Kui tobe on olla fänn (The Importance of Being Cilly)

Yritus lõppes, rahvas tungles garderoobis.

- Vabandage...
- Jah?
- Ma tahtsin kysida - kas Te olete kunagi olnud kellegi fänn?
- Ei, ega vist.
- Ahhaa. Väga hea. Mina nimelt olen.
- Sooh?
- Nojah. Ma lihtsalt nägin, et... noh, seesama viltune naeratus ja kõik. Ja ma ei saanud jätta ytlemata. Mitte, et ma sellega midagi silmas peaksin või teha oskaksin.
- Ja mis tunne on?
- Kaunis tobe.

Ma arvan, et tema tundis ennast seepeale sama tobedalt. Aga mulle tõesti meeldib see, mida ta teeb. Tõlked, artiklid, esinemised... Eriti muidugi luuletused. Mitte, et ma neid peast teaksin - heldeke, ma ei mäleta endagi omi. Tema kirjutised on mulle vaid sygavalt sympaatsed. Ja ka autor ise on esteetiliselt igati nauditav.


***

Võib-olla tuleks sellised arvamused endale hoida, kuni nad avaldamiskypseks saavad. Valada mingisse mõistuspärasemasse või siis vähemasti kaunikõlalisemasse vormi. Ainult et siis need jäävadki tõenäoliselt ytlemata.

Võib-olla see olekski mõistlik. Ehk oleks maailm sedapidi parem paik, kui me kaaskodanikke kohmetuma ei pane. Teisalt - kui inimene teeb midagi väga head ja ykski talle ei ytle, et see on hea, äkki ta jätab siis yhel hetkel järele ning me kõik oleme vaesemad ja õnnetumad?


***

Tobe ja piinlik on ikkagi.
No las ta siis olla.