Viljandi vaimne allakäik: keel-põse-vastas film narrib ooperit

Imelik tunne tekib, kui kohtad head asja, mida korraldavad... no ma ei leia õigeid sõnu. Kopeerin kuulutuse lihtsalt siia juhuks, kui originaali keegi ära toimetama peaks.

Iiri päev - dokumentaalfilmid Iirimaa saatkonna soovitusel
21.11.2009
Algus: 17.30
Koht: Pärimusmuusika Aida väike saal
Tasuta

Iiri päeva raames esitleb Pärimusmuusika Ait kahte kultuslikku dokumentaalfilmi, mille soovitajaks on Iirimaa suursaatkond Eestis.

Filmid on inglise keeles.

O'Donoghue's Opera (1965, reźissöör Kevin Sheldon)
See narriv ooper on esimene Iirimaa muusikaline film. Projekt oli enne lõplikku valmimist tõsistes rahalistes raskustes, kuid omandas kõigest hoolimata kultusfilmi staatuse.
Erakordne on see, et film ei jõudnud avalikkuse ette enne, kui kogenud filmitegija Tom Hayes tõi ülesvõtted Sé Merry Doyle'le, kes vaatas need üksipulgi üle ja taastas filmi.
Selle ülilõbusa filmi staar on Ronnie Drew ja tema boheemlaslike lõbutsejate bänd Dublinerid. Film põhineb ballaadil "The Night That Larry Was Stretched", mida laulis noor Johnny Moynihan. Drew leidis ennast timuka silmusesse püütuna, preemiaks oma kahtlase murdvarga karjääri eest. See keel-põse-vastas film annab edasi Dublini semutsemise vaimu, nagu ei ükski teine film ei enne ega ka pärast: Guinnessi õlu, muusika, nutikus, südikus, kõike seda on antud filmis külluses.

Fleá Ceoil (1967, reźissöör Louis Marcus)
Flm on tehtud Kilrushi linnas, Clare maakonnas. "Fleà Ceoil" tabas momenti, mil taas hakkas kasvama huvi iiri traditsioonilise muusika vastu. See oli aeg, mil Iirimaa folklauljad nagu näiteks Dolly McMahon (esineb ka ise filmis) olid hästi nähtavad ülemaailmses muusikas.
Bob Monksi poolt oskuslikult filmitud "Fleà Ceoil" on tähelepanuväärne detailikülluse poolest, mis jäävad silma ühes pidevalt vibreerivas muusikalises kogukonnas.
Filmi reźissöör on Corkis sündinud Louis Marcus, keda võib pidada Iirimaa üheks tähtsamaks ja viljakamaks dokumentaalfilmide tegijaks.
"Fleà Ceoil" võitis Berliini filmifestivalil Hõbedase Karu auhinna ja sai veel ridamisi teisigi mõjukaid autasusid Venemaal, Hispaanias, Belgias ja mujal.

Korraldajad: Eesti Pärimusmuusika Keskus ja Iirimaa Suursaatkond Eestis

Yhest kyljest: head iiri filmid. Loomulikult kavatsen ma ka ise minna.

Teisest kyljest: "narriv ooper"? "Pidevalt vibreeriv muusikaline kogukond"? "Hästi nähtavad ülemaailmses muusikas"? "Kahtlase murdvarga karjäär"? Ja kogu teksti pärl: "keel-põse-vastas film"!

Kas see on kaudne protest Põhja-Iirimaa ikka veel kestva okupeerimise vastu või leidis Viljandis keegi - vabandage väga, aga ma ei oska seda viisakamalt ytelda - idioodist asjapulk veel suuremast idioodist "tõlkija"? Kas Tartu Ylikool tõmbas Kultuuriakadeemia kaudu linnast kõik ajud ära, jätmata põlvepikkust poisikestki, kes eesti keelest aru saaks? Kurat, kirjutanud siis parem juba iiri keeles!

Unvrag kapvõrgustikus

Polaarkaru juures arutletakse sõbra, sõberdumise, sõbrandumise, ebasõberduse ja lahtisõberdumise yle Facebooki ehk Näoraamatu näitel (mis on teatavasti Näo Kiriku pyha raamat).

Kas moodsais sotsiaalvõrgustikes saaks koostada täisskaala kujul friend-unfriend-unenemy-enemy-stranger-unstranger?

Kui undead on ebasurnu või libasurnu, libahunt aga werewolf, kas siis on ka werefriend ja werefoe?

Ja miks "1984" manu pidama jääda, kui on ka "Kellavärgiga apelsin"? Miks mitte unchuzhoy ja unvrag?

Miks mulle tundub, et sotsvõrgustikud on pigem kapvõrgustikud? Kas 1984. aastal loodud Litso-Knigas oleksid kõik Leonidi sõbraks ja Lenini fänniks hakanud?

Prokrastinaator

Õhtul vältisin tööd ja läksin vara magama.
Nyyd väldin tööd, kirjutan kirju ja blogin.
Varsti väldin tööd ja lähen tööle.

No kurat, kaua võib?

Tegelikult on see asi, mida ma kuidagi lõpetada ei suuda, ju hea ja õige ja tore ja mingi heasoovlik epiteet veel. Tuleb lihtsalt ära teha. Miks ma seda siis ei tee?

Illustreerimise kunst

Illustrare - valgustama, selgitama, näitlikustama.

EPL kaunistas oma genealoogiaartikli fotoga tyypilisest sugupuu-uurijast. In spe: lugu tuletõrjujaga, kes kaebab, kuidas ta peab uurijaid pidevalt sugupuude otsast alla aitama.

Teadus soodustab prostitutsiooni ja kuritegevust

Briti yks kuulsaimaid blogijaid Belle de Jour tuli kapist välja. Selgust, et eskorttydruku elust kirjutas neiu, kes teenis prostitutsiooniga raha oma doktorantuuri jaoks - mitte naisuuringutes, vaid informaatikas, epidemioloogias ja kriminalistikas. Praegu on ta vähispetsialist.

Guardiani loo lõpus kommenteerib kymneaastase staažiga Catherine Stephens, Rahvusvahelise Seksitöötajate Ametiyhingu aktivist: "Bordellis, kus mina töötasin, olin ma vist ainuke, kes ei kirjutanud doktoritööd."

Teadus on kulukas lõbu, olenevalt harust ehk kulukamgi kui narkomaania. Selliste harrastuste ylalpidamiseks otsivad inimesed tihti kõrvalotsi. Pole sugugi haruldane, et noor semiootikadoktorant tabatakse sissemurdmiselt, majandusteadlane pangapettuselt, keemik salaviina ajamast või filoloog intiimteenuseid pakkumast.

Vaatame tõele näkku: prostitutsioon, kuritegevus ja muud varimajanduse harud on vaid tagajärjed. Tegelikult on syydi yhiskond, kes pigistab silma kinni luksuslike pahede ees, mille ohvrid on sunnitud pöörduma moraalse allakäigu teele.

Ma olen valmis kihla vedama, et Eestil puudub korralik arengukava teaduse vastaseks võitluseks. Jääb lootus, et poliitikud avastavad selle niši enne järgmisi valimisi. Põhikysimus on, kas yhiskonda mädandava amoraalse teaduse vastu võitlejate lipu heiskab rahvuslik-konservatiivne IRL või saab sellest KaDettide pilet suurde poliitikasse.

Omalt poolt panen aga noortele sydamele: mõelge, enne kui selle sammu astute! Te võite ju arvata, et yks lõbusas seltskonnas kirjutatud artikkel või konverentsiettekanne ei tähenda midagi, kuid uskuge mind, yhel hetkel ei leia te enam tagasiteed korralike inimeste sekka. Kyll mina juba tean, millest räägin.

Kanaprotokoll

Sibulad, võis praetud.
Nagu selgus, kõlbab Saaremaa Taluvõi kyll.
Märkus: rohkem võid. Aitäh, Julia!

Pann tulelt, riis potiga peale. Sool.
Uue aja riisikotid ajavad vanduma, neid ei saa ju tsiviliseeritult avada. Tõmbad nurgast õrnalt ja ettevaatlikult ning järgmine kaader meenutab India pulma, kus deemonite peletamiseks riisi loobitakse.

Salatihakk: tomat, kurk, paprika, oliiv, tyymian, basiilik, veiniäädikas, oliiviõli, sool, sojakaste...
Paari viimast ei pea hakkima.
Hyppeks valmistub kana.

Kuhu panna riis? Mitte kuhugi. Nõrutad ära, segad karri kohe sisse. Las ootab potis.

Pann tagasi tulele, kanafilee sinna otsa, vein peale.
Kes ytles, et toiduvalmistamiseks sobib ainult joodav vein? Kui Alazani on poolel teel veinist äädikaks, passib ta hautamiseks kyll.

Rosmariin, sool, pipar, päevalilleseemned.
Röstimine teeks muidugi head, aga seekord ei jõudnud. Salatis oleks ma ettevaatlik, ent kanahautisse kõlbasid ka päevalilleseemned. Tõsi, seeder on parem.

Serveerimisest ylejäävasse kastmesse võib kasta hiljem sothit, kui keegi ei näe.

Mis mul meelest läks?

Elu kui luuleõhtu

Olen käinud luuleõhtul, kus huvitavast osast ma ei saanud aru ja teisest poolest poleks tahtnud aru saada.

Olen käinud luuleõhtul, kus kõik oli nii kultuurne, et tundsin end esimese viie minutiga kohatult. Piinlik on eksida võõrasse pulma.

Olen käinud luuleõhtul, kus yks esineja oli nii ilus, et mul oli ysna ykskõik, mida ta räägib. Minu poolest lugegu või NLKP XX kongressi otsuseid.

Olen käinud luuleõhtul, kus oli pisut palju porgandeid, aga yldiselt väga lahe. Pärast läksin koos luuletajaga koju.

Olen käinud luuleõhtul, kust jäi masendav ja rusuv mulje, sest... noh, suurem jagu noori elaski masendavas ja rusuvas maailmas. Nad ei osanud seda paremana näidata.

Olen käinud luuleõhtul, kus klassikasse kuuluvatele tekstidele vaatamata ei higistatud ega punnitatud, keegi ei olnud liiga tähtis, kõik oli mõnus ja pretensioonitu ning pärastises kohvilauas puhus esineja kohalike mammidega muhedat juttu. Aga see oli ka Ilmar Laaban Elva linnaraamatukogus, umbes 1990 või nii.

Järeldus? Järeldusi pole. Ma ise valin yha rohkem, kus käia ja mida lugeda. Tahan ette teada, et kogemus on sama hää kui eeldatud. Samas nopin ma muljeid pika näpuga ju eelkõige seepärast, et olen iga päevaga aina suurem snoob (nagu korduvalt yteldud). Kids, don't try this at home.


***

Eks viimasel yritusel häirisidki mind eelkõige mu enda ootused, mis ei vastanud tegelikkusele. Emotsioonid on, mõistagi, loogikavaesed. Tegelikkus ei ole selles syydi, kui mina kujutlen tema asemel midagi muud.

Kui nyyd rangelt näpuga järge ajada, oli pettumus isegi kohatu. Varem loetud tekstid olid endistviisi head ning et nende autor luulet lugeda mõistis, isegi kirss koogi peal. Kõik muu... oli kõik muu.

Yks yritus varem polnudki mul erilisi eeldusi. Vähemalt mitte yrituse piires toimuvale; olin lugenud tekste kakskymmend aastat tagasi ega mäletanud suurt muud peale katkendite, mis kogu eesti rahva laulumälus kummitavad. Aga need olid juba uued lood.

Kuuldu avaldas muljet. Hoolimata sellest, et olin laipväsinud, vindine ning pidin paluma sõbral ihutud kyynarnukiga mulle regulaarselt ribidesse virutada, et ma valjult norskama ei hakkaks ega toolilt maha kukuks. Isegi kui elust sai unenägu, tegid Avinurme mehe lood ja laulud mu ajukäärude vahele pesa ning elavad seal nyyd oma unenäoelu, millest mina suuremat ei tea.

Tõsi, kõik ei saa ka Peipsi veerest pärit olla. See on neil vist mingi eriline haigus.


***

Enamasti on luuleõhtutest siiski see kasu, et olgu nad halvad või head, annavad nad ideid - alati saab nurgas vaikselt nahistada ja kirjutada. Kahjuks polnud viimati märkmikku kaasas.


***

Miks luuletajad loevad
alati oma raamatutest
ärailmunud luuletusi?

Kas nad eeldavad, et luuleõhtutel
käivad yksipäini sellised inimesed,
kes luuleraamatuid ei loe?

Kas nad kardavad, et juhul,
kui nad oma hitid kõrvale
jätavad, hakkab publik
nihelema ja lahkub veerand-
tunni järel rahulolematult?

Kas neil pole yhtki luuletust
meeles ja käsikirju nad ei
kirjutagi, kõik luuletused
synnivad aga täisrelvis
ja kiivriga kohe otse raamatusse?

Kes mõistaks vastata?

Kas on mõni antropoloog, kes oleks
aastate vältel korraldanud
eluga riskides raskeid ja
pikaajalisi, kuid teaduse silmis
äratasuvaid ekspeditsioone
luuletajate metsikute, seni
põhjalikult uurimata hõimude juurde,
õppinud tundma nende kombeid,
usundit ja esemelist kultuuri,
kirjutanud ehk mõne monograafiagi
ja avaldanud põnevaid käsitlusi
rahvusvahelistes eelretsenseeritavates
ajakirjades?

Mine tea, ehk ongi.


***

Kui mu elu oleks luuleõhtu, oleks see alguses trafaretne ja vilets, siis pikalt masendav ja masendavalt pikk ning ajaks, mil midagi huvitavat kuulda võiks, oleks publiku kannatus juba ammu katkenud.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, poleks saalis tõenäoliselt ainsatki meesterahvast. Mis ei ytle publiku kohta eriti palju, luulest aga ei midagi head.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, võiks seal kuulda palju keerulisi sõnu, mis kõik jääksid pooleli. Enamik sõnu oleks kerged ja kodused ning korduksid alatasa. Mitte refrääni pärast, lihtsalt sõnavara on väike.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, hiiliksin poole pealt välja sõpradega veini jooma, viimast uinunud kuulajat äratamata. Tema nimi oleks Muusa (ja tema poeg O tuleks talle hiljem järele).

Kui mu elu oleks luuleõhtu, toimuks see Solarise langeva laega saalis. Mul poleks ju aimugi, kuidas seda lõpetada, aga äkki ma siis ei peakski.

Reaalajas reportaaž luuleõhtult

Kaks noort luuletajat loevad luuletusi. Yhe puhul on piinavalt valus kuulata, kuidas ta loeb. Teise puhul - mida. Õnneks on tekstid vahetuses.

Noored luuletajad teevad lapsikuid nalju, mis lõbustavad nende eakaaslastest publikut kuninglikult.

Vana mees tahab koju.


P.S. Algas paus. "Ärge ära minge, nii halb see nyyd ka ei ole," ytles see, kes luuletada mõistab.

Ma väga vabandan, aga ta eksis. Mul on kohutavalt kahju.

Polegi nii õudne

Jõle jama on, kui sõbrad korraga kuulsaks saavad. Kaks sõpra esitati yhtaegu Betti Alveri kirjanduspreemiale, lisaks yks mu lemmikdebytantidest. Keda toetada? Kes mulle hiljem tere ei ytle?

Olgu, õnneks on mu sõpradel hea huumorimeel. Ja kolmandal asjaosalisel on täna kell kuus Tartu Pärmivabrikus luuleõhtu. "Polegi nii õudne," kirjutas poetess.

Twitteri aja kirjandus

Twitter õpetab inimesi väljenduma hyyatustega. Kõike 140 tähemärgi piiresse kontsentreerides on ta oma olemuselt keskendumisvõimetuse essents.

Ajakirjandus harjub sellise asjaga kaunis ruttu. Veebiajakirjandus muutub klikikummardamise käigus niikuinii pealkirjaajakirjanduseks, pealkiri mahub aga alati 140 tähemärgi sisse.

Probleem on hoopis muus. Nimelt suudavad Twitteri pealt raha teenida kõik teised, välja arvatud Twitter ise. Tavaliselt elavad veebinähtused ju reklaamist, 140märgise teksti vahele aga bännerilahmakat ei pane. Minugi praktika näitab, et Twitteri kohta käivat uudist loetakse palju, kuid vähesed lugejad tulevad ise Twitterist. Kõik tahavad teada, kuid keegi ei kasuta.

Nii et kuigi ajakirjandusjuhid oleksid ammugi valmis andma alluvatele käsu piirduda kõigis artiklites 140 tähemärgiga - mõelda vaid, kui palju säherdusi uudiseid yks konveieritööline toota jõuab! - ning ka blaseerunud kirjatsurad võiksid twuudiseid kinnisilmi ja vasaku jalaga vorpida, ei parandaks moega kaasaminek kuidagi lehtede krimpsus ja nässakaid pangaarveid. Mäherdune traagika!

Ehk aitaks see, kui ajakirjanikud toodaksid 70tähemärgiseid kirjatykke? Siis jääks 70 märki reklaami jaoks, aga reklaamil pole sõnaohtrusele vaatamata kunagi midagi mahukamat öelda. "Ostke poes saadaolevaid kaupu" on isegi keskmisest tunduvalt pikem sõnum.


***

Muuseas, pole mingit põhjust piirduda uudistega. Kui 140 tähemärgi raamesse mahub uudis, ei ole sugugi võimatu toppida sinna ka olukirjeldus, analyys või isegi intervjuu.

- Mis värk on?
- On.
- Päriselt?
- Noh...
- Ahaa!
- Eh... Jah.


***

Kahjuks harjub Twitteriga ka kirjandus, kuid see pole endaga seni midagi silmapaistvalt head kaasa toonud.

Ykskõik, millise žanriga niinimetatud tviteratuur ennast nime poolest seob - "lyhilyhiromaanid", "mininovellid", "pisivärsid" -, on tulemuseks tegelikult vaid halvad aforismid. Hea aforism on nimelt vaimukas, originaalne ja lyhike. Hulgi toodetavad 140märgised lamedused ei vasta yhelegi neist kriteeriumitest, pealegi kaasneb tviterdamisega tavaliselt keeleline vaesus ja vägivald. Tviteratuur on kirjanduse slumm, kus jõlguvad moodsas riietuses tegevusetute noorte gängid.

Zenoni apooriad on tänini hinnas, sest need on head. Häid paradokse masstootmises aga ei valmista; ka head haikud synnivad pigem yhekaupa kui moekaubana. Paradokside paradoks.

Eks ole varemgi olnud selliseid ajastuid, mil teravmeelitsemine seltskonnas nõutavaks muutus. Kuna kõik inimesed ei suuda teravmeelsed olla, tuleb nyrinaadid inimsõbralikkuse huvides teravmeelseteks kuulutada. Niisuguses keskkonnas, kus iga lameduse peale pingutatult naerdakse, on paraku masendavalt igav elada.

Tööd ja päevad ehk Harju Loogiline

Tööpäeva lõpuks jõudsin umbes sellise seisundikirjelduseni:

Unine ja väsinud, nagu alati.
Tegemata töö istub kuhilas keset lauda
ja põrnitseb mind. Põrnitsen vastu.
Ei ole ka midagi uut.


***

Lubasin toredale inimesele synnipäeva puhul syya teha. Katsetasin täna proovitööga. Pooled komponendid jätsin vahele, yritasin vaid teada saada, kuivõrd roostes ma olen. Ei ole ju nädal või isegi kaks enam syya teinudki, pakisupid ja tomatileivad on mind toitnud.

Kui jätta kõrvale pisuke detail, et unustasin alguses pliidi sisse lylitada, läks täitsa kenasti. Värvilised makaronid, mida seetõttu pastaks võib nimetada, pluss rohkete maitsetaimedega (tyymian, basiilik, till, sidrun... miski oli veel) tomati-paprikasalat. Maitses päris hea. Sinna otsa päris ehtne kohv - ei midagi erilist, ent taas, olen elanud peamiselt tuutukohvist. Kui vana otsa lõppes, ei jõudnud kuidagi poodi, pealegi on töö juures masinakohv priilt ja piiramatult käes.

Lõpuks tundus maailm märksa mõnusam kui enne.


***

Palju toredaid inimesi. Kahjuks ei jää kõigi nende kõrvalt kuigivõrd aega töötegemiseks, mis kugistab omakorda sydametunnistuse jäänuseid nagu hyään raibet.

Tegelikult on hyäänid muidugi äärmiselt sympaatsed loomad, vahvad ja inimsõbralikud. Erinevalt sydametunnistusest. Järeldus? Rohkem hyääne, vähem sydametunnistust. No ja tööd tuleb ka usinamalt teha.


***

Kõik paistab viivat selleni, et teen pika palverännaku haridustemplisse ja uurin, kas sealset ebalevalt väljendatud soovi mind veel kord näha võiks kuidagi hinge ja sydamesse võtta. Mitte, et mul hariduse kohta käivat paberit otseselt vaja oleks, ent yhel hetkel muutub see imelikuks, kui kõik kysivad, kuidas doktoritöö läheb. Klassivennad on ammu professorid, asi see siis ära teha pole.

Millal, ei kujuta muidugi ette. Päevad on niigi kitsad, kõik vajalik ei mahu neisse ära. Pealegi pole ma puhkuse mõistega siiani päriselt harjunud. Keegi mu tööd ju minu eest ära ei tee. Mis siis saab, kui ma õppepuhkusele lähen? Arvatavasti mitte midagi olulist. Lugejate arv kukub, kuskil muutuvad numbrid... ja kõik. Tähtsusetus on suurepärane asi.

Nii et Tartusse. Ehk aitab mõni hea inime pärast seda mul lõputöö kondikava kokku panna. Ja ehk suudan ise enne seda leida yles need paberid, kus on kirjas mu senitehtud ained. Mul on kuri kahtlus, et vähemalt yks asi on vahepeal taas Ylikooli andmebaasidest kaduma läinud. IT-ajastul muutuvad paberdokumendid hindamatuteks.


***

Tööd on palju.
Miks? Sest ma ei tee teda ära.
Nii ta siis kuhjub ja paljuneb isekeskis.
Kui ma töö ära teeksin, jääks teda vähem järele.
Loogiline.


P.S. Kui intervjuu kuidagi valmis ei saa, kas selle võiks asendada luuletusega?

Aeg ja inimesed

Päev algas ropu vandumisega. Just siis, kui mul oli vaja artikkel kolme minutiga yles panna ning ma olin valmis seda salvestama, viskas Windows hiire alla restardiakna. Pärast restarti käivitus lapakas nii aeglaselt, et jõudsin enne lauaarvutis Ubuntu all kõik asjad lahti teha. Tõsi, kolme minutiga valmis ei saanud ja kõike vajalikku mul seal polnud ka.

Vihkan Windowsi ja tahan tappa Bill Gatesi aeglaselt, hoolikalt, piinarikkalt ning mõnuga. Enesekaitseks.

Kusjuures Linuxi võimetus Nokia telefonidega suhelda ei ole enam takistus Windowsist lobumiseks, sest pärast viimast tarkvarauuendust ei suuda seda ka Vista. Ja kuna keegi mulle odavat Windows 7-t ei paku, pole mõtet uuendusele loota. Teeks nädalavahel ära?


***

Ylejäänud päev siiski nii hull ei olnud. Võib-olla see ongi see "neela konn hommikul alla, siis on päev parem" trikk, millest viimasel ajal räägitakse.

Kõik tööd võtavad rohkem aega kui alguses arvatud. Kyllap võtab kogu elu rohkem aega kui alguses arvatud. Aga esialgu tuleb kuidagi läbi ajada.

Korralikuks blogimiseks aega ei ole. Mitu huvitavat juttu on pooleli: Kivirähu ussimäng, "Iiri karjalased", mõned kirjanopped... no ei jõua.


***

Yhel kaunil päeval saan ma piisavalt kurjaks, et annan inkassosse kõik need toredad asutused, kes mitmesugustel huvitavatel põhjendustel honorare kätte ei taha maksta. Mida sygavamaks kasvab auk pangaarves, seda kiiremini see päev saabub. Ja oi, kui palju neid siis on ja kui yllatunud nad on. Grrrrr.


***

Tegelikult on mul palju toredaid inimesi ja palju toredaid raamatuid ja palju muid toredaid tegemisi. Ei ole see pilt nii hirmus midagi. Ainult raha ja aega ei ole. Aga see paraneb ju ajapikku, eks? Eks?

Lumiuni

Esimese lumega saabus ka talveuni. Magasin terve päeva maha, kobistasin paar tunnikest yleval ning tahan nyyd edasi magada.

Kuidagi järsku tuli see päris lumi, alles mõni päev tagasi oli veel korralik vile sygis. Sain paar ilusat pilti ka, aga telefon keeldub neid arvutile yle andmast. Ju hakkasid meeldima.

Õhtul aknast välja vaadates hakkas nii kylm, et lylitasin radika sisse. Elektriarvele ei tahaks mõeldagi, aga ikka mõtlen. Ilmselt samal põhjusel, mispärast inimesed õudusfilme vaatavad: kahtlase väärtusega närvikõdi.

Lauaarvuti on uusima Ubuntuga hästi kohanenud. Mina vist ka. Kui viitsiks yhel õhtul kogu träni arvutist kõrvale tõsta, võiks Windowsi yldse välja visata. Tõsi, telefonifotosid tuleb siis kellegi teise arvuti kaudu koukida. Nokia tarkvara on alati olnud kummaliste inimeste toodetud kräpp, nii et Linuxi tuge nad ei paku.

Magada. Võib-olla undki näha. Kui õnnestub jooksutada lumealust und Ubuntu peal, ei leia lume all magajad yles ei rebased ega Keskerakonna unereklaam (mida pärast valimisi paistab kyll vähem olevat). See-eest on lume varjus soe, mistõttu võib radika jälle välja lylitada.

Kui ma yles ärkan, kas siis on lumi koos unega ära sulanud?

Jännis huvitava inimesega

Mida teha siis, kui intervjueeritavat on lihtsalt liiga palju?

Muidugi tahaks ma oma tosina kidura kysimusega näidata inimese tööd ja tööandjat, kuid teda ennast ikkagi ka. Mõne poleks justkui muret, mahub kenasti ära ning ruumi lejääb ylegi. Aga mis saab siis, kui inimene jõuab kõike ja veel rohkem?

Yhel hetkel tuleb kysimused purki panna ja ära saata. Ainult et iga järgneva pooltunniga koguneb pähe halle karvu, sest kysima oleks pidanud hoopis teisi asju ning hoopis teisiti. Ta on ju teinud veel seda ja seda ja tolle asja olud on hoopis naasugused ja kogu "A või B?" kysimus oleks kolmanda nurga alt palju põnevam...

Paberil on piirid. Isegi veebil on piirid: minu toimetamisvõime piirid, lugeja lugemisvõime piirid, ylemuste tähelepanuvõime piirid. Kysimuste ettevalmistamisel on ajapiirid, nende esitamisel on sisupiirid - yhel hetkel kaob ära teema, teisel hetkel on oht muutuda intervjueeritava jaoks ebamugavaks. Vaatamata mu vastumeelsusele nende suhtes möönan: piirid peavad olema, päris ilma ei saa.

Aga inimesel piire ei ole. Mõni ongi liiga huvitav, et temast kirjutada.


***

päikesega koos tõuseb
päikesega koos ei looju
sellest ytlen
ei oska ytelda

Väike Twitter koosoleku lõpus tekitab hea tuju

Avastasin eile õhtul, et Delfi oli järjekordse käki keeranud. Käkk käkiks, saatsin siis kiiresti yhe uudise peale. See rääkis juhtumisi Twitterist.

Delfi lugejad loevad uudiseid eelkõige 9-17. Ilmselt keeratakse hommikul tööle tulles Delfi lahti ning õhtul töölt lahkudes kinni. Kes siis ikka oma vabast ajast Delfis jõlgub? Ses suhtes on 17-9 surnud tunnid, aeg-ajalt eksib uudiste juurde mõni yksik lugeja.

Ometi neelas õnnetut Twitteri-nuppu nende viie tunniga 749 inimest. Tundub, et Twitter on popp. Tänasel koosolekul esitlesin aga pisikest faktoidi, mis kogu loo lõbusaks muudab: nimelt ei tulnud neist 749 inimesest mitte ykski Twitterist.

Järeldus? Inimestele meeldib Twitteri kohta lugeda, aga nad ei kasuta seda. Sobib suurepäraselt tõigaga, et Twitteri omanikud pole siiani suutnud leida viisi, kuidas kasumit teenida. Kuni nemad mõtlevad, teenivad teised nende arvelt oma traditsiooniliste ärimudelitega.

Moest kirjutamine töötab paremini kui sellega kaasaminek.

Luule rebib linnakodanikelt riided

(Maimu Bergi motiividel)

Luule rebib linnakodanikelt riided.
Luule sunnib nad kylmetama keset sygisest parki,
kykitama trammiteede ääres,
tegema kriuksuvaid ja krigisevaid hääli,
näuguma, ulguma ja ammuma luitunud valimisplakatite all.
Luule röövib neilt inimväärikuse
ja asendab selle vääritu inimsusega.
Luule jätab pensionärid ilma talvekartulitest,
kyttepuudest, piskust pensionilisast
ja Viktor Vassiljevi esinemistest saates "Prillitoos".
Luule tormab märatsedes läbi kogu linna,
lõhkudes inimsuhteid ja loopides prygikaste vaateakendesse,
astudes vastu integreerimispyydlustele
ja Euroopa Liidu direktiividele.
Luule irvitab maksumaksja ning tema raha yle.
Luule reedab rahvuslikud ideaalid
ja propageerib agressiivset homoseksuaalsust.
Luule paljastab oma loomapalge
ja ytleb inimestele: "Õuhh!"
Ei maksa häbeneda, naeratage
ja vastake viisakalt kaabut kergitades:
"Õuhh sullegi, armas luule!"

Foto sajandite pärast

Hoopis pakilisemal ja päevakajalisemal teemal kirjutades pillas yks Eesti mõtlikumaid pressifotograafe Erik Prozes ka säherduse lõigu:

Võrdselt tugeva artikliga võib ka väga hea pressifoto maailma muuta. Kasvõi natuke. Kuid erinevalt artiklist, töötab hea foto ka aastakümnete, aastasadade möödudes. See lihtsalt on nii. Ja selle nimel tasub ju pingutada. Loodan, et ei tunne oma panust vanuigi kiiktoolis istudes liiga tühisena.

Ma poleks päris kindel, kas foto aastasadade järel ikka töötab. Või kui, siis milline foto. Maalide ja skulptuuride puhul on loomise aegne ja paari sajandi järgne kuulsus väga nõrgas seoses. "Mona Lisa" synd ei tekitanud mingit plahvatuslikku furoori, laineid lõid hoopis muud teosed.

Suur osa visuaalsest kunstist töötab siiski taustateadmiste najal. Enamikul meist pole aimugi, kes tont oli mingi Amsterdami pyrjel või Prantsuse kuningas. Jääb ainult yldinimlik.

Kui palju on pressifotos inimlikku ja kui palju informatiivset? Kruuda auto merekaldal on tugev kujund, aga kas see ytleb midagi neile, kes kogu loost midagi ei tea? Tont seda teab, ehk ytleb ka.

Või hakkavad arheoloogid selle põhjal kirjeldama, mis on auto.

Milleks meestele hääleõigus?

Ellakvere Toivo soovitab mitte hakata emade eristamisega juntima, vaid anda kohe kõigile naistele kaks häält. Iseenesest ilus mõte, lihtsus töötab tihti paremini kui keerulised erisused.

Mina astun sammu kaugemale ja soovitan meestelt hääleõigus ära võtta. Esiteks peaks see meeldima kõigile neile, kes tahavad toetada sigivust häältejagamise kaudu. Olgem nyyd ausad, viimasel ajal on meeste seas synnitajaid kuidagi vähevõitu. Kui hääl teeb rasedaks, pole seda meestele vajagi.

Teiseks on yhiskond yldiselt võttes siiski sellest saati kõvasti paremaks läinud, kui naised hääleõiguse said. Aga veel mitte piisavalt, kui viimaseid valimistulemusi vaadata. Siis võiks ju ometi katsetada, pilootprojektina kas või mõnes omavalitsuses - no võtame näiteks Tallinna. Hullemaks ikka ei lähe.

Piiratud mõtlemise kunst

Kurjad keeled rääkisid mulle lõbusa loo sellest, miks rohelise partei liikmeid erakonnaregistrist ei leia.

Nimelt esines roheliste byroo oma tavapärase haldussuutlikkusega ning saatis valetpidi nimekirja, kus ees- ja perekonnanimed olid tabelis ära vahetatud. (Arvestades, et esialgses kandidaatide nimekirjas oli vähemalt yks surnu, on see midugi pisiasi.) Registris imeti tabel automaagiliselt systeemi ning nii ta seal nyyd seisab.

Yks mu sõber märkas anomaaliat ja uuris registrist, mis värk on. Seal selgitati asi välja ning helistati tagasi. "Kaks korda küsisin, et loodetavasti te kontakteerute rohelistega ja annate veast teada. Ja kahel korral sain vastuseks, et ega meie andmeid ei kontrolli, need esitatakse kohturegistrile, mina ei luba midagi."


***

Mu teine sõber kandideeris Euroopa Liidu keeletoimetajaks. Igasuguste lõbusate testide seas olnud ka yks, kus alguses tuli lugeda läbi jutuke inkadest ning pärast vastata kysimusele.

Jutt rääkis enam-vähem sellest, et oli teedevõrk ja postiteenistus ja maakorraldus ja mis iganes veel, inkade järeltulijad elavad Peruus siiamaani ning kõnelevad ketšua keelt. Järgnesid valikvastused: kas a)inkadel oli arenenud riigikorraldus; b)inkade järeltulijad kõnelevad ketšua keelt; c)... ?

Faktiliselt õigeid vastuseid oli mitu, aga ainult yks neist oli eelnevas tekstis otsesõnu antud.


***

Mis yhendab mõlemat juhtumit? Oskus mõelda etteantud piirides.

Yks sort inimesi on selles suurepärane. Ma suisa imetlen neid. Juhtimiskoolitustel õpetatakse ikka mõtlema väljaspool kasti, outside the box. See on aga täpselt vastupidine juhtum.

No ja õige ka. Loovuse arendamine on väga vahva asi, ent loovus kipub tihtipeale tähendama juhitamatust. Mida teha ametnikuga, kes ei allu juhtimisele? Sellisele suhtumisele ei saa ju riigiametit rajada.


***

Viimasel ajal huvitavad mind kaks kysimust.

Esiteks: töökuulutustes nõutakse alatasa optimismi, positiivset mõtlemist, särasilmsust. Mõnel pool soovitatakse isegi, et kui töötaja piisavalt ei sära, aidake tal lahkuda. See kõik on väga vahva, kuid kõik inimesed ei saa ju sellised olla. Kuhu siis nemad minema peavad? Kurva kodu on tema eraasi, ent kus on kurva töökoht?

Teiseks: juhitavust kuulutustes ei mainita, aga eraviisiliselt peetakse seda ylimalt tähtsaks. Paraku on sellega nii, et kui sul on juba kord juurdunud halb komme oma peaga mõelda, ei anna seda enam välja ravida. Kui ylemus esineb lolli mõttega, võid sa oma arvamuse enda teada hoida, kuid järjekordset totrust entusiastlikult teostada muutub yha raskemaks. Tööturu jaoks on selline inimene lootusetult rikutud. Mida siis nendega teha?

Yks võimalus on mõlemad kokku viia. Las juhitamatud asutavad ettevõtteid, mis pakuvad tööd nukratele ja depressiivsetele. Lõppeks on see ju yksnes töökultuuri kysimus. Kui optimistide terror lõpeb, saavad pessimistid ehk oma vaiksel moel täitsa kenasti hakkama? Proovida tasub ikka.

Koiotid ei armasta muusikat

Vahel võib ka väike ja yldse mitte tähtis uudis kurb olla. Segastel asjaoludel murdsid koiotid maha Kanada folgilaulja Taylor Mitchelli, kes lähemal uurimisel osutus täitsa heaks.

Nukker lugu, noor ja andekas tydruk oli. Isegi nii noor, et Youtube'is pole videosid, mida siia linkida. Myspace'ist saab kuulata. Tema versioon Joan Baezi vanast laulust "Diamonds & Rust" on kyll kõrvapaistvalt hea.

Oli.

Töine kretinism

Postkasti laekus kiri:

Täna on majas /---/ tehnikud, kes teostavad valve- ja automaatse tulekahju häiresüsteemi (ATS) kaardistust ja hooldust. Selle raames külastavad nad kõiki ruume ja käivitavad ka kontrollhäire. Tehnikud kannavad /---/ sümboolikaga vormiriietust. Tööde planeeritud lõpp on kell 14.00.

Vabandame ebamugavuste pärast ja palume mõistvat suhtumist!

Esimese hooga ytles silm: pressiteade tööohutusest. Vaja pilt otsida ja yles riputada. Hetk hiljem sain aru, et seekord siiski mitte.

Ega seal uudist vähem ole kui enamikus pressikates.

Lunastus reklaami läbi

Lubasin juba sada aastat tagasi, et hakkan uude raamatuportaali Raamatumaailm.ee arvustusi kirjutama. Ei jõudnud selleni kohe kuidagi, kole kiire on ja aina kiiremaks läheb. Pyhapäeval võtsin siiski ette ja riputasin yhe kirjatyki yles.

Tõsi, tehnilised tööd on seal alles pooleli ning liides natuke toores. Peremees oli siiski lahke, sättis kõik korda ja tahtis mulle selgitada, mis kuidaspidi käib. Mina tundsin end aga kaunikesti laipjalt ning pakkusin, et räägime esmaspäeval.

Esmaspäeval oli veel kiirem kui pyhapäeval ning ma unustasin selle kõne täitsa ära. Eile õhtul tuli alles meelde. Pagan. Täna olen ma veel enam hõivatud ning ka aina soodam, töö neelas öö ära. Loodetavasti pole hää inime väga pahane.

Et oma patte tasa teenida, teen reklaami ja ytlen, et minge kõik Raamatumaailma. Seal saab raamatuid lapata ja arvustada ja endale raamaturiiuleid kokku panna, umbes nagu ingliskeelses maailmas weRead võimaldab. Millalgi tuleb raamatute vahetamise ja väljalaenamise massin ka, siis saab veel parem. Ja kirjanduskriitika osa läheb ka aina paremaks, sinna kogunevad suurepärased, erudeeritud ja elegantsed, ent samas kasulikud ja mõnusasti loetavad kriitikud. Näiteks teie alandlik teener.

Tutvustuse mõttes kleebin siia ka arvustuse. Samast teosest olen õigupoolest korra juba juttu teinud. Eelmise jutu man on ka autori telefoninumber juhuks, kui raamat peaks poest otsas olema.



Olematu rahva laulik

Ott Heinapuu "Inglile" on yks imelik raamat. Väike ja mustvalge ning võib juba kaugelt näha, et seda tehes on pisiasjadele tähelepanu pööratud. Esteetiline, kuid mitte esteeditsev.

Õigupoolest jääbki lahtiseks, mis ta selline on. Luule muidugi, aga kas luulekogu või poeem? Korduvad mõtted lubavad end soovi korral refräänideks lugeda, kuid võivad samahästi olla autori leitmotiivid.

Ka pealkiri - "Inglile" - lubab ennast mitmeti tõlgendada. Enamik arvustajaid loeb sellest välja religioosseid allusioone, samas on Ingel mõnel pool Eestis tänaseni tuntud naisenimi. Tõsi, usk ei välista armastust, nagu sufid ulatuslikult tõestasid.

Sisult ja keelelt on Heinapuu tekstid samavõrd ugrimugrilised kui Arvo Valtoni kunagine proosakogu "Põhjanaela paine": kui too oli täis autentseid muinasjutte yhelt põhjarahvalt, keda kunagi olemas pole olnud, siis "Inglile" on tollesama rahva luule.

Ott Heinapuu
"Inglile"
Tartu: Võluri tagasitulek, 2009
88 lk

Valimised ei saa pidama

Eile öösel nägin juhuslikult möödudes, kuidas Savisaar harjutas mingi asutuse avamisel lindilõikamist. Lähemal uurimisel osutus see metroojaamaks. Metrood ennast meil muidugi pole, aga jaam juba on.

Jālle näitavad unes reklaami.


***

Mind hakkas seepeale suisa huvitama, milliseid Tallinna linnapea kandidaate inimesed veel unes näevad. Mina ise olen halb näide, ma näen harva und.

Kool koosneb majast, palkadest ja õppevahenditest

Sirje võttis ykspäev jutuks eestlaste toreda rahvakombe edendada haridust eelkõige ehituse kaudu. Tema nimetab seda mõttelaadi uuskonservatismiks, ent minu arust on tegu pelgalt tehnokraatiaga.

Tegelikult ei kysi tehnokraatia poliitilistest ega usulistest vaadetest. Sotsialismil, muuseas, on vana ja auväärne tehnokraatlik traditsioon; anarhismis on see joon nõrgem, seal räägitakse siiski palju ka yhiskonnast ja sotsiaalpsyhholoogiast. Samamoodi leidub neokonservatiive ja -liberaale, kes majanduse kõrval ka inimesi tähelepanuta ei jäta.

Et neid napib, on teine teema. Ysna tööstusrevolutsiooni alguses taipasid eurooplased, et tehnika töötab. Järelikult tuleb keskenduda sellele. Mõõdukas koguses on tehnikakeskne mõtteviis muidugi tulemusrikas ja kasulik, paraku on inimestel kui kariloomadel kalduvus langeda liialdustesse ning igast kiitusest kultus kasvatada.

Seepärast ongi kõik kohad täis inimesi, kelle arvates vähendab perevägivalda elamuehitusprogramm ning rahvastevahelisi suhteid parandab yhistransport. Kui kõik yhte trammi litsuda, kyll nad seal siis integreeruvad. Loogiline ju.

Ega ma seda eitagi, et majad, palgad ja töökohad inimesi mõjutavad. Aga tehnokraatia taastoodab iseennast ning hoiab käigus igikestva progressi mudelit. Kui tähtis on toota kogu aeg aina rohkem uuemaid ja vingemaid asju, muutuvad tootmine ja tarbimine positiivseteks tegevusteks iseeneses. Reaalsuses töötab niisugune yhiskond kyll ainult ymbritseva arvelt ning kogu see citius-altius-fortius-ideoloogia ajab inimestel yha sagedamini juhtme kokku.

Muidugi oleks totter reageerida tehnokraatiale masinapurustamisega, see tekitab ainult krahhi. Pealegi on tarbimine mõnus ja meeldib inimestele. Nad lihtsalt ei jaksa seda yle teatud piiri teha, kui see neil just psyhhoosiks ei muutu.

Tehniliste teaduste kõrval on viimase sajandi jooksul siiski ka psyhholoogia ja sotsioloogia jõudsasti arenenud. Yht-teist sellest, kuidas inimene ja yhiskond töötavad, me juba teame. Neid teadmisi tuleks vaid rohkem ja systemaatilisemalt kasutada. Ei piisa hoonetest, tehnikast ja protseduuridest, mõelda tuleb ka neid kasutavatele inimestele. Mida nad tahaksid või kuidas nad end paremini tunneksid?

Äkki ei olegi alati uut maja tarvis? Äkki teavad nad ise, mida soovivad, kui lasta neil selle yle natuke mõtiskleda? Teisi ära kuulata ja nende arvamusega arvestada on pagana keeruline, sest sellega peab ise alustama. Poliitikas on see vähemalt sama vaevaline kui ettevõtluses, kuna mõlemas ollakse harjunud ennast teiste kulul kehtestama. Mida efektiivsem buldooser, seda väärtuslikum - ning kallilt saadud tehnikast on raske loobuda.

Aeglane kiirtoit ja telefonikõne teise maailma

Sattusin eile Solarise keskuse söömakohta nimega Vapiano. Oma peaga poleks ma kumbagi läinud, aga sõbrad kutsusid.

Solarise kohta on arvatud, et ta on veider ja ebamugav. Olen ysna nõus, tyytu ja jabur nähtus. Enamik sõpru oskab toda arhitektuurilist õnnetust vaid Apollo uue raamatupoega välja vabandada. Paraku on kauplus kyll suur, aga valik ei tundu olevat parem kui teistes Apollodes ning mõnes noist teistest on mul tuttavaid. Pealegi on raamatute paigutus veel jaburam kui tavaliselt, ingliskeelseid leidsin vähemalt kolmest kohast. Otsisin põgusalt yht soovitatud ajalooteost, ent ei leidnudki.


***

Vapianost rääkis yks Delfi arvustus, et kiirtoidurestoran olla täitsa restorani nägu, õhkkond ja toit; jutu lõpus mööndi kyll, et mitte eriti kiire. Osalt jään nõusse ja osalt ei jää. Eks ta yks kallivõitu söökla on. Toit ja teenindus on hea, valik hale, ruum kitsas ning 30*30 cm pukid minu jaoks ysna häirivad. Tahan söömakohtadelt ruumi ja õdusust, baaripukid ajavad mu nihelema isegi neile istumata.

Häid kylgi on Vapianol ka. Olin kohale jõudes ymberkukkumiseni väsinud ning kolmeinimeselises sabas tuli seista nii kaua, et kui kord leti ees seisin, oli näljast järel vaid iiveldus - ehkki kogu mu päevane toit koosnes sõbraliku töökaaslase pakutud viiest kuivatatud datlist. Aga leti taga oli muhe vene poiss, kes ajas juttu, olles samal ajal asjalik, žongleeris panniga, kysis kõigi komponentide kohta yle ning nautis ilmselgelt oma tööd. Inimesi, kellele nende töö tõepoolest meeldib, näeb tänapäeval haruharva; olen viimasel ajal neid kollektsioneerima hakanud ning praeguseks on mu kogus umbes neli.

Leti veerest lahkudes oli tuju märksa parem ja ka toidule pole mul midagi ette heita. Vahest ehk, jah, mina isiklikult armastaks võimalust söömise aegu kuskilt krehvti juurde kallata, sest sõltumata kujust ja nimest on valmistatud makaron minu jaoks ikkagi makaron. Kui menyy on peenuse huvides poolkeelseks jäetud, ei anna see minu napi aru järgi maitsele midagi juurde. Maitset lisasid kyll keset (vist mitte kõiki?) laudu potitatud maitsetaimed - basiilik ja veel keegi -, ent kui sööklasse ilmub rohkem minusuguseid, kes jutuajamise kõrvale mõtlikult pool potti lagedaks näsivad, asendatatakse elus taimed kiiresti plastversioonidega. Nii palju olen ma Eesti ettevõtteid näinud kyll.

Ega Vapiano hinnatase Tallinna kesklinnas kuidagi silma paistagi, aga kui ma pean kuskil kandikuga sabas seisma, on see söökla ja mitte restoran. Kahju kyll, ent ma ise eelistan sel juhul pigem Lidot, kus ligikaudu sama hinna juures on mul istumiseks piisavalt lai pink ning keegi mu selja tagant mööda ei trygi. Niikuinii pysib mu figuur endises vormis isegi taina abita, andke parem salatit ja aeg-ajalt liha.


***

Nagu hiljem selgus, suutsime Apollos käia yhe inimesega täpselt samal hetkel, vaadata samu raamatuid ja inimesi ning teineteist mitte märgata. Õhtul jahmusime, imestasime ja naersime, ent siis oli muidugi juba hilja. Just nagu elaksime eri maailmades, kus kõik muu on sama, ainult me ise ei kohtu kunagi.

Huvitav, kas maailmadevahelised kõnetariifid on väga kõrged?

Pyha Jyri kiusamine

Valimised läbi, õhin jahtunud, on hammaste lugemise aeg. Rohelised on omadega otsas, Rahvaliit samuti. Kui paar tegelast on ka pakkunud, et EER võiks Rahvaliiduga liituda, siis esiteks jõudis Keskerakond juba ette ja teiseks ei anna kaks santi kuidagi yht tervet välja.

Järgmine huvitav kysimus on, mis saab sotsidest. Iseenesest võib neil ennustajatel õigus olla, kes ytlesid, et Tallinnas Keskerakonnaga kampa lyyes kaotavad sotsid veerandi valijatest. Samas on kaotsiminejate seas arvatavasti tubli osa Pihli toetajaist.

Olgem nyyd ausad, sotside vasakpoolsete toetajate seas ei meeldi Pihl suurt kellelegi. Traditsiooniliselt on vasakpoolsed ikka yhel pool barrikaadi ning kumminuiadega onud teisel pool. Kui nyyd keegi nende seast tuleb, punase lipsu ette paneb ja räägib jõustruktuuridele suuremate volituste andmisest, miks peaks see sotsialistide seas sympaatiat tekitama?

Kolmati võttes on Tallinna tehing mingile osale vasakpoolseist kindlasti meeltmööda. Lehepealkirjadki kuulutavad, et Edgar tahab sotsid paremparteidest eemale meelitada. Selles on ju teatud loogika, et sotsialism eriti parempoolne ei ole. Äkki nihkub siis ka sotside käitumine sõnadele ligemale?

Neljandast kyljest võttes on Pyha Jyri ning Rohelise Koletise armulugu peaaegu paratamatu. Ministeeriumidest jäid sotsid ilma, aga inimesed tahavad endistviisi palka. Tänapäeval ei pysi ykski erakond konkurentsis, kui sel pole toimivat parteiaparaati - kes ei usu, mõelgu roheliste peale. Järelikult on sotsidel Tallinna linnakassat hädasti vaja.

Pealegi on Eesti poliitika niikuinii postmodernistlik. Jah, rohelised ja sotsid on kaks viimast seltskonda, kel on mingi muu ideoloogia peale elukutseliste poliitikute tööhõive säilitamise. Aga ega nemadki seda eriti tõsiselt võta. Mõlemad on märksa parempoolsemad kui nende Lääne analoogid või isegi valijad. Roheliste ohjad on kindlalt tehnokraatide käes, kes pakuvad kõigile ökoloogilistele ja sotsiaalsetele probleemidele tehnilisi lahendusi; juhtsotside seast annab otsida inimest, kes oleks kunagi fyysilist tööd teinud.

Ja miks peakski? Eesti valija harjus sellega ysna kiiresti, et kunagises Ylemnõukogu saalis käivad lypsjad vaid ekskursioonil. Lenin võis ju arvata, et köögitydruk sobib riiki valitsema, ent temagi on nyydseks surnud ja võib-olla maetakse kunagi isegi maha. Mis ideid või ideaale siin ikka nii väga olla saab, kui otsustajad ning hääletajad riskivad yksnes teiste raha ja eluga.

Nii et arvata võib, et sotside toetus mõnevõrra kahaneb, ent see-eest jäävad nad ellu järgmiste valimisteni, mis näiteks roheliste puhul sugugi kindel ei ole. Yhelt poolt aitab rahasyst Pihlil praegu erakonnas võimule jääda, ent teisalt kahandab see diil tema toetust ning võib heal juhul tähendada juhivahetust enne järgmisi valimisi. Mis omakorda viiks kyll sotsid tagasi Pihli-eelsesse seisu, kus neil polnud yhtki selget suunda ega käilakuju. Noka võib siis lahti teha, aga saba kleepub jälle kinni.

Eestlane usub mida iganes

Sellest saati, kui E24 nime all esinev Postimees USA juhtiva libauudiste agentuuri The Onion libauudise heas usus veebi riputas, dukelupus sellele tähelepanu juhtis ning paanikas Postimees artikli ära koristas, olen hoolega passinud, millal The Onion midagi tööportaalile sobilikku avaldab.

Eile hommikul kell 9.51 läks eksperiment käima. Tõlkisin jabura loo sellest, kuidas katoliku kirik preestrite nappuse tõttu palkab personalifirma tõttu ajutisteks preestriteks inimesi, kes katoliiklusest midagi ei tea - peaasi, et need pole naised.

Ei läinud kuut tundigi, kuni leidus esimene tähelepanelik lugeja. Kell 15.54 kiljus kommentaator PKala: "Appikene, no see on nüüd küll uus tase. :D Enne uudise tegemist võiks ikka veenduda, milline on see allikas, mille põhjal tehakse. TheOnion on ju HUUMOR, mitte mingi tõsiselt võetav asi!!! :D"

Tähelepanelikkuse eest saab kodanik piduliku mõttelise sibula, kuid taiplikkuse eest sedapuhku auhinda ei tule. Esiteks ytleb pildiallkiri selges eesti keeles: "Kui E24 võib The Onioni allikana kasutada, tohib EJ ka." Sellest võiks järeldada, et äkki polegi toimetaja nii loll kui lugeja enda järgi arvab. Teiseks kannab "Appikese" blogipostitus pealkirja "tase eesti ajakirjanduses". No kus ta siis uus on, kui Postimees ammu ära tegi?

Ah, mis ma ikka norin. Ega eestlastel ole tegelikult midagi häbeneda: varem on samasse ämbrisse astunud näiteks Bangladeshi ajakirjandus. Väikeriikide asukad ei pea ju jagama, kes nende kulul nalja teeb. Parem ongi, kui aru ei saa.

Palun too kartulid tagasi!

Ma ei tea, kust see tuli või kes tegi, aga minu postkasti ta lõpuks jõudis.
Kõlab kahtlaselt realistlikult.


Muuseas, armas lugeja: kas sinu arvates antakse kartulid ja kyttepuud igale soovijale kätte või tuleb selleks esitada taotlus ning läbida konkurss?

Vestluskunst kui inimsuhete alus

Tore on vestelda inimestega, kes tunnevad su vastu huvi. See tekitab hea enesetunde ja kinnitab usku, et sa oled väärtuslik veel kellelegi peale iseenda. Suhtlemine on vahva.

Mõnikord, kui mõni selline helistab, jätkub juttu kauemaks. Yks teema viib teiseni, teine kolmandani - nii see jutulõng veereb. Päike tõuseb, päike loojub, aga meil on viimne rel... ei, ma tahtsin ytelda, jutt pooleli.

No ega seda maksa häbeneda. Mõnus on ju, kui teisel inimesel on himu su elukäigust aimu saada. Kus oled, mida teed... kõik on nii põnev.

Veereb see tunnike või paar mööda, hää hing hakkab ära väsima. Vaatad enda ette kogunenud tyhja kohvitassi, supikaussi, jutuajamise käigus pestud nõusid ja loetud raamatut ning pyyad ka lõpuks sõna sekka poetada. Aga siis heliseb vestluskaaslasel teine telefon ning ega tollele sobi ju vastamata jätta.

Rääkige ikka inimestega, see teeb neile rõõmu.

Peibutuspart

Tuli selline sõna nagu peibutus-Barthes.

See on Barthes, kes visatakse poodiumilt auditooriumisse ohvriks, et noored nirginäoga filoloogitydrukud mööda linna ringi lippaks, part hambus ja silmad säramas. Ei midagi keerulist, ei midagi ohtlikku, ei midagi oma peaga mõeldut: valitsegu peatäis valitud kirjanduspyhakuid ning nende maaletoojaist prohvetid kui maapealsed asemikud.

On see Linga Luhaääre efekt? Igatsus koguda enda ymber noortest plikadest groupie-parv ja esineda ka muidu põlatud humanitaarteaduses nagu tõeline rokkstaar? Kas semiootiliste haiguste teadlik levitamine võiks olla karistatav?


***

Peibutuspartideks kõlbavad ka muud bulgaroprantsuse koolkonna kirjandussemiootikud, aga Barthes on miskipärast kõike populaarsem. Võib-olla häälduse pärast.

Fair as any Lily

Pyyan ikka laulud mitu korda yle kuulata ja kontrollida, et tekst vastaks sellele, mida tegelikult lauldakse. Tõsi, lauljad kipuvad seda sageli muutma. Ega seegi tööd kergemaks tee, et siin segavad oma versioone kaks võrratut muusikut: Christy Moore ja Shane McGowan.

Vana ilus lugu, millele kõiksugu kohtades ohtralt viidatakse. Nagu Wikipedia jutustab, tuleb Spancil Hilli nimi sõnast spancel, mis tähendab kammitsasse panekut. Mäe enda vana nimi oli hoopis Cnoc Fuar Choile (Kylmmetsa mägi). Laulus mainitud laat oli kunagi Iirimaa suurim hobuselaat.



Last night as I lay dreaming of pleasant days gone by,
Me mind bein' bent on rambling to Ireland's isle did fly,
I stepped on board a vision and I followed with the will,
And I shortly came to anchor at the cross of Spancil Hill.

That being on the twenty-third of June, the day before the fair,
When Ireland's sons and daughters are all assembled there -
The young, the old, the brave, the bold, their duty to fulfill,
At the little church of Clooney, a mile from Spancil Hill.

I went to see me neighbours, to see what they might say,
The old ones, they were dead and gone, the young ones turning grey.
I met with tailor Quigley, he's as bold as ever still,
Sure he used to make me britches when I lived in Spancil Hill.

I paid a flying visit to me first and only love,
She's fair as any lily and gentle as a dove.
She threw her arms around me, saying: "Johnny, I love you still."
Ah she's Meg, the ranger's daughter, and the pride of Spancil Hill.

I turned to hold and kiss her as in the days of yore.
She said: "Johnny, you're only joking, as many's the time before."
The cock crew in the morning, he crew both loud and shrill,
And I awoke in California, many miles from Spancil Hill.

Inimesed! Olge valvsad!

Käisin tunaeile tööõiguse teabepäeval, kus SA Õigusteenuste Byroo jurist Hille Raid esines MTYde ja SAde rahvale uue töölepinguseaduse, töösuhete, vabayhenduste õiguse ning muude juriidiliste lõbustuste teemal.

Kuulasin pikka juttu sellest, milline on juhatuse liikme vastutus mittetulundusyhingutes ja mulle meenus, et ma olen vähemalt kolmes teaduslikus seltsis, yhes vist siiamaani (kymmekond aastat järjest?) juhatuse liige, samuti yhe teadusseltsidest õnneks märksa usaldusväärsema MTY juhatuse esimees.

Õudne hakkas.

Viiuldajat pole vaja

Käisin tunaeile Euroopa tööhõivepäeval.

Vajatakse keevitajaid,
insenere,
ettekandjaid,
kokkasid,
projektijuhte,
arste,
õdesid,
põetajaid,
myyriladujaid,
põrandapanijaid,
katusepanijaid,
keevitajaid.

Ei vajata ajakirjanikke,
keeletoimetajaid,
filosoofe,
luuletajaid.

Tsiteerides vana toredat filmi "Kin-dza-dza": Skripatš nikomu ne nužen.

Ma olen uljas rännumees

Milline teekond viib Tallinna veebikaardi arvates kesklinnast aadressilt Narva maantee 11e Mustamäele, Tammsaare 147? Vastus on pildil, joonistatud roosaga.

Yhed kohukesed kõik

Veider kyll, aga roheline erakond läheb aina enam Keskerakonna nägu. Alles see oli, kui Tallinna valimisnimekirjas löödi kampa Rahvaliiduga, kelle kõduhaisu Keskerakond enam ei tahtnud. No rohelistele sobib kompost kyll, ka laibastunud erakonda võib korduvkasutada. Nyyd laenatakse siis Savisaare JOKK-trikke.

Kui valimiste ajal on yles riputatud plakatid, millel on poliitik, siis on need vaataja jaoks poliitilised. Vastupidist väita on demagoogia. Kui poleks valimisi, ei oleks Savi... vabandust, Strandberg, Lahtvee ja Trapido omast riigikogulase palgast maksnud kinni täiesti sisutyhje plakateid. "Sõida jalgrattaga ja mõtle ka" - no olgu, mõne autovaba päeva vms raames võiks ju olla. Aga "Ära ole köögivili"? Mnjah.



Savisaarega on see konks, et tema trikid töötavad ainult yhe korra. Vähemalt on tal piisavalt töökad reklaamiinimesed, et iga valimise ajaks uus leiutis välja mõelda. Pooldajad vaimustuvad ja peavad nutikaks, vastastel pole juriidiliselt millestki kinni hakata. Eetikast võib ju lobiseda, aga mis mõtet sel Eestis poliitikas on?

Keskerakonna rohelisi võtteid koopiamasinast läbi lastes jääb värv paraku kahvatu, heleroheline. Just nagu antud juhul vaja. Ainult et kes ei taha originaali, ei taha ka odavat koopiat.

Natuke kurb on, et pisisuli mentaliteedi võttis yle Toomas Trapido, kellest lihtrohelised yldiselt ikka pisut paremini arvavad. No tyhja sellega, et tema Bioneer mahetoidu kõrvale ka esoteerilist "vaimsust" propageerib, mis laseb šarlatanidel edukalt kergeusklikke pygada - ega kõik peagi mõelda oskama. Ent eks igayks otsustab ise, kui odavalt end myyb.

Masendav nagu kohuke.


P.S. Hämmastav, aga nyyd ma tsiteerin Urmo Soonvaldi:

Kõige kurvem on see, et alatu mänguga läksid kaasa ka rohelised. Tuleb tunnistada, et seni jättis nende ausus ja riigimehelikkus vähemalt kõrvaltvaatajale hea mulje.

Mitu häält selle jamaga kaotsi läks?

Lapsesuu ei valeta, paraku ka ei vali

Põnn vaatab telekast Savisaare valimisreklaami: "Kõik nagunii valivad ta ainult kaastundest."
"Miks nii?"
"Noh, et ta siis vait jääks."

Otsin inimesi ja asju

Eks ma otsin neid muudkaudu ka, aga igaks juhuks kysin siitki. Kui kellelgi leidub, palun lahkesti teatada. Niisiis.

Vajan rohkem või vähem hädasti:

* Huvitavat või huvitava asutuse personalijuhti intervjuu tarbeks. Võib ka igav olla, kui saame täna jutule ja loo neljabaks yles. (Yks hyppas alt ära.) "Ma ei hulla, ma ei lõhu, parandan priimust," nagu ytles kass Peemot. Ei ole uuriv ajakirjandus, on kiitev või isegi ylistav ajakirjandus. (Kõik nõuavad ju positiivseid uudiseid, eks ole?) Vt ka reedest Nordea lugu. Väljund: EE ja Delfi.

* Diktofoni, mis yhilduks nii Vista kui ka Linuxiga. Igal pool pakutavad Olympused Linuxit kuuldavasti ei taha, aga mina mõtisklen Ubuntu uut versiooni (29. oktoober) oodates ikka veel Windowsist loobumise yle.

* Kaht odavat tugitooli, mis sobiks psyhholoogi vastuvõtutuppa. Mitte liiga suurt.

* Eesti keele õpetajat Noarootsi Gymnaasiumi, palk 11-14 000. Vt Valliku Aidi blogi ja lehereklaami.

Ehk tuleb päevapikku veel midagi meelde.

Kymme kysimust transrasvadest

Kogu see transrasvade transvaal on mu kaunikesti kylmaks jätnud, aga kui yks kena inime neid hiljuti selles syydistas, et lastevorst kaua säilib, lõi see mul katuse pealt ära. Maailm ei koosne headest asjadest ning yhest ebamäärasest halvast ainest, mis kannab vastavalt vajadusele eri nimesid nagu näiteks transrasv, sool, E-aine, aspartaam, naatriumglutamaat või elekter.

Minul selles asjas vastuseid ei ole, kuid on terve kari kysimusi.

* Kui usaldusväärsed on uuringud, mis näitavad transrasvade halba mõju?

Jah, ma tean, et selle yle võivad skalpellidega relvastatud meedikud hommepäev sada duelli pidada. Aga ikkagi oleks huvitav teada. Pealegi on selles, et sydamehaigused 20. sajandil sagenesid, syydi ysna mitu muudki põhjust peale transrasvade, ytleb ylekaaluline inime, kes yle kymne aasta suitsetas, ei spordi, teeb kontoritööd ning pole kaugeltki karske.

Et millegi vastu on rahvusvaheline kampaania, pole iseenesest argument. Kampaaniat ennast uurides võib argumente avastada kyll. Poolt ja vastu.

* Tavaliselt kirjeldatakse transrasvu kyllastumata taimerasvade kyllastamise kõrvalproduktina. Kust me neid veel saame ja milel poolest erineb eri allikaist pärit transrasvade mõju organismile?

Räägitakse näiteks vaktseenhappest. (Või mis selle vaccenic acid'i eestikeelne korrektne vaste ongi.) Räägitakse, et see ja looduslikud piimarasvad erinevat keemilistel omadustelt hydrogeenitud rasvadest nagu öö ja päev. Räägitakse... Paljugi, mida räägitakse. Täieline loend ja konkreetsed keemilised valemid, palun.

* Millised on kõige populaarsemad transrasvu sisaldavad toidukaubad?

Kõik räägivad kohukestest ja margariinist. Aga veel? Jäätis, sai, leib, toiduõli, kartulikrõbinad? Myyginumbrid, transrasvasisaldus, tarbimise jaotus? Oluline on ju seegi, kas kymme kasti mingit asja söövad ära kymme inimest või tuhat.

* Euroopa Toiduohutuse Amet ja WHO on kumbki rääkinud eri piirmääradest, millest rohkem ei maksaks transrasvu mingis ajayhikus syya. Milline neist õigupoolest õigustatud on, kui arvestada, et tõenäoliselt me transrasvadest päris täielikult ei loobu?

Transrasvad on mõnes toiduaines juba looduslikult sees, nt piim ja piimatooted. Vaevalt me neist täielikult lahti ytleme või hakkame kogu Eestis toodetavat piima veel yhe keemilise puhastusprotsessiga töötlema. Vahel on maheduse ja tervislikkuse ideaalid teineteisega vastuolus.

* Mida kui palju peab inimene sööma, et transrasvade sisaldus toidus ohtlikuks muutuks?

Tihti unustatakse, et inimesed toituvad erinevalt. Ma saan aru, et kymme kohukest päevas täidab väidetavalt lapsele seatud normi. Aga kui paljud lapsed söövad iga päev kymme kohukest? Või - teisalt - yldse mitte midagi muud?

* Muuseas, kas poepiimas on rohkem või vähem transrasvu kui töötlemata lehmapiimas? Või kuidas nende sisaldus lehmapiimas varieerub?

Ega tervislikkust ei saa kah kampaania korras võtta: sel nädalal kõrvaldame toidust kõik transrasvad, järgmisel säilitusained ning ylejärgmisel mingi kolmanda aineryhma. Ent kena oleks teada, kumb selle parameetri järgi tervislikum on.

* Algselt hakati taimerasvu kasutama seepärast, et neid peeti paremaks loomarasvast. Kui arvestada nyyd ka nende halva mõjuga, kumb siis ikkagi hullem on? Kas kartulite praadimiseks tuleks valida searasv või margariin?

Võib-olla peaks eelistama hoopis tefloniga panni? Väidetavalt olla see kyll tervisele kohutavalt kahjulik. Põhjendus on kuuldavasti, et kui teflon põlema lasta, eraldub sellest tervisele ebameeldivaid aineid - just nagu igayks seda panniga iga päev sihilikult teekski.

Looduslikkusest rääkijaile peaks mõjuma argumendina see, et seapekk on täiesti looduslik. Kui nad ei eelista muidugi sedasorti looduslikkust, mis räägib, et inime pole yldse liha sööma mõeldud - mispuhul tuleb meil omad rasvad ikkagi taimedest kätte saada.

* Kui kulukas on kyllastatud taimerasvadest transrasvade kõrvaldamine? Millist mõju avaldaks selle protsessi rakendamine olulisemate transrasvu sisaldavate toidugruppide hinnale?

Kapitalism põhineb kasumil, seega tuleb soovitava muutuse korraldamiseks leida mehhanism, kuidas see kellelegi kasumit tooks - edasi toimub kõik juba kerge vaevaga.

Kui tulu mainekujundusest ja kasvavast läbimyygist on suurem kui kulu tehnoloogiale ning hinnatõus jääb ka hinnatundliku tarbija jaoks tyhiseks, võivad toiduainetootjad selle asja ise ette võtta. Vaevalt Kaleviski patoloogilised myrgitajad töötavad.

* Muuseas, kas nõukogudeaegsetes Kalevi kommides, mille peal olla yles kasvatatud Andrus Kivirähk, pruugiti juba transrasvu sisaldavaid taimerasvu?

Ajakirjanduses esitatud kysimused nagu "Millist paha mõju lapsepõlves söödud transrasvad on sulle avaldanud?" on muidugi puhas demagoogia nii või teisiti - sydamehaiguste yldine sagenemine ei mõjuta inimest enne seda hetke, kui ta infarkti saab. Aga ikkagi oleks huvitav teada.

Vahel on väidetud, et transrasvad (ja kõik muu paha) jõudsid meie toidulauale alles postsotsialistliku vaesuse aegu. Mina mäletan margariini omateada kyll ka sotsialistliku vaesuse ajast, nii et transrasvade syydistamine sydamehaiguste sagenemises 1990ndatel ei pruugi paika pidada.

* Ja lõpetuseks retooriline kysimus: Maaylikooliprofessor Ylo Niinemets soovitas maksustada tervisele kahjulikke tooteid aktsiisimaksuga ning vähendada tervislike toiduainete käibemaksu. Arvestades, et praktiliselt iga toiduaine jaoks leidub vähemalt yks toitumisekspert, kes selle hukka mõistab, ning ka vähemalt yks, kes selle heaks kiidab - kes hakkab kõiki toidukaupu heaks ja halvaks jagama ning kui suur osa Eesti SKPst võiks seejärel kuluda toiduainetööstuse lobitööle (nt poliitikute ja ekspertide ostmisele) ja propagandale?

Seda usun ma kyll, et mida keerulisem on maksusysteem ja mida enam on selles erandeid, seda rohkem on kalu, kellele meeldib sogases vees ujuda. Inimese loomus on juba kord sihuke. Seepärast pole kuigi arukas vabatahtlikult muda yles peksta: tulemuseks on palju kohtuprotsesse, leheloba ja maksupettusi, kasu ei pruugi meie silmad aga näha.

Postimehe sõnameisterlikkus yletas piiri

Aeg-ajalt astub ajakirjanduses ikka yles mõni suur sõnameister. Sedapuhku lugesin Postimehest pealkirja kaks korda, klõpsisin loo lahti ja lugesin ka artikli läbi.


Kui miski yletab piiri, tähendab see kujundlikult, et nimetatud miski läks liiale. Kui taluvus yletab piiri, on järelikult taluvusega liiale mindud ehk liiga palju välja kannatatud. Kui näiteks roolijoodik kolmandat korda järjest inimese alla ajab, kuid kohtunik leiab, et äkki juht ikkagi parandab oma käitumist, yletab kohtuniku taluvus suure osa inimeste jaoks piiri.

Et Tallinna hoolekogud aga lasteaedade eelarve nylgimise vastu protestivad, on nende taluvus ilmselt otsa lõppenud ning ei yleta enam mingisuguseid piire. Hoopis rahakärped yletasid hoolekogude taluvuse piiri, lihtsamalt yteldes sai lasteaedade hoolekogudel eelarvekärpeist kõrini.

Kes oleks nyyd nii kena ja seda kõike ka Postimehe rahvale selgitaks?

Miks ma hääletan nii, nagu hääletan, ehk toeta parimaid halvimaist

Teoreetiliselt võiks riigi roosk mu turjale selle jutu eest usinasti tantsima kepsutada - ikkagi valimisreklaam avalikus kohas. Aga praktiliselt on Eesti riik tunnistanud, et internet pole avalik koht, nii et ehk ei panda mindki oma arvamuse omamise eest vangi. Eks proovigu, kes julgeb.

Niisiis: miks ma hääletan nii, nagu ma hääletan?

Mu esimene valik oleks loomulikult rohelised. Kui keegi teine selle juurde jääb, patsutan neid sõbralikult ja ytlen: tubli, tubli. Aga mina enam ei taha. Nii nagu pärast seda, kui aastaid Vana-Lähis-Ida usundilugu tudeerisin, ei taha ma enam monoteismi. Aitäh, ma ei vaidle teie eelistuste vastu, ent kahjuks tean ise liiga põhjalikult, kuidas seda vorsti tehakse.

Rohelistega on yldse õnnetu lugu. Enamikus läänemaades on rohelised suhteliselt lähedal sotsidele ja muile vasakpoolsetele ning see ongi nende loomulik nišš. Seos on tegelikult lihtne: kui sa lased kord kõiksugu nõrgemate elul end häirida (kiisud, kutsud, puud), on kerge ka järgmine kategooria enda ihu ligi lubada (vanurid, töötud, lapsed). Kuidas sa ikka ytled, et vabastame kanad kurjast farmist, aga nälgiv yksikema las kärvata? Selleks peab olema rohkem printsipiaalsust ja misantroopiat kui isegi keskmisel maailmavalus teismelisel välja panna jagub.

Eesti roheliste valijad on samasugused kui rohelised valijad kõikjal Euroopas: pahempoolsed. Roheliste juhtkonnas valitsevad aga parempoolsed tehnokraadid, nii nagu terves Eesti yhiskonnas. Tulemus on loomulikult konflikt. Mitte niisama räige kui sotside puhul, kelle loomupärase valijaskonna jaoks Pihli kumminuiapale vastandub järsult vabaduse, võrduse, vendluse ja muude kapo keldritega sobimatute ideaalidega, ent siiski mõnevõrra häiriv. No olgem ausad: kõrge tööpuuduse aegu kvalifitseerub Strandbergi ytelus, et töölepinguseadus on pseudoprobleem, nii või teisiti mainekujunduslikuks fopaaks. Maakeeli: olgu tal õigus või polgu (mina isiklikult leian, et polnud), sellise jutuga niigi tigeda rahva ette trygida oli silmapaistvalt loll temp.

Rohelus kui niisugune, jah, mulle meeldib. Aga ma olen loomupärane mässaja ning vihkan luuydist tuleva kirega autokraatiat, manipulatsioonikatseid ning isehakanud autoriteedinirusid. Igasugune autoriteet minu silmis tuleb raske töö, paksu vere ja higiga ära teenida. Enamik inimesi pole selleks valmis, nad loodavad oma positsioonile ning põruvad. Noh, see on ka rohkem minu kui nende probleem.

Poliitikas on seis pisut teistpidine. Ma vaatan ringi, kelle poolt hääletada, ning ehkki minu jaoks tõepoolest austusväärne Ain Kaalep urises hiljuti EPLis, et see pole miski seisukoht, ei leia ma kedagi säherdust, keda hingepõhja vaadates ausalt tahaksin toetada. Mis siis teha? Kord ennemuiste nõudis Prantsusmaa kardinal venelaste tehtud "Kolme musketäri" multikas, et musketäride kannule saadetaks parimaist parimad kaardiväelased. "Pole võimalik, monsenjöör," vastati talle: "Parimaist parimad lakuvad haavu." - "Saatke siis parimad halvimaist!"

Roheliste erakonda - kui jätta arvestamata selle äpardunud juhtkond - ma tõepoolest toetan. Ent neil pole võimalik yhelgi viisil kellelegi mingit mõju avaldada. No kuulge, esineda Tallinnas Rahvaliiduga pooleks, ideaalideks korruptsioon ja maadevahetus... Masendav ja kohutav, nagu googlebomber'id yksvahe ytlesid. Hea, kui olulistes omavalitsustes nagu Tartu ja Tallinn yldse yle kynnise saada õnnestub.

Nii et minu seisukohalt on see suuresti mahavisatud hääl. Eesti systeem jagab alla kynnise jäänud hääled teadupärast enim hääli saanute vahel, mis tähendab näiteks Tartus Reformi- ja Tallinnas Keskerakonda. Brrr.

Mis järgmiseks? IRL ja Reform on mahuvad grupipildile niikuinii, Keskerakond samuti. Ńeis pole minu jaoks midagi huvitavat. Rahvuslik hullus ning marutõbine populism mind ei tõmba, eelistaksin pigem retoorikavaba erakonda. Kahju, et rohelised selle kaardi juba lootusetult maha on mänginud.

Mis siis järele jääb? Meie sotsid on peamised härrasotsid - kaberneesotsialistid, nagu lääne pool on kombeks pilada. Kes kujutleb Ilvest tööliste eesotsas barrikaadil seismas, peaks oma kujutlusvõimet kuidagi taltsutama. Mulle äärmiselt sympaatne Padar on aus maamees ning kah loomult pigem parem- kui vasempoolne, ehkki Eesti paremale kaldus yhiskonnas kipub ta keskpunktist muidugi pahemale jääma. Ja kui Jyri Pihl suudab lugeda klassikalise sotsiaaldemokraatia ideaale toetavat kõnet nii, et valedetektor kisa ei tõsta, olen mina kyylik.

Aga ikkagi ja ometi on sotsid ja rohelised Eestis ainsad erakonnad, kellel on mingi ideoloogia. Ylejäänuid valitseb eelkõige olupoliitika: oskus laveerida komisjonide, reglementide ja muu riigiaparaadi vahel, ebamäärane mõmin ning kokkulepped vastavalt olukorrale. Kõik, mida on tarvis, et saaks õilmitseda elukutselised poliitikud, kes pole elus kordagi mingit muud tööd teinud ning kelle jaoks seetõttu muutub yha tähtsamaks oskus säilitada oma poliitiline töökoht sõltumata "vaadetest" või muudest segavatest asjaoludest (nt elupaik). Eks punaroheliste seas ole kah igasuguseid untsantsakaid, ent nende hulk on siiski veidi pisem.

Lõpuks otsustab soov: keda ma tahan, et igasugu paikade volikogudes oleks? Iseenesest meeldiks mulle mitmekesisus. Tahaksin, et suurte linnade volikogudes oleks esindatud kõik praegused parlamendierakonnad. Aga nii see tõenäoliselt ei lähe, rohelised jäävad tõenäoliselt alla valimiskynnise ja sotsid kõiguvad kuskil piiri peal. Usun enam-vähem siiralt, et sotsid peaksid igal pool vähemasti esindatud olema, sest sõltumata konkreetsete inimeste valikust avaldab ideoloogia nende käitumisele ajapikku ikkagi mõju (ja seda vana järeleproovitud ideoloogiat vajab Eesti yhiskond kui reisisaatja trammi) ning Tartus, kuhu ma sisse kirjutatud olen, jääb nende mõju igikestvalt kiduraks kui sammal kivi pääl.

Olen näinud nii tööandjate esindajat, kelle arvates on liiga kõrged palgad puha ametiyhingute syy, kui ka töövõtjat, kelle meelest oleks ametiyhingu loomine ettevõttes tagasiminek 19. sajandisse. Kumbki neist ei torganud silma terava mõistusega, mis lubaks reaalsust adekvaatselt tajuda.

Vähemasti on meie sotsiaaldarvinismiminister niipaljukest taibanud, et ei esine enam oma ametiaja alguse laadis ytelustega nagu "Tööta on need laisad, kes töötada ei viitsi". Ehk sööb reaalsus ajapikku end teistegi teadvusse, kuigi inimeste võime tegelikkust ignoreerida on hämmastav.


P.S. Minu trepikojas elutseb Tallinna sotside ninamees ning mu töökoha ukse kõrval on tema erakonna peakorter, mille man seisab alati lustlik suitsu kimuvate noorsotside kamp justkui auvalve mõne monumendi kõrval. Aga oma prygi pidin varasemale blogipostitusele vaatamata ikkagi ise välja viima. Ei ole neist valimistest ka miskit abi: töö tuleb ikka ise ära teha ja poliitilised valikud niisamuti.

Täna on Bo synnipäev

Ma olen nõus Delfi juhtkirjas seisva arvamusega, et Obama sai rahupreemia selle eest, et ta on Obama. Teatud määral isegi selle eest, et ta ei ole Bush.

Olen nõus ka Toomas Alatalu jutuga, et otseste teenete eest oleks preemiat vaevalt veerand ametiajast läbinud presidendile ilmselgelt vara anda. Kes teab, mille kõigega ta veel hakkama võib saada?

Ja ma olen nõus Nobeli komitee otsusega. Kummalisel kombel on juhtunud nii, et Barack Obama on praeguseks tunduvalt vähemal määral elus inimene kui abstraktsioon, tunnete ja ideaalide kehastus. Preemia pälvis ta osalt just nimelt selle rolli täitmise eest, osalt aga ka seetõttu, et seda rolli kinnistada. Preemia võiks olla garantii, et Obama oma rollile kindlaks jääb - pärast Nobeli preemiat on palju raskem ykskõik millistel põhjustel laeva ymber pöörata.

No ja põhimõtteliselt rääkis ta ise ju sedasama.


Kindlasti meeldis kõigile suhtekorraldajatele lõik, kus Obama kirjeldas oma hommikut.

Jõnglased marssisid tuppa ja teatasid: "Issi, sa said Nobelil rahupreemia ning täna on Bo synnipäev. Ja meil tuleb pikk nädalavahetus." Lapsed aitavad hoida kõik asjad omal kohal.

Mulle meeldis ka. Aga kes on Bo?

Eesti Pank edendab mõtete korduvkasutust

Hakkasin uurima Eesti Panga rahapoliitika osakonna juhataja Ylo Kaasiku ettekannet "Majanduse olukorrast ja euro kasutuselevõtust Eestis" ametiyhingute teisibaselt euroseminarilt. Tore ettekanne, värvilisi slaide täis. Yks puudutas ka tööpuudust.

Millegipärast tundus slaid kole tuttav, aga kuidas ma ka ei otsinud, ei leidnud ma seda kuskilt oma majapidamisest. Noh, eks dejà vu'sid ole varemgi ette tulnud.

Täna uurisin veel kord, ehk saaks sellest millegi muuga koos yhe uudisnupu. Ja siis koitis. Natuke guugeldamist ja... voilà!


Vasemal on Kaasiku ettekanne, paremal aga Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki jutt konverentsilt "Äriplaan 2010" 24. septembrist. Nojah: egas tõde pea häbenema ning kordamine on tarkuse ema. Head juttu võib ikka mitu korda kuulata, pealegi on second-hand mõtete pruukimine kena keskkonnasõbralik komme.

Karma toob tagasi kõik

Kui Tiiauspaikka minuga intervjuu tegi, kasvasid vastused kysijal yle pea. Porisesin enda peale, et ka intervjueeritaval on eetika: ta ei tohi intervjueerijale pähe istuda.

Nyyd istun ise nõutult intervjuu taga, mille vastuste toimetamiseks allikale saatsin. Kenad inimesed keik, aga mingi toreda mõtte ajel on nad selle ÄRA toimetanud. Mitte yksnes pole pooled vastused muutunud tundmatuseni, vaid isegi kysimuste kallale on usinasti kääridega mindud.

No oleks viisakalt kysitud, kas ma oleks nii kena ja jätaks ära mõne aasta eest lahti lastud kohaliku juhi tsitaadi (mis polnud isegi vaenulik mitte), kyllap ma olekski kenastunud. Aga hoolikalt kantseliiti lisada, muuta täiesti mõttetuid kohti, käänata pealkiri äpardunud pressiteate sarnaseks...?

Huvitav, kas tolle asutuse pressiesindaja on lihtsalt entusiastlik, kogenematu või testib piire, kuhumaale ta minna võib, et endale ka tsensori ja keeletoimetaja ameti võtab?

Ja - palju kiirem kysimus - mida mina nyyd siis teen?

* Võtan tagasi need muudatused, mis on minu kysimustes tehtud?
* Alustan pikka vaidlust teemal "Minu märkmete andmeil ta midagi niisugust kyll ei ytelnud?"
* Või veel pikemat võitlust maailmarahu, inimkonna õnne ning kantseliidivaba keele nimel?
* Löön blaseerunult käega ja riputan yles nii, nagu on, sest minu ylemuskonda teksti häädus niikuinii ei huvita, aga nad tahavad, et asi ykskord ometigi ära ilmuks?

Veerand tunni pärast kaotab kysimus aktuaalsuse, kuna jooksen järgmisele yritusele.
Ja see on mulle paras.


P.S. Saime kokkuleppele, ega nad nii jäigad olegi. Pingutasid natuke yle, ei muud.
Katsun ise kah järgmine kord vähem lobiseda. :)

Päikesepoisid: Valimiseelne prygi

A: Kaks nädalat on olnud nii kiire, et ei jõua prygi välja viia. Ja läheb aina kiiremaks.
B: Valimiste aeg ju. Kuuluta, et oled nõus andma hääle poliitikule, kes su prygi ära viib. Edgar saadab kohe mõne kesknoore.
A: Arvad? Ma natuke nagu kahtlen selles. Pealegi elab meil majas sots, äkki kardavad.
B: Tahad, veame kihla?
A: No ma siis blogin.

Armsad kandidaadid! Kui te inimeste hääli soovite, tehke ennast kuidagi kasulikuks: lõhkuge puid, koristage tube, aidake vanainimesed yle tee. Kyll siis hääledki tulevad.

Keegi võiks tolmu ka võtta.

Päeva äriidee

Tartu Ylikoolis pidada Juri Lotmani kirjandussemiootikast loenguid keegi Meerika ärikonsultant, kes muul ajal õpetavat afgaane majandama, rääkisid veealused hääled. Sellest sugeneski Plaan:

1. Osta Ekspressi Kirjastuselt odavalt ära kõik lattu tohletama jäänud Eliyahu Goldratti juhtimisromaanid piirangute teooriast.
2. Lisada neile eesti-puštu sõnastik.
3. Myya komplektid Afganistanis Talibanile raske raha eest maha. Logistikaõpikud sobivad samuti.
4. Kasum!

Heroiinis tasu vastu võtta ei maksa, võib probleeme tekkida. Aga raamatumyyki pole keegi keelanud. Tõsise sularahakriisi korral saab ju liisida, raha korjad pärast saagi mahamyymist sygisel.

Räägitakse, et moonikasvatus olevat tõusev turg, investoritele kasulik ning Lõuna-Aasia majandusmootor. Mõni eestirootsi pank võiks teha Afganistani fondi ahnetele väikeinvestoritele.

Aga Washington Post avaldas eile või täna loo pealkirjaga "Mis juhtub siis, kui me Afganistani kaotame".

Valik viletsa ja töövõimetu vahel

Arvutijama jätkub. Aeg-ajalt miski justkui toimiks, ent yldiselt venib iga liigutus siiski yle minu taluvuspiiri.

Sel nädalal peaksin käima mitmel yritusel ja tegema intervjuusid, lapakata väga vaevaline töö. Tahtsin ITst asenduslapakat kysida, kuid itirahvas istub koosolekul. Hmh.

Kõigele lisaks näitab minu kogemus, et Tallinna kahest Delli teenindusest yks on kiire ja asjalik, teine aga raiskab lõbuga mu aega, et jõuda välja teateni: "Meie mingit viga ei leidnud, ent kui tahate, võime teilt Windowsi pealepaneku eest raha kysida." Tänan väga, Windowsi oskan ma ka ise pysti panna. Absoluutselt kasutu urgas, kõigele lisaks veel pärapõrgus. Poegarantii tõttu olen ma paraku just nimelt nendega laulatatud, oh saatuse nöök.

Tahaksin hoopis teada, kas arvutis on mõni kurilane, keda mina oma vahenditega yles ei leia, ega raual mingeid vigu pole siginenud ning kuidas pagana moodi suutis Windows ära rikkuda Ubuntu kettaosa. Ubuntu nimelt ei tule enam yldse yles või (paaril yksikul juhul) hangub umbes poole minuti järel - pärast seda, kui ma teda paar kuud ei pruukinudki.

Kui rauaga kõik tõesti korras on, jääb ilmselt lihtne kysimus: kas panna uuesti peale opsysteem, mis töötab silmapaistvalt kehvasti (Vista) või see, mis yldse ei tööta (Ubuntu)? Keegi Linuxi-kiitjate parteist võiks ytleda, miks väidetavalt imetabaselt töökindel Ubuntu mul mõlema arvuti peal kinni jooksma kipub. Ausõna, ma tahaksin temasse hästi suhtuda, ent väike vastutulek tema poolt teeks selle mulle märksa kergemaks.

Kaamerad ja inimesed

Yksvahe räägiti lehtedes palju liikluskaameratest. Tiirutati selle ymber, et tahaks kasutada kaameraid ja numbrimärkide automaattuvastust kiiruseyletajate pyydmiseks: kui ikka kaamera rikkumist näitab, pannakse trahvikviitung posti. Vastu väideti, et nii ikka ei saa, peab olema võimalus kellegagi kohapeal vaielda või mida iganes. Nojah, yhesõnaga puudub inimfaktor.

Teema tuli yhel hommikul meelde, kui kesklinnas mingist turvakaamerast möödusin. Aga kes keelab kaamera kylge inimfaktorit panna? Systeem võiks töötada näiteks nii, et kui liikluskaamerad linnas või maanteel kellegi kiirust yletamas tabavad, tehakse andmebaasi märge. Edaspidi hakkavad patrullid selle numbrimärgiga auto vastu lihtsalt kõrgendatud huvi tundma. Iga kord peetakse kinni, kontrollitakse dokumente, arendatakse meeldivat vestlust. Kui pole uusi juhtumeid, mingi aja järel märge kustub.

Inimene, kes käitub silmatorkavalt, soovib ju enamasti tähelepanu. Võib-olla tunneb ta, et on teenimatult teiste varju jäänud. Võib-olla ei tegeldud temaga lapsepõlves piisavalt. Miks mitte teda siis rõõmustada?

Kannatust, palun

Kui keegi mult lähipäevil millelegi kiiret reaktsiooni ootab, las varub parem veel veidi aega.

Viimased paar päeva on mu arvuti ysna õnnetult aeglane olnud. Täna muutus teine eriti hädiseks: Ubuntu ei võta yldse toru ja Vista venib nagu purjus tigu takus. Varundav rändvint on täis, plaadilõikamine läheb eriti vaevaliselt ning ma ei kujuta ette, kuidas homme töö tehtud saan.

Eks saab näha. Aga vaba aja pyhendan tehnilise probleemi lahendamisele. Kusjuures ma olen alati eeldanud, et tehnika peab olema hea ning töötama tõrgeteta, segamata olulisi tegemisi. Nii palju siis sellest.

Ideaalmaailmas läheksin praegu poodi, ostaksin uue arvuti (ja rändvindi) ning tõstaksin sisu tolle peale, kuni vana arvuti garantiis korda tehakse. (Eraisikule ei anta asendusarvutit isegi paradiisis mitte.) No meil siin pole praegu yhtki lahtist arvutipoodi, kui alustada pisemast murest. Urr-Ärr ja Urjuhh seda jama võtku.

Fyysiliste vajaduste rahuldamine

Pikk tee dyy... kaubamajades.
Tarvilikud sisseostud. Yhele seda, teisele teist.
Kingsepa soovitusel matsin saapad prygikasti. Uusi otsin, kui lumi maas.
Tulin linnast, jalad väsind, läbi, läbi näljane.

Kui "Milleks on vaja graafilist disaini?" kunagi myyki tuli, tundsin ta järele otse fyysilist vajadust. Õppisin eelmises ametis (lehe)disaini hindama ning see oskus on mind palju aidanud - näiteks tutvudes uute inimestega, kelle tööst mõistan aina enam lugu pidada.

Aga täna myys tore tuttav tytarlaps Kristiine Apollos tolle raamatu mulle 99 krooniga. Olen täitsa tänulik.

Milliseid uudiseid me tahaksime?

Eelmise aasta 12. novembril trykkis toredate inimeste kamp nimega Yes Men 80 000 eksemplari New York Timesi "eriväljaannet" ning jagas selle metroojaamades laiali. Kui tavaliselt olla NYT pealkirja all moto "All the news that's fit to print" ehk "Kõik uudised, mis trykkida synnivad", siis sedapuhku oli motoks "All the news we hope to print" ehk "Kõik uudised, mida me loodame trykkida".

No ja need seal siis olidki. Kõige suurem pealkiri oli "Iraagi sõda lõpeb". Väidetavalt pidi USA väed Iraagist vabatahtlikult ära tooma. Condoleezza Rice vabandas kunagise syydistuse pärast, justkui olnuks Iraagil massihävitusrelvi. Yhisyritustel mälestati mõlema poole langenuid. Ameeriklased loobusid piinamisest ning George W. Bush tunnistas end kohtus syydi riigireetmises.

Kongress kehtestas riikliku tervisekindlustuse. Harvardi ylikool sulges vähese huvi tõttu oma ärikooli ning asutas Väärikuse ja Kaastunde Instituudi. PR-sektoris algas masskoondamine. Patriot Act tyhistati. USA asus ehitama mõistlikkusel põhinevat majandust, kehtestati riiklik maksimumpalk, naftatööstus riigistati ja hakkas rahastama võitlust kliimamuutuse vastu, riiklikest ylikoolidest kaotati õppemaks ning New Yorki rajati ulatuslik jalgrattateede systeem.

Lugedes tekkis mul tahtmine teha samasugune kohalik väljaanne. Tõsi, praegu on kohalike valimiste jaoks juba hilja ning riigikogu valimisteni jääb veel aega. Aga iseenesest võiks selline leht avaldada poliitikutele märgatavat survet. Ehk tehakse midagi isegi ära.

Millised pealkirjad seal siis olla võiks?

* "Eesti tõi sõdurid Iraagist ja Afganistanist koju ja kulutab sama raha humanitaarabile"

* "Tallinna Vesi langetas vabatahtlikult vee hinda poole võrra"

* "Majandusministeerium algatas regionaalpoliitika programmi, et arendada maal ettevõtlust ja luua töökohti"

* "Sotsiaalministeerium korraldab ulatuslikud hädaabitööd"

* "Saaremaa laevakompanii tihendab praamide sõidugraafikut ja alandab piletihinda"

* "Tartu uus kaubamaja asendatakse pargiga"

* "Erakondade ymarlaud otsustas loobuda Eesti poliitikas demagoogiast"

* "Andrus Ansip vabandab Eesti rahva ees riigi rahadega vusserdamise pärast"

* "Tallinna linn loobub maamaksust"

* "Linnasisene yhistransport on edaspidi tasuta"

* "Riigikogu kaotas raamatute ja kultuuriyrituste piletite käibemaksu"

* "Piimatööstused otsustasid tõsta piima kokkuostuhinda"

* "Äripäev lõpetab spämmimise"

* "Pangaliit kaotab teenustasud internetipankades ja yle 60aastastele"

* "Sotsiaalministeerium asub HIV-ennetust korralikult toetama"

* "Viru Poja arendaja vabandab halva nalja pärast"

* "Tallinna luuakse korralik jalgrattateedesysteem koos parklate ja laenutusega"

* "Delfi keelustab kommentaarid ja kollased uudised"

* "Keskerakond ja Rahvaliit loobuvad korruptsioonist"

* "Eesti Energia langetab elektri hinda ning alustab yleminekut põlevkivilt taastuvatele kytustele"

* "Tšehhid viivad Vabadusristi Prahasse ja Lapin oma vabaduskellad koju"

* "Edgar Savisaar lahkub poliitikast; sama teevad Reiljan, Ansip, Laar, Pihl ja Strandberg"

* "Riigieksamid asendatakse ylikoolide sisseastumiseksamitega"

* "Tõnis Lukas lõpetab igavese haridusreformi"

* "Eesti Post teeb suletud kontorid uuesti lahti"

Midagi veel?

Demagoogiaga tööpuuduse vastu

Eelmisele postitusele riigikogu infotunni tööturukäsitluse teemal tuli nii toredaid kommentaare, et vastan neile suisa eraldi jutuga.

Vastupidiselt yhe kommentaatori lootusele olen paadunud skeptik ning "keski demagoogilised võtted" mulle naljalt ei mõju. Aga reformi omad ei mõju samuti. Muuseas, tuletan veel kord meelde, et tegemist on sama erakonnaga, millel on Eestis millegipärast kaks haru.

Mind ei huvita, kes mida räägib. Mind huvitab see, kas jutul on sisu ning kas argumentatsioonil on korrektne struktuur või osutub kogu uhke retoorika lauseanalyysi käigus mulliks.


***

Ei, ma ei tsiteeri, vaid pigem tõlgin. Aga võin loomulikult ka pikemalt analyysida. Võtan näiteks sellesama ilkumise koha.


***

"Aitäh! Austatud peaminister! Tööpuudus on loomulikult väga tõsine probleem ja sel ajal, kui siin osad kuulutavad välja programme ja kulutavad omakorda nende programmide rahast suurema osa plakatitele, siis poolmärkamatult on Sotsiaalministeerium eraldanud aktiivseteks tööturumeetmeteks ehk siis reaalselt tööpuudusega võitlemiseks circa 700 miljonit krooni täiendavaid vahendeid. Üks meetmetest, mis selle käigus tehakse, on ka see, kui ettevõtja võtab pikaajalise töötu tööle, siis tervelt pool selle uue töökoha kuludest ehk siis selle töötaja palgast maksab riik kinni. Kas selles valguses ei tundu Keskerakonna ettepanek maksta kinni ainult sotsiaalmaksu osa kuidagi ajast maha jäänud? Aitäh!"

Teoreetiliselt tulnuks tolle vahva yrituse käigus esitada kysimusi tööturu kohta. Eelnenud lõigu ainus kysimus "Kas /---/ ei tundu Keskerakonna ettepanek /---/ kuidagi ajast maha jäänud?" on kysimus Keskerakonna, mitte tööturu kohta. Sisuliselt on tegemist yleskutsega "vastata" samas toonis repliigiga, mis "kysimusele" takka kiidaks.

Miks ma panen "kysimuse" ja "vastuse" jutumärkidesse? Sest tegelikult ei ole tegemist kysimusega, kuna esimene kõneleja ei taotle teiselt kõnelejalt infot. Samamoodi ei anna teine kõneleja esimesele soovitud infot, mistõttu ei ole tema repliik tegelikult vastus.

Mõni parem asjatundja võiks seda suhtluslõiku ka pragmaatika või kõneaktiteooria seisukohalt korrektselt iseloomustada; mina ytlen vaid, et "kysimus" väljendab tegelikult "kysija" suhtumist "kysimuse" objekti ning kutsub "vastajat" sama suhtumist kordamise teel kinnitama. Kahe osapoole vestlust, milles kinnitatakse kõnelejate vahelist sotsiaalset sidet, väljendades põlglikku suhtumist kellessegi kolmandasse, nimetatakse eesti keeles tihtipeale ilkumiseks või mõnitamiseks.


***

"Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Muidugi ma olen teiega nõus, aga ma ei tahaks siin hakata mingit parteipoliitilist debatti korraldama valimiskampaania teemadel – mida keegi tahab kampaanias serveerida ja mida mitte. Me võiksime rääkida siis ka kartulitest ja küttepuudest, mille soetamiseks abi vajavatele kannatavatele inimestele kulutatakse Tallinna linnas 600 000 krooni ja ainuüksi toimetulekutoetusi suurendatakse riigi tasandil 100 miljoni krooni võrra. Need on niivõrd erinevad suurujärgus, mida üks erakond propagandas kasutab ja mida riigis tegelikult puudust kannatavate inimeste abistamiseks eraldatakse. Minu meelest see ei ole see koht, kus taolisi debatte pidada.

Meenutagem natukene ajalugu. Iseseisvuse taastanud Eesti kõige suurem tööpuudus on olnud selle sama nn Vene kriisi järel 2000. aastal ja siis oli meil esimeses kvartalis koguni 96,7 tuhat töötut. Meenutagem, et 1999. aastal oli meil majanduskasv vaatamata sügavale kriisile pluss 0,3% ja ometi see kriis suutis toota siis pea 100 tuhat töötut. Hõivatute arv praegu ületab märgatavalt toonast hõivatute arvu, meil viimane teadaolev number on 592 tuhat hõivatut, aga 2001 oli meil hõivatud ainult 563 tuhat inimest, ehkki siis oli Eesti rahvaarv märksa suurem. Valitsus on pööranud töötusele ka tema võimuses olevate vahenditega tähelepanu. Aitäh!"

"Vastus" algab fraasiga: "...ma ei tahaks siin hakata mingit parteipoliitilist debatti korraldama valimiskampaania teemadel..."

Järgneb deklareeritud kavatsusele vastupidine: kyttepuud, kartulid ning jõudemonstratsioon riigi ja linna eelarvete suurust võrreldes.

Retooriline "Ma ei tahaks", millele järgneb ikkagi see, mida kõneleja justkui ei tahtnuks, on klassikaline demagoogiline võte. Ega ma polegi ytelnud, justkui oleks Ansip halb retoorik.

Kartulite ja eelarvete järel tuleb jutt sellest, et 2000. aastal oli meil suurem tööpuudus ning väiksem tööhõive; kena keik, kuid ei puutu asjasse.

Lõpetab peaminister kena sisutyhja väitega: "Valitsus on pööranud töötusele ka tema võimuses olevate vahenditega tähelepanu." Ei saa vastu vaielda, on tõesti pööranud tähelepanu. Oleks ka imelik, kui kõigi lehepealkirjade ja töötukassa sabade peale valitsusliikmetel kulmgi ei kerkiks.

Tavaliselt ei huvita inimesi aga valitsuse tähelepanu, vaid hoopis see, kas tähelepanule järgneb piisavalt mõjus ja asjakohane reaktsioon. Tõsi, Veskimägi selle kohta ei kysinudki.


***

Ida-Viru ja Kagu-Eesti regionaalne tööpuudus ning suure hulga töötute sotsiaalse kindlustatuse järsk langus (kui kasutada kantseliitlikku eufemismi) on tegelikult tõsised probleemid. Kui A esitab kysimuse, mida probleemiga ette võtta, siis ei ole sellele adekvaatne vastus ei B kinnitus, et probleem on olemas (Luigase juhtum) ega teemavahetus (Sarapuu ja yks Simsoni kysimustest).

Kui inimesel ei ole tööd ja majandusbuumi ajal paika pandud pikkusega töötuskindlustushyvitis otsa lõpeb, ei aita teda kuigivõrd ei koolituskaart ega vaimustunud hyyatused õppimise yleyldise kasulikkuse teemal. Tuhandekroonise töötutoetusega on raske ära elada ning koolitus toidab igapäevaselt vaid koolitajaid. Sellest, et koolituskaart on praegu vaid pilootprojekt ja selle tarvitamisega seonduvad raskused veel korralikult selgumata, ei hakka ma siin pikemalt rääkima.


***

Oma töö tõttu on mul pisuke aimdus nii sellest, mida Eestis tööturu olukorra parandamiseks ette võetakse, kui ka sellest, milliseid lahendusi katsetatakse teistes riikides. Arvatavasti veidi paremgi aimdus kui enamikul inimestel, kes saavad info minusuguste kirjutatud uudistest.

Tõsi, praeguseks on reaktsioon juba läbinud eitusfaasi (Pevkuri ametisseastumise aegne suhtumine "Ainult laisad on töötud") ning hakkab väljuma paanikafaasist. Paraku ei taha Eestis rakendatavad "meetmed" endiselt väljuda jutumärkidest.

Miks ma nii arvan, on muidugi pikem jutt ning sellest peaksin ehk hoopis palgatööna kirjutama. Enne seda uurin siiski järele, mida ytleb organisatsiooni poliitika: kas tööportaali toimetajal võib olla isiklikke seisukohti või on need samavõrd ebasoovitavad kui arvamustoimetaja ametis. Ei tahaks sellises asjas fataalseid vigu teha, sest koolituskaart ei aita arveid maksta.

Autoriteedid

Seisin bussipeatuses ja vaatasin, kuidas kaks kasvatajat utsitasid rodu helkurvestides lasteaiapõnne vales kohas yle tee.

"Auto tuleb! Auto tuleb!" Kisa ja kiljumine liikusid risti yle muruplatsi.

Ära kunagi usalda suuremaid ja targemaid.

Peaminister töötutele: tulge eile meile!

Sattusin eile lugema stenogrammi riigikogu infotunnist, kus peaminister jagas kelmikaid vastuseid kysimustele tööturu teemal. See oli niivõrd vahva ja lõbus, et inimestele, kes ise stenogrammi lugeda ei viitsi, teen siinkohal lyhikokkuvõtte.


***

Kadri Simson: Kas toetate algatust vabastada tööandja, kes palkab registreeritud töötu, 12 kuuks sotsiaalmaksust?

Andrus Ansip: Ei toeta, sest meil pole selleks raha.

Kadri Simson (omaette pomisedes): Huvitav, töötu ei maksa ju yldse sotsiaal- ega tulumaksu.


***

Simsoni Kadri: Mida pakub valitsus inimestele, kelle töötu staatus lõpeb, kuid kel pole ka tööd?

Andrus Ansip: Välisinvestorid on Eesti enda jaoks avastanud.


***

Ikka veel Kadri Simson: Kas inimene peaks siis kah veel pangalaenu maksma, kui maja on maha myydud ja pank karjub endiselt kui jeekim: "Vähe! Vähe!"?

Andrus Ansip: Kes kolm tilka verd andis, on oma hinge müünud igavesest ajast igavesti.


***

Rein Ratas: Kui palju töökohti tänavu kaob?

Andrus Ansip: Eraisikute hoiused pole kunagi nii suured olnud!


***

Mai Treial: Ma kuulsin, et te ytlesite tööturgu iseloomustades, et töötute arv on kahanemas.

Andrus Ansip: Valesti kuulsite, põle öeld.


***

Taavi Rõivas: Kas poleks aeg Keskerakonda mõnitada?

Andrus Ansip: Ei tahaks siin hakata Keskerakonda mõnitama, tahan hoopis Keskerakonna kallal ilkuda. Ilk, ilk.


***

Arvo Sarapuu: Mida peavad tegema need, kelle töötu staatus lõpeb, kuid kel pole ka tööd?

Andrus Ansip: Õppida, õppida, õppida!


***

Inara Luigas: Kuidas leevendab valitsus tööpuudust Ida-Virus ja Kagu-Eestis?

Andrus Ansip: Ida-Virus ja Kagu-Eestis on suur tööpuudus.


***

Igaks juhuks ytlen ära, et ei meeldi mulle Keskerakond (ega Rahvaliit) kopika eestki mitte, aga antud juhul ei räägitudki ju neist. Tööturust, tõsi kyll, kah mitte. Mind võlus hoopis imetabane inimtyyp, kelle esindajad vastavad kysimusele "Mis kell on?" vankumatu järjekindluse ning särava naeratusega: "Minu auto sõidab bensiiniga!"

Ega nad ju ei valeta kah. Olen ikka armastanud ytelda, et tõerääkimine on enamasti täiesti kasutu.