Wednesday, March 16, 2011

Barbi ministriks?

Elo Odrese eilse EPLi-artikli "3:2 naiste kahjuks" võttis Facebookis jutuks anonyymne algatus nimega Naised Riigikokku. Arutati, kas ja kes praegu poliitikas figureerivatest naistest ministriks sobiks - Elo on ses suhtes ysna skeptiline. Pakuti, et paremad tegijad olla opositsiooni poolel.

Kuidas võtta - ega Marju Lauristin ka enam peibutuspardi staatusest kõrgemale tiku. Kes SDE-st siis veel jääb? Katrin Saks, Marianne Mikko, Barbi Pilvre... Nojah, iseenesest võiks ju ka. Andra Veidemann? Khm. Keskerakond? Kadri Simson või Evelyn Sepp? Yana Toom? Olga Sõtnik? Too Lasnamäe ninjatydruk, kelle nimi praegu ei meenu? Ohjah. Teisalt - kui nyyd Jänese, Maripuu ja Paloga võrrelda, hullemaks ikka ei lähe.

See häda mõnevõrra tõesti kimbutab, et praegu poliitikas pildile jäänud naistest enamik ei jäta väga tugevalt professionaalset mulljet, erinevalt näiteks Tõnissonist ja Kirsipuust. Et järgmistele uks lahti teha ja avalikku kuvandit muuta, peaks naisministrid olema tugevamad kui keskmised meesministrid. Aga viimasel ajal on olnud hoopis nõrgemad.

Valiku parandamiseks on kaks teed: lasta senistel naispoliitikutel veidi madalamates ametites karastuda ja uusi tulijaid rohkem esile tõsta, sh ka veenda ise rohkem sõna võtma. Eks oleks abi sellestki, kui õnnestuks erasektorist või kõrgematest riigiametitest poliitikasse värsket verd saada. Ebakompetentseid poliitikuid on niigi kyll.

Muuseas, SDE aktiivseim blogijanna on Tiia Tiik. Kellele ta poliitikuna silma on jäänud, tõstku käsi. Eks nii vist kipubki olema - kes tahab poliitikas midagi tõsist teha, blogimiseks eriti aega ei leia. Eiki Nestor ja Evelyn Sepp on vähesed erandid, viimane muidugi nyyd enam Riigikogust rääkida ei saagi. Savisaar ostab teenust sisse, teised niisugusteks kuludeks raha ei leia. Nii jäävadki sotsvõrgustikud valdavalt marginaalidele nagu Facebooki kuninganna Andra Veidemann, rändtuulelipu võitja. Hiiglaslikku populaarsust see ei too, ent meelde nad igal juhul jäävad. Asi seegi naistevaesel ajal.

Aga esialgu, kuni suuremaid staare pole, võiks tõesti Barbi ministriks panna, näiteks kultuuri või sotsiaali peale. Ken meil pealegi juba oli.


P.S. Endistel ja praegustel rohelistel soovitan lugeda Tiia Tiigi kirjeldust Eesti Pimedate Liidu koosolekust. Yhelt poolt tuleb tuttav ette, teiselt poolt tekitab kergendustunde: kuskil on veel hädisem asjakorraldus. Tõsi, on ka, kellega võrrelda.

Tuesday, March 15, 2011

Eetilise välimusega emakeelenädal

Eile kuulutas THI välja kirjatalgud pealkirjaga "Eesti ustest – sisse, välja". Ma saan aru, et emakeelepäev ja puha, aga minu jaoks on see interpunktuatsioon ikkagi imelik. Mina oleks asetanud kirjavahemärgid teisiti: "Eesti ustest sisse-välja". Praegune pealkiri tundub viitavat pigem Eesti uksetööstusele, mitte Eestist sisse ja välja käimisele. Kumb meist stilistiliselt pime on, mina või Ilves?

Täna leidsin Bioneeri ja EMSLi kaudu Tartu Ylikooli Tervishoiu Instituudi vana pressiteate. Selgus, et meditsiinilinnaku rahvas on kesklinnas elavatest filoloogidest liiga kaugele jäänud - enam ei osata otsekõne ymber jutumärke ja komasid panna. "Niimoodi kasutatakse kirjavahemärke," ytles vana indiaanlane õpetlikult. "Mitte niimoodi", kinnitas noor indiaanlane võtlikult.

See-eest komistasin ka yhe ilusa fraasi otsa: "...turvatarvik ei tohi rikkuda pakendi eetilist välimust..." Yhtaegu luuleline ja filosoofiline, kas pole?

Eks seda näeb, mis homne toob: eetilise välimuse või eestilised uksed.

Poliitilise kergemeelsuse põhialused

Yks tuttav kurtis just, et tahaks yhineda mingi pisikese seltskonnaga, mis on tylis kõigiga peale iseenda. Jutt kiskus kohe poliitika peale, ilmselt valimiste järelmõjuna - nii, nagu maavärinal on järeltõuked, kaldutakse pärast valimiskampaaniat kõike poliitiliselt tõlgendama.

Nenditi, et võiks talle soovitada Musti Pantreid - aga ta ei ole neeger. Soovitaks põlissoomlasi - aga ta ei ole soomlane. Häda ja viletsus kohe, Eestis sellist päris õiget pisikest ja tigedat erakonda polegi.

Jäin mõtlema: kas kõigisse sellistesse parteidesse astutaksegi samal põhjusel? Meel on mõru, hammas valutab, hommikul oli kohvipiim myrri läinud - liituks õige mõne erakonnaga ja elaks ennast välja. Pahatujuparteid?

Miks ei võiks oma meelsuse avaldamine kodanike jaoks lihtsam olla? Nii, nagu teed internetis pangaylekandeid või asutad MTY-sid - suts ja valmis -, vahetad ka parteisid? Ytleb ju vanasõnagi, et kust tuul, sealt meel. Ehk siis tuulsus, meelsus ja tuulemeelsus.

See tooks poliitikasse täiesti uue mõtteviisi ja hulga värsket verd: areenile ilmuks parteid iga meeleolu jaoks. Tahad protestida - liitud sotsidega. Tahad viriseda ja vinguda - astud Keskerakonda. Said just palka ja tunned end rikkana, nägu läigib õlisest naeratusest - yhined Reformierakonnaga. Said vihma käes märjaks ning soovid riigilt halvailmatoetust - valid Rahvaliidu või koguni Põllumeeste Kogu. Peas kumiseb Alo Mattiiseni lauluke - otsid kapist välja sinimustvalge kampsuni ja IRLi.

Nii muutuks poliitilised valikud sedavõrd triviaalseteks ja igapäevasteks, et poliitiline diskrimineerimine kaoks. Ei ole ju mõtet lasta töölt lahti kedagi, kel on sinust erinev tuju - läheb pool päeva ja kõik on hoopis teistpidi.

Säherdused eelistused saaks kohe ja kiiresti avalikustada. Inimesed kirjutaksid Twitteris, Facebookis ja oma MSNi staatuses, millist muusikapala parasjagu kuulavad ja millist parteid toetavad. Seda omakorda oleks ysna lihtne jälgida.

Yhelt poolt kergendaks see uuringufirmade elu: pole tarvis kulukaid telefonikysitlusi, ehita ainult bott, mis ukerdab mööda Twitterit, jälgib märgendeid (#sotsid, #IRL, #Reform) või kasutab Google'i reaalajapäringuid. Teisalt võiks meelsuse avalikustamist rakendada ka riigivalitsemisel: teha näiteks kord nädalas või kuus kokkuvõtted ja vahetada riigikogu saadikud nende järgi välja.

Kui suvel paduvihm põldudel vilja maha peksab, näevad seda möödasõitvad linnavurledki, kel rikutud rannapuhkuse pärast meel paha - põllumeeste populaarsus tõuseb järsult. Ekspress avaldab rikaste edetabeli ja ajab rahva kadedaks - Keskerakond saab absoluutse enamuse. Jaapanis väriseb maa - rohelised haaravad rooli. Lõpuks ometi reageeriks Eesti poliitika inimeste arvamusele.

Populism? Nojaa, aga mis vahet seal siis praeguse korraga oleks? Sisuliselt jääks ju kõik samaks, isegi valitsuse majanduspoliitika.

Ega ykski võimuhaaraja niisuguses olukorras suuri muudatusi ette võtta saa, yhe nädala või kuuga lihtsalt ei tee midagi vapustavat ning kuu aja pärast valitseb parlamenti juba hoopis teine partei. Pikaajalisi protsesse suunaks ikka needsamad ministeeriumid ammu kinnitatud arengukavade alusel.

Poliitilistest otsustest jõustuks ainult need, mille taga on enam-vähem kõik suuremad erakonnad - just nii nagu seni. Kas keegi oli tõesti jõuliselt ja selgelt Euroopa Liitu astumise või euroga liitumise vastu? Ei mäleta justkui sellist, Savisaargi vaid mõmises ebamääraselt. Kas keegi on siiani ka tegudega astmelist tulumaksu või kaitsetollidega suletud majandust toetanud? Mis teha, põle old.

Pealegi on Eesti valitsuse ja riigikogu tegutsemisruum ysna kitsuke. Kõik olulisemad asjad on rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu seadustikuga paika pandud, et liikmesriigid ei saaks pöördumatuid lollusi teha. No ja õige on. Nii et kes ka valitsuses parasjagu ei istuks, jätkuks kõik ikka samamoodi: peaminister istuks, jalad laual, vilistaks ja loobiks nutsakaid põiki yle toa paberikorvi, Eesti majandust kujundataks aga Berliinis, Stockholmis ja Helsingis.

Ainult lõbusam oleks. Ja ei peaks kogu aeg Igavese Peaministri enesega rahulolust punsunud palet vahtima. Las käib rohkem suusatamas.

Saturday, March 12, 2011

Pärsia kirjad 5: Hobuste ja lammaste võrdõiguslikkus

Rändasin hiljuti risti yle meie kauni Pärsiamaa, et jõuda Isfahanist Täbrizi. Umbes poolel teel heitsin põlluservas puu alla puhkama, et vaikselt pruukosti võtta ja palava päikese eest varju leida. Seal lamaskledes sattusin nägema kahe kylamehe vestlust.

- Salam aleikum, Ibrahim!
- Aleikum as-salam, Ali!
- Eks paista Allahi kaunis päevakene kenasti meie kiilas peakuplitele, Ibrahim?
- Jah, Ibrahim, ilma yle ei saa täna kohe kuidagi kurta! Alles jõudis lõuna kätte, aga mulle tundub juba, et Kõigevägevama armust on päike mytsi mulle pähe kinni sulatanud.
- Vaatan sind, Ibrahim, ega suuda aru saada - oled mees nagu mõistatus. Ytle mulle, mispärast on sul adra ette rakendatud kõrvuti hobune ja lammas?
- Armas Ali, rõõmuga kuulan ma sinu kysimust, sest selle vastus on mulle teada. Rõõmuga ma ka vastan sellele, sest asi on lihtsamast lihtsam. Kas sa siis ei näe, et nad mõlemad on isased?
- Kui ma nyyd natukene kummardun, kulla Ibrahim, ja neile kõhu alla vaatan, siis pean ma su jutu tõepoolest tõeks tunnistama. Aga aru ei saa ma ometi. Mis siis sellest, et nad on mõlemad isased, kui sul on ometigi majapidamises kaks hobust ja kaks lammast?
- Aga, Ali, seegi on ju imelihtne! Eks ole adravedamine ju juhtiv töö - loom läheb ees ja ader sõnakuulelikult tema kannul, mina aga juhatan looma omakorda, nii nagu Prohveti sõnad juhatavad inimeseloomi?
- Sulatõtt räägid sa, Ibrahim. No ja edasi?
- Edasi saab sedasi, armas Ali, et juhtima kõlbavad ikkagi ainult mehed. Naiste asi on koju jääda, seal on nende koht ja saatus, mille Kõigevägevam oma otsatus tarkuses neile on määranud. Seepärast rakendasingi ma täku ja oina adra ette, kui aga õhtul koju jõuan, võtan ute ja mära ette ning hakkan neid pygama.
- Sinu jutt tundub mõistlik ja loogiline, kallis naabrimees. Kas sind see aga ei sega, et sa sedaviisi vähem tööd tehtud saad ja lõpuks ka vähem raha oma perekonna toitmiseks teenid? Ei jaksa ju oinas atra vedada ega anna mära kuigivõrd villa?
- Ei sugugi, kulla Ali. Mõtle nyyd ise: kui ma teen kõik oma tööd ja tegemised nii, nagu mulle Allahist seatud seaduse järgi tegema pean, kuidas saan ma siis omadega kahjumisse jääda?
- Kindlasti peab sul õigus olema, oo tark ja valgustatud Ibrahim. Tõttan ja lendan kohe mesilasetiivul koju, et ka ise seal oinas adra ette seada! Jään igavesti sinu tänuvõlglaseks selle aruka õpetuse eest, oo naabrimees, paistku päike kõigile su päevadele ja kastku vihmad öösiti su põlde!

Nii jätsid kaks kylameest sõbralikult hyvasti ning läksid kumbki oma asjatoimetuste juurde, mina aga tõusin pysti, hiivasin kompsu õlale ning jätkasin teekonda Täbrizi poole, mõtiskledes kummalise ilmaelu yle.

***

Täbrizi saabudes kohtasin kohvimajas yht õpetatud meest, kes väitis mulle, just nagu oleks see Pärsiamaa majandusele kahjulik, et meil kõigil tähtsatel kohtadel mehed on ja teps mitte naised. Sõitlesin teda sõgeduse eest ning jutustasin talle eksemplumi, mida olin teel oma silmaga pealt näinud. Ta haaras kahe käega peast kinni ja tormas uksest välja - kahtlemata teistele edasi jutustama, mõistes oma eksitust.

Ka kohvikurahvas pahvatas naerma; tänasin neid toetuse eest, kuid noomisin siiski, et igayks meist võib eksida, seepärast oldagu rumalaid kohates alandlikud - eks ole iga inimene Prohvetiga võrreldes rumal, tark aga yksipäini Kõigevägevam? Sellega jäid kõik kiiresti nõusse.

Friday, March 11, 2011

Puuduliku keeltealase haridusega

Eneseirooniat nautiv Päevaleht pakub täna toredat komplekti: lõbus uudis Siberi asutusest, mille kunstnik ei saanud aru "s nemetskimi bukvami" kirjutatud tekstist, on yhtlasi ka kodune ylesanne õigekirjahuvilistele.

Mitu viga leiad sina?

Siberis kasutati rahvusvahelise vastuvõtu dekoratsioonideks natsisaksamaa ajalehti

Kahevõistluse maailmameistrivõistluste organiseerijad kasutasid Venemaal pressivastuvõttu korraldades kogemata dekoratsioonideks ajalehti, kus terendasid pealkirjad: "Reichi valitseja Hitler!" ja "Invasioon on alanud."

Korraldajad on äpardunud dekorastsioonide kasutamise pärast vabandanud, öeldes, et natside ajalehed sattusid dekoratsioonide sekka kogemata. Nimelt kasutati vastuvõtu laudadel välismaiseid vanu ajalehti erinevates keeltes, vahendab Spiegel.

Kasutatud lehtede hulka oli sattunud ajalehed "Der Angriff" ja "Deutsche Allgemeine Zeitung". "Der Angriff" oli natside poolt 1927. aastal rajatud ajaleht, mida andis välja propagandaminister Joseph Goebbels.

"Meil ei olnud poliitilist tagamõtet," vabandas Ugra Klassikalise Tearikeskuse pradirektor Irina Tashenko. Ajalehed valis välja kunstnik, kes oli puuduliku keeltealase haridusega ja ei suutnud ladina tähestikust aru saada.

Ugra keskus on kahevõistluse üritusi korraldanud juba viis aastat.


Tuesday, March 8, 2011

Kas Eesti võitis? ehk Eile nägin ma Eestimaad

"Eesti võitis!" kilkas Ainar Ruussaar eilses Päevalehes vaimustunult. Lugesin ja jäin mõttesse. On see ikka sedavõrd kindel? Mina temaga yheselt nõustuma ei kipu. Vastu vaidlema ka mitte. Elu ongi segasem ja keerulisem kui loosungid.

Mida ma siis neil valimistel nägin?

* Inimest, kes oli Reformierakonna võidust sedavõrd vaimustunud, et kukkus kohe esmaspäeva hommikul viina jooma, kuni Trubetsky ja Villu Tamme segi ajas. Tõepoolest, inimestele meeldib populism.

* Teist, sedapuhku minu jaoks olulist ja igati intelligentset inimest, kes langetas oma valiku viimasel hetkel kandidaadi väljanägemise järgi. Mida kuradit te siis tahate? Iga rahvas väärib oma valitsejaid.

* Valijat, kes kutsus yles protestima millegi ysna ebamäärase vastu, rikkudes valimissedeli. Ega temaga eriti kaasa ei mindud. Kas keegi pakub ehk veel mõne toreda viisi, kuidas protestida nii, et keegi ei märka?

* Poliitikut, kes teatas, et tema ei tea, mis ta erakonnal valesti läks. Olen kuulnud ysna paljusid kommenteerimas, et oleks muidu ju poolt hääletanud, aga vat see tema sahkerdav kamraad, kellel ta ise pukis pysida aitas...

* Enam kui yht erakonda, kes ei uskunud endasse ka ise, nii et valimiskampaaniat tehti pooletoobiselt ja haigutades. Tulemused olid muidugi vastavad.

* Enam kui yht erakonda, kes kaotasid hääli peamiselt oma juhi tõttu. Yldse oli ysna suure poliitikute seltskonna jaoks oluline vastanduda oma erakonnaliikmetele, nii et need vastasid samaga ja hääletasid mõne teise erakonna poolt. Tsirkus.

* Parlamendi vaesumist. On mis on, aga poliitikas on oluline konkurents. Nelja erakonnaga parlament on igal juhul halvem kui kuuega, seal on jõujooned tugevalt paigas ning nihkuvad yksnes ulatuslike ylekargamistega. Mida vähem hääli poliitikas kostab, seda rohkem on ka valijaid, kes esindatud polegi.

* Loosungeid ja analyysi. Ruussaar tahab näha peamiselt ajakirjanduses levinud analyytilisust ning see muidugi ongi seal olemas, kohati isegi asjalik. Aga ta unustab erakondade loosungid, mis olid seekord nii sisutyhjad, et nad ei osanud neid ka ise põhjendada. Mis kuradi võit on see, kui IRL Reformi sabas jookseb, nii et täidetakse vaid need lubadused, mille enda tähtsusest aina enam puhevile paisuv peaminister heaks kiidab? Või millise uue alguse toovad vanad olijad Riigikogu opositsioonis? Kes võidab? Mis on kindel? Millest aitab?

* Sotside tõusu, mis on tõepoolest yks väheseid positiivseid faktoreid. Yks mu sõber kirjeldas just, kuidas kylarahva seas on sotside populaarsus järsult kasvanud. Varem ei hääletatud nende poolt kahel põhjusel: sotse peeti liiga nõrgukesteks ning nad hoidsid liialt Reformierakonna kylje alla. Nyyd on sotsid aga hakanud kaela kandma ja kui nad suudavad opositsioonis mitte Keskerakonda sulanduda, vaid asjalikkusega silma paista, võivad nad tõesti järgmistel valimistel saada mitte yksnes roheliste ja Rahvaliidu, vaid ka osa Keskerakonna hääled.

Ehk oleks Mikseril mõistlik võtta eeskuju briti traditsioonist ja moodustada varivalitsus. Mitte selline, mis kogu aeg lahmib, vaid konstruktiivne ja arukas: kord vaidleb vastu, kord tunnistab õigeks, kord ytleb, et veidi teistmoodi tehes saanuks parem. Kui ajakirjanikud harjuvad kysima valitsuse iga suurema sammu korral ka varivalitsuse kommentaari, on yks oluline võit juba käes.

Varivalitsus saaks ka kasutada ära Reformi enesekindlust ja ylbust, mis on tegelikult oluline nõrkus. Kui Mikser kaasaks sellesse ka Keskerakonna opositsiooni liikmeid ja mõne parteitu või võib-olla isegi valimised kaotanud erakondade esindajaid, oleks sel märksa laiem tagapõhi. Loomulikult oleks ka Ansipist kaval võtta valitsusse mõni minister, kes ei kuulu Reformierakonda ega IRLi, aga vaevalt usub keegi, et ta sedaviisi mõelda suudaks.

* Valimisaktiivsuse tõusu, mis on samuti igal juhul hea. Ma tahaks tegelikult näha korralikku analyysi, mis rehkendaks, kelle poolt hääletasid need inimesed, kes eelmine kord valima ei tulnud.


***

On nii, on naa. Hea kyll, aga paha ka.

Vara veel otsustada, nagu hiinlased olla Prantsuse revolutsiooni kohta ytelnud.

P.S. Kogu aeg on nii kiire, et Tikrile lubatud "Estonian Politics for Dummies" ei jõudnudki enne valimisi valmis. Ehk siis nyyd millalgi. No vaatame. Võib-olla peaks hoopis vastavateemalise teatmeteose kirjutama.

Wednesday, March 2, 2011

Valik kirjandusklassikat

Lihtsalt niisama.

J. D. Salinger "Ohutusnõudeid eirav maastikuvorm agrotööstuskompleksis"
W. Golding "Entomofauna religioosse kultuse objekt"
A. H. Tammsaare "Tippjuhti häirib mikrokliima"
L. Tolstoi "Symmeetriline konflikt ja pingelõdvendus"
G. Orwell "Autonoomne põllumajanduslik käitis"
A. Dumas "Turvameeste trio"
G. G. Marquez "Intiimsed emotsioonid epidemioloogilises keskkonnas"
W. M. Thackeray "Persoonibrändide presentatsiooniyritus"
F. Kreutzwald "Luterma tytarfirma"
C. S. Lewis "Kaslane, esoteerikateenuste osutaja ja furnituur"
M. Mitchell "Aerodynaamikast teisaldatud"
E. Vilde "Mäekyla lypsendiprodutsent"
J. Kross "Suverääni vaimupuudega patsient"
A. Kivikas "Onomastika skulpturaalsel pinnal"
F. Tuglas "Transmetroseksuaali Maa rotatsiooniperiood"
H. Lee "Eksekuteerida aviofauna esindaja"
A. Valton "Stabiliseeritud baasiga kommunikatsiooniliin infiniitsuse kontraarpunkti"
R. Kaugver "Nelikymmend tuleohtlikku valgusallikat"
K. Ristikivi "Spirituaalne alavalgustatud periood"
A. Gailit "Oksydeeruv myogennne muskulaarorgan"
J. Austen "Enese väärtustamine ja negatiivne eelhoiak"
W. Shakespeare "Võrdpäevsushetke oneiroloogium"

Tuesday, March 1, 2011

Aeglane ajakirjandus

Päevalehe vestlusringis nurisevad suured ajakirjandusninad, et rahvas loeb mitte häid paberlehti, vaid viletsast veebi. Nenditakse, et lugeja on loll, loeb kollast kõntsa.

Lugesin ja jõudsin arusaamisele, et kyllap olen minagi loll. Mitte ei mõista, miks nad nurisevad. Tehku siis sama head veebi kui nende imetoredad paberlehed on? Oskavad ju kyll. Olgu teistega, mis on, aga Luigel on suisa oma leht, isegi mitu. Ekspressi veeb on kah kollasem kui paber, Delfist rääkimata. Ise toodab ja ikka viriseb.

Kui lugeja maitse on kehv, annab seda ometi arendada. See võiks siis olla aeglane ajakirjandus, nii nagu on viimastel aastatel moes slow food - ma pean silmas mitte yliaeglast hautamist, vaid hea toidu rahulikku valmistamist ja nautimist.

Eks sedalaadi ideid liigub ka. Yks Lääne ajakirjanik pakkus just välja ajalehe Vanad Uudised, mis kirjutaks teenimatult tähelepanuta jäänud asjadest ja inimestest. Mõnus mõte.

Sunday, February 27, 2011

Hää Hille: Praxise-jutu jätkuks

Hää Hille!

Hirmuleevendamisest saan ma aru. Aga see eesmärk ei tulnud tollest jutust eriti hästi välja.

Samas huvitab inimest, kes valima läheb, eelkõige see, et valituks osutuksid need, keda tema valida tahtis. Ja kui ta ei oska ennast paremini väljendada kui öeldes, et tema hääl kaotsi läheb, siis ei ole tarvis sõnadele keskenduda, oluline on mõte: hirm, et minu isiklik valik kaob kuhugi mutiurgu ning tegelikult kogunevad järgmiseks neljaks aastaks mäe otsa need, keda ma sinna hoopiski saata ei tahtnud.

Ja see kartus on ju teatud mõttes põhjendatud. Nagu yteldud ja näidatud, katkeb Eesti valimissysteemis teatud valikute korral seos antud häälte ja valituks osutunute vahel mitte yksnes yksikisiku, vaid ka parteide või valimisnimekirjade tasandil. (Panen torru sinise kuuli, ent välja tuleb punane.) On loomulik, et see tekitab valijas kartuse tummaks jääda.

Muidugi, otseselt ei mõjuta see tehniline efekt kuigi suurt osa valijaskonnast - enamik, nagu teada, hääletab ju rahumeeli KeRe poolt. Ent säherduse efekti kaudne mõju on märksa laiem. Just sedalaadi hirmud panevadki lõpuks kodanikuyhiskonna vaikima.

Milline valimissysteemi kohendus seda efekti vähendaks, on kahtlemata ypris tehniline kysimus. Aga ma tahan mitte promoda oma isiklikku pisikest seadusemuudatust, vaid osutada probleemile. Kui selle olemasolu tunnistatakse, on seda võimalik ka lahendada.

***

Kahtlemata on teatud mõttes õigus ka neil, kes soovitavad ikkagi just nimelt oma lemmiku poolt hääletada, olgu ta nii väike ja jõuetu kui tahes. Neil on õigus selliste valijate seisukohast, kelle arvates on selliselgi valikul mõju: see annab nende valitule tuge, suunab talle meedia tähelepanu, sunnib suurparteisid teistmoodi käituma ja teiste ideedega arvestama...

Mina, vabandage, olen selleks liiga kyyniline. Ma ei usu, et inimesed, kes on Toompeal veetnud kaheksa või kaksteist aastat ning parteiaparaadis veel mõne, muudaksid oma suhtumist millegi nii ebamäärase mõjus. Inimloomusele on omasem eitada isegi ilmseid tõsiasju, nii nagu 1939. aasta lõpul eitati Eestis peatset Vene okupatsiooni. Miks peaks siis pidama endale ohtlikuks yksikkandidaate ja parteisid, kes võidujooksu võitjate seisukohalt läbi kukuvad?

Teadusfilosoofias mööndakse aina sagedamini, et vana mõtteviis sureb alles koos selle kandjatega, teisiti paradigmad ei muutu. Ma kahtlustan, et yhiskond toimib laias laastus samamoodi kui teaduskogukond. Poliitika muutub, kui vahetuvad poliitikud - ja kui uued poliitikud mõtlevad teistmoodi kui senised.

Thursday, February 24, 2011

Aastapäev

Sain oma paraadi juba eile õhtul kätte, kui lippasin töölt kiiruga peatusse eelviimast bussi ootama. Pärast pikemat passimist läksin silti uurima ja leidsin lipiku, mis teatas: vabariigi aastapäeva eelõhtul kella kymnest käib kodubuss kurat-teab-kustkaudu. Selleks kellaajaks oli igatahes ka viimane läinud. Õnneks sain kolmandast firmast takso.

Eks ma olen juba varem kahtlustanud, et Tallinna kaardi sõiduplaneerija tegelikkusega alati täielikult ei seostu. Kes seda teab, millal või kas yldse mingid muudatused või ajutised ymberkorraldused seal kajastuvad. Teisalt ei ole ka bussipeatuste sildid usaldusväärsed; hiljuti seletas yhe marsafirma asjapulk mu hilisõhtusele ärritusele vastuseks, et linna tegelinskid pole juba mitu nädalat viitsinud silte vahetada, aga veebis on õnneks õiged kellaajad, veebi võib uskuda. Marsa ise väljus kaks minutit enne õiget aega. Arva siis nyyd midagi.

Täna tähistasin aastapäeva paari pakisupiga (palju enamat riigiametniku palk ei võimalda) ja valimisega. Minu valik oli juba mõnd aega selge: teistest parteidest on siiber, väljajääjaid ma toetada ei taha, olgu siis peale sotsid. On suhteliselt kahjutud (riigi poliitikat nad nii või teisiti dikteerima ei hakka) ja kuigi konkreetne seltskond oma juskede ja pihladega yleni just liiga sympaatne ei tundu, meeldib mulle sotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Kui erakonda järjekindlalt toetada, ehk jõuab see kah millalgi Eestisse. Meie riik ja yhiskond on sedavõrd paremale kaldu, et natuke vastukaalu kuluks hädasti ära.

Natuke softi installimisega mässanud (serdikeskus mu ID-kaarti ära ei tundnudki, aga mis mul neist, kui kaart ise töötab), põrnitsesin yllatunult nimekirja. Sotside kodulehel seisva Jõgeva- ja Tartumaa kandidaatide loendiga see kyll kokku ei läinud. Ehk vaatasin mingit valet asja?

Mõtlesin, et võtaks mõne naisterahva. Heljo Pikhof ja Marjustin olid ainsad, kes tuttavad tundusid. Pikhof on vana ametiyhingutegelane, aga ei ole suutnud mulle millegagi meelde jääda. Marjustin on kyll, aga tema on ka selgelt peibutis, nimekirjas viimasel kohal. Mis siis teha? Valisin lõpuks Tartu Ylikooli aula administraatori, kellest varem kunagi kuulnud polnud. Töötasin ise ka viisteist aastat tagasi natuke aega Ylikooli peahoone valvurina, teatud hingesugulus ikkagi.

Valimine tuletab meelde, et lubasin Tikrile ammugi kirjutada "Estonian Politics for Dummies" ehk pisikese valimiskooli. Tekst on ka suuremalt jaolt valmis, vaja yle vaadata ja võrku kleepida. Eks ta hilja peale jääb, valimised juba käivad. Aga blogide kohta reklaamikeeld ei kehti ja yleyldse, ega ma suurt reklaami ka.

Mis nyyd siis edasi? Ah et puhkepäev? Lõbutsetud kyll, tagumine aeg tööle hakata.


P.S. Jajah, muidugi, ma uurisin Tartumaa kandidaate. Linna omad on eraldi, seal oli Rita Hade kyll. Huvitav, mitu häält ta veel saab?

Mis nad mu isikukoodiga teevad?

Miskipärast tahab juba iga teine firma minu käest isikukoodi. See on neil vist mingi eriline haigus. Viimasena nõudis seda Rahva Raamat, kes algselt palus kirjas andmeid uuendada, vastaval lehel aga kisas, et olen teinud vea ja unustanud neile isikukoodi anda. Ei unustanud, ma lihtsalt ei näe mingit põhjust seda igayhele jagada.

Kirjutasin RRile vastu ja kysisin, mida paganat nad sellega peale hakkavad. Kuniks vastust ootan, lugesin ka nende kodulehelt privaatsuse kohta käivat juttu. No ei leia ma sealt mõistlikku põhjendust, tee või tina.

Töödeldavate kliendiandmete koosseis
AS Rahva Raamat kogub kliendiandmeid järgmises koosseisus:

ees- ja perekonnanimi /äriühingu nimi;
isikukood / registrikood;
elukoht / asukoht;
arveldusarve;
kontaktandmed.
Nime järgi teatakse, kellega suheldakse. Elukohta saadetakse mulle kliendilehte ning kui ma netipoest tellin, ka pakke. Arveldusarvet neil otseselt vaja pole, netist tellides pean ju nagunii ise panka sisse logima ja seal maksma, aga no olgu. Telefonis hakataks mind arvatavasti spämmima, kui ma selle neile annaksin. Ent isikukood?

Milline on kliendiandmete töötlemise eesmärk?
AS Rahva Raamat tööteb kliendiandmeid selleks, et:

täita kliendiga sõlmitud lepingut;
kaitsta oma rikutud või vaidlustatud õigusi (nt andmete edastamine kohtule);
paremini mõista klientide ootusi ning seeläbi pakkuda kliendile sobivaid, kvaliteetseid teenuseid;
täita oma kohustusi, mis tulenevad õigusnormidest (nt andmete edastamine uurimisasutusele).
* Mul pole RRiga lepinguid või kui mõni peakski olema (nojah, kliendilehe saatmise aluseks võib kah juriidiliselt võttes lepingut lugeda), ei ole selle täitmiseks mu isikukoodi tarvis.
* Kui ma kellegi kohtusse kaeban, saab ta mu isikukoodi vajaduse korral kohtupaberitest. Kui keegi mind kaevata tahab, saab ta seda teha ka koodita.
* Minu ootusi RR isikukoodi abil kyll paremini ei mõista. Ma ootan, et igayks ei nuhiks minu isikuandmetes.
* Õigusnormid iga poodnikku isikukoode korjama ei kohusta, uurimisasutusele andku aadress ja nimi.

Ma kahtlustan, et kõiges on syydi ajulaiskus. Yhelt poolt ettevõtte asjapulkade oma: lihtsam on kysida yhekorraga kõike, mis pähe tuleb, kuni vanaema kinganumbrini välja. "Ähk lähäb taris," nagu öeldakse. Teiselt poolt klientide oma: kes see viitsib vaielda, lihtsam on anda kõik, mida tahetakse.

Ainult et ikkagi milleks?


P.S. Uudiskirjas endas polnud muud aadressi kui rahvaraamat@rahvaraamat.ee; sellele saadetud vastuse peale tuli veateade. Ainus alternatiiv on link "ei soovi uudiskirja". Ma soovin uudiskirja kyll, tahan ilmuvatel raamatutel silma peal hoida. Aga ma tahan ka oma kysimusele vastust. Kust ma seda nyyd siis kysin? Jube imelik viis neil klientidega suhelda.

Wednesday, February 23, 2011

Numismaatikute rõõm

Nägin eile midagi, mille peale numismaatikud ogaraks läheksid: Assyyria eurosid.

Kaheeurosel olid Ištari väravad, yheeurosel lamassu või šeedu - teate kyll, see tiibade ja habemiku inimpeaga härg. Kahekymnesendisel ja pisematel seisis Assyyria riigivapp: tiivuline päike, riigijumal Aššur turjal.


Loomulikult oli see unes.


Lamassu.


Ištari värav Pergamoni muuseumis.


Aššur kui "sulisryys vibukytt".
Allikas: Wikipedia

Tuesday, February 22, 2011

Kadunud mandaatide saladus: Kakumetsa lugu

Kuna selgus, et mõni blogilugeja ei saanud mu hiljutisest valimisjutust hästi aru, seletan veel kord, sedapuhku lihtsas keeles mõistujutu abil.


***

Kakumetsa vald, kus elab 101 hääleõiguslikku kodanikku, kuulutas end Kakumetsa Vabariigiks ja võttis enam-vähem yksyheselt yle Eesti valimisreeglid.

Kakukylas elab 40 inimest. Nemad hääletavad nagu yks mees Kõduerakonna poolt. Teist eelistust neil ei ole, sest seda pole kunagi vaja läinud. Kyll aga yhendab neid veel yks asi: veendumus, et konkureeriv Koduerakond on kõige kurja juur ning vaba Kakumetsa hukatus.

Kukukylas elab 30 inimest. Nemad hääletavad kõik koos Koduerakonna poolt. Teist eelistust pole neilgi, sest Koduerakond on parlamendi kylge naelaga kinni löödud. Ning, oh yllatust, nende arvates elutseb Yrgkurjus hoopis Kõduerakonnas.

Kikukylas elab 15 inimest. Nende yhine lemmik on Nunnuerakond. See on muidu ysna samasugune kui Kodu- ja Kõduerakond, ainult natuke pisem. Kui Nunnuerakonda mingil põhjusel valida ei saaks, meeldiks neile ka Koduerakond täitsa kenasti.

Kok-kok-kokukylas elab 10 inimest. Nemad toetavad Tupsuerakonda, mis on Nunnuerakonnast veelgi väiksem. Kui Tupsuerakonnal peaks kunagi pahasti minema, eelistaksid nad häda sunnil Kõduerakonda.

Kakluskylas elab 6 inimest, kes kõik armastavad hirmsasti vaielda. Nendest toetab yks Rahuerakonda, yks Rohuerakonda, yks Rõhuerakonda, yks Mahuerakonda, yks Kõhuerakonda ja yks Nohuerakonda. Yhine on neil vaid põlgus Kodu- ja Kõduerakonna vastu, millel nad erilist vahet ei näe; Nunnu- ja Tupsuerakond neile ka ei meeldi, ent päris nii jäledad siiski ei tundu.

Valimistel juhtub nii, et kõigepealt mõõdetakse neljale suuremale erakonnale ports kohtasid kätte: Kõduerakonnale 40, Koduerakonnale 30, Nunnuerakonnale 15, Tupsuerakonnale 10. Seega on 95 kohta 101-st jagatud ning viimased 6 võiks jagada pisierakondadele.

Aga ei jagata. Selle asemele tehakse väike mõnus diil ning needki 6 kohta jaotatakse nelja suurerakonna vahel. Yksikasjadesse laskumata võib pakkuda näiteks 2 lisakohta nii Kodu- kui ka Kõduerakonnale (kokku vastavalt 42 ja 32) ja 1 lisakoht Nunnu- ja Tupsuerakonnale (kokku 16 ja 11). Ylejäänud lakkugu panni.

Kakluskyla rahvas koguneb kõrtsi aru pidama. Kui nad oleksid hääletanud kõik koos Nohuerakonna poolt, oleks sel parlamendis 6 kohta. Mitte just palju, ent vaesel ajal siiski asjaks. Kui nad oleks toetanud Tupsuerakonda, oleks see pälvinud 11 asemel 16 kohta ning muutnud vihatud Kodu- ja Kõduerakonna elu ehk natukenegi keerulisemaks. Selle asemel said aga suurema jao nii-ytelda nende kyla kohtadest endale just need, kellele neid mingil juhul anda poleks tahetud.

Mis me valesti tegime? kysivad yhed. Maailm on ebaõiglane, leiavad teised. Poliitikud on sead, õpetavad kolmandad. Seepeale teevad kõik kaluskylalased koos veel yhe õlle.

Monday, February 21, 2011

Revolutsiooniturism

Kena inimene kaebas, et nii kui kuskil huvitavaks läheb, soovitab välisministeerium sinna mitte reisida. Tema tahaks aga tunda masside joovastust ja revolutsiooni tervendavat hingust.

Kuuldavasti on Vene turistid revolutsiooni rõõmud juba avastanud. Miks ei võiks siis mõni firma võikski hakata mässuturismi pakkuma? Minu arust on siin täiesti vaba turunišš.

Päevakava

8 äratus
9 hommikusöök
10 buss
12 meeleavaldus (arusaamatu loosungi kandmine 100 EUR)
13 lõuna
14 miiting (politseinike pihta kivide loopimine 200 EUR)
15 ekskursioon vanalinnas
16 buss
18 õhtusöök
19 vaba aeg, rannapuhkus (paadilaenutus 50 EUR)


Järgmine kysimus on muidugi, mida teevad edukad turismifirmad siis, kui saabub mõõnahooaeg ja kuskil parasjagu ei mässata. Jätame selle koduseks ylesandeks.

Sunday, February 20, 2011

Valimiskool: Praxis ja bullshit

Pean Praxise-nimelisest analyysikeskusest yldiselt lugu, kuid täna ma nende jutuga ei nõustu. Nimelt kirjutab sealne projektijuht Hille Hinsberg ysna pyhalikus ja vagalt demokraatiat ylistavas toonis jutu sekka nii:

Mis juhtub häältega, mis on antud erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes ei ületa valimiskünnist ja jäävad Riigikogust välja? Need hääled tulevad arvesse lihtkvoodi arvestamisel. See tähendab, et nende tõttu läheb isikumandaadi ja ringkonnamandaadi jaoks nõutav häältearv suuremaks. Neidki hääli ei anta kellelegi teisele. Inimene, kes saab oma ringkonnast isikumandaadi, kuid kandideerib nimekirjas, mis ei ületa valimiskünnist, pääseb siiski Riigikokku. Üksikkandidaat, kes vajalikku häältearvu ei kogu, Riigikokku ei pääse, kuid talle antud hääli ei saa ka keegi teine.
Jah, hääli kui niisugusi yle ei kanta. Kuid mandaate kyll. Selles mõttes on Hinsbergi retoorika siiski bullshit; pelk sõnamäng, virvendus tegelikkuse pinnal.

Mandaadid, mille oleks võinud saada väikeste erakonnad, kes jäid alla valimiskynnise, jagatakse Eesti systeemis ymber suurte erakondade vahel, kes valimiskynnise yletasid. Seejuures pälvivad lõppkokkuvõttes rohkem lisamandaate need erakonnad, kelle toetus oli suurem. Ehk siis: kui ma annan hääle nimekirja poolt, mis ise yhtki mandaati ei saa, tugevdab see lõppkokkuvõttes nende ylekaalu, kes on kõige populaarsemad ja kes mulle tõenäoliselt kõige vähem meeldivad (kuna pisierakondadele antud hääled on sageli protestihääled poliitilise establishment'i vastu tervikuna).

Ning just see paljudele Eesti praeguses systeemis ei meeldigi: kui ma ei taha Savisaart ega Ansipit ja hääletan niivõrd nende vastu, kui vähegi oskan, siis saavad nende erakonnad minusuguste arvelt parlamendis mandaate juurde. On seda siis nii raske mõista?


P.S. Retoorikast kõneldes pean ma silmas seda, et tihti, kui kellelegi ei meeldi olemasoleva systeemi kriitika, kasutatakse ratsionaalsete argumentide kõrval või asemel ka emotsionaalseid, kõneldes pyhalikult toonil demokraatiast kui ainsast ja asendamatust ilmakorrast ning unustades, et: 1) tavaliselt kritiseeritakse konkreetset demokraatlikku systeemi, mitte demokraatiat kui põhimõtet või ideaali; 2) ei ole mingit ratsionaalset tõestust, et esindusdemokraatia oma praegusel läänemaisel kujul peaks jääma igavesest ajast igavesti muutumatuks poliitiliseks systeemiks, millest paremat pole põhimõtteliselt võimalik leiutada.

Fraasid nagu "valimised on demokraatia pidupäev" toimivad just nimelt sellise emotsionaalse argumendina: kes õõnsale kujundile vastu vaielda julgeb, on paha inimene, kõige hea ja pyha vaenlane (näiteks mina). Enamasti jäävad vastased seepeale vait, sest kes ennast ikka niisugusse positsiooni tahaks seada.

Tegelikult saab demokraatiat pooldada ka ilma demagoogiata. Ma tean, et on raske, aga no proovige vähemalt.

Thursday, February 17, 2011

Eesti elanike keskmine vanus

Kui kedagi miskipärast huvitama peaks, siis see on meestel 37,1 ja naistel 42,0 aastat.

Sattusin täna töö käigus silmitsi kummalise tõigaga, et sellist näitajat Statistikaameti kodulehel ei ripu ja ka mujalt oli seda raske leida. Näiteks Maardu elanike keskmine vanus on Vikipeediaski mainitud, aga Eesti kohta sellist numbrit lihtsalt pole. Nii et arvutasin välja.

Aluseks on 2010. aasta 1. jaanuari seis Statistikaameti andmebaasi tabelis koodiga RV023. Jätsin kõrvale alla 1-aastased ning 85+, kuna esimesi oli vilets valemisse lisada (jajah, ma võinuks liita igale vanusele 1 ja pärast 1 maha arvata), teised on esitatud grupina ja kolmandaks on mõlemaid õnneks liiga vähe, et tulemust oluliselt mõjutada. Ega mul nii ylitäpset vastust tarvis olnudki.


***

Muude tegemiste vahel jõudsin arusaamisele, et statistilised keskmised ei ole sugugi triviaalsed, vaid võivad - ja isegi peaksid - panema järele mõtlema.

Näiteks on Eesti keskmine mees nimega Vladimir Ivanov ja keskmine naine Olga Ivanova, aga nad mõlemad on eestlased, samuti on eesti keel nende emakeel. Neil on 1,43 last, ehk siis yks kahe peale (ilmselt poeg, poisse on natuke rohkem) ning yks võiks olla mehe laps eelmisest kooselust, kes elab ema juures (tasakaalu huvides siis tydruk). Ja ehkki ma pole selle kohta statistikat näinud, võin empiirilise materjali põhjal oletada, et alimente Vladimir tytre emale ei maksa või vähemalt yritab kõrvale vingerdada.

Järeldagu igayks sellest siis, mida tahab.

Monday, February 14, 2011

Elisale, sõbrapäeval

Armas Elisa!

Eelmisel nädalal katkes mul järjekordselt netiyhendus ilma igasuguse hoiatuseta. Nagu selgus, oli endistviisi häda selles, et otsekorraldusele vaatamata ei suutnud Sa mu arvelt raha kätte saada. Ja kuigi ma olen seda korduvalt ytelnud, et kuna Su netipulga teateprogrammike töötab ainult Windowsis, ei ole minul mingit võimalust sinna saadetud teateid Linuxi all näha, ei suuda Sa endistviisi probleemide korral kasutada yhtki muud meetodit - ei e-kirja ega SMSi saata, isegi mitte helistada.

Maksin mineval neljapäeval arve käsitsi ära, ent praeguseni ei õnnestu mul Sinu võrguga yhendust saada. Möödunud on neli päeva. Kui lisada tordile kreemiks nukker tõsiasi, et esimestel kuudel töötas võrk suuremate probleemideta, ent viimasel ajal on yhendus nii Tallinnas kui ka Harjumaal sedavõrd nõrk, et tihtipeale ei suuda Google Chrome isegi mu Gmaili postkasti avada, tekib kysimus: mille eest ma õigupoolest maksan? Teenust ju ei ole, on ainult pidev närvesööv jant kommunikatsioonifirmaga, mis ei suuda kommunikeeruda.

Kurb ja paha on.

Tahaks ju suhteliselt lihtsaid asju.
Tahaks, et Sa saadaks mu e-posti aadressile teated ka siis, kui miski ei toimi, mitte ainult arveid ja spämmi.
Tahaks, et otsekorraldus töötaks ja ma ei peaks käima alatasa tobedas iseteeninduses, just nagu mul oleks vähe paroole, mida meeles pidada.
Tahaks, et kui ma interneti eest maksan, siis see ka töötaks. Egas ma Slashdoti serverit pea, kõigest kirju tahaks lugeda (ja vahel saata ka).

Kas on lootust, et Sa lähemal ajal millegagi sellest nimekirjast hakkama saad, või ma pean uurima, kui valuliseks mulle lepingu katkestamine on tehtud?


Siiralt Sinu
Oop

Sunday, February 13, 2011

Kui ma veel poiss olin

Mu enda sooline identiteet on alati tuimalt ja igavalt sirgjooneline olnud, aga see ei tähenda, et ma teistsugustest inimestest aru ei saaks. Pealegi on mul silmad veesoone peal. Vahel satun näiteks yhe põgusalt netituttava tydruku blogisse, loen ta romantiliste siseheitluste kirjeldusi ja mõtlen heldinult nina nuusates, et armuks või ära, kui naisterahvas oleksin. Mitte ei saa aru, miks nemad seda ei tee, juba kaugelt ja ridamisi.

Nii et Dar Williamsi "When I was a boy" hakkas mulle ysna ruttu meeldima. Suisa sedaviisi, et tegin hädapärase tõlke nende jaoks, kelle inglis minu omast viletsam. Dar Williamsil on muidugi yldse head laulud, soovitan siiralt.




Dar Williams - Kui ma olin poiss

Ma ei unusta kunagi, kuidas Peter Pan tuli mu majja ja võttis mul käest.
Ma ytlesin, et olen poiss; õnneks ta ei kontrollinud.
Ma õppisin lendama, ma õppisin võitlema,
ma elasin yhe ööga läbi terve elu,
me päästsime teineteist piraatide laevalt.

Ja ma mäletan toda õhtut,
kui ma lahkusin sõprade juurest hilja
ning kuulsin, kuidas keegi ytles mulle, et see on ohtlik,
keegi peaks mind aitama,
ma pean leidma mõne kena mehe, kes mind koju saadaks.

Kui ma olin poiss, ehmatasin ma ema poolsurnuks,
ronisin kõige otsa, kuhu vähegi sain
ja ma ei tea, kuidas ma ellu jäin.
Kyllap tundsin trikke, mida kõik poisid teadsid.

Ja sa võid mind koju saata, kuid ka mina olin kunagi poiss.

Ma olin põnn, kes sulle meeldiks, tavaline väike poiss jalgrattal
ja ilma särgita - mind ei huvitanud, kes mind nägi.
Naaber tuli välja ja kamandas: "Pane särk selga!"
Ma vastasin: "Ei pane! See on viimane kord, kui ma sellega seadust ei riku."

Nyyd olen ma riidepoes ja sildid õpetavad, et vähem on rohkem.
Rohkem liibuvat, rohkem nähtaval. Rohkem nende, mitte minu jaoks.
See ei aita mul kymne sekundiga joonelt puu otsa ronida.

Kui ma olin poiss... Näed seda pilti? See olin mina:
rohuplekiline särk ja tolmused põlved.
Ma tean, kuidas asjad on muutunud.
Neil on nyyd tabletid, mida myya, implantaadid, mida sisse panna,
implantaadid, mida välja võtta.

Aga ma ei unusta, et ka mina olin kunagi poiss.

Ja nagu mets, kuhu ma hiilisin, on seegi saladus, mida hoian,
kui ma pole just väsinud, kui mind ei tabata valel hetkel,
kui mul on olnud halb ja yksildane päev ning vestlus jõuab
maipõrnikate pyydmiseni aias maja taga.

Ja nii ma jutustan mehele, kes minu kõrval käib, teisest elust, mida elasin,
ja ytlen: "Nyyd oled sina peale jäänud, mina kaotasin ja sina võitsid."
Ja tema vastab: "Oi ei, ei. Vaata,

kui ma olin tydruk, me rääkisime emaga kogu aeg
ja ma korjasin igal pool lilli.
Ma võisin alati nutta, nyyd teen seda isegi yksinda harva
ja ma olen kaotanud osa oma hellusest,
kuid ka mina olin kunagi tydruk.
Ja sina olid täpselt minu moodi ja mina olin sinu moodi."



***

When I was a boy


I won't forget when Peter Pan came to my house, took my hand
I said I was a boy; I'm glad he didn't check.
I learned to fly, I learned to fight
I lived a whole life in one night
We saved each other's lives out on the pirate's deck.

And I remember that night
When I'm leaving a late night with some friends
And I hear somebody tell me it's not safe,
someone should help me
I need to find a nice man to walk me home.

When I was a boy, I scared the pants off of my mom,
Climbed what I could climb upon
And I don't know how I survived,
I guess I knew the tricks that all boys knew.

And you can walk me home, but I was a boy, too.

I was a kid that you would like, just a small boy on her bike
Riding topless, yeah, I never cared who saw.
My neighbor come outside to say, "Get your shirt,"
I said "No way, it's the last time I'm not breaking any law."

And now I'm in this clothing store, and the signs say less is more
More that's tight means more to see, more for them, not more for me
That can't help me climb a tree in ten seconds flat

When I was a boy, See that picture? That was me
Grass-stained shirt and dusty knees
And I know things have gotta change,
They got pills to sell, they've got implants to put in,
they've got implants to remove

But I am not forgetting... that I was a boy too

And like the woods where I would creep, it's a secret I can keep
Except when I'm tired, 'cept when I'm being caught off guard
And I've had a lonesome awful day, the conversation finds its way
To catching fire-flies out in the backyard.

And so I tell the man I'm with about the other life I lived
And I say, "Now you're top gun, I have lost and you have won."
And he says, "Oh no, no, can't you see

When I was a girl, my mom and I we always talked
And I picked flowers everywhere that I walked.
And I could always cry, now even when I'm alone I seldom do
And I have lost some kindness
But I was a girl too.
And you were just like me, and I was just like you."



P.S. Hakkasin mõtlema, et igaks juhuks peaks vist täpsustama: ma teen identiteedi ja stereotyybistamise probleemidel vahet kyll. Aga neil teemadel on palju yhist ka. Ja yldse on jutt hoopis muusikast.

Friday, February 11, 2011

Toimetatud Eesti

Olen mõnegi tuttavaga aeg-ajalt arutanud, kui palju ytleb lugejale raamatu tõlkija või toimetaja nimi. Suhteliselt vähe vist, suurem jagu inimesi pole ju kuigi agarad lugejad. Tõlkijate ja toimetajate vastu on põhjust huvi tunda vaid neil, kes kas ysna palju loevad või ise raamatuid valmistavad. Vahel ei pane raamatupoed ja kirjastused raamatututvustuse kõrvale isegi autori nime, peetakse ylearuseks. Mis siis teistest tahta?

Tõlkijaid omakorda tuntakse rohkem kui toimetajaid. Neile antakse auhindu (ehkki pisikesi), algatatakse tõlkeprogramme (ehkki nõdrakesi), vahel harva ilmub ka tõlkekogumikke (mõne aja eest näiteks Harald Rajametsa oma). Tõlkijaid mainitakse ikka raamatuarvustustes, kui arvustaja just väga noor ja ullike pole; toimetajaid vaid siis, kui midagi tõsiselt viltu on läinud.

Samas on toimetajatel tugev pikaajaline mõju. Autorid ja tõlkijad kujundavad muidugi samuti keelt, ent toimetajad loovad selles yhtluse. Tihti ei passi ajakirjaniku või kirjaniku tekst toimetamata kujul yldse trykki lasta. Et muidu hea ivaga, ent äpardunud vormis juttu tõsiselt toimetada, on muidugi vaja tugeva stiilitajuga kogenud toimetajat, kes julgeks teksti muuta, kuid ei teeks seda yleliia.

Meil on selliseid olnud kyll. Kui mõne aja eest Linda Ruud suri, täheldas yks ta kolleeg, et Lindata näeks eesti luule ysna teistsugune välja, aga tema järelehyyded kogu kohalikus ajakirjanduses võinuks peoga ära katta. Legendaarseid toimetajaid on tänagi, ehkki vähe. Ja enamjaolt on need tundmatud legendid: tuntud ainult nende seas, kes aja- ja muidukirjanduse telgitaguseid teavad. Helju Vals võtab vahel ikka sõna, tema eeskujul mõni noorgi, kuid enamasti sulanduvad toimetajad vaikselt tausta ja lavale ei trygi. Eks seda ole nende palganumbritest näha ka.

Praegu on vana, nõukogudeaegse kooliga toimetajaist mõni veel alles, ehkki suurem jagu juba läinud või minekul. Mõni noor ja innukas filoloog võiks võtta kätte ning teha Eesti toimetajatest alguses bakalaureuse-, siis magistritöö ning lõpuks raamatugi. Korjata mälestusi nii kolleegidelt kui ka toimetatutelt. Kes keda ja kuidas mõjutas, milliseid jälgi jättis. Mismoodi näevad välja need kohad Eesti kultuuri- ja keeleloos, kuhu keegi tavaliselt ei vaata.

Kui hästi kirjutada, võiks sellest saada päris põnev raamat. Nimeks võiks panna näiteks "Toimetatud Eesti".

Thursday, February 10, 2011

Elagu revolutsioon! Või ärgu elagu?

Mu sõber, kes töötas arheoloogilistel kaevamistel Lähis-Idas, jutustas kord säherduse loo. Kui ta Saksa ekspeditsiooniga liitus, kohtas ta kõiksugu kirevaid tyype. Olid eurooplastest juhtkond ja spetsialistid, olid beduiinidest labidamehed, olid kurdidest arvutipoisid. Muuhulgas oli ekspeditsioonil kokk. Ja oli ka "kokk", keda kunagi ei nähtud syya tegemas, kuid kellel käis sageli kylalisi. Heas fyysilises vormis, läikivate päikeseprillide ja karmide nägudega kylalisi.

Esimestel aastatel tundsid "koka" kylalised sageli huvi noorte kurdide vastu, kes istusid päevad läbi arvuti taga, suhtlesid eurooplastega ja teenisid kohalikus mõistes kõva palka, millest kahtlemata saatsid tubli jao kaugesse kodukylla, kus pool perekonda sellest elatuda võis. Yhel hetkel aga nende huvi kurdide vastu kadus ja märksa põnevamaks hakati pidama vaeseid beduiine. Miks? Sest nad said aru: kuni intelligentsed kurdi poisid töötavad hommikust õhtuni kodust kaugel, teenivad korralikku raha ja joovad õhtuti koos sakslastega õlut, on nood märksa ohutumad kui vaesena kodus, Kurdi Tööpartei põlisalal. Aga kui ykskord peaksid võimule tulema vagad beduiinid, kes range järjekindlusega iga päev viis korda palvetavad, istuvad julgeolekumehed kurdidega samas kongis, kui neid just lihtsalt sama seina äärde ei panda.

Teine mu sõber kutsus hiljuti yles avaldama toetust Egiptuse rahva demokraatlikule revolutsioonile. Piinlik kyll, ent ma jahutasin pisut tema entusiasmi. Sealkandis kipub nimelt mõnikord juhtuma, et kui rahvas diktatuuri vastu mässab ja demokraadid isevalitsejat rõõmuga kukutada aitavad, järgnevad vabad parlamendivalimised, millel tulevad võimule korralike elukommetega vagad mehed. Seejärel korraldatakse riiki pisut ymber, et see vastaks paremini rahva yldise toetuse pälvinud korralike ja jumalakartlike inimeste vaadetele selle kohta, kuidas tuleks tõlgendada pyhakirja neid kirjakohti, mis õpetavad korraldama riiki ja kohtusysteemi. Mõni aeg hiljem likvideeritakse ebajumalakultuse igandid, lõpetatakse moraalne lodevus haridussysteemis ning juurutatakse õiglased karistused kurjategijatele. Lääne meedia kasutab pisut teistsugust keelt; meie uudised räägivad siis muistsete kunstiväärtuste hävitamisest, naiste koolihariduse piiramisest ja aeg-ajalt ka kellegi kividega surnuksloopimisest.

Meile siin sellised uudised ei meeldi. Aga miks? Rahvas ise ju tahtis nii. Kas meile ei meeldi siis demokraatia? Nii kaugele ei tahaks enamik meist oma väidetega minna. Eestis on rahvaste enesemääramise õigus tänini veidi valulisem kysimus kui suurtes lääneriikides, mis enese olemasolu kunagi ohustatuna ei tunne. Me ei saa kuidagi vaidlustada rahva õigust oma elu yle otsustada, muidu seaksime kahtluse alla omaenese riigi. Mis me sest kõigest siis arvama peaksime?

Lääne suurriigid ei toeta kolmanda maailma diktaatoreid mitte sellepärast, et nad on diktatuuridest suures vaimustuses. Selle taga on puhtpragmaatilised kaalutlused. Suured rahvaliikumised kalduvad olema populistlikud, andma ebareaalseid tõotusi ning nende unustamiseks lubama enamuse võimu vähemuste yle. Kuni diktaator ei ole oma võimust päriselt hullunud, saab temaga pidada läbirääkimisi ning sõlmida vastastikku kasulikke tehinguid. Massihysteeriaga ei saa. Nii ajas näiteks Tuneesia endine president Zine El Abidine Ben Ali korruptsioonist ja kohatisest vägivaldsusest hoolimata Euroopa-sõbralikku ning majanduslikult edukat poliitikat; milline on temale järgneva rahvavõimu poliitika, ei oska keegi ennustada. Võib-olla järgneb aastatepikkune kodusõda, võib-olla fundamentalistlik islamirežiim, aga võib-olla mõistlik demokraatlik riigikord.

Ainult et heas usus võetud risk ei pruugi ennast õigustada. Sel juhul me tulemuse eest vastutada ei tahaks. Teatud mõttes ei tähendagi see loobumist väärtustepõhisest poliitikast, vaid valikut eri väärtuste vahel. Kas me eelistame rahva tahte vaba avaldust ka siis, kui see tahe meile ei meeldi?

Mõistagi on see raske valik. Ega see erinegi suurt sellest, mida Eestis juba pikemat aega näeme. Meil on kyllaltki palju inimesi, kellele ei meeldi Keskerakonna ja Reformierakonna viljeldav populism. Samas on veel enam neid, kellele meeldib. Praegu on populistidel Eesti parlamendis absoluutne enamus. See võib meile meeldida või mitte meeldida, kuid tõenäoliselt võidavad Kesk ja Reform ka järgmised valimised, tehku ylejäänud erakonnad, mis tahavad. Populistid on populaarsed, see ongi ju nende eesmärk ja pyha paleus.

Noh, vähemalt on Eesti populistid ysna rahumeelsed. Retoorikale vaatamata ei võta kumbki kahest suuremast erakonnast ette midagi vägivaldset. Ei taha nad venelasi Eestist välja saata ega Lätile sõda kuulutada, majanduses rakendavad heatahtliku hooletussejätmise poliitikat, kõikudes koos kogu Euroopaga yles-alla. Selline valitsus on mugav ka Brüsseli ja Stockholmi jaoks, olukorda muuta ei taha keegi.

Mis me siis teeme - kehitame õlgu ja lepime rahva tahtega?

Wednesday, February 9, 2011

Põrgupõhja Jyrka majandusõpik

Käisin Ugala teatri "Jyrkat" vaatamas, Peeter Tammearu lavastuses. Hea lihtne ja lakooniline tykk. Kõiki vahendeid oli pruugitud ysna napilt ning tempo oli - no ytleme mahedalt - eestilik. Mulle parasjagu sobis.

Jäin mõtlema, et Põrgupõhja Jyrka lugu võiks kommenteerida ka mõni majandusteadlane. Praegu passiks täitsa kenasti tõlgendada Tammsaare teksti kui Eesti majanduslugu. Mis see Eestimaa rahvas siis viimastel aastatel muud teinud on kui ahminud kavalate Antsude soovitusel laene, mida ta, ullike, ei mõistnud kulutada ega tagasi maksta. Arusaamatuks jäi nii see, kuhu laenuraha pihust pudenes, kui seegi, kust kurat see nyyd võtta tuleks, kui kurjad Skandinaavia pensionärid kepiga vehkides oma raha tagasi nõuavad.

A: Kuhu sa laenuraha panid?
B: Maja ehitasin.
A: Kuhu sa selle maja tegid?
B: Panga põllu peale.
A: Kelle nimel maja on?
B: Panga nimel.
A: Miks sa siis arvad, et see sinu maja on? Ja miks sa yldse maja ehitasid, mitte maad ei parandanud?
B: Pank soovitas, et ehita maja, nii saab rikkaks. Pank on minu sõber.
A: Kus ta siis sinu sõber on, kui ta su kohtusse kaebas?

Mnjah.

Tuesday, February 8, 2011

Tööd leiab sepp-kyljendaja-korrektor

Nõudlus iga asja meistrite järele kasvab. Alles hiljuti sai siin reklaamitud Estonia töökuulutust, milles otsiti arhivaar-raamatukoguhoidjat. Nyyd pakub Tallinna Ylikool ametikohta kyljendajale, kes yhtlasi kujundab ja keeletoimetab, sekka teeb ka sepatööd. Olgu-olgu, selle viimase lisasin omalt poolt juurde.

Töö kirjeldus
Ametikoha põhieesmärk on ülikooli kirjastusele laekuvate tööde küljendamine koos illustreeriva materjali (fotod, graafikud, joonised, tabelid jne) töötlusega, trükiks ettevalmistamine; kirjastuse e-väljaannete küljendamine ja veebi ülesriputamine.

Põhilised tööülesanded:
- käsikirjade trükiks ettevalmistamine;
- elektrooniliste materjalide ettevalmistamine ja ülesriputamine;
- kirjastuse tarbetrükiste trükiks ettevalmistamine;
- vajadusel raamatute kujundamine;
- vajadusel keeleline korrektuur;
- küljendus- ja kujundusalane koostöö autorite, keeletoimetaja-korrektori ja trükikojaga.

Nõudmised kandidaadile
Kõrgharidus, soovitatavalt kujundusalane;
küljendusalane kogemus; väljaannete trükiks ettevalmistamise kogemus;
hea arvuti ja erinevate küljendusprogrammide kasutamise oskus;
hea interneti kasutamise oskus;
eesti keele oskus kõrgtasemel; inglise keele oskus vähemalt kesktasemel;
konstruktiivsus, algatus- ja otsustusvõime, vastutustundlikkus, pingetaluvus, hea koostöö- ja suhtlemisoskus, õpivõime.
Ootan põnevusega tööpakkumist traktorist-ämmaemandale. Nende kutseharidust kunagi HTVs reklaamiti, kyllap siis töödki leidub.

Thursday, February 3, 2011

Kuidas teha Tom Kha suppi

Hiljuti pakkus yks lahke hing mulle suurepärast karrirooga. Kõigele lisaks toimus see mu omas kodus. Et yritusest jäi kappi pool pakikest kookospiima, soovitas ta mul mõni päev Tom Kha'd keeta.

Täna tuli see soovitus mulle poes uidates meelde. Helistasin ja uurisin, mida tarvis läheb. Tõsi, tegin retseptis mõningaid muudatusi; eelkõige sellepärast, et kõht oli hirmus tyhi ja ma muutusin poes entusiastlikuks. (Muuhulgas ostsin näiteks paki kuskussi, mida varem vist söönudki pole, rääkimata valmistamisest, ning selle kõrvale ka tuubi harissaad.)

Minu kogemuse põhjal on retsept umbes niisugune.

1. Aja vesi kannus keema.
2. Mõistata, palju peaks vett potti minema, kui kirjas on "4-6 dl". Kalla liiga palju. Siis vala osa ära.
3. Lisa kookospiim. See on paks, tykiline ja plumpsub vahvasti. Võib-olla ei pidanud seal algselt tykke olema, aga ma ei taha seda teada.
4. Vaata, kuidas piim enam-vähem kohe yle keeb.
5. Hoia potti õhus pliidi kohal ja vannu uljalt. Siis kalla osa poti sisust kaussi.
6. Potti ikka veel käes hoides võta kraanikausi kõrvalt lapp ja kuivata pliit ära. Kogu piim ei mahu lapi sisse, sestap korda protseduuri veel mõned korrad.
7. Naudi kõrbenud kookospiima lõhna.
8. Pane pott tagasi pliidile ja lisa piimale maitseainesegu. Korda punkte 4-7, kuni kolmandik kausist on täis lahjendatud kookospiima natukese maitseainega.
9. Lõika seitse šampinjoni viiludeks. Kahtlusta algusest peale, et neid on liiga palju, ent topi nad sellest hoolimata potti. Kalla natuke supivedelikku kaussi.
10. Haki kuubikuteks kaks kanafileed. Pyya need potti pressida. Kalla natuke vedelikku pealt ära kaussi.
11. Keera kuumust supi all vaheldumisi vähemaks ja juurde, kartes ylekeemist.
12. Haki kuubikuteks tomat. Lisa see potti, kalla osa vedelikku kaussi.
13. Haki ka teine tomat. Vaata seda hingevärinaga. Vala vähesest järelejäänud vedelikust veel yks osa supikaussi. Lykka tomat lõikelaualt potti, pliidi kohal kõrguvaks pyramiidiks. Suru see potti, kasutades ohtralt toorest jõudu.
14. Vaata tulemust natuke aega õnnetult, siis löö käega ja tõsta osa supipaksu lusikaga kaussi. Keera pliidi alt tuli ära, võta kauss ja saiapäts kaasa ning tule tuppa sööma.

Keeruka protsessi tulemusena valmib yheliitrises potis umbes kaks liitrit vyrtsist suppi, mis maitseb yllatavalt hea. Teeks või teine kordki.

Friday, January 28, 2011

Põhja Konna direktriss

Mõne päeva eest andis Krista Aru Päevalehele intervjuu. Seda lugedes hakkas mulle aina enam tunduma, et kunagine Põhja Konna nimeline Eesti Rahva Muuseumi projekt ongi juba realiseeritud. Konn õgib igal aastal uusi rahahunnikuid, nähtavale ilmub aga alles siis, kui 10 000 eestlast yhel nõul seda Kivirähu "Ussisõnades" kirjeldatud viisil välja manama hakkavad.

Ma saan täitsa aru muuseumirahvast, kel on majaehituse venimisest ammugi sygavalt siiber. No kurat, kaua võib? Korraldatakse yha uusi konkursse, joonistatakse projekte, palgatakse žyriisid, lahmitakse ajakirjanduses - raisatakse raha, inimeste jaksu ja aega, kuid maja ennast ei saa ega saagi saama. Varsti võiks konkurssidele kulutatu eest väiksema muuseumihoone pystigi panna.

Samas ei paista Aru jutust peale bravuurika tydimuse kuigi sygavat arusaamist sellest, kuidas või miks raha kulutatakse ja mida selle eest vastu saadakse. Tundub, et meil on veel yks sydilt oma muuseumi eest seisev direktor, kelle ettekujutus sellest, kes, kuidas ja miks tema muuseumi kylastab, on meeldivalt ähmane ja tema enda arvates selgem olema ei peagi.

Mulle meeldib ERM. Mulle meeldivad ERMi uuema aja leidlikud näitused ning sealseis kogudeski olen aastate jooksul käinud ka rohkem kui yhe korra. Tean mõnd inimest, kes seal töötab, ning minu meelest on nad asjatundlikud ja mõistlikud.

Samas jõuan ma ERMi näitustele suhteliselt harva. Yks põhjus on see, et ma käin Tartus endaski harva. Kui juba lähen, siis asja pärast. Enamasti on niigi kiire ning lisaks tahaks näha mitut inimest, kellega Tallinnas naljalt ei kohtu. Teine põhjus on, et erinevalt Kumu omadest ei virvenda ERMi näituste reklaam mul pidevalt nina ees. Oma valik muidugi, teise linna muuseumi uudiseid pole lihtsalt mõtet pidevalt jälgida. Ja eks ta jääb ka mu igapäevasest trajektoorist ööbimispaiga, ylikooli ja raamatukogu vahel mõnevõrra kõrvale.

Kujutleme nyyd hetkeks, et ERM kolib vastsesse hiidmajja Raadil. Jah, kahtlemata on tänapäeval võimalik sinna sõita. Bhutani on ka, Argentinast rääkimata. Kui paljud selle ette võtavad? Muidugi on tore, kui ERMi uude hoonesse planeeritakse ruume kõige võimaliku ja võimatu jaoks, kaasa arvatud underground-kunstnike näitused. Ent isegi Eesti tippkunstnike näitustel käib masendavalt vähe rahvast. ERMi praeguses asukohas olen ma enamasti näinud endale lisaks maksimaalselt kymmet kylastajat. Mis teha, inimene on loomult mugav. ERM aga ei eksisteeri keset tyhja konkurentsitut maailma, Tartus on palju muudki vaatamisväärset.

Kui Euroopa Liidu rahvusvahelised eksperdid ytlevad, et me kavandame linnatagusesse pärapõrgusse megaehitist, mida turistid otsima ei tule ja mille ylalpidamine hakkab raha õgima, mis mõtet on siis vastu põtkida ja väita, et nad ei tunne kohalikke olusid ning kolkasse synnib uus turismimagnet? Ilmselgelt on juba projekti lähteylesanne vale, rääkimata puhtpoliitilisest asukohavalikust.

Muidugi on tegemist asutusega, mis on tähtis kogu Eesti kultuurile. Muidugi ei peagi see ennast majanduslikult ära tasuma. Muidugi ei saa lähtuda yksipäini rahast ning ERMi asukoht Tartus on tähtis regionaalpoliitilise ja ajaloolise symbolina. Aga kogu Eesti kultuurile ei ole vältimatult oluline, et Krista Aru saaks minna ajalukku Tartusse oma isikliku Kumu rajajana.

Ja loomulikult ei maksa muuseumisse pääsemist inimestele sihilikult raskemaks teha kui hädapärast tarvis. See on ju Eesti rahva muuseum. Kui see rahvas seal oma kultuuri ei näe, mis mõte sel muuseumil siis on?

Thursday, January 27, 2011

Miks mulle ei meeldi valijakompass

Viimasel ajal on rahva seas populaarne Rahvusringhäälingu meelelahutusportaal valijakompass.ee, kus saab paarikymnele kysimusele vastates teada, millise erakonna vaated sinu omadega justkui kõige paremini yhilduks. Proovisin ka ning kogu ilule ja toredusele vaatamata tunnistasin riistapuu kaunikesti kasutuks.

Miks? Lyhidalt kokkuvõttes: sest tegijad on kergeusklikud. Pikemalt lahti seletades: tõenäoliselt nad ise polegi, ent sedasorti asja on äärmiselt keeruline teha, kui sa ei võta lähtekohaks, et iga poliitik usubki kõike, mida suust välja ajab.

Tegelikult on see muidugi kamarajura. Valimiste eel lubavad poliitikud mida tahes, et ainult ullikeste hääled endale saada ning kindlustada oma leib ja leivapealne veel neljaks aastaks. Kas Eesti on Euroopa viie rikkama riigi hulgas? Kas meie keskmine palk on 25 000 krooni? Valija mälu on sama lyhike kui ta käed.

Kompassi radarivaatel selgub, et Eesti erakondadest selgelt kõige enam toetab avatud yhiskonda Keskerakond: seesama partei, mis pyyab varjata pealinna eelarvest raha välja kantimist hämamise taha. Minu arvates ytleb see ysna palju kompassi enda ja suhteliselt vähe Eesti poliitika kohta.


***

Mis poliitikasse puutub, siis tellis Tikker oma blogi kommentaarides raamatu "Estonian Politics for Dummies" ehk sissejuhatuse Eesti poliitikasse. Raamatut kohe kirjutada ei viitsi (ehkki see polegi paha mõte, muuhulgas ka äriideena), aga blogis võiks selle lähipäevil ette võtta kyll. Võib-olla näiteks järjejutuna.

Wednesday, January 26, 2011

Poliitiline stiilinõu: punane ja roheline ei sobi

Mul mõlgub juba tykk aega meeles väike vastuolu: nimelt on raske maksustada tugevamalt tarbimist, nihutades samal ajal maksukoormat rohkem jõukamate inimeste kaela. Igapäevase tarbimise osakaal kuludes on nimelt madalama sissetuleku korral suurem. See tähendab, et keskkonnamaksud, mis on suunatud osalt tarbimisele ja osalt tööstusele, mõjutavad eraisikuist eelkõige just vaesemaid. Nii et punane ja roheline sobivad kokku ainult jõulukaunistustes.

Mis puutub ettevõtlusmaksudesse, siis need kulud võetakse mingil määral kahtlemata tarbijate taskust. Aga seal vahel on teatud elastsus - mingi piirini absorbeerivad makse ka ettevõtted ise, sõltuvalt sektori turuolukorrast, kasumimarginaalist, väliskapitali nõuetest (overhead'id) jne. Kysimus on selles, kuidas seda elastsust efektiivselt kasutada ja mis punktis elastsus järsult kahaneb.

Lõppeks on selge see, et mida rohkem erandeid, seda ebaefektiivsem on maksusysteem, seda enam tekib sellesse auke ja seda suuremad on maksude administreerimise kulud. Nii et kuidas seda jama siis lahendada - põhimõtteliselt ja yleyldse?


***

Praxis avaldas täna analyysi erakondade valimislubaduste potentsiaalsest mõjust maksusysteemile. Äkki on seal sellest midagi.

Ehkki ma natuke kahtlen sedasorti analyysides, nii nagu ka valimiskompassis (millest tahaks pikemalt kirjutada). Neis võetakse nimelt retoorikat tõe pähe. On ju päevselge, et rohelised ja Rahvaliit, suuresti ka sotsid ja vähemal määral IRL (rääkimata nt Iseseisvusparteist või kristlikest demokraatidest) võivad kokku lubada hulgaliselt asju, mida keegi tegelikult iialgi teostama ei hakka.

Sama kehtib isegi Kesk- ja Reformierakonna kohta: viie rikkama riigi hulka viimine ja keskmise palga utoopilistesse kõrgustesse upitamine on pelgalt syydimatu loba. Avalikult on kaheldud selleski, kas Savisaar oma igikestvast astmelise tulumaksu jutust tegudeni jõuda tahabki - kõigi Keskerakonna koalitsioonide ajal pole ta selle rakendamiseks sõrmegi liigutanud.

Aga mis mõtet on analyysida seebimulli?

Tuesday, January 25, 2011

No ja mis teie siis ootasite?

Lugesin eile uuringuraportit, mille kõige muljetavaldavam osa oli autori blaseerunud hääletoon: "Pole yllatav, et...", "Nagu varasematest uuringutest teada...", "Seetõttu ei maksa imestada...", "Ei paku kuigivõrd uut ka...". Napid erinevused tuttavaist teadmistest taandati tähtsusetuteks või triviaalseteks. Kui autori enda kokkuvõtet uskuda, polnud tema töös midagi huvitavat ega tähelepanuväärset.

Silme ette kerkis tyhermaa, lõputu tolmuga kaetud lagendik, kus pole yhtki pinnavormi, millel pilk võiks peatuda, ainsatki taime või looma, yksnes hall hägune silmapiir halli maa ja taeva vahel. Miks kulutab inimene enda ja teiste aega, kirjutades, et tal polnud mingit põhjust kirjutada?


***

Koju sõites sirvisin bussis lehte. Pealkirjad rääkisid plahvatusest Domodedovo lennujaamas, kymmekond surnut ja kolmkymmend vigastatut või umbes nii. Vene võimud kahtlustavad kaukaaslasi, kuna yks kahtlusalune näinud kaukaaslase moodi välja. Nojah, kahtlemata võib väljanägemise järgi eristada mitte yksnes grusiini ja iraanlast, vaid ka seda, mis värvi pass oli kirjeldatava taskus ja mida ta ämm eile lõunaks sõi.

Päeval, mitu tundi enne plahvatust seisis samas portaalis lugu sellest, kuidas Venemaa linnakeses mõisteti kohalike ksenofoobide juht tadžiki surnukspeksmise eest tingimisi vangi. Provintsi kitsukesed olud, neegreid pole kuskilt võtta.


***

Teiste uudiste seas figureeris ka artikkel töölepinguseadusest. Pärast seda, kui esimesed haiguspäevad inimeste endi kaela jäeti, käivad kõik haigest peast tööl edasi. Koju jäädakse ainult siis, kui teisiti enam kuidagi ei saa. Tulemus? Kergete haigestumiste arv tervishoiustatistikas langeb, raskete arv tõuseb, nakkused levivad yha edukamalt.

Täitsa tõsi, olen mitut tõbist tööl näinud ning käin ka ise kontoris, kuni vähegi jaksan. Kõigele lisaks on igal pool nii palju inimesi koondatud, et pole kedagi, kes haige töö ära teeks. Mis mõtet on haiguslehte võtta, kui pead niikuinii töötama?


***

Mis järelduse sellest kõigest teha võiks?

Inimestele meeldib tegelda asjadega, mis ei paku yllatusi. Olgu hea või halb, peaasi, et tulemus oleks ette teada. Kui kommi põske pistad, läheb suu magusaks; kui kuumaveekannu kaela tõmbad, hakkab valus. Vajutad lylitit, syttib tuli. Põhjus ja tagajärg.

Igatseme igavat, etttemääratud elu.

Thursday, January 20, 2011

Poliitiku ilu

Vaatasin poliitiku hiigelplakatit, millelt paistis iga ta näonaha poor. Õigemini oleks paistnud, kui kõik stilistid, jumestajad ja arvutigraafikud poleks tema kallal oma kunsti täit arsenali rakendanud. Praegu sarnaneb ta animekangelannale - noodki on veatud.

Kunagine modell hakkab vanaks jääma. Ta on endiselt ilus, ent nyyd tekitab tema ilu pigem kaastunnet. Mäletan teda vanadest aegadest ja kõigele vaatamata meeldib ta mulle. Kaunis ja arukas naine, ehkki oma aru on ta saanud märksa vähem tarvitada kui teravat keelt.

Võib-olla tuleb see sellest, kui kasutad oma ilu relvana. Mida pruugitakse, see kulub. Tema näojoontest kumab kurjust ja mul on tast kahju. Ma ei oska teda aidata millegi muuga peale selle, et ma tema poolt ei hääleta.

Wednesday, January 19, 2011

Kes tahab toimetada ooperit?

Olen aeg-ajalt ikka toimetajate tööpakkumisi reklaaminud. Täna sattusin puhtjuhuslikult teate otsa, et Estonia otsib oma arhiivi toimetajat. Tundub täitsa mõnus töö, ehkki rikkaks sellega vaevalt et saab. Äkki mõni melomaanist filoloog siiski tahab?

Ootame sind osalema konkursil arhiivi toimetaja ametikohale

kui sulle pakub huvi
- arhiivi töö korraldamine
- infokandjate arhiveerimine, säilitamine ja kasutamiseks andmine
- digitaalse infopanga loomine ja korrashoid
- raamatukogu töö korraldamine ja külastajate teenindamine
- artiklite koostamine
- trükiste koostamine ja keeleline ning sisuline toimetamine
- meediaülevaadete koostamine
- ajalooliste näituste koostamine

kui sul on
- põhjalikud teadmised muusikast ja muusikaajaloost
- väga hea eesti ja inglise keele oskus
- arhiivis ja/või raamatukogus töötamise kogemus
- kõrgharidus
- väga hea sõnaseadmisoskus
- väga hea arvuti kasutamise oskus
- planeerimis- ja analüüsioskus

kui oled
- kirglik, kiire ja täpne
- loov ja algatusvõimeline
- avatud suhtleja ja meeskonnamängija.

Konkursil osalemiseks saada palun lühike essee teemal „Milleks rahvusooperile raamatukogu?“ ning fotoga CV kuni 31. jaanuarini turundusjuht Ülla Veerg’i aadressile ylla.veerg@opera.ee. Lisainfo: 683 1242.

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Tänane Päevaleht.

Tuesday, January 18, 2011

Lugu mungast, kes myys maha oma Ferrari

Elas kord munk, kellel oli Ferrari. Teised mungad mõnitasid teda seepärast pidevalt. "Kas Buddhal oli Ferrari?" kysisid nad. "Kas see ongi sõiduk, mis viib valgustusse?" irvitasid nad. "Pane oma numbrimärgiks MU," mõnitasid nad.

Munk pesi oma Ferrarit ega vastanud midagi. Kuid sisimas oli ta väga kurb. Ta teadis, et teised mungad on tema peale lihtsalt Ferrari pärast kadedad ning talle tegi haiget näha, kuidas nõmedus ja voorusetus nende hinged hukka viivad.

Yhel päeval, kui ta jälle oma Ferrari roolis punase tule taga oodates mediteeris, palus ta Buddhalt valgustust. "Mida teha?" kysis ta. "Oo halastaja Amitabha, vaata nende armetute olendite peale ja näita mulle, kuidas ma võiksin nad pimedusest valgusse tuua. Oo, Pärl Lootoseõies, anna mulle märk!"

Järgmisel hetkel peatus tema kõrval Lexus, mille roolis oli paks neeger. Neegril olid ees kullast päikeseprillid, kaelas jäme kuldkett, peas kullast pesapallimyts, suus kuldhambad ja ta naeratas silmipimestavalt. Siis näitas neeger mungale keskmist näppu, vajutas gaasi ning kimas kaugusse, otse punase tule alt läbi.

"Tänan sind, Buddha!" lausus munk. "Nyyd tean ma, mida pean tegema."

Järgmisel päeval kihas klooster suurest uudisest: munk, kellel oli Ferrari, oli oma auto maha myynud. Mõni arvas, et mungal oli aru pähe tulnud ning ta oli loobunud maise hiilguse otsingutest. Mõni uskus, et nyyd ostab ta midagi veel vingemat: eritellimusel käsitsi valmistatud Bentley, helikopteri või ookeanilaeva. Arutati ja oletati, piiluti altkulmu ja sosistati. Meie munk läks aga turule ja ostis sama neegri käest Uzi.

Pärast teised mungad muidugi kahetsesid, et nad nii nõmedalt käitusid, kuid siis oli juba hilja.


***

Ma ei ole kyll Robin Sharma raamatut "Munk, kes myys maha oma Ferrari" lugenud, kuid otsustasin siiski teha sellest oma versiooni. Ott Seppa tsiteerides: nagu nägite, polnud ju erilist vahet.

Wednesday, January 5, 2011

Integratsioon ja raha

Oma esimesest sularahamaksest sain tagasi viis mynti. Kolm pisemat neist olid värsked, Eesti omad, kaks suuremat Soomes väljastatud, nagu tunnistasid nende tagakyljed. Eks me õpime neid nyyd eristama. Rahad liiguvad, inimesed liiguvad.

Sattusin suvel uue töökoha suveyritusega seoses yhte Harjumaa kylakesse. Põllu peal seisis silt: siit leiti kunagi rahapada. Mynte mitmelt maalt, Põhja-Euroopast Araabia ja Bytsantsini.

Samas kõrval lagunes vaikselt mõisahoone, pystitatud eelmise sajandivahetuse majandustõusu aegu. Nõukogude ajal oli seal miski kolhoosiasutus. Kui tuli Eesti võim ja kõik jälle oma rahvale kuulus, tassiti sakste maja laiali, keraamiliste ahjukahliteni välja. Ainult ahervare on järel. Inimesed läksid, rahad läksid, tagasi pole tulnud.

Esimesel jaanuaril Lasnamäe kaudu Tallinna sõites olid Lukoili tanklas kymmekond korda suuremad hinnanumbrid kui Statoilis. Teine ajavöönd.

Keegi kysis hiljuti Twitteris, kas Eestis on neidki, kes said euro tulekust teada allues 1. jaanuaril. Teine vastas, et sama palju kui neid, kes helistasid vana-aastaõhtul Jaani ja Marko telepoodi. Kahtlustan siiski, et vastajal polnud õigus. Võib-olla need inimesed ei vaata lihtsalt eestikeelseid telekanaleid.

Meie raha, teie raha, nende ehk võõras raha. Kas minu inimesed on ka sinu inimesed? Jagatud mure on pool muret, jagatud keel on kaheharuline keel. Kui riik on meie oma, kas me saame siis valida, kelle oma ta veel on?

Monday, December 27, 2010

Tigeduse tagapõhi

Tõnn Sarv mõtiskleb, mis teeb eestlased tigedaks, jõudes välja ysna levinud arusaamani: tigedaid on tegelikult vähe, ent tilk tõrva tikub ikka meepotti rikkuma, eriti kui see tilk just su enda viimasesse lusikatäide satub. Mure tuleb majja siis, kui meesöömist tõrva tõttu maha jätma hakatakse.

Pakun siiski, et yksikud ehtsad tigedikud polegi probleem. Õhkkond või kultuur muutub siis, kui täiesti tavalised inimesed hakkavad tigedalt käituma. Vaevalt nad kuskil loomult märksa tigedamad on kui mujal, inimese bioloogia nii kiiresti ei muutu.

Mis ajab inimese pahuraks ja torssi, äkiliseks ja yle reageerima? Sant ilm ja luuvalu, taskutiisikus ja muidumured. Tagumise tiiru peal ehk eesmiste faktorite mõjul juba ka pahandused sõprade ja perega, töökaaslaste ja muidututtavatega.

Teatud mõttes objektiivsed põhjused kõik. Leebe ja meeldiva ilma yle pole meil põhjust uhkustada. Eesti rahvastiku tervisega on nii, nagu parasjagu on (st, ega suurt ei ole). Niigi nirule elatustasemele keeras kriis vindi peale, buumiaegsed laenuvitsad peksavad ja pitsitavad. Lahutuste arvu ma eriliseks näitajaks ei pea, alatisi alimendiprobleeme ning ses suhtes juba riikliku poliitika taseme saavutanud ykskõiksust aga kyll.

Mis me siis teeme? Parandame riiki, edendame rahvameditsiini ja soojendame jõudumööda kliimat. Vahepeal käime yksteise järel riburada pankrotis, siis saab võlgadest vabana jälle otsast alustada. Kyll Rootsi pensionärid ja yhistud selle ära kannatavad. Ärgu parem nurisema tulgu, muidu hammustame, vot.


P.S. Erinevalt Tõnnist poleks ma nii kindel, et Oru Pearu tingimata tige oli. Mingi sihelmine rahutus või rahulolematus teiste ja iseendaga temas peitus, seda kyll. Aga ega ma algteksti ammu yle lugenud ka pole. Viimati nägin Pearut yhes tykis koos kõneleva koeraga.

Sunday, December 26, 2010

Päikesepoisid: Kingisoovitused

A: Kas X-le sobiks kinkida Kristiina Ehini luulekogu?
B: Ehinit? Miks ei, ikka võib.
A: Aga Triin Soometsa? Kas sa teda tunned?
B: Isiklikult mitte. Lugenud natuke olen.
A: Kas ta Y-le sobiks?
B: Kas ta tahab, et luule oleks ilus?
A: Ei, ta tahab, et luule oleks huvitav.
B: Hm. No siis võib.
A: Aga Elo Viiding?
B: Igayhele ta ei istu. Ilusast luulest hoiab ta ikka ysna kaugele. Samas, huvitav on ta kohe kindlasti.
A: Kalju Lepik?
B: No see on kindla peale minek. Lepik on Lepik.
A: Lepik on Lepik jah. Kas sul Kaalepi "Muusad ja maastikud" on?
B: See on see paks?
A: Jah, kõige viimane.
B: On. Väga hea.
A: Selle ma ostan siis endale.

Saturday, December 25, 2010

Pime jõul

Väljas on pime.



Tykati suisa tontlik.

Kirikus on pime, sest usk on oopium rahvale.
(Kirik suhtub oopiumiurkasse nagu Säästumarket Stockmanni.)

Toas on kah pime.
Kahjuks ei varja see mu kunstiannet.

Friday, December 24, 2010

Kuidas Elektriraudtee oma maine ära kujundas

Eilne jõulueelne mööda linna jooksmine lõppes sellega, et seisin Balti jaamas rongi kõrval ja ootasin põnni, kes saabus Haapsalu bussilt viimasel minutil. Astusime rongile ja uksed pandi kinni.

Rongil selgus, et tunaeilse Aegviidu õnnetuse tõttu myydi pileteid ainult Raasikuni. Kui alguses oli konduktor kahtlevam, saabus lõpuks ka selgus: Raasiku ongi uus lõpp-peatus. (Ehk nagu moegurud ytlevad: valge on uus must.) Elektrirongid ei pidavat Kehrasse enam mahtuma ja kuna Elektriraudtee tellitud bussid olevat Kehras, tulevat neid oodata.

Raasikul imetles umbes kaks bussitäit rahvast yht ysna tavalist rohelist lõõtsikut, mis lumes kinni seisis. Pyydsime bussi lahti lykata, aga maa oli pehme ja kallak, ei läinud ta kuhugi. Lõpuks tuli aru pähe ning kobisime kohalikku poodi sooja.

Poerahvas teadis jutustada, et see oli samal päeval juba teine buss, mis samas koha kinni seisis. Ei tea, miks nad tahtsid otse perrooni äärde sõita, kus ymbergi pöörata ei saa; suvel olla kõik bussid kenasti poeesise platsi peale jäänud. Nojah, egas inimesed õpi.

Poes seisime kaks tundi. Kohalik bussike, mis meid Aegviidust edasi viima pidi, oodanud rahvast pool tundi ja sõitnud siis minema. Bussijuhiga peeti kyll mitmelt poolt läbirääkimisi, et tulgu meile Raasikule järele ja viigu ära, kyll hädalised kõik kinni maksavad, aga ei, too ei saanud oma ylemusi kätte ja omapäi otsustada ei riskinud.

Õnneks oli poes lahke rahvas. Mina sain kaks topsi kohvi, rõnga vorsti ja plasku viletsat brändit, põnn paki kypsist, limonaadi ja hamburgeri. Suurem jagu hädalisi kyll midagi ei ostnud, niisama kygelesid ja vahtisid aknast välja. Väljas oli põnevalt pime.

Vahepeal sõitis yks diiselrong mööda; too miskipärast pääses kyll läbi, ehkki elektrilised ei pidanud enam Kehrasse saama. Keegi ette ei hoiatanud ja ega me oleks siis Aegviidust ka kuhugi minna osanud. Jala viisteist kilomeetrit, kompsud ja kodinad kaenlas, aitäh. Yks naesterahvas oli mingi päris suure asjaga, midagi redelisarnast vist.

Tuli ka traktor bussi tõmbama, ent osutus liiga tillukeseks. Suuremat meie ära oodata ei jõudnudki. Kaks tundi hiljem teatati, et varsti tulevat Narva rong ja viivat kõik Aegviitu, ent meile pidi juba väimees järele tulema. Tegime siis poele paar tiiru peale, et majapidamist kõige vähegi vajalikuga varustada. Puudus oli kõigest, alates rukkijahust ja lõpetades teega. (Nyyd tuli just meelde, et tuletikud unustasin ikka ostmata.) Kokku saime viis kotitäit tarvilikku träni. Noh, asi seegi vaesel ajal.

Enne elektrirongiga sõitmist mõtlen edaspidi kyll kaks korda järele, kas ma ennast tõesti piisavalt vihkan. Kõigile Elektriraudtee ylemustele soovin aga siiralt ja lahkelt jõuluks tripperit ning uueks aastaks luumurde igale jäsemele.


P.S. Ega selles kõiges pole ju midagi uut. Monopol käitub juba ammu nagu monopolid ikka: sõitjaid teavitama ei vaevu, muudab graafikut oma tujude järgi ning laseb oma veebilehe disainida peadirektori alaealisel purjus lapselapsel. Lisaks veel sõidukaardi systeem, mis matkib Tallinna yhistranspordi totrusi. Kui ei meeldi, luuser, sõida mõne teise firma rongiga.

Monday, December 13, 2010

Kokandus kodus ja võõrsil

Iseendale keeta ja kypsetada tundub enamasti kuidagi mõttetu. Näsid võileiba ja lepid sellega - või siis keedad pakisuppi. Teistele vaaritada on palju lõbusam. Sestap leppisin mineval nädalal kokku kulinaarse kylaskäigu.

Et mul on ilmateadetest ysna ähmane ettekujutus, ei osanud ma muidugi arvestada, et samal päeval paneb keegi kohalikule lumetormile nime kunagise Valge Maja töötaja järgi, justkui oleks meilgi Eestis orkaanid. Igatahes suhtun nyyd Monikasse suure tänutundega, sest just tema tõttu venis kylaskäik venis yhe õhtu asemel kahepäevaseks. Aitäh muidugi ka lahkele võõrustajale, kes mind ulu all pidas ja välja kylma kätte ei saatnud. Kahe päeva jooksul tegin tööd kokku vast ehk tund aega, mis on õppepuhkusele vaatamata hea saavutus - kodus kipub ikka sydametunnistus kripeldama, sedakorda aga ummistas lumi Elisa võrgu lõplikult. Aasta parim puhkus, justkui jõulukink.


***

Mõtlesin, et katsetaks yle teab kui pika aja taimetoitu. Tundub, et õnnestus. Sihtgrupp sõi ja kiitis.

Ega seal tegelikult midagi keerulist olnud. Riivsaias paneeritud ja võis praetud baklažaanid, peal peotäis rukolat, pisut kyyslauku ja viilakas mozzarellat. Salatiks kõrvale tomat, rukola, oliivid, feta, pannil röstitud pähklid ja pisut pipart, kastmeks oliiviõli ja valge veiniäädikas. Kusjuures soola tõepoolest polnudki. Mõni pani juurde, aga mina selle järele vajadust ei tundnud, ehkki söön soola kindlasti yle Eesti keskmise. Kyllap teeks head, kui sagedamini selleta läbi ajaksin.

Märkus iseendale: kyslat ja rukolat võinuks rohkemgi olla. Oliive varu teine purk ka, esimene syyakse kokkamise käigus ära. Ning leivakraam on tegelikult ylearu.

Mis veel haruldasem, proovisin kätt ka magusa kallal. Jällegi, ei midagi liialt komplitseeritut, lihtsalt maasikad suhkru ja myndiga veinis. Ise olin muidugi kerges paanikas, sest ega ma magustoite yldiselt ei harrasta. Nagu selgus, sobivad kylmutatud maasikad kyll, suhkur ei pea tingimata olema kuldne ega vein Beaujolais, sobib ka tavaline ungarlane - antud juhul György-Villa Merlot.

Taas märkus: rohkem mynti. Ja enne serveerimist võiks natuke segada. Pealpool oli pigem vein ja põhjas maasikamahl, samas on just tasakaal kõige mõnusam.

Huvitav, kas tänavune Beaujolais on juba väljas ja otsas? Ekspressi ma enam ei loe ja ega seal Keskülagi ole, kes sellest kirjutaks. Keegi mulle ytlema kah ei tule.


Järgmisel päeval sain veel eksperimenteerida, kui konstrueerisin pisikesest hakklihapeotäiest, sibulast ja ylejäänud riivsaiast kotletid. Ei julge lubada, et esimest korda elus, aga viimase kahekymne aasta jooksul kyll kotletitegu ei mäleta. Võib-olla varem tegin. Tulid täitsa söödavad, ainult pisiksed ja kidurad, nagu poleks neid noorespõlves piisavalt toidetud. Eelmise päeva jääkidest syndis kõrvale uus salat ning kuuldavasti sai pererahvas myndist veel kolmandal päevalgi teed keeta.


***

Pyhapäeval kodus istudes mõtlesin taas toidule. Kylmkappi ja selle ymbrust uurides lendasid gurmeemõtted siiski kiiresti kuradile.

Supipotti kogunesid tohletanud kartulid, kuivanud porru ja jäätunud porgandid. (Kylmkapp võtab tööd nii tõsiselt, et mul on nyyd pool purki hapukurgijääd.) Maitseks viimased peterselli- ja sellerijuurejäägid ning paar vart piparrohtu, mis oli peaaegu värske. Noh, vähemalt siis, kui see mu majapidamisse toodi. Suvel vististi.

Tegin toas muud tegemist, kuni nina kõrbelõhna tundis. Esimese hooga asi väga hull ei tundunud, aga põhjakihi kartulitest lõpuks asja ei saanudki. Muust supist syndis hoopis kausitäis hautist, milles söe maitset pyydsid varjata vyrtsid. Ei õnnestunud. Pakinuudlid on ikka kindlam kraam.


***

Järeldus? Tuleb rohkem kylas käia.

Wednesday, December 8, 2010

Inimrämps

Ajendatuna yhest õilsatele pyydlustele vaatamata mitte just ydini väga viisakast artiklist (vahest ehk minu jaoks mitte piisavalt viisakast), kirjutas yks mu tuttav ilus inimene nii:

Ma arvan lihtsalt oma paratamatus optimismis, et see inimene, kes mulle käratab “mis sa tuigud, pimeloom, raisk” ei ole tingimata rämpsinimene. Ta ei kärata nii mitte tingimata sellepärast, et ta ei oskaks inimestega arvestada põhimõtteliselt vaid sellepärast, et ta ei oska selles situatsioonis teisiti käituda. Ta ei oska ennast viisakalt väljenduda, ka tema võib tunda ennast halvasti, et ta teisele otsa sõitis, aga tal kanaliseerub see vihaks, mitte vabandamiseks.
Kogu see diskussioon on väga huvitav, selle eeldused ja järeldused samuti. Soovitan lugeda pikemalt Punase Hanrahani blogist. Tahtsin vaid (depressiivse vaikuse vahepeal) deklareerida oma isikliku arvamuse (mille enamasti ja enamikus asjades eelistan hoolikalt maha vaikida).

Olles ka ise talumatult äkilise iseloomuga, ei usu ma siiski, et oleks olemas rämpsinimesi. Ma võin väljenduda aeg-ajalt vahkvihas kuidas iganes, ent sygaval sisimas solvaks selline väljendus mind ennast. (Samamoodi jälestan ma iga meesterahvast, kes kõneleb "eitedest" selle sõna argikeelses tähenduses. Olen, jah, ilge snoob. Soovitan sama kõigile, kes minuga mingil põhjusel suhelda tahavad.)

See ei tähenda, et ma poleks mõne inimese seisukohtade suhtes kardinaalselt vastupidisel arvamusel. Ikka juhtub. Ma pyyan vaid - kuni vähegi suudan - eristada inimest tema seisukohtadest ja arvamusavaldustest.

See ei tähenda, et ma kellegi arvamusele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Vahel ka ysna energiliselt.

See ei tähenda, et ma kellegi (arvamusest tulenevatele) tegudele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Kahtlemata olen ma võimeline mõne inimese maha tapma. Silm ka ei pilgu. Samamoodi laseksin maha ka marutõbise koera. Mul oleks loomast kahju, võib-olla väga kahju. Aga ma vajutaksin päästikule.

Nimetamata teda rämpsuks.


P.S. Tundub, et mingis ysna kummalises mõttes tunnen ma hingesugulust Immanuel Kantiga. Kant protestis kyll inimese vahendiks muutmise vastu, ent lahterdamine eri järku või kasti inimesteks tundub mulle samavõrd välistavat inimese eesmärgina, nii nagu vana hea Immu seda enesest- ja ainumõistetavaks pidas. Oleme ehk mõlemad yllatunud: mina ja Immanuel.

Friday, December 3, 2010

Mis meid kõiki seob?

Mis on yhist tulekahjul, modellidel ja kunstniku uppuval laeval?

Kommentaarid,
kommentaarid,
kommentaarid.

Ehk ongi see eestlaste rahvusyhtsuse alus, tugi, side ja kondiliim.

Pakun välja kunstilis-poliitilis-iroonilis-meediakriitilis-reflektoorse projekti: riputage yles Eesti põhiseadus, laske seda vabalt kommenteerida (poetades aeg-ajalt linke meediaväljaannete kommentaariumitesse ja popimatesse blogidesse) ning andke aasta pärast trykki kommenteeritud väljaanne. Kas riigikogu selle kinnitab, on juba tema mure; rahva mandaat on igatahes olemas. Noh, kes teeb ära?

Thursday, December 2, 2010

Jõulueelne hõrgutis

Jõulude eel ja järel on teadupärast vaene aeg - enne korjad raha jõulukinkideks, pärast lakud haavu. Erilistest piduroogadest pole juttugi, lyrbi oma pakisuppi ja ole sellegi yle õnnelik. Aga vahel siiski tahaks midagi uut.

Mõtlesin läbi lumestunud linna koju vantsides, et otsiks kapist makarone ja teeks midagi pasta sarnast. Võileibu ei saanud ju teha, leib sai eile otsa. Paraku oli pakipõhjas vast ehk paarkymmend kidurat sarvekest, ei neist saa muud kui lahjat suppi. Kaevusin siis sygavamale kappi ja otsisin asendusaineid: purk tatart (oo, haruldus, seda tuleb hoida), purk herneid (miks mitte, aga... mõni teine kord), riis (ei, mulle ta tõesti meeldib, aga alles viimati oli), kruubid... Kruubid? No miks mitte kruubid.

Niisiis keetsin hakatuseks pool potitäit kruupe. Lisasin neile kuubiku loomalihapuljongit (et oleks midagi tiba rammusamat), seejärel peeneks hakitud tomatit, porrut ja rohelist sellerit (vitamiinide pähe) ning viimase jupikese Poola valgehallitusjuustu (Säästukast leidsin, mõnusalt vänge). Kõige otsa basiilikupuru ja röstitud sibulahelbeid. Natuke hautada, läbi segada ja taldrikule.

Nime ei oska ma sellele toidule anda, kuid maitse sai yllatavalt hea. Väljanägemiselgi polnud viga, ilus kirev teine. Paremas seltskonnas oleks võinud sinna kõrvale veinigi lahti teha.

Kui keegi nyyd midagi eriliselt peent ootas, on ta praeguseks väga pettunud. Oma viga. Kirjandusega, muuseas, on tihti nagu toiduga: kes lauda istudes pretensioonid kaasa toob, jääb paljust heast ilma.

President Pätsu ökovanker

Aeg-ajalt nurisevad ökoinimesed ameeriklaste kombe pärast odavat bensiini raisata. Eks sama suhtumist leia mujaltki, kus naftat toodetakse: sõjaeelsed Iraagi-kirjeldused on ses suhtes kaunis võikad, Siberi leegitsevaist tõrvikuist oleme kõik kuulnud (mõni ka näinud) ning ega meie siin Eestis pole kah siiani yle saanud uskumusest, et bensiin peab olema odav ning yhistransport on vaestele.

1930ndate majanduskriisi aegu oli USAs kasutusel säherdune mõiste nagu Hoover wagon, eesti keeli siis vast ehk Hooveri vanker. Nime sai see 1929-1933 valitsenud president Herbert Hooveri järgi. Nii kutsuti nimelt autosid, mida eelnenud majandusbuumi aegu laialt osteti (aitäh Henry Fordile), kuni selgus, et bensiini ostmiseks ei jätkunud raha - ning seetõttu rakendati hobused auto ette. Eks osariigid väänasid kytuseaktsiisist, mis said, ning see ajas asja veel hullemaks.

Pilt: Wikipedia/Saskatchewani ylikool, 1935

Kanadas kutsuti hobujõul liikuvaid autosid toonase peaministri Richard Bennetti järgi Bennett buggy'deks ehk siis Bennetti kaarikuteks. Eestis oleks sarnane nähtus võinud olla Pätsu vanker.

Kui bensiinipuudus on nii suur, et sedasorti terminid rahvasuus levima hakkavad, pole mingi ime, kui kõik veel aastakymneid hiljem bensiinis kymmelda tahavad. Samamoodi meenutavad inglased oma talongimajandust.

Me kõik kipume mõnikord yle reageerima.

 
eXTReMe Tracker