Tahte triumf mõistuse yle

Mina ei kuulnud Aaviksoo kõnet, kus ta "rahvusliku tahte triumfist" kõneles. Ma pole ka kindel, kas seda kuulda tahangi, aga kyllap mingil hetkel tuleb. Algallikatega on ikka kasulikum tutvuda kui ymberjutustustega, ehkki kõigega muidugi ei jõua.

Ma ei arva, et sõnakasutus oleks tähtsusetu. Inimesed kasutavad sõnu mõtete ja tunnete edasiandmiseks. Seejuures on meie keel mitmekihiline: me kõneleme sageli enamast kui pelgalt sellest, mida ytleme.

Selliste nyansside edastamisel on eriti oluline, kuidas me ennast väljendame. Metafoor ei ole suvaline lalin, energiliselt žestikuleeriva kõnepidaja suunurkadesse kogunenud marutõvevaht. Metafoorikasutus näitab, milliste varasemate kõnelejatega tahab esineja samastuda, milliseid retoorilisi nakkusi ta kannab. Mõnikord sedagi, kui kaugele on haigus temas arenenud.


***

Aaviksoo jutule järgnenud arutelu triivib tihti kysimuseni, kas rahvusriik kui ideaal yhildub yldse tolerantsuse ja reaalse maailmaga, mis mitte yhevärviline, vaid kirev. Ma arvan, et neid saab yhildada - kui rahvuslastel õnnestub meeles pidada, et nende riik on siit ilmast, et rahvusriik on reaalsus, mitte ideaal.

Ma ei näe põhjust, miks peaks riik, mis defineerib end paiknevana yhe rahvuse kodumaal, automaatselt tähendama vaenulikkust kellegi teise suhtes. Jah, loomulikult on keeruline aru saada, et ennast saab väärtuslikuks pidada ka ilma teisi halvustamata. Inimesed eksivad selle suhtes alatasa. Ent ka rasked asjad on võimalikud.

Miks peaks yks rahvus suutma eksisteerida yksnes alaväärsuskompleksi edasiarendusena? Inimesed on erinevad ja see on hea. Ent kui keegi hakkab kõnelema enda tahte triumfist, mis realiseerub yksnes teiste tahte allasurumises - siis ta tõepoolest ongi alaväärtuslik.