aga raamatule viisaka väljanägemise joonistamine ta hinda kyll oluliselt ei tõsta. Enamik kirjastajaid, kes raamatut kujundada ei täi, pyyavad ka kõik muud tööd iseoma suguseltsiga ära teha. Mis see toimetamine siis ära ei ole? Emakeele hinne oli kolm, sellest peaks jaguma kyll ja veel. Ja kui joonistada ei oska, teeme kaanele kriipsujuku.

Olen jah vana, paks ja laisk, aga töö võiks teha hästi või tegemata jätta. Ja tänapäeval on igasugu lahendusi, mis võimaldavad raamatu omahinda mõistlikuna hoida. Print-on-demand näiteks.

Samas on selge, et masstiraažis tuleb tykihind odavam ja inglis-, vene- või isegi kreekakeelse turu mõistes massi ei tule Eestis kunagi. Suure turu õnnistus ja needus: tee ykskõik kui vilets raamat, aga kui sa seda igas Venemaa linnas ka kolm tykki maha myyd, oled ikka rikkam kui Eesti klassik.

Mis puutub suurte keelte rõõmu teha alguses kõvade ja seejärel pehmete kaantega trykk, siis kuni Eesti trykikojad hinnapoliitikat oluliselt ei muuda, ei tule ka selle kombe ylevõtmine kõne alla. Nii väikestes tiraažides ei tasu lihtsalt ära. Sama käib kordustrykkide kohta: kirjastaja peab olema kindel, et kogu trykist lahti saab. Siin on kyll mõned erandid. Näiteks suudavad oma reklaamikanalitega kirjastused vahel maha myya isegi raamatu, mille vanemat trykki veel poest saada on. Keegi lihtsalt ei märka seda, kuni pasunaga kõrva ei karjuta. Ning Sallode ja Everite biograafiate majandustõusu aegseist myyginumbreist ei ole Eesti kirjastajad veel aru saanud. Aga need on tõesti erandid.

Eks tiraaž on ka yks asi, mis eestikeelsed tõlked kalliks teeb. Sinna otsa veel valgete inimeste mõõdus autoritasud (sest tõlkeraamatu autor elab enamasti mõnel kallimal maal) ning tõlkija palk. (Millega suur osa kirjastusi kyll nii häbemataselt koonerdab, et mina ei võta enam yhtki tõlketööd raha pärast ette - kui tõlkimise asemel päevad läbi õlut juua ja taara ära viia, on kah kuusissetulek suurem.) Enamasti tuleb odavam osta ingliskeelne raamat Ameerikast. Vahel olen mõne eestikeelse ka nimme ostnud, kui on väga hea tõlge. Aga ega eriti ei raatsi. Objektiivsed põhjused, mis parata.

Raamatute illustreeerimine on tõesti kallis. Ja ikkagi on mul kahju, et see kunst välja surema kipub. Ilusat ja hästi tehtud raamatut, millel on ees- ja järelsõnad, kenad pildid, hästi loetavad šriftid ja korralik materjal, on rõõm peos hoida. Siis võib neid riiulis kas või vähem olla. Ja ma ei hakka sellest yldse rääkimagi, et kolmsada aastat tehtud raamatud näevad praeguseks paremad välja kui saja aasta tagused ning nood omakorda paremad kui kymneaastased.

Omaette kysimus on see, et Eesti meediaruum on kah pisike. Väga mitut raamatut korraga reklaamida ei saa, siis ei kosta ykski välja. Nii elavadki kõige priskemini need kirjastused, kel on oma reklaamikanal - nagu ylalnimetatud EE, EPL ja ÄP. Ime, et Postimehel oma raamatusarja pole. Maalehel vähemalt on.

Teistpidi võttes ei raatsi suurem jagu kirjastajaid niikuinii reklaami alla raha panna. Kes peale eelnimetatute veel vähegi tõsiseltvõetavaid kampaaniaid teinud on? Tänapäev tuleb meelde, ehk on paar veel. Ja kõik. Ometi nõuab yhe raamatu sihtgrupini viimine vaid natuke nuputamist, aja- ja jõukulu. Ei ole selles nii keerulist midagi, tänapäeval on igasuguseid turundustrikke. Aga millegi uuega eksperimenteerida eriti ei juleta, kindlam on jätta oma kopikas välja käimata ka siis, kui see rubla sisse tooks. Vanal viisil saab ju ka - eriti praegu, kui rahval raha nagu muda.

Ja tõepoolest, kui edetabelites seilavad raamatud konfutsianistlikust filosoofiast, siis ei mõista inimesed oma rahaga midagi peale hakata. Alles mullu või tunamullu oli yks selline. Mina olen Hiina mõtteloo eksami ära teinud ja ikkagi ei mäleta selle nime; mida teeb sellega normaalne inime? Lööb naelaga seina, et oleks ilus vaadata. Noh, ehk on meil paar põlvkonda hiljem vähemalt trobikond haritud konfutsianiste.