Monday, June 6, 2011

Kuidas tutvustada ilusat Eestimaad

Anonyymseks jääda soovivale asulale anti võimalus tutvustada end lugejatele portaalis, mis räägib Eesti omavalitsustest. Seal ei ole reklaami, ainult lyhike tekst ja fotod informatiivsete allkirjadega - ideaalis just see, mis iga piirkonda kõige paremini iseloomustab.

Anonyymseks jääda soovivas asulas yht-teist tõepoolest leidub: Baltimaade suurim puithoone - 19. sajandi II poolel valminud kurttummade kool, 1928 ehitatud raudteejaam, kaks vana ja korralikku parki, tunnustatud helilooja mälestustahvel, rahvusliku ärkamisaja suurkuju haud, rahvuspoetessi synnikoht, 15.-18. sajandi kalmistu, varemeis mõisahoone, linnamägi...

Mida meie sõbrad kohalikust omavalitsusest siis läkitasid? Kaks pilti kohaliku Konsumi luitunud majakarbist, yhe riigilipu ja postipangaga postkontorist, yhe loetamatu sildiga ettevõtte sarast, kaks tyypilistest korrusmajadest, mida võib pildistada ykskõik kus. Paar pisut paremat fotot ka: kirikust, vallamajast, soisevõitu jõekäärust ja yhest kujust uue koolimaja ees.

Tõepoolest, kyllap on omavalitsejatel õigus: ju teatud mõttes sobibki nende asulat kõige paremini iseloomustama foto, mille keskel ilutseb larakas Konsumi logo, selle all aga kirjad "Brand outlet", "Lilled" ning "Apotheka". Raske oleks leida kaadrit, mis kohalikus kultuuriloolises kontekstis ytleks selgemini: "Ära tule, absoluutselt mõttetu koht!"

"There's only one good use for a small town: you know that you wanna get out," laulsid Lou Reed ja J. J. Cale. Ma pole seda vaadet kuigi tihti nii avalikult propageeritavat näinud. Värskendav avameelsus.

Miskipärast hakkas ikkagi kurb.


P.S. Ikka parem kui foto Savisaarest Valli baari ees. Yks anonyymseks jääda sooviv linnavalitsus pakkus seda ka.

Tuesday, May 24, 2011

Kirjutajate võim ja voli ehk Kuidas päästeti Päts

Üks esmesi katseid roppust piirata oli selleteemaline Briti seadus 1857. aastal, mida tuntakse ka Lord Campbelli seaduse nime all. See lubas pidada kinni ja hävitada iga trykitoote, mis tavaseaduse alusel ropuks mõisteti.

Täpsemaks määratluseks pruugiti kohtulahendit nimega Hicklin Rule, mis sai nime Londoni magistraadi Benjamin Hicklini järgi. Kõne all oli syydistus Henry Scotti vastu, kes avaldas katoliiklusevastase pamfleti "The Confessional Unmasked". Magistraadid mõistsid Scotti syydi, aga Quarter Sessionsi kirjutaja muutis otsuse ära, väites, et kavatsus oli syyta. Kysimus lahendati kõrgemas instantsis.

Ameeriklased venitasid 1873. aastal roppusevastast reeglit omakorda, kuni selle alusel sai ära keelata ka jutud rasestumisvastastest vahenditest ja abordist. Tolle seaduse nimi oli Comstock Law, postiteenistuse eriagendi Anthony Comstocki järgi.


***

Hunt selle seadusega (mis oli syydi heas hulgas jamas, mida James Joyce'i õnnetu "Ulysses" hiljem kannatama pidi), ent kohtukirjutaja mõtteviis mulle meeldib.

Praeguseks ma enam ei mäleta, kust, ent kusagilt ma lugesin järgnevat lugu, mis peaks pakkuma rõõmu kõigile Eesti omariikluse sõpradele.

Nimelt sai kunagisest Eestimaa kubernerist Bellegarde'ist hiljem Vene tsaaririigi trykiasjade peavalitsuse ylemus. Sellena valitses ta hea hulga kummaliste asjade yle.

Kui 1905. aasta mässu järel mõisteti Konstantin Pätsile surmaotsus, läks Päts maapakku. Tõsi, otsuse tegi välikohus, millel, nagu hiljem apellatsioonikohtus otsustati, polnud õigust inimeste elu ja surma yle otsuseid langetada. Aga Päts, tollaseks ajaks juba vana ja Poska käe all kogenud jurist, teadis, et elusal kaamlil on märksa parem võimalus oma mittekaamellust tõestada kui surnul. Nii et ta pysis Soomes ysna vagusi ja ootas.

Ära ootas. Meie armsa kuberneriherra Bellegarde'i hoole all andis trykiasjade peavalitsus nimelt siseministeeriumi vastava ukaasi välja ilma Pätsu puudutava kohtuotsuseta. Mul pole õrna aimugi, mis aastal see ilmus, millaks ja kuidas pidanuks viga parandatama, mis see kõik maksma läks, mis olnuks (või olidki ehk?) distsiplinaarkaristused või mida Bellegarde kui vana ja kogenud byrokraat ise asjast arvas.

Aga yks kelmikas ajaloolõik on see igatahes ning paneb mõtlema ysna mitmes suunas. Näiteks, kui palju elusid võiks byrokraatia säästnud olla, mitte yksnes hukutada. See kõik on mõnes mõttes ysna oluline. Maailm on yks, meie tahtmine teine, tulemus kolmas ning lõpp neljas. Eks hoia kinni, kust sa saad... ning lykka teine sisse.

Monday, May 23, 2011

Kuidas kalduda teemast kõrvale

Kui hakkad yht teemat uurima, leiad selle kohta märkusi igalt poolt. Avastasin just midagi lõbusat prantsuse "Entsyklopeediast". Noh, teate kyll, Sellest "Entsyklopeediast". Just-just.

Nimelt on seal artikkel Woolsthorpe'i nimelisest kylakesest Inglismaal. Algab see nii:

WOLSTROPE, ( Géog. mod. ) bourg d'Angleterre, dans le comté de Lincoln, où naquit Isaac Newton, le jour de noël, vs de l'an 1642
Ehk siis "WOOLSTHORPE (kohanimi) linnake Inglismaal Lincolni krahvkonnas, kus jõuluööl vastu 1642. aastat syndis Isaac Newton".

Ning edasi läheb terve artikkel Newtonist, "suurimast ja haruldasimast geeniusest, mi8s eales on kaunistanud inimsugu" jne. Woolsthorpe'ist rohkem mitte sõnakestki.

"Entsyklopeedia" ideoloogide arvates olnud nimelt (nii räägivad kõlakad) raisatud juba kyllalt tinti pyhakute elulugudele ja kuningate tegudele, tähtis olnud rääkida hoopis tavalisest ilmaelust. Ega keegi otse vastu vaielnud, ent mõned elulood smugeldati siiski teksti. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

"Balzac on prantsuse kirjanduse Eiffeli torn. Aga Eiffeli torn rajati..." Mäletate?

Friday, May 20, 2011

Kuidas teha sõltumatuid komiteesid

Lõik anonyymseks jääda soovivast bakatööst:

Newtoni tagasihoidlikkust rõhutavad tema tellitud portreed, millest Westfall (2007: 105) loetleb 23. Mis puutub enda suuruse tunnetamisse, siis annab sellest tunnistust tõik, et Leibniziga aastaid kestnud vaidluse käigus lasi Newton Londoni Kuninglikus Seltsis, kuhu nad mõlemad kuulusid, määrata selle lahendamiseks komitee, mille raporti kirjutas ei keegi muu kui Isaac Newton. Loomulikult mõistis komitee Leibnizi süüdi plagiaadis; raport ilmus Seltsi väljaandes, mille toimetas Newton, ning seda arvustas Seltsi Filosoofilistes Toimetustes pikalt, kuid anonüümselt jällegi Newton. (Westfall 2007: 96–97)
Westfall, Richard S. (2007) Isaac Newton. Oxford & New York

Thursday, May 12, 2011

Päevalehe sulgemine

Toreda pealkirja all "Eesti Päevaleht astub sammu tulevikku" kirjutab Vallo Toomet, kui õnnelikuks saavad Päevalehe lugejad sellest, et nyyd nad enam tasuta uudiseid lugeda ei saa. Kohe tuli meelde aeg, mil Ameerika kapitalistid olid kuristiku äärel, meie Nõüukogude Liidus pidime aga neile järele jõudma ja möödagi minema.

Mind huvitab, mida see asi tegelikult tähendab.

Eks see liigutus on kontserni yhtlustamispoliitika tagajärg. Manitski ähvardas EPLi kinni panna ning Luik loodab loomakese hädatappu vältida. Tõsi, Ekspressi tehnoentusiastlike praktikate pealesurumine ei ole alati kõige arukam teguviis, hoolimata Hõbemäe isiklikust rahulolust.

Samamoodi pressiti Maalehele Ekspressi kombed peale, sest "meie siin teame kõige paremini, kuidas lehte teha". Maalehel oli hoopis teistugune ärimudel, isehakanud targad lõhkusid sidemed seniste reklaamiandjate ja lugejatega - hoolimata sellest, et Maalehe ostmise eel oli just nimelt see kasumis ja Ekspress ei olnud. Aga noh, mis yhes kohas valesti, see teises jälle uuesti.

Ma ei tea, kuidas liikusid Ekspressi lugejad ja reklaamirahad, kui Ekspress sulgus. Neid arve oleks põnev näha, sest ilmselt hakkab EPLiga toimuma seesama. Põhikysimus on: kas lugejad suunduvad Delfisse või Postimehte? Kui Delfisse, mis avaldab Ekspressi, Maalehe ja EPLi uudiste kokkuvõtteid, siis pole kontserni tasandil mingit vahet. Tuleb kärpida kulud miinimumini ja las vireleb. Kui lugeja läheb Postimehe juurde, on lugu muidugi kurvem.

Jah, Postimees pani ka oma paberlehe lood mõne aja eest luku taha (ja ma ei tõesti ei usu, et neid olulisel määral ostetaks), aga Postimehel ja EPLil on mõningane vahe. Postimehe paberlugusid ymbritseb kohutav virrvarr kollasest ja poolkollasest pahnast: Elu24, endiste sopaajakirjanike vorbitud "teadusuudised", kõikuva kvaliteediga majandusuudised jne. Selle seas ei torka paberlehe kadu veebilugejale silma. Ses mõttes on PM võrreldav just nimelt Delfi, mitte EPLiga.

Mina olen Postimehest hoidunud just nimelt selle kollase läbu pärast, samamoodi Delfist. EPLi uudised ei ole eriti head, põhjalikud ega kiired, aga hädapärast ajavad asja ära ning ega mul enamaks aega olegi. Rahvusvahelisi ja kultuuriuudiseid loen niikuinii mujalt. Vahel on seal ka häid arvamusi olnud, ehkki toimetuse yldine meelsus (v.a Kadri Ibrus) läheb aina juhmimaks. Aga eks see on kogu Eesti ajakirjanduse häda. Head analyysi saab Praxisest ja Memokraadist.

Ega ma sellepärast nyyd oma tarbijakäitumist oluliselt muutma hakka. Lappan Päevalehe saidilt pealkirjad yle ja loen kord kolme-nelja nädala takka Sirpi, kui keegi Twitteris lingib. Võib-olla tõesti ERR, nagu Irve soovitas? Loodan ka, et jälle jääb natuke rohkem aega raamatute jaoks. Mul ootab Google Booksis lugemist terve virn suurepärast 17.-18. sajandi kirjandust.

Ei oleks iial uskunud, et Harri Kingot tsiteerima hakkan, aga tõepoolest: "EPL pole asendamatu. Aga nad vist seal EPL-is ei tea seda..."


P.S. Nagu ka EPLi kommentaariumis mainitakse, ei ole Ekspressi kontserni vaimustunud yleminek Apple'i suletud andmeformaadile kuigi nutikas. i-eesliitega asjad võivad ju ägedad olla, ent ennast nendega sidudes piiratakse kunstlikult võimalike tarbijate hulka. Aga noh, Hõbemäele ei suuda seda keegi selgeks teha.

Sunday, May 1, 2011

Töörahva püha puhul: Minu põlvkonna šibboleth

Postimehes räägib sotsioloog Raili Nugin põlvkondadest. Kenasti räägib, õiget juttu. Kohe lust vaadata, et ega ajalehedki kogu aeg valetada jaksa.

Mul tuli selle peale paar põlvkonnateemalist laulu meelde. Noh, nii... minu ajast. Kumbki omal moel protestiv. Eks toona oli muidugi suhteliselt selge, kelle ja mille vastu protestida, nyyd on see märksa keerulisem.

Esimene laul:


Teine laul:


Neid otsides leidsin kolmandagi, mis sobib kenasti illustreerima väidet, et pärast 1980. aastat syndinud mõnest kultuuritekstist enam aru ei saa. Ehkki, jah, vene keele oskus oli juba 1990ndate alguses nadi.

Eriti nauditav koos kogu ajaloolise irooniaga.

Thursday, April 28, 2011

Pensionirulett

"Pensioniplaan on tervik!" kiunub pank. "Ära hinda poole pealt!"


Tõsi. On jah tervik. Kõigele lisaks on see yhekordne katse. Põhimõtteliselt tõsisem kui isegi vene rulett: kui sul hästi läheb, saad vene ruletti uuesti mängida. Pensionile aga minnakse ainult yks kord. Kui vahepeal on keegi su säästude eest auto ostnud ja sellega vastu puud sõitnud (või harrastanud sellega võrdväärseid finantsoperatsioone), ei ole teha enam midagi.

No ja mille järgi peaks inimene, kes pole just investeerimisspetsialist, otsustama, milline pensionifond valida? Senine lyhike ajalugu ei näita midagi. Kui sa just selles eas pole, kus pensioni kogumisest enam praktilist kasu olla ei saagi, jõuab terve su pank enne su pensioniiga mitu korda omanikke vahetada, rääkimata strateegiast, osakonnajuhatajast või fondijuhist. Tegu on nii pikaajaliste protsessidega, et nende eest ei vastuta sisuliselt keegi - ammugi tänapäeva panganduses, kus tegevjuhtkond muretseb põhiliselt järgmise aktsionäride koosoleku, mitte panga saatuse pärast seitsmekymne aasta perspektiivis. Aktuaarid yritavad juhtide lyhiajalist mõtlemist vähehaaval tasakaalustada, ent lõplikke otsuseid nende teha ei anta. Pealegi on Eestis tegutsevate pankade omanikud enamjaolt mere taga, siinsete pensionäride saatus huvitab neid ysna vähe.

Ka Eesti riik, mis loob pensionifondide tegutsemiseks tingimused, ei ole pikas perspektiivis eriti usaldusväärne. Juba paarikymneaastane praktika on tõestanud, et kui häda käes, minnakse häbenemata kõigi sotsiaalprogrammide kallale. Ei ole pensionid, lastetoetused ega õppelaenud ykski see pyha lehm, millel vajaduse korral natuke verd lasta ei võiks. Pole oluline, kas mativõtmine on õigustatud või ei; kui mu pension on minust sõltumatul põhjusel väiksem kui ma arvestanud olin, ei aita ykskõik kui hea õigustus mul elektriarveid maksta.

Tunnen ysna mitut inimest, kelle pensioniplaan on täiesti teadlikult ja otsesõnu säherdune: töötan, kuni ära suren. Ja nende seas pole sugugi ainult teismelised või varases keskeas tehnofriigid. On isegi neid, kes võiks juba praegu pensionil olla. Kui su pension ei võimalda eluaset ylal pidada, mida muud sa siis teha saad kui töötada? Kui su palgast ei ole lihtsalt võimalik midagi koguda, mida sa siis plaanitsed?

Ega siin polegi eriti midagi teha. Kui, siis võiks ainult pangad oma krokodillipisarad ära pyhkida. Eesti ettevõtted ei ole yldiselt eriti vastutustundlikud ning usinale teesklusele vaatamata pole seda ka pangad. Kui selle asemel, et laenubuumi ajal yksteise võidu laenutingimusi leevendada ja igale uksest sisse astujale poolvägisi laene toppida, oleks Eesti pangad jätkanud lihtsalt tavapärase ratsionaalsusega, oleks paljudel inimestel probleemid märksa väiksemad ning pankadel endil rahulolevamad kliendid.

Ning enne, kui keegi hakkab jälle pihta hädakisaga, et ma teen ilmsyyta pankadele liiga, kuna igayks vastutab oma laenude eest ise, tuletan meelde, et pangad myyvad teadupärast usaldust. Selle hulka kuulub ka usaldus, mis inimestel on pankade ratsionaalsuse suhtes: on loomulik eeldada, et pangal on parem oskus hinnata eraisiku laenuvõimet kui tal endal, ning sama loomulik on eeldada, et pank eelistab pikaajalist kliendisuhet kliendi kiirele tyhjakslypsmisele ja pankrotistamisele, et siis tema kinnisvara otsas istuda. Praktikas pangad kahjuks klientide usaldust ei õigusta - ei Eestis, Iirimaal ega USA-s.

Loomulikult on ka pankur täiesti tavaline inimene. Enamasti ei viitsi temagi mõelda, otsib lihtsaid lahendusi ja läheb teiste omasugustega pikalt arutlemata kaasa. Kui kõik ymberringi räägivad majanduse igikestvast edust, pyyavad ka fondijuht ja analyytik oma töökohti säilitada ning ei hakka iga võlakirja pärast lõputult ohkima. Kyll pärast selgub, kas oli rämps või polnud. Muidu võetakse tööle keegi entusiastlikum, kelle silmad rohkem säravad ja suu laiemalt naeratab.

See kõik on äärmiselt inimlik ja igati mõistetav. Aga oma õnnetu hala, teate, lõpetage ikkagi ära. Neid, kelle põhiline lootus on töö juures surra, see niikuinii ei veena. Ainult sydame ajab pahaks.

Wednesday, April 27, 2011

Aed

Taastusravihaigla aknast paistavad õunapuud. Seegi oli kunagi kellegi aed. Aga kelle, ei tea enam keegi.
Nii nagu väljas, nõnda ka sees.

Wednesday, April 20, 2011

Teine sugupool

Avastasin täna hommikul, et statilises leibkonnauuringus peavad inimesed valima oma leibkonnale pea. Selge on see, et perekonnas saab olla ainult yks pea: yks rahvas, yks perekond, yks Juht. Mõni võiks siinkohal pikalt jutustada, kuidas statistika abil yhiskondlikke võimustruktuure kinnistatakse, aga mina praegu ei viitsi.

Artise kino reklaamib oma Euroopa filmide festivali plakatitega, kus kenad noored pyksata naisterahvad ungari, rootsi ja kyllap mõnes muuski keeles meelitavad: ykskõik mis keeles ma räägin, ikka olen ilus vaadata.

Ausõna, mulle meeldivad ilusad paljad naisterahvad. Botticelli "Venuse syndi" vaataks või söömata - eriti Monty Pythoni Münchhauseni-filmis, kus Venust kehastab Uma Thurman. Mõnikord tekib siiski tunne, et neid on, vabandage, kuidagi liiga palju. No mis pagana loogika ses kinoreklaamis on? "Mis sest, et aru ei saa, tule ikka vaatama!" Kas Artis kavatseb subtiitrite pealt kokku hoida või näitab Ungari pornot?

Millaski reklaamiti mu töökoha vastas bussipeatuses mingit spordiklubi - jälle yhe vaese tydrukuga, kel polnud raha pykse osta. Ei saanudki aru, kas see oli siis nudistide klubi või milles asi. Naabermaja ees kipub parkima auto, kus napis rõivas neiuke kutsub pabereid paberihunti toppima. Mis seos seal olema peaks? Vagina dentata ja kastratsioon?

Miks yleyldse peaks kõike siin ilmas paljaste naistega reklaamima? Kas on tõesti kindel ja kontrollitud, et naistel kunagi raha ei ole, välja arvatud lesbidel? Need viimased on muidugi pururikkad, mhmh.

Kuuldavasti tahavad toredad inimesed teha Uut Rohelist Erakonda, kus kõik oleks Teisiti: keegi ei petaks, keegi ei varastaks, keegi ei teeks teisele liiga. Muuhulgas mõeldakse ka sugulisele ebavõrdsusele: "Erakonna 10 esimese Riigikogu saadikukandidaadi seas on vähemalt 4 teisest soost kandidaati ja nende järjestus on üle ühe."

Huvitav, milline see vähemusse jääv "teine sugu" siis on? Ma pakun, et mehed.

Saturday, April 9, 2011

Kuidas teha mitteuudist: juhend algajale ajakirjanikule

Võta aluseks tõik, et midagi ei juhtunud. Pane see pealkirja. Jätka sellest kirjutamist kogu uudise vältel.

Kui sa midagi mainid, ära lisa yhtki yksikasja. Kui sul on paari fakti jagu taustainfot, võid teha igast sellisest omaette artikli. Mis sellest, et igayks võib leida need faktikesed Google'ist või Wikipediast kiiremini ja mugavamalt, sinu päevatöö saab nõnda tehtud.

Pole vaja midagi uurida, pole vaja midagi seostada, pole vaja isegi kelleltki kommentaari kysida. No olgem ausad, kuidas sa ikka kysid kelleltki, miks midagi pole juhtunud ja ei juhtu veel tykk aega? Piinlik on ju.

Nii pole vaja leiutada isegi põhjust, miks teema jutuks võtta. Suurem jagu asju siin ilmas synnib igasuguse põhjuseta, miks mitte siis ka leheartiklid?

Ja tulemus on siin: "Michelini tärne niipea Eesti restoranidele ei tule".


P.S. Ohjah, Martin-poiss, ma tean kyll, et sa oskad paremini ka, aga see käkk on tõesti Eesti rahvusringhäälingu vääriline.

(Vaata ka: "ERR Liibanonis: oodata on arenguid". Algversioon oli nii loll, et isegi ERRi paadunud toimetajatel hakkas häbi ja see pyhiti vaikselt vaiba alla. Nagu elu hiljem näitas, oli uuendatud versioon "ERR Liibanonis: tundub, et röövijad teevad viimaseid tõmblusi" muidugi samuti totter.)

Ajalugu jätkub

Nagu võib näha Google Street View'st, ei ole Colosseum mitte lagunenud, vaid seda alles ehitatakse usinasti:


Ma ise tegin hiljuti mõned öised fotod Berliini myyri ehituselt:





Säh sulle, Fukuyama!

Friday, April 8, 2011

Yks rahvas, yks Andrus

Kui see Andruse-usk juba nii tugev on, ehk võiks Ansipi-usu ja Veerpalu-usu kuidagi yhendada? Või yhendaks Ansipi ja Veerpalu enda? Suusatada armastavad mõlemalt, poliitikas pole pealegi dopingukontrolli.

T-särgitootjad on meil kuidagi uimased. Särgid kirjaga "Mina usun Andrust!" läheksid praegu nagu soojad saiad. Isegi keskerakondlased ostaksid.

Kahju, et meil yhtki palavalt armastatud Edgari-nimelist sportlast pole. Või kas see oleks yldse võimalik?

Mul on ausalt yteldes spordist sygavalt ykskõik, nii et kogu praegusest jamast ei arva ma yldse mitte midagi. Pikas perspektiivis ei usu ma kyll, et Eesti sportlased oleks kuidagi oluliselt õilsamad kui nende ametivennad mujal. Aga vaevalt nad hullemadki on.

Täpselt nagu poliitikud: ka neid on igal pool igasuguseid. Nii et ses mõttes on põhjust mõlema Andruse uskumiseks umbes sama palju. Mõlemad on oma ala tipus ja see ei ytle nende isiksuse kohta kuigi palju peale selle, et ju neil mingil määral sihikindlust jätkub.

Mis vahet seal siis.

Monday, April 4, 2011

Ilma turvavööta

Elus ei ole turvavööd. Ei ole kiivrit, ei ole kyynarnuki- ega põlvekaitseid, ei ole midagi, mille taha varjuda. Ei ole isegi lenkstangi, rooli või käepidet, millest kinni hoida.

Sul pole valikut ujumise ja uppumise vahel, mis võimaldab pikka aega ringi pladistada, harjuda ja kohaneda, otsustamist edasi lykata. Sa lendad - või kukud.

Saturday, April 2, 2011

Rahvuslus: mul on sydamest kahju

Reedeses Postimehes jutustas Eva Piirimäe moraalsest ja ideoloogilisest rahvuslusest. Mõistlik jutt ja kenasti kirjutatud, ilma teksti tähtsate nimedega yle kylvamata. Ainult praktilisi näiteid jäi minu jaoks väheks.

Minu arvates on ideoloogilise lähenemise suurim miinus selle emotsionaalsus: mõistus lylitatakse välja, maailm võõbatakse mustvalgeks, reaktsioonid muutuvad kiireteks ja arututeks. Samas lehes kirjutab lugeja: "Mul on südamest kahju, et praeguses Eestis soovitakse järjekindlalt hävitada meie rahvuslust ja ajalugu." Seda vastuseks kellegi kirjale Eesti hymni vahetamise teemal. Mitte ettepanekule Eesti riik laiali saata.

Normaalne ideoloogiapõhine reaktsioon on paanika, hysteeria ning vaenulikkus. Lubatav on ainult yks, õige seisukoht; kõiki teisi peetakse vaenulikeks ja neile vastatakse (vastu)rynnakuga. Oluliste teemade lahendused on kivisse raiutud, mingit arutelu ei tohi tekkidagi. Mul on sydamest kahju inimestest, kelle maailmanägemine on sedavõrd kitsas, et nende silmaring kahaneb vaatepunktiks.

Emotsionaalsusest yksi poleks ju hädagi, isegi kui mõistus seda ei piira ega tasakaalusta. Paraku ei piirdu kõik hysteerilised inimesed kõigis olukordades sõnalise vägivallaga. Ideoloogiline maailmavaade, milles puudub enesekriitilisus, viib vägivallani, olgu selle põhjenduseks siis rahvus, usk, riik või yhiskonnaklass.

Eesti ajalugu näitab selgelt, et isamaa ja omariikluse eest ei pea alati keegi surema: vastasseise saab ka teisiti lahendada. Paraku ei suuda me sellest õppida. Ideoloogiliselt on parem, kui iga konflikti käigus keegi sureb. Ideoloogia vajab märtreid ning puhtemotsionaalsed inimesed usuvad, et neistki oleks õilis isamaa eest surra.

Tõsi, ideoloogide ja ideoloogia tavatarbijate seisukohad erinevad mõnevõrra. Tavaliselt kipub siiski olema nii, et ideaalide eest sureb mitte see, kes neist tribyynil kõnet peab, vaid keegi teine, vähem tähtis ja asendatav. Pätsil ja Tõnissonil ei olnud vähimatki kavatsust enda elu tegelikku ohtu seada; Vilms oli noor vihane mees, kellega juhtus tööõnnetus. Enamik Eesti omariikluse algatajatest Vabadussõjas rindele ei kippunud ning mis juhtus pärast 1940. aastat, oli planeerimatu. Savisaar end teletorni ei barrikadeeerinud ning relva ei hoidnud. Ja Pronksiööl ei surnud mitte Maksim Reva ega Dmitri Linter.

Kõned on ilusad kuulata, retoorika toob hinge ylevuse ja yhtsustunde. Ka Aaviksoo silmis helgib säde ja suust voolab sulamett, kui ta järjekordsel aastapäeval või suursyndmusel esineb. Miks mitte talle plaksutada? Ent enne, kui kellegi kauneid sõnu kordama või nende alusel tegutsema hakkad, tasub aru taas sisse lylitada ning oma peaga järele mõelda, mis on ilukõne tagajärjed sinu enda, su pere ja naabrite jaoks. Terviklik inimene vajab nii tundeid kui ka mõistust.

Saturday, March 26, 2011

Päikesepoisid: Bostonian and Estonian

- How did you find yesterday?
- Well, mostly, it just was there after the day before. It wasn't that difficult, I didn't really have to look for it at all.
- Hmmm. Hmmmmm. How did you experience it? Did you like it?


***

Umbes kilomeetri kaugusel Brandenburgi väravaist möödusin õhtul kell pool kymme naisterahvast ja pillasin yle õla: "Jube palju eestlasi." - "Tõesti, õudsalt palju," vastas ta vähimagi yllatuseta hääles.

Ehkki, jah, vene keelt kuuleb siin kõige rohkem.

Tuesday, March 22, 2011

Ilmapimedus

Kas teadmised ja kogemused võivad inimest pimestada? Kas võib ehk juhtuda nii, et see, kes on kõndinud kõikjal Siberist Somaaliani, ei tee enam vahet Võru- ja Põlvamaal? See ehk ei huvitagi teda enam? Kas maailma kirevus võis muuta ta silmad tuhmiks, nii et ta väikesi asju enam ei näegi? Kas see peabki nii juhtuma?

Friday, March 18, 2011

Maeve Collins with a pinch of SALT

Käisingi ära sel iiri kunsti näitusel nimega "SALT", mida eelmises postituses reklaamisin. Meeldis. Soovitan kõigile.

Pisike räämas näitusesaal, mugavad diivanid, pimedas nurgas tyhja baarileti ymber paar näitsikut omaette askeldamas. Nurgas lauake reklaampaberitega.

Esimene eksponaat oli pisike puust karp, kylje peal auk ja kyljes kõrvaklapid. Augu taga oli nupp, millest sai pleieri mängima panna. Sees jutustas vana naine mingitest muistsetest syndmustest võluvalt iiripärases inglise keeles, millest mul pool kõrvu mööda maha jooksis. Mis sest, niisama oli kena kuulata.

Järgmine pleier oli karbist välja tõstetud, juures silt: "The Quiet Voice". Panin klapid pähe. Ei midagi. Vaatasin, kas CD pöörleb. Pöörles. Ikka ei midagi. Siis ilmus ukseauku pisike kena naisterahvas, kes midagi rääkis. Võtsin klapid peast.

"Kas te kuulsite midagi?" kysis ta häbelikult naeratades. "Ei, mitte yks piuks." - "See on vist katki," arvas ta vabandaval toonil. "Võimalik," möönsin mina. "Ehkki tänapäeva kunstinäitustel ei tea iial, kas miski on viltu või toimib kõik nii, nagu mõeldud oligi." - "Sedapsi ta on jah," jäi tema nõusse, muutudes veel pisemaks ja häbelikumaks. "Ma viin ta nyyd siis ära, kuulake toda teist," sirutas ta käe pleieri järele. "Ei ole hullu," lohutasin. "Igatahes vastas see pealkirjale. Oli ju ysna vaikne." - "Mitte nii vaikne ei pidanud see olema," vabandas kunstnikuneiu veel kord.

Järgmisena seisis seinal ekraan, samuti klapid kyljes. Seal liikusid ylima aeglusega naisterahva jalad. Sellised head tugevad maanaise jalad, varbad paljad, säärte ja puusade ymber lehvimas pikk seelik. Tasane hääl leelutas midagi umbes niisugust: "I'm sitting on my chair, Susans sitting on her chair." Laiskloomade tants võiks umbes samasugune välja näha. Õigupoolest mõjus see hypnotiseerivalt. Seisin ja vaatasin seda... ma ei tea, kui kaua. Vahepeal käidi mind yle ukse piilumas. Piilusin korraks vastu ja vahtisin edasi.

Yks silt oli seinal ka ilma eksponaadita. Ehk pidi see nõnda olemagi, ehk oli eksponaat remonti viidud - kes seda kontseptualismi ikka teab.

Pildid jagunesid kahte sorti. Yhed oli pisikesed ja värvikirevad, samas ysna abstraktsed ja lihtsa joonega. Teised olid suured fotod mererannast. Seeria nimega "Folly" kujutas mingit suurt puust torni, mille tõus ymber lykkas. Yhel sõitis naine veepiiril jalgrattaga - ainult et mere pool pildist oli yleval ning taeva pool all, just nagu maailm oleks tagurpidi. Vaimukas ja vahva.

Nännilaua kõige huvitavam asi oli viltuse lõikega raamat. See kirjeldas Clare'i maakonnas korraldatud maakunsti projekti "Ground up". Jutt on maakunstist ses mõttes, et kunstnikud tegid ysna iselaadi kunsti tavalises kylakolkas, tõlgendades sealset elu ja olemist.

Yks illustratsioon - ma ei saanudki aru, kelle oma, ehk oli Fiona Woods? - kujutas pabernukkude raamatut. Teate kyll: lõikad välja ja paned pysti seisma, juures on vahetatavad rõivad, mytsid ja pead. Pealkiri: "Create Your Very Own Rural Population" ehk vabas tõlkes "Tee omaenda maainimesed".

Aine Philipsi töö nimega "Shelters" ehk "Varjupaigad" koosnes kolmest varjupaigast kohtades, kuhu inimesed olid sajandite vältel matnud surnult syndinud ja ristimata lapsi - katoliku kirik ei luba selliseid ju kirikaeda matta. Need olid pisikesed kuuritaolised sarad, kust sai otsida varju halva ilma eest ning avanes ilus vaade matmispaigale. Yks neist oli kaunistatud rea pisikeste pabernukkudega. Nagu kunstnik ise ytles, tahtis ta meenutada inimeste naiste ajalugu, millest tavaliselt ei räägita. Kylarahvas oli sarad kiiresti omaks võtnud, sinna toodi nukke ja pandi kyynlaid. Väidetavalt on need matmispaigad tänini kasutusel.

Raamatus oli palju huvitavaid ideid, aga kahjuks polnud mul aega seda läbi lugeda. Pealegi tuli seesama kena naisterahvas minuga juttu ajama. Rääkisin talle lyhidalt, et mulle meeldib raamat ja meeldisid ka pildid. Tema kutsus mind õhtul avamisele ja mina kahjatsesin, et mul olid teatripiletid juba ammu ära ostetud. Muidu poleks ma mingil juhul tulemata jäänud. Tema uuris, et ega ma ise kunstnik ole. Vastasin, et kriipsujukutki ei oska joonistada, aga selle kuu lõpus või järgmise alguses tuleb mu luulekogu trykist. Kahjuks kyll eesti keeles, mu iiri keel on endiselt kaunis kidur.

Ukse juures pistis ta mulle infolehe pihku. Tänasin ja kurtsin, et otsisin esinejate kohta eile netist infot, aga ei leidnud. Lootsin eesti Vikipeediasse mõnest neist artikli teha, ent tulemuseks oli ainult yks Maeve Collins - "That's me!" hyyatas tema -, kes on Iiri saadik Vietnamis - "That's not me!" No seda ma miskipärast kahtlustasin jah. Nad pidavat omavahel Google'is võistlema: kord on peal Vestmann, kord Piibeleht. Lohutasin, et ehk on too saadik ka kena inimene ja võib-olla isegi meie Maeve'ile kade - ehk tahaks tema kunstnik olla. Võib-olla tõesti, noogutas Maeve ja muutus reipamaks.

Ytlesin talle ka, et reklaamisin nende näitust oma blogis. Nii et panin praegusele postitusele ingliskeelse pealkirja, ehk satub lugema.

Näitus on EAST Galeriis Pikal tänaval, majas number 36. Minge ja vaadake, homme kella kaheksani on veel lahti. Täna kell 19 on avamine laulu, tantsu ja filmiga. Maeve laulab. Öelge mulle siis pärast, kuidas meeldis ja kas oli tore.

Kes tahab lisainfot, siis siin on näituse blog ja siin artikkel "Clare artists take European City of Culture by storm".


P.S. Hi, Maeve. If you are reading this, I'm the guy who almost left you his computer and hat in Friday afternoon. It was good to see you. Sorry I can't hear you sing tonight. Should you ever come back, please let me know.

Thursday, March 17, 2011

Kuidas tähistada Pyha Patricku päeva?

Organisatsioonilistel, tehnilistel, töökorralduslikel, meditsiinilistel ja finantsilistel põhjustel jääb kõrtsiskäik täna ära. Mitte just minu eelistus, aga noh, ega see mind ei pidurda.

Öösel kirjutasin Vikipeediasse artikli Pyha Patricku päev. Lõpetasin umbes kell 4.19. Päeval kirjutasin artikli Guinness.

Nyyd teen köögis syya. Kartulid keevad. Hakkisin hunniku sibulat ja kyslat ning avasin purgi seeni. Kui kartulid valmis, sulatan panni peal või. Just nimelt või, mitte margariini. Siis laotan sinna yhtlase õhukese kihi jahu ja lasen selle pruuniks. Järgmiseks lähevad pannile sibulad ja seened, kõige lõpuks aga hapukoor, pisut vett lahjenduseks ning peotäis kappareid. Soola ja pipart muidugi ka.

Kuni soust podiseb, hakin kotitäie tomateid ja potitäie salatit. Basiilikut vist tervet potitäit ei taha, panen ainult pool. Ning jälle, sool ja pipar. Mõni tilk sidrunimahla ja teine tilk korralikku oliiviõli.

Seenesoust ja tomatisalat ei ole muidugi eriti iiripärased (erinevalt kartulitest). Aga mul on kapi tagumises nurgas headest aegadest yks pudel, mille põhjas peitub kaks või kolm supilusikatäit viskit, nime poolest Kilbeggan. Sellest piisab, et iga õhtusöök iiripäraseks muuta.

Ja õhtut ootab igati mõnus film nimega "Burke and Hare" kahest võluvast iiri sulist, kes omal ajal Edinburghis 17 inimest sõna otseses mõttes surnuks istusid, et nende jäänused kirurgidele lahkamismaterjaliks myya.

Ah et rohelist peab kandma? Nojah, aga mul pole muid rohelisi rõivaid peale yhe pesu ootava T-särgi. Torkasin endale salatilehe kõrva taha ja olen ilusam kui kunagi varem.


P.S. Kes minna saab, mingu homme (ehk reedel) kell 19 EAST Galeriisse aadressil Pikk 36. Seal "avatakse" iiri kunstnike näitus "SALT", laulab Maeve Collins ning Fergus Tighes näitab oma filmi "Seaside Stories" kell 20.15 ja 22.15. "Avatakse" seepärast, et pool näitust on juba läbi, see on lahti ainult 16. märtsist 20. märtsil kella 20ni. Nii et kes näha tahab, peab kähku tegema.

Wednesday, March 16, 2011

Barbi ministriks?

Elo Odrese eilse EPLi-artikli "3:2 naiste kahjuks" võttis Facebookis jutuks anonyymne algatus nimega Naised Riigikokku. Arutati, kas ja kes praegu poliitikas figureerivatest naistest ministriks sobiks - Elo on ses suhtes ysna skeptiline. Pakuti, et paremad tegijad olla opositsiooni poolel.

Kuidas võtta - ega Marju Lauristin ka enam peibutuspardi staatusest kõrgemale tiku. Kes SDE-st siis veel jääb? Katrin Saks, Marianne Mikko, Barbi Pilvre... Nojah, iseenesest võiks ju ka. Andra Veidemann? Khm. Keskerakond? Kadri Simson või Evelyn Sepp? Yana Toom? Olga Sõtnik? Too Lasnamäe ninjatydruk, kelle nimi praegu ei meenu? Ohjah. Teisalt - kui nyyd Jänese, Maripuu ja Paloga võrrelda, hullemaks ikka ei lähe.

See häda mõnevõrra tõesti kimbutab, et praegu poliitikas pildile jäänud naistest enamik ei jäta väga tugevalt professionaalset mulljet, erinevalt näiteks Tõnissonist ja Kirsipuust. Et järgmistele uks lahti teha ja avalikku kuvandit muuta, peaks naisministrid olema tugevamad kui keskmised meesministrid. Aga viimasel ajal on olnud hoopis nõrgemad.

Valiku parandamiseks on kaks teed: lasta senistel naispoliitikutel veidi madalamates ametites karastuda ja uusi tulijaid rohkem esile tõsta, sh ka veenda ise rohkem sõna võtma. Eks oleks abi sellestki, kui õnnestuks erasektorist või kõrgematest riigiametitest poliitikasse värsket verd saada. Ebakompetentseid poliitikuid on niigi kyll.

Muuseas, SDE aktiivseim blogijanna on Tiia Tiik. Kellele ta poliitikuna silma on jäänud, tõstku käsi. Eks nii vist kipubki olema - kes tahab poliitikas midagi tõsist teha, blogimiseks eriti aega ei leia. Eiki Nestor ja Evelyn Sepp on vähesed erandid, viimane muidugi nyyd enam Riigikogust rääkida ei saagi. Savisaar ostab teenust sisse, teised niisugusteks kuludeks raha ei leia. Nii jäävadki sotsvõrgustikud valdavalt marginaalidele nagu Facebooki kuninganna Andra Veidemann, rändtuulelipu võitja. Hiiglaslikku populaarsust see ei too, ent meelde nad igal juhul jäävad. Asi seegi naistevaesel ajal.

Aga esialgu, kuni suuremaid staare pole, võiks tõesti Barbi ministriks panna, näiteks kultuuri või sotsiaali peale. Ken meil pealegi juba oli.


P.S. Endistel ja praegustel rohelistel soovitan lugeda Tiia Tiigi kirjeldust Eesti Pimedate Liidu koosolekust. Yhelt poolt tuleb tuttav ette, teiselt poolt tekitab kergendustunde: kuskil on veel hädisem asjakorraldus. Tõsi, on ka, kellega võrrelda.

Tuesday, March 15, 2011

Eetilise välimusega emakeelenädal

Eile kuulutas THI välja kirjatalgud pealkirjaga "Eesti ustest – sisse, välja". Ma saan aru, et emakeelepäev ja puha, aga minu jaoks on see interpunktuatsioon ikkagi imelik. Mina oleks asetanud kirjavahemärgid teisiti: "Eesti ustest sisse-välja". Praegune pealkiri tundub viitavat pigem Eesti uksetööstusele, mitte Eestist sisse ja välja käimisele. Kumb meist stilistiliselt pime on, mina või Ilves?

Täna leidsin Bioneeri ja EMSLi kaudu Tartu Ylikooli Tervishoiu Instituudi vana pressiteate. Selgus, et meditsiinilinnaku rahvas on kesklinnas elavatest filoloogidest liiga kaugele jäänud - enam ei osata otsekõne ymber jutumärke ja komasid panna. "Niimoodi kasutatakse kirjavahemärke," ytles vana indiaanlane õpetlikult. "Mitte niimoodi", kinnitas noor indiaanlane võtlikult.

See-eest komistasin ka yhe ilusa fraasi otsa: "...turvatarvik ei tohi rikkuda pakendi eetilist välimust..." Yhtaegu luuleline ja filosoofiline, kas pole?

Eks seda näeb, mis homne toob: eetilise välimuse või eestilised uksed.

Poliitilise kergemeelsuse põhialused

Yks tuttav kurtis just, et tahaks yhineda mingi pisikese seltskonnaga, mis on tylis kõigiga peale iseenda. Jutt kiskus kohe poliitika peale, ilmselt valimiste järelmõjuna - nii, nagu maavärinal on järeltõuked, kaldutakse pärast valimiskampaaniat kõike poliitiliselt tõlgendama.

Nenditi, et võiks talle soovitada Musti Pantreid - aga ta ei ole neeger. Soovitaks põlissoomlasi - aga ta ei ole soomlane. Häda ja viletsus kohe, Eestis sellist päris õiget pisikest ja tigedat erakonda polegi.

Jäin mõtlema: kas kõigisse sellistesse parteidesse astutaksegi samal põhjusel? Meel on mõru, hammas valutab, hommikul oli kohvipiim myrri läinud - liituks õige mõne erakonnaga ja elaks ennast välja. Pahatujuparteid?

Miks ei võiks oma meelsuse avaldamine kodanike jaoks lihtsam olla? Nii, nagu teed internetis pangaylekandeid või asutad MTY-sid - suts ja valmis -, vahetad ka parteisid? Ytleb ju vanasõnagi, et kust tuul, sealt meel. Ehk siis tuulsus, meelsus ja tuulemeelsus.

See tooks poliitikasse täiesti uue mõtteviisi ja hulga värsket verd: areenile ilmuks parteid iga meeleolu jaoks. Tahad protestida - liitud sotsidega. Tahad viriseda ja vinguda - astud Keskerakonda. Said just palka ja tunned end rikkana, nägu läigib õlisest naeratusest - yhined Reformierakonnaga. Said vihma käes märjaks ning soovid riigilt halvailmatoetust - valid Rahvaliidu või koguni Põllumeeste Kogu. Peas kumiseb Alo Mattiiseni lauluke - otsid kapist välja sinimustvalge kampsuni ja IRLi.

Nii muutuks poliitilised valikud sedavõrd triviaalseteks ja igapäevasteks, et poliitiline diskrimineerimine kaoks. Ei ole ju mõtet lasta töölt lahti kedagi, kel on sinust erinev tuju - läheb pool päeva ja kõik on hoopis teistpidi.

Säherdused eelistused saaks kohe ja kiiresti avalikustada. Inimesed kirjutaksid Twitteris, Facebookis ja oma MSNi staatuses, millist muusikapala parasjagu kuulavad ja millist parteid toetavad. Seda omakorda oleks ysna lihtne jälgida.

Yhelt poolt kergendaks see uuringufirmade elu: pole tarvis kulukaid telefonikysitlusi, ehita ainult bott, mis ukerdab mööda Twitterit, jälgib märgendeid (#sotsid, #IRL, #Reform) või kasutab Google'i reaalajapäringuid. Teisalt võiks meelsuse avalikustamist rakendada ka riigivalitsemisel: teha näiteks kord nädalas või kuus kokkuvõtted ja vahetada riigikogu saadikud nende järgi välja.

Kui suvel paduvihm põldudel vilja maha peksab, näevad seda möödasõitvad linnavurledki, kel rikutud rannapuhkuse pärast meel paha - põllumeeste populaarsus tõuseb järsult. Ekspress avaldab rikaste edetabeli ja ajab rahva kadedaks - Keskerakond saab absoluutse enamuse. Jaapanis väriseb maa - rohelised haaravad rooli. Lõpuks ometi reageeriks Eesti poliitika inimeste arvamusele.

Populism? Nojaa, aga mis vahet seal siis praeguse korraga oleks? Sisuliselt jääks ju kõik samaks, isegi valitsuse majanduspoliitika.

Ega ykski võimuhaaraja niisuguses olukorras suuri muudatusi ette võtta saa, yhe nädala või kuuga lihtsalt ei tee midagi vapustavat ning kuu aja pärast valitseb parlamenti juba hoopis teine partei. Pikaajalisi protsesse suunaks ikka needsamad ministeeriumid ammu kinnitatud arengukavade alusel.

Poliitilistest otsustest jõustuks ainult need, mille taga on enam-vähem kõik suuremad erakonnad - just nii nagu seni. Kas keegi oli tõesti jõuliselt ja selgelt Euroopa Liitu astumise või euroga liitumise vastu? Ei mäleta justkui sellist, Savisaargi vaid mõmises ebamääraselt. Kas keegi on siiani ka tegudega astmelist tulumaksu või kaitsetollidega suletud majandust toetanud? Mis teha, põle old.

Pealegi on Eesti valitsuse ja riigikogu tegutsemisruum ysna kitsuke. Kõik olulisemad asjad on rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu seadustikuga paika pandud, et liikmesriigid ei saaks pöördumatuid lollusi teha. No ja õige on. Nii et kes ka valitsuses parasjagu ei istuks, jätkuks kõik ikka samamoodi: peaminister istuks, jalad laual, vilistaks ja loobiks nutsakaid põiki yle toa paberikorvi, Eesti majandust kujundataks aga Berliinis, Stockholmis ja Helsingis.

Ainult lõbusam oleks. Ja ei peaks kogu aeg Igavese Peaministri enesega rahulolust punsunud palet vahtima. Las käib rohkem suusatamas.

Saturday, March 12, 2011

Pärsia kirjad 5: Hobuste ja lammaste võrdõiguslikkus

Rändasin hiljuti risti yle meie kauni Pärsiamaa, et jõuda Isfahanist Täbrizi. Umbes poolel teel heitsin põlluservas puu alla puhkama, et vaikselt pruukosti võtta ja palava päikese eest varju leida. Seal lamaskledes sattusin nägema kahe kylamehe vestlust.

- Salam aleikum, Ibrahim!
- Aleikum as-salam, Ali!
- Eks paista Allahi kaunis päevakene kenasti meie kiilas peakuplitele, Ibrahim?
- Jah, Ibrahim, ilma yle ei saa täna kohe kuidagi kurta! Alles jõudis lõuna kätte, aga mulle tundub juba, et Kõigevägevama armust on päike mytsi mulle pähe kinni sulatanud.
- Vaatan sind, Ibrahim, ega suuda aru saada - oled mees nagu mõistatus. Ytle mulle, mispärast on sul adra ette rakendatud kõrvuti hobune ja lammas?
- Armas Ali, rõõmuga kuulan ma sinu kysimust, sest selle vastus on mulle teada. Rõõmuga ma ka vastan sellele, sest asi on lihtsamast lihtsam. Kas sa siis ei näe, et nad mõlemad on isased?
- Kui ma nyyd natukene kummardun, kulla Ibrahim, ja neile kõhu alla vaatan, siis pean ma su jutu tõepoolest tõeks tunnistama. Aga aru ei saa ma ometi. Mis siis sellest, et nad on mõlemad isased, kui sul on ometigi majapidamises kaks hobust ja kaks lammast?
- Aga, Ali, seegi on ju imelihtne! Eks ole adravedamine ju juhtiv töö - loom läheb ees ja ader sõnakuulelikult tema kannul, mina aga juhatan looma omakorda, nii nagu Prohveti sõnad juhatavad inimeseloomi?
- Sulatõtt räägid sa, Ibrahim. No ja edasi?
- Edasi saab sedasi, armas Ali, et juhtima kõlbavad ikkagi ainult mehed. Naiste asi on koju jääda, seal on nende koht ja saatus, mille Kõigevägevam oma otsatus tarkuses neile on määranud. Seepärast rakendasingi ma täku ja oina adra ette, kui aga õhtul koju jõuan, võtan ute ja mära ette ning hakkan neid pygama.
- Sinu jutt tundub mõistlik ja loogiline, kallis naabrimees. Kas sind see aga ei sega, et sa sedaviisi vähem tööd tehtud saad ja lõpuks ka vähem raha oma perekonna toitmiseks teenid? Ei jaksa ju oinas atra vedada ega anna mära kuigivõrd villa?
- Ei sugugi, kulla Ali. Mõtle nyyd ise: kui ma teen kõik oma tööd ja tegemised nii, nagu mulle Allahist seatud seaduse järgi tegema pean, kuidas saan ma siis omadega kahjumisse jääda?
- Kindlasti peab sul õigus olema, oo tark ja valgustatud Ibrahim. Tõttan ja lendan kohe mesilasetiivul koju, et ka ise seal oinas adra ette seada! Jään igavesti sinu tänuvõlglaseks selle aruka õpetuse eest, oo naabrimees, paistku päike kõigile su päevadele ja kastku vihmad öösiti su põlde!

Nii jätsid kaks kylameest sõbralikult hyvasti ning läksid kumbki oma asjatoimetuste juurde, mina aga tõusin pysti, hiivasin kompsu õlale ning jätkasin teekonda Täbrizi poole, mõtiskledes kummalise ilmaelu yle.

***

Täbrizi saabudes kohtasin kohvimajas yht õpetatud meest, kes väitis mulle, just nagu oleks see Pärsiamaa majandusele kahjulik, et meil kõigil tähtsatel kohtadel mehed on ja teps mitte naised. Sõitlesin teda sõgeduse eest ning jutustasin talle eksemplumi, mida olin teel oma silmaga pealt näinud. Ta haaras kahe käega peast kinni ja tormas uksest välja - kahtlemata teistele edasi jutustama, mõistes oma eksitust.

Ka kohvikurahvas pahvatas naerma; tänasin neid toetuse eest, kuid noomisin siiski, et igayks meist võib eksida, seepärast oldagu rumalaid kohates alandlikud - eks ole iga inimene Prohvetiga võrreldes rumal, tark aga yksipäini Kõigevägevam? Sellega jäid kõik kiiresti nõusse.

Friday, March 11, 2011

Puuduliku keeltealase haridusega

Eneseirooniat nautiv Päevaleht pakub täna toredat komplekti: lõbus uudis Siberi asutusest, mille kunstnik ei saanud aru "s nemetskimi bukvami" kirjutatud tekstist, on yhtlasi ka kodune ylesanne õigekirjahuvilistele.

Mitu viga leiad sina?

Siberis kasutati rahvusvahelise vastuvõtu dekoratsioonideks natsisaksamaa ajalehti

Kahevõistluse maailmameistrivõistluste organiseerijad kasutasid Venemaal pressivastuvõttu korraldades kogemata dekoratsioonideks ajalehti, kus terendasid pealkirjad: "Reichi valitseja Hitler!" ja "Invasioon on alanud."

Korraldajad on äpardunud dekorastsioonide kasutamise pärast vabandanud, öeldes, et natside ajalehed sattusid dekoratsioonide sekka kogemata. Nimelt kasutati vastuvõtu laudadel välismaiseid vanu ajalehti erinevates keeltes, vahendab Spiegel.

Kasutatud lehtede hulka oli sattunud ajalehed "Der Angriff" ja "Deutsche Allgemeine Zeitung". "Der Angriff" oli natside poolt 1927. aastal rajatud ajaleht, mida andis välja propagandaminister Joseph Goebbels.

"Meil ei olnud poliitilist tagamõtet," vabandas Ugra Klassikalise Tearikeskuse pradirektor Irina Tashenko. Ajalehed valis välja kunstnik, kes oli puuduliku keeltealase haridusega ja ei suutnud ladina tähestikust aru saada.

Ugra keskus on kahevõistluse üritusi korraldanud juba viis aastat.


Tuesday, March 8, 2011

Kas Eesti võitis? ehk Eile nägin ma Eestimaad

"Eesti võitis!" kilkas Ainar Ruussaar eilses Päevalehes vaimustunult. Lugesin ja jäin mõttesse. On see ikka sedavõrd kindel? Mina temaga yheselt nõustuma ei kipu. Vastu vaidlema ka mitte. Elu ongi segasem ja keerulisem kui loosungid.

Mida ma siis neil valimistel nägin?

* Inimest, kes oli Reformierakonna võidust sedavõrd vaimustunud, et kukkus kohe esmaspäeva hommikul viina jooma, kuni Trubetsky ja Villu Tamme segi ajas. Tõepoolest, inimestele meeldib populism.

* Teist, sedapuhku minu jaoks olulist ja igati intelligentset inimest, kes langetas oma valiku viimasel hetkel kandidaadi väljanägemise järgi. Mida kuradit te siis tahate? Iga rahvas väärib oma valitsejaid.

* Valijat, kes kutsus yles protestima millegi ysna ebamäärase vastu, rikkudes valimissedeli. Ega temaga eriti kaasa ei mindud. Kas keegi pakub ehk veel mõne toreda viisi, kuidas protestida nii, et keegi ei märka?

* Poliitikut, kes teatas, et tema ei tea, mis ta erakonnal valesti läks. Olen kuulnud ysna paljusid kommenteerimas, et oleks muidu ju poolt hääletanud, aga vat see tema sahkerdav kamraad, kellel ta ise pukis pysida aitas...

* Enam kui yht erakonda, kes ei uskunud endasse ka ise, nii et valimiskampaaniat tehti pooletoobiselt ja haigutades. Tulemused olid muidugi vastavad.

* Enam kui yht erakonda, kes kaotasid hääli peamiselt oma juhi tõttu. Yldse oli ysna suure poliitikute seltskonna jaoks oluline vastanduda oma erakonnaliikmetele, nii et need vastasid samaga ja hääletasid mõne teise erakonna poolt. Tsirkus.

* Parlamendi vaesumist. On mis on, aga poliitikas on oluline konkurents. Nelja erakonnaga parlament on igal juhul halvem kui kuuega, seal on jõujooned tugevalt paigas ning nihkuvad yksnes ulatuslike ylekargamistega. Mida vähem hääli poliitikas kostab, seda rohkem on ka valijaid, kes esindatud polegi.

* Loosungeid ja analyysi. Ruussaar tahab näha peamiselt ajakirjanduses levinud analyytilisust ning see muidugi ongi seal olemas, kohati isegi asjalik. Aga ta unustab erakondade loosungid, mis olid seekord nii sisutyhjad, et nad ei osanud neid ka ise põhjendada. Mis kuradi võit on see, kui IRL Reformi sabas jookseb, nii et täidetakse vaid need lubadused, mille enda tähtsusest aina enam puhevile paisuv peaminister heaks kiidab? Või millise uue alguse toovad vanad olijad Riigikogu opositsioonis? Kes võidab? Mis on kindel? Millest aitab?

* Sotside tõusu, mis on tõepoolest yks väheseid positiivseid faktoreid. Yks mu sõber kirjeldas just, kuidas kylarahva seas on sotside populaarsus järsult kasvanud. Varem ei hääletatud nende poolt kahel põhjusel: sotse peeti liiga nõrgukesteks ning nad hoidsid liialt Reformierakonna kylje alla. Nyyd on sotsid aga hakanud kaela kandma ja kui nad suudavad opositsioonis mitte Keskerakonda sulanduda, vaid asjalikkusega silma paista, võivad nad tõesti järgmistel valimistel saada mitte yksnes roheliste ja Rahvaliidu, vaid ka osa Keskerakonna hääled.

Ehk oleks Mikseril mõistlik võtta eeskuju briti traditsioonist ja moodustada varivalitsus. Mitte selline, mis kogu aeg lahmib, vaid konstruktiivne ja arukas: kord vaidleb vastu, kord tunnistab õigeks, kord ytleb, et veidi teistmoodi tehes saanuks parem. Kui ajakirjanikud harjuvad kysima valitsuse iga suurema sammu korral ka varivalitsuse kommentaari, on yks oluline võit juba käes.

Varivalitsus saaks ka kasutada ära Reformi enesekindlust ja ylbust, mis on tegelikult oluline nõrkus. Kui Mikser kaasaks sellesse ka Keskerakonna opositsiooni liikmeid ja mõne parteitu või võib-olla isegi valimised kaotanud erakondade esindajaid, oleks sel märksa laiem tagapõhi. Loomulikult oleks ka Ansipist kaval võtta valitsusse mõni minister, kes ei kuulu Reformierakonda ega IRLi, aga vaevalt usub keegi, et ta sedaviisi mõelda suudaks.

* Valimisaktiivsuse tõusu, mis on samuti igal juhul hea. Ma tahaks tegelikult näha korralikku analyysi, mis rehkendaks, kelle poolt hääletasid need inimesed, kes eelmine kord valima ei tulnud.


***

On nii, on naa. Hea kyll, aga paha ka.

Vara veel otsustada, nagu hiinlased olla Prantsuse revolutsiooni kohta ytelnud.

P.S. Kogu aeg on nii kiire, et Tikrile lubatud "Estonian Politics for Dummies" ei jõudnudki enne valimisi valmis. Ehk siis nyyd millalgi. No vaatame. Võib-olla peaks hoopis vastavateemalise teatmeteose kirjutama.

Wednesday, March 2, 2011

Valik kirjandusklassikat

Lihtsalt niisama.

J. D. Salinger "Ohutusnõudeid eirav maastikuvorm agrotööstuskompleksis"
W. Golding "Entomofauna religioosse kultuse objekt"
A. H. Tammsaare "Tippjuhti häirib mikrokliima"
L. Tolstoi "Symmeetriline konflikt ja pingelõdvendus"
G. Orwell "Autonoomne põllumajanduslik käitis"
A. Dumas "Turvameeste trio"
G. G. Marquez "Intiimsed emotsioonid epidemioloogilises keskkonnas"
W. M. Thackeray "Persoonibrändide presentatsiooniyritus"
F. Kreutzwald "Luterma tytarfirma"
C. S. Lewis "Kaslane, esoteerikateenuste osutaja ja furnituur"
M. Mitchell "Aerodynaamikast teisaldatud"
E. Vilde "Mäekyla lypsendiprodutsent"
J. Kross "Suverääni vaimupuudega patsient"
A. Kivikas "Onomastika skulpturaalsel pinnal"
F. Tuglas "Transmetroseksuaali Maa rotatsiooniperiood"
H. Lee "Eksekuteerida aviofauna esindaja"
A. Valton "Stabiliseeritud baasiga kommunikatsiooniliin infiniitsuse kontraarpunkti"
R. Kaugver "Nelikymmend tuleohtlikku valgusallikat"
K. Ristikivi "Spirituaalne alavalgustatud periood"
A. Gailit "Oksydeeruv myogennne muskulaarorgan"
J. Austen "Enese väärtustamine ja negatiivne eelhoiak"
W. Shakespeare "Võrdpäevsushetke oneiroloogium"

Tuesday, March 1, 2011

Aeglane ajakirjandus

Päevalehe vestlusringis nurisevad suured ajakirjandusninad, et rahvas loeb mitte häid paberlehti, vaid viletsast veebi. Nenditakse, et lugeja on loll, loeb kollast kõntsa.

Lugesin ja jõudsin arusaamisele, et kyllap olen minagi loll. Mitte ei mõista, miks nad nurisevad. Tehku siis sama head veebi kui nende imetoredad paberlehed on? Oskavad ju kyll. Olgu teistega, mis on, aga Luigel on suisa oma leht, isegi mitu. Ekspressi veeb on kah kollasem kui paber, Delfist rääkimata. Ise toodab ja ikka viriseb.

Kui lugeja maitse on kehv, annab seda ometi arendada. See võiks siis olla aeglane ajakirjandus, nii nagu on viimastel aastatel moes slow food - ma pean silmas mitte yliaeglast hautamist, vaid hea toidu rahulikku valmistamist ja nautimist.

Eks sedalaadi ideid liigub ka. Yks Lääne ajakirjanik pakkus just välja ajalehe Vanad Uudised, mis kirjutaks teenimatult tähelepanuta jäänud asjadest ja inimestest. Mõnus mõte.

Sunday, February 27, 2011

Hää Hille: Praxise-jutu jätkuks

Hää Hille!

Hirmuleevendamisest saan ma aru. Aga see eesmärk ei tulnud tollest jutust eriti hästi välja.

Samas huvitab inimest, kes valima läheb, eelkõige see, et valituks osutuksid need, keda tema valida tahtis. Ja kui ta ei oska ennast paremini väljendada kui öeldes, et tema hääl kaotsi läheb, siis ei ole tarvis sõnadele keskenduda, oluline on mõte: hirm, et minu isiklik valik kaob kuhugi mutiurgu ning tegelikult kogunevad järgmiseks neljaks aastaks mäe otsa need, keda ma sinna hoopiski saata ei tahtnud.

Ja see kartus on ju teatud mõttes põhjendatud. Nagu yteldud ja näidatud, katkeb Eesti valimissysteemis teatud valikute korral seos antud häälte ja valituks osutunute vahel mitte yksnes yksikisiku, vaid ka parteide või valimisnimekirjade tasandil. (Panen torru sinise kuuli, ent välja tuleb punane.) On loomulik, et see tekitab valijas kartuse tummaks jääda.

Muidugi, otseselt ei mõjuta see tehniline efekt kuigi suurt osa valijaskonnast - enamik, nagu teada, hääletab ju rahumeeli KeRe poolt. Ent säherduse efekti kaudne mõju on märksa laiem. Just sedalaadi hirmud panevadki lõpuks kodanikuyhiskonna vaikima.

Milline valimissysteemi kohendus seda efekti vähendaks, on kahtlemata ypris tehniline kysimus. Aga ma tahan mitte promoda oma isiklikku pisikest seadusemuudatust, vaid osutada probleemile. Kui selle olemasolu tunnistatakse, on seda võimalik ka lahendada.

***

Kahtlemata on teatud mõttes õigus ka neil, kes soovitavad ikkagi just nimelt oma lemmiku poolt hääletada, olgu ta nii väike ja jõuetu kui tahes. Neil on õigus selliste valijate seisukohast, kelle arvates on selliselgi valikul mõju: see annab nende valitule tuge, suunab talle meedia tähelepanu, sunnib suurparteisid teistmoodi käituma ja teiste ideedega arvestama...

Mina, vabandage, olen selleks liiga kyyniline. Ma ei usu, et inimesed, kes on Toompeal veetnud kaheksa või kaksteist aastat ning parteiaparaadis veel mõne, muudaksid oma suhtumist millegi nii ebamäärase mõjus. Inimloomusele on omasem eitada isegi ilmseid tõsiasju, nii nagu 1939. aasta lõpul eitati Eestis peatset Vene okupatsiooni. Miks peaks siis pidama endale ohtlikuks yksikkandidaate ja parteisid, kes võidujooksu võitjate seisukohalt läbi kukuvad?

Teadusfilosoofias mööndakse aina sagedamini, et vana mõtteviis sureb alles koos selle kandjatega, teisiti paradigmad ei muutu. Ma kahtlustan, et yhiskond toimib laias laastus samamoodi kui teaduskogukond. Poliitika muutub, kui vahetuvad poliitikud - ja kui uued poliitikud mõtlevad teistmoodi kui senised.

Thursday, February 24, 2011

Aastapäev

Sain oma paraadi juba eile õhtul kätte, kui lippasin töölt kiiruga peatusse eelviimast bussi ootama. Pärast pikemat passimist läksin silti uurima ja leidsin lipiku, mis teatas: vabariigi aastapäeva eelõhtul kella kymnest käib kodubuss kurat-teab-kustkaudu. Selleks kellaajaks oli igatahes ka viimane läinud. Õnneks sain kolmandast firmast takso.

Eks ma olen juba varem kahtlustanud, et Tallinna kaardi sõiduplaneerija tegelikkusega alati täielikult ei seostu. Kes seda teab, millal või kas yldse mingid muudatused või ajutised ymberkorraldused seal kajastuvad. Teisalt ei ole ka bussipeatuste sildid usaldusväärsed; hiljuti seletas yhe marsafirma asjapulk mu hilisõhtusele ärritusele vastuseks, et linna tegelinskid pole juba mitu nädalat viitsinud silte vahetada, aga veebis on õnneks õiged kellaajad, veebi võib uskuda. Marsa ise väljus kaks minutit enne õiget aega. Arva siis nyyd midagi.

Täna tähistasin aastapäeva paari pakisupiga (palju enamat riigiametniku palk ei võimalda) ja valimisega. Minu valik oli juba mõnd aega selge: teistest parteidest on siiber, väljajääjaid ma toetada ei taha, olgu siis peale sotsid. On suhteliselt kahjutud (riigi poliitikat nad nii või teisiti dikteerima ei hakka) ja kuigi konkreetne seltskond oma juskede ja pihladega yleni just liiga sympaatne ei tundu, meeldib mulle sotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Kui erakonda järjekindlalt toetada, ehk jõuab see kah millalgi Eestisse. Meie riik ja yhiskond on sedavõrd paremale kaldu, et natuke vastukaalu kuluks hädasti ära.

Natuke softi installimisega mässanud (serdikeskus mu ID-kaarti ära ei tundnudki, aga mis mul neist, kui kaart ise töötab), põrnitsesin yllatunult nimekirja. Sotside kodulehel seisva Jõgeva- ja Tartumaa kandidaatide loendiga see kyll kokku ei läinud. Ehk vaatasin mingit valet asja?

Mõtlesin, et võtaks mõne naisterahva. Heljo Pikhof ja Marjustin olid ainsad, kes tuttavad tundusid. Pikhof on vana ametiyhingutegelane, aga ei ole suutnud mulle millegagi meelde jääda. Marjustin on kyll, aga tema on ka selgelt peibutis, nimekirjas viimasel kohal. Mis siis teha? Valisin lõpuks Tartu Ylikooli aula administraatori, kellest varem kunagi kuulnud polnud. Töötasin ise ka viisteist aastat tagasi natuke aega Ylikooli peahoone valvurina, teatud hingesugulus ikkagi.

Valimine tuletab meelde, et lubasin Tikrile ammugi kirjutada "Estonian Politics for Dummies" ehk pisikese valimiskooli. Tekst on ka suuremalt jaolt valmis, vaja yle vaadata ja võrku kleepida. Eks ta hilja peale jääb, valimised juba käivad. Aga blogide kohta reklaamikeeld ei kehti ja yleyldse, ega ma suurt reklaami ka.

Mis nyyd siis edasi? Ah et puhkepäev? Lõbutsetud kyll, tagumine aeg tööle hakata.


P.S. Jajah, muidugi, ma uurisin Tartumaa kandidaate. Linna omad on eraldi, seal oli Rita Hade kyll. Huvitav, mitu häält ta veel saab?

Mis nad mu isikukoodiga teevad?

Miskipärast tahab juba iga teine firma minu käest isikukoodi. See on neil vist mingi eriline haigus. Viimasena nõudis seda Rahva Raamat, kes algselt palus kirjas andmeid uuendada, vastaval lehel aga kisas, et olen teinud vea ja unustanud neile isikukoodi anda. Ei unustanud, ma lihtsalt ei näe mingit põhjust seda igayhele jagada.

Kirjutasin RRile vastu ja kysisin, mida paganat nad sellega peale hakkavad. Kuniks vastust ootan, lugesin ka nende kodulehelt privaatsuse kohta käivat juttu. No ei leia ma sealt mõistlikku põhjendust, tee või tina.

Töödeldavate kliendiandmete koosseis
AS Rahva Raamat kogub kliendiandmeid järgmises koosseisus:

ees- ja perekonnanimi /äriühingu nimi;
isikukood / registrikood;
elukoht / asukoht;
arveldusarve;
kontaktandmed.
Nime järgi teatakse, kellega suheldakse. Elukohta saadetakse mulle kliendilehte ning kui ma netipoest tellin, ka pakke. Arveldusarvet neil otseselt vaja pole, netist tellides pean ju nagunii ise panka sisse logima ja seal maksma, aga no olgu. Telefonis hakataks mind arvatavasti spämmima, kui ma selle neile annaksin. Ent isikukood?

Milline on kliendiandmete töötlemise eesmärk?
AS Rahva Raamat tööteb kliendiandmeid selleks, et:

täita kliendiga sõlmitud lepingut;
kaitsta oma rikutud või vaidlustatud õigusi (nt andmete edastamine kohtule);
paremini mõista klientide ootusi ning seeläbi pakkuda kliendile sobivaid, kvaliteetseid teenuseid;
täita oma kohustusi, mis tulenevad õigusnormidest (nt andmete edastamine uurimisasutusele).
* Mul pole RRiga lepinguid või kui mõni peakski olema (nojah, kliendilehe saatmise aluseks võib kah juriidiliselt võttes lepingut lugeda), ei ole selle täitmiseks mu isikukoodi tarvis.
* Kui ma kellegi kohtusse kaeban, saab ta mu isikukoodi vajaduse korral kohtupaberitest. Kui keegi mind kaevata tahab, saab ta seda teha ka koodita.
* Minu ootusi RR isikukoodi abil kyll paremini ei mõista. Ma ootan, et igayks ei nuhiks minu isikuandmetes.
* Õigusnormid iga poodnikku isikukoode korjama ei kohusta, uurimisasutusele andku aadress ja nimi.

Ma kahtlustan, et kõiges on syydi ajulaiskus. Yhelt poolt ettevõtte asjapulkade oma: lihtsam on kysida yhekorraga kõike, mis pähe tuleb, kuni vanaema kinganumbrini välja. "Ähk lähäb taris," nagu öeldakse. Teiselt poolt klientide oma: kes see viitsib vaielda, lihtsam on anda kõik, mida tahetakse.

Ainult et ikkagi milleks?


P.S. Uudiskirjas endas polnud muud aadressi kui rahvaraamat@rahvaraamat.ee; sellele saadetud vastuse peale tuli veateade. Ainus alternatiiv on link "ei soovi uudiskirja". Ma soovin uudiskirja kyll, tahan ilmuvatel raamatutel silma peal hoida. Aga ma tahan ka oma kysimusele vastust. Kust ma seda nyyd siis kysin? Jube imelik viis neil klientidega suhelda.

Wednesday, February 23, 2011

Numismaatikute rõõm

Nägin eile midagi, mille peale numismaatikud ogaraks läheksid: Assyyria eurosid.

Kaheeurosel olid Ištari väravad, yheeurosel lamassu või šeedu - teate kyll, see tiibade ja habemiku inimpeaga härg. Kahekymnesendisel ja pisematel seisis Assyyria riigivapp: tiivuline päike, riigijumal Aššur turjal.


Loomulikult oli see unes.


Lamassu.


Ištari värav Pergamoni muuseumis.


Aššur kui "sulisryys vibukytt".
Allikas: Wikipedia

Tuesday, February 22, 2011

Kadunud mandaatide saladus: Kakumetsa lugu

Kuna selgus, et mõni blogilugeja ei saanud mu hiljutisest valimisjutust hästi aru, seletan veel kord, sedapuhku lihtsas keeles mõistujutu abil.


***

Kakumetsa vald, kus elab 101 hääleõiguslikku kodanikku, kuulutas end Kakumetsa Vabariigiks ja võttis enam-vähem yksyheselt yle Eesti valimisreeglid.

Kakukylas elab 40 inimest. Nemad hääletavad nagu yks mees Kõduerakonna poolt. Teist eelistust neil ei ole, sest seda pole kunagi vaja läinud. Kyll aga yhendab neid veel yks asi: veendumus, et konkureeriv Koduerakond on kõige kurja juur ning vaba Kakumetsa hukatus.

Kukukylas elab 30 inimest. Nemad hääletavad kõik koos Koduerakonna poolt. Teist eelistust pole neilgi, sest Koduerakond on parlamendi kylge naelaga kinni löödud. Ning, oh yllatust, nende arvates elutseb Yrgkurjus hoopis Kõduerakonnas.

Kikukylas elab 15 inimest. Nende yhine lemmik on Nunnuerakond. See on muidu ysna samasugune kui Kodu- ja Kõduerakond, ainult natuke pisem. Kui Nunnuerakonda mingil põhjusel valida ei saaks, meeldiks neile ka Koduerakond täitsa kenasti.

Kok-kok-kokukylas elab 10 inimest. Nemad toetavad Tupsuerakonda, mis on Nunnuerakonnast veelgi väiksem. Kui Tupsuerakonnal peaks kunagi pahasti minema, eelistaksid nad häda sunnil Kõduerakonda.

Kakluskylas elab 6 inimest, kes kõik armastavad hirmsasti vaielda. Nendest toetab yks Rahuerakonda, yks Rohuerakonda, yks Rõhuerakonda, yks Mahuerakonda, yks Kõhuerakonda ja yks Nohuerakonda. Yhine on neil vaid põlgus Kodu- ja Kõduerakonna vastu, millel nad erilist vahet ei näe; Nunnu- ja Tupsuerakond neile ka ei meeldi, ent päris nii jäledad siiski ei tundu.

Valimistel juhtub nii, et kõigepealt mõõdetakse neljale suuremale erakonnale ports kohtasid kätte: Kõduerakonnale 40, Koduerakonnale 30, Nunnuerakonnale 15, Tupsuerakonnale 10. Seega on 95 kohta 101-st jagatud ning viimased 6 võiks jagada pisierakondadele.

Aga ei jagata. Selle asemele tehakse väike mõnus diil ning needki 6 kohta jaotatakse nelja suurerakonna vahel. Yksikasjadesse laskumata võib pakkuda näiteks 2 lisakohta nii Kodu- kui ka Kõduerakonnale (kokku vastavalt 42 ja 32) ja 1 lisakoht Nunnu- ja Tupsuerakonnale (kokku 16 ja 11). Ylejäänud lakkugu panni.

Kakluskyla rahvas koguneb kõrtsi aru pidama. Kui nad oleksid hääletanud kõik koos Nohuerakonna poolt, oleks sel parlamendis 6 kohta. Mitte just palju, ent vaesel ajal siiski asjaks. Kui nad oleks toetanud Tupsuerakonda, oleks see pälvinud 11 asemel 16 kohta ning muutnud vihatud Kodu- ja Kõduerakonna elu ehk natukenegi keerulisemaks. Selle asemel said aga suurema jao nii-ytelda nende kyla kohtadest endale just need, kellele neid mingil juhul anda poleks tahetud.

Mis me valesti tegime? kysivad yhed. Maailm on ebaõiglane, leiavad teised. Poliitikud on sead, õpetavad kolmandad. Seepeale teevad kõik kaluskylalased koos veel yhe õlle.

Monday, February 21, 2011

Revolutsiooniturism

Kena inimene kaebas, et nii kui kuskil huvitavaks läheb, soovitab välisministeerium sinna mitte reisida. Tema tahaks aga tunda masside joovastust ja revolutsiooni tervendavat hingust.

Kuuldavasti on Vene turistid revolutsiooni rõõmud juba avastanud. Miks ei võiks siis mõni firma võikski hakata mässuturismi pakkuma? Minu arust on siin täiesti vaba turunišš.

Päevakava

8 äratus
9 hommikusöök
10 buss
12 meeleavaldus (arusaamatu loosungi kandmine 100 EUR)
13 lõuna
14 miiting (politseinike pihta kivide loopimine 200 EUR)
15 ekskursioon vanalinnas
16 buss
18 õhtusöök
19 vaba aeg, rannapuhkus (paadilaenutus 50 EUR)


Järgmine kysimus on muidugi, mida teevad edukad turismifirmad siis, kui saabub mõõnahooaeg ja kuskil parasjagu ei mässata. Jätame selle koduseks ylesandeks.

Sunday, February 20, 2011

Valimiskool: Praxis ja bullshit

Pean Praxise-nimelisest analyysikeskusest yldiselt lugu, kuid täna ma nende jutuga ei nõustu. Nimelt kirjutab sealne projektijuht Hille Hinsberg ysna pyhalikus ja vagalt demokraatiat ylistavas toonis jutu sekka nii:

Mis juhtub häältega, mis on antud erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes ei ületa valimiskünnist ja jäävad Riigikogust välja? Need hääled tulevad arvesse lihtkvoodi arvestamisel. See tähendab, et nende tõttu läheb isikumandaadi ja ringkonnamandaadi jaoks nõutav häältearv suuremaks. Neidki hääli ei anta kellelegi teisele. Inimene, kes saab oma ringkonnast isikumandaadi, kuid kandideerib nimekirjas, mis ei ületa valimiskünnist, pääseb siiski Riigikokku. Üksikkandidaat, kes vajalikku häältearvu ei kogu, Riigikokku ei pääse, kuid talle antud hääli ei saa ka keegi teine.
Jah, hääli kui niisugusi yle ei kanta. Kuid mandaate kyll. Selles mõttes on Hinsbergi retoorika siiski bullshit; pelk sõnamäng, virvendus tegelikkuse pinnal.

Mandaadid, mille oleks võinud saada väikeste erakonnad, kes jäid alla valimiskynnise, jagatakse Eesti systeemis ymber suurte erakondade vahel, kes valimiskynnise yletasid. Seejuures pälvivad lõppkokkuvõttes rohkem lisamandaate need erakonnad, kelle toetus oli suurem. Ehk siis: kui ma annan hääle nimekirja poolt, mis ise yhtki mandaati ei saa, tugevdab see lõppkokkuvõttes nende ylekaalu, kes on kõige populaarsemad ja kes mulle tõenäoliselt kõige vähem meeldivad (kuna pisierakondadele antud hääled on sageli protestihääled poliitilise establishment'i vastu tervikuna).

Ning just see paljudele Eesti praeguses systeemis ei meeldigi: kui ma ei taha Savisaart ega Ansipit ja hääletan niivõrd nende vastu, kui vähegi oskan, siis saavad nende erakonnad minusuguste arvelt parlamendis mandaate juurde. On seda siis nii raske mõista?


P.S. Retoorikast kõneldes pean ma silmas seda, et tihti, kui kellelegi ei meeldi olemasoleva systeemi kriitika, kasutatakse ratsionaalsete argumentide kõrval või asemel ka emotsionaalseid, kõneldes pyhalikult toonil demokraatiast kui ainsast ja asendamatust ilmakorrast ning unustades, et: 1) tavaliselt kritiseeritakse konkreetset demokraatlikku systeemi, mitte demokraatiat kui põhimõtet või ideaali; 2) ei ole mingit ratsionaalset tõestust, et esindusdemokraatia oma praegusel läänemaisel kujul peaks jääma igavesest ajast igavesti muutumatuks poliitiliseks systeemiks, millest paremat pole põhimõtteliselt võimalik leiutada.

Fraasid nagu "valimised on demokraatia pidupäev" toimivad just nimelt sellise emotsionaalse argumendina: kes õõnsale kujundile vastu vaielda julgeb, on paha inimene, kõige hea ja pyha vaenlane (näiteks mina). Enamasti jäävad vastased seepeale vait, sest kes ennast ikka niisugusse positsiooni tahaks seada.

Tegelikult saab demokraatiat pooldada ka ilma demagoogiata. Ma tean, et on raske, aga no proovige vähemalt.

Thursday, February 17, 2011

Eesti elanike keskmine vanus

Kui kedagi miskipärast huvitama peaks, siis see on meestel 37,1 ja naistel 42,0 aastat.

Sattusin täna töö käigus silmitsi kummalise tõigaga, et sellist näitajat Statistikaameti kodulehel ei ripu ja ka mujalt oli seda raske leida. Näiteks Maardu elanike keskmine vanus on Vikipeediaski mainitud, aga Eesti kohta sellist numbrit lihtsalt pole. Nii et arvutasin välja.

Aluseks on 2010. aasta 1. jaanuari seis Statistikaameti andmebaasi tabelis koodiga RV023. Jätsin kõrvale alla 1-aastased ning 85+, kuna esimesi oli vilets valemisse lisada (jajah, ma võinuks liita igale vanusele 1 ja pärast 1 maha arvata), teised on esitatud grupina ja kolmandaks on mõlemaid õnneks liiga vähe, et tulemust oluliselt mõjutada. Ega mul nii ylitäpset vastust tarvis olnudki.


***

Muude tegemiste vahel jõudsin arusaamisele, et statistilised keskmised ei ole sugugi triviaalsed, vaid võivad - ja isegi peaksid - panema järele mõtlema.

Näiteks on Eesti keskmine mees nimega Vladimir Ivanov ja keskmine naine Olga Ivanova, aga nad mõlemad on eestlased, samuti on eesti keel nende emakeel. Neil on 1,43 last, ehk siis yks kahe peale (ilmselt poeg, poisse on natuke rohkem) ning yks võiks olla mehe laps eelmisest kooselust, kes elab ema juures (tasakaalu huvides siis tydruk). Ja ehkki ma pole selle kohta statistikat näinud, võin empiirilise materjali põhjal oletada, et alimente Vladimir tytre emale ei maksa või vähemalt yritab kõrvale vingerdada.

Järeldagu igayks sellest siis, mida tahab.

Monday, February 14, 2011

Elisale, sõbrapäeval

Armas Elisa!

Eelmisel nädalal katkes mul järjekordselt netiyhendus ilma igasuguse hoiatuseta. Nagu selgus, oli endistviisi häda selles, et otsekorraldusele vaatamata ei suutnud Sa mu arvelt raha kätte saada. Ja kuigi ma olen seda korduvalt ytelnud, et kuna Su netipulga teateprogrammike töötab ainult Windowsis, ei ole minul mingit võimalust sinna saadetud teateid Linuxi all näha, ei suuda Sa endistviisi probleemide korral kasutada yhtki muud meetodit - ei e-kirja ega SMSi saata, isegi mitte helistada.

Maksin mineval neljapäeval arve käsitsi ära, ent praeguseni ei õnnestu mul Sinu võrguga yhendust saada. Möödunud on neli päeva. Kui lisada tordile kreemiks nukker tõsiasi, et esimestel kuudel töötas võrk suuremate probleemideta, ent viimasel ajal on yhendus nii Tallinnas kui ka Harjumaal sedavõrd nõrk, et tihtipeale ei suuda Google Chrome isegi mu Gmaili postkasti avada, tekib kysimus: mille eest ma õigupoolest maksan? Teenust ju ei ole, on ainult pidev närvesööv jant kommunikatsioonifirmaga, mis ei suuda kommunikeeruda.

Kurb ja paha on.

Tahaks ju suhteliselt lihtsaid asju.
Tahaks, et Sa saadaks mu e-posti aadressile teated ka siis, kui miski ei toimi, mitte ainult arveid ja spämmi.
Tahaks, et otsekorraldus töötaks ja ma ei peaks käima alatasa tobedas iseteeninduses, just nagu mul oleks vähe paroole, mida meeles pidada.
Tahaks, et kui ma interneti eest maksan, siis see ka töötaks. Egas ma Slashdoti serverit pea, kõigest kirju tahaks lugeda (ja vahel saata ka).

Kas on lootust, et Sa lähemal ajal millegagi sellest nimekirjast hakkama saad, või ma pean uurima, kui valuliseks mulle lepingu katkestamine on tehtud?


Siiralt Sinu
Oop

Sunday, February 13, 2011

Kui ma veel poiss olin

Mu enda sooline identiteet on alati tuimalt ja igavalt sirgjooneline olnud, aga see ei tähenda, et ma teistsugustest inimestest aru ei saaks. Pealegi on mul silmad veesoone peal. Vahel satun näiteks yhe põgusalt netituttava tydruku blogisse, loen ta romantiliste siseheitluste kirjeldusi ja mõtlen heldinult nina nuusates, et armuks või ära, kui naisterahvas oleksin. Mitte ei saa aru, miks nemad seda ei tee, juba kaugelt ja ridamisi.

Nii et Dar Williamsi "When I was a boy" hakkas mulle ysna ruttu meeldima. Suisa sedaviisi, et tegin hädapärase tõlke nende jaoks, kelle inglis minu omast viletsam. Dar Williamsil on muidugi yldse head laulud, soovitan siiralt.




Dar Williams - Kui ma olin poiss

Ma ei unusta kunagi, kuidas Peter Pan tuli mu majja ja võttis mul käest.
Ma ytlesin, et olen poiss; õnneks ta ei kontrollinud.
Ma õppisin lendama, ma õppisin võitlema,
ma elasin yhe ööga läbi terve elu,
me päästsime teineteist piraatide laevalt.

Ja ma mäletan toda õhtut,
kui ma lahkusin sõprade juurest hilja
ning kuulsin, kuidas keegi ytles mulle, et see on ohtlik,
keegi peaks mind aitama,
ma pean leidma mõne kena mehe, kes mind koju saadaks.

Kui ma olin poiss, ehmatasin ma ema poolsurnuks,
ronisin kõige otsa, kuhu vähegi sain
ja ma ei tea, kuidas ma ellu jäin.
Kyllap tundsin trikke, mida kõik poisid teadsid.

Ja sa võid mind koju saata, kuid ka mina olin kunagi poiss.

Ma olin põnn, kes sulle meeldiks, tavaline väike poiss jalgrattal
ja ilma särgita - mind ei huvitanud, kes mind nägi.
Naaber tuli välja ja kamandas: "Pane särk selga!"
Ma vastasin: "Ei pane! See on viimane kord, kui ma sellega seadust ei riku."

Nyyd olen ma riidepoes ja sildid õpetavad, et vähem on rohkem.
Rohkem liibuvat, rohkem nähtaval. Rohkem nende, mitte minu jaoks.
See ei aita mul kymne sekundiga joonelt puu otsa ronida.

Kui ma olin poiss... Näed seda pilti? See olin mina:
rohuplekiline särk ja tolmused põlved.
Ma tean, kuidas asjad on muutunud.
Neil on nyyd tabletid, mida myya, implantaadid, mida sisse panna,
implantaadid, mida välja võtta.

Aga ma ei unusta, et ka mina olin kunagi poiss.

Ja nagu mets, kuhu ma hiilisin, on seegi saladus, mida hoian,
kui ma pole just väsinud, kui mind ei tabata valel hetkel,
kui mul on olnud halb ja yksildane päev ning vestlus jõuab
maipõrnikate pyydmiseni aias maja taga.

Ja nii ma jutustan mehele, kes minu kõrval käib, teisest elust, mida elasin,
ja ytlen: "Nyyd oled sina peale jäänud, mina kaotasin ja sina võitsid."
Ja tema vastab: "Oi ei, ei. Vaata,

kui ma olin tydruk, me rääkisime emaga kogu aeg
ja ma korjasin igal pool lilli.
Ma võisin alati nutta, nyyd teen seda isegi yksinda harva
ja ma olen kaotanud osa oma hellusest,
kuid ka mina olin kunagi tydruk.
Ja sina olid täpselt minu moodi ja mina olin sinu moodi."



***

When I was a boy


I won't forget when Peter Pan came to my house, took my hand
I said I was a boy; I'm glad he didn't check.
I learned to fly, I learned to fight
I lived a whole life in one night
We saved each other's lives out on the pirate's deck.

And I remember that night
When I'm leaving a late night with some friends
And I hear somebody tell me it's not safe,
someone should help me
I need to find a nice man to walk me home.

When I was a boy, I scared the pants off of my mom,
Climbed what I could climb upon
And I don't know how I survived,
I guess I knew the tricks that all boys knew.

And you can walk me home, but I was a boy, too.

I was a kid that you would like, just a small boy on her bike
Riding topless, yeah, I never cared who saw.
My neighbor come outside to say, "Get your shirt,"
I said "No way, it's the last time I'm not breaking any law."

And now I'm in this clothing store, and the signs say less is more
More that's tight means more to see, more for them, not more for me
That can't help me climb a tree in ten seconds flat

When I was a boy, See that picture? That was me
Grass-stained shirt and dusty knees
And I know things have gotta change,
They got pills to sell, they've got implants to put in,
they've got implants to remove

But I am not forgetting... that I was a boy too

And like the woods where I would creep, it's a secret I can keep
Except when I'm tired, 'cept when I'm being caught off guard
And I've had a lonesome awful day, the conversation finds its way
To catching fire-flies out in the backyard.

And so I tell the man I'm with about the other life I lived
And I say, "Now you're top gun, I have lost and you have won."
And he says, "Oh no, no, can't you see

When I was a girl, my mom and I we always talked
And I picked flowers everywhere that I walked.
And I could always cry, now even when I'm alone I seldom do
And I have lost some kindness
But I was a girl too.
And you were just like me, and I was just like you."



P.S. Hakkasin mõtlema, et igaks juhuks peaks vist täpsustama: ma teen identiteedi ja stereotyybistamise probleemidel vahet kyll. Aga neil teemadel on palju yhist ka. Ja yldse on jutt hoopis muusikast.

Friday, February 11, 2011

Toimetatud Eesti

Olen mõnegi tuttavaga aeg-ajalt arutanud, kui palju ytleb lugejale raamatu tõlkija või toimetaja nimi. Suhteliselt vähe vist, suurem jagu inimesi pole ju kuigi agarad lugejad. Tõlkijate ja toimetajate vastu on põhjust huvi tunda vaid neil, kes kas ysna palju loevad või ise raamatuid valmistavad. Vahel ei pane raamatupoed ja kirjastused raamatututvustuse kõrvale isegi autori nime, peetakse ylearuseks. Mis siis teistest tahta?

Tõlkijaid omakorda tuntakse rohkem kui toimetajaid. Neile antakse auhindu (ehkki pisikesi), algatatakse tõlkeprogramme (ehkki nõdrakesi), vahel harva ilmub ka tõlkekogumikke (mõne aja eest näiteks Harald Rajametsa oma). Tõlkijaid mainitakse ikka raamatuarvustustes, kui arvustaja just väga noor ja ullike pole; toimetajaid vaid siis, kui midagi tõsiselt viltu on läinud.

Samas on toimetajatel tugev pikaajaline mõju. Autorid ja tõlkijad kujundavad muidugi samuti keelt, ent toimetajad loovad selles yhtluse. Tihti ei passi ajakirjaniku või kirjaniku tekst toimetamata kujul yldse trykki lasta. Et muidu hea ivaga, ent äpardunud vormis juttu tõsiselt toimetada, on muidugi vaja tugeva stiilitajuga kogenud toimetajat, kes julgeks teksti muuta, kuid ei teeks seda yleliia.

Meil on selliseid olnud kyll. Kui mõne aja eest Linda Ruud suri, täheldas yks ta kolleeg, et Lindata näeks eesti luule ysna teistsugune välja, aga tema järelehyyded kogu kohalikus ajakirjanduses võinuks peoga ära katta. Legendaarseid toimetajaid on tänagi, ehkki vähe. Ja enamjaolt on need tundmatud legendid: tuntud ainult nende seas, kes aja- ja muidukirjanduse telgitaguseid teavad. Helju Vals võtab vahel ikka sõna, tema eeskujul mõni noorgi, kuid enamasti sulanduvad toimetajad vaikselt tausta ja lavale ei trygi. Eks seda ole nende palganumbritest näha ka.

Praegu on vana, nõukogudeaegse kooliga toimetajaist mõni veel alles, ehkki suurem jagu juba läinud või minekul. Mõni noor ja innukas filoloog võiks võtta kätte ning teha Eesti toimetajatest alguses bakalaureuse-, siis magistritöö ning lõpuks raamatugi. Korjata mälestusi nii kolleegidelt kui ka toimetatutelt. Kes keda ja kuidas mõjutas, milliseid jälgi jättis. Mismoodi näevad välja need kohad Eesti kultuuri- ja keeleloos, kuhu keegi tavaliselt ei vaata.

Kui hästi kirjutada, võiks sellest saada päris põnev raamat. Nimeks võiks panna näiteks "Toimetatud Eesti".

Thursday, February 10, 2011

Elagu revolutsioon! Või ärgu elagu?

Mu sõber, kes töötas arheoloogilistel kaevamistel Lähis-Idas, jutustas kord säherduse loo. Kui ta Saksa ekspeditsiooniga liitus, kohtas ta kõiksugu kirevaid tyype. Olid eurooplastest juhtkond ja spetsialistid, olid beduiinidest labidamehed, olid kurdidest arvutipoisid. Muuhulgas oli ekspeditsioonil kokk. Ja oli ka "kokk", keda kunagi ei nähtud syya tegemas, kuid kellel käis sageli kylalisi. Heas fyysilises vormis, läikivate päikeseprillide ja karmide nägudega kylalisi.

Esimestel aastatel tundsid "koka" kylalised sageli huvi noorte kurdide vastu, kes istusid päevad läbi arvuti taga, suhtlesid eurooplastega ja teenisid kohalikus mõistes kõva palka, millest kahtlemata saatsid tubli jao kaugesse kodukylla, kus pool perekonda sellest elatuda võis. Yhel hetkel aga nende huvi kurdide vastu kadus ja märksa põnevamaks hakati pidama vaeseid beduiine. Miks? Sest nad said aru: kuni intelligentsed kurdi poisid töötavad hommikust õhtuni kodust kaugel, teenivad korralikku raha ja joovad õhtuti koos sakslastega õlut, on nood märksa ohutumad kui vaesena kodus, Kurdi Tööpartei põlisalal. Aga kui ykskord peaksid võimule tulema vagad beduiinid, kes range järjekindlusega iga päev viis korda palvetavad, istuvad julgeolekumehed kurdidega samas kongis, kui neid just lihtsalt sama seina äärde ei panda.

Teine mu sõber kutsus hiljuti yles avaldama toetust Egiptuse rahva demokraatlikule revolutsioonile. Piinlik kyll, ent ma jahutasin pisut tema entusiasmi. Sealkandis kipub nimelt mõnikord juhtuma, et kui rahvas diktatuuri vastu mässab ja demokraadid isevalitsejat rõõmuga kukutada aitavad, järgnevad vabad parlamendivalimised, millel tulevad võimule korralike elukommetega vagad mehed. Seejärel korraldatakse riiki pisut ymber, et see vastaks paremini rahva yldise toetuse pälvinud korralike ja jumalakartlike inimeste vaadetele selle kohta, kuidas tuleks tõlgendada pyhakirja neid kirjakohti, mis õpetavad korraldama riiki ja kohtusysteemi. Mõni aeg hiljem likvideeritakse ebajumalakultuse igandid, lõpetatakse moraalne lodevus haridussysteemis ning juurutatakse õiglased karistused kurjategijatele. Lääne meedia kasutab pisut teistsugust keelt; meie uudised räägivad siis muistsete kunstiväärtuste hävitamisest, naiste koolihariduse piiramisest ja aeg-ajalt ka kellegi kividega surnuksloopimisest.

Meile siin sellised uudised ei meeldi. Aga miks? Rahvas ise ju tahtis nii. Kas meile ei meeldi siis demokraatia? Nii kaugele ei tahaks enamik meist oma väidetega minna. Eestis on rahvaste enesemääramise õigus tänini veidi valulisem kysimus kui suurtes lääneriikides, mis enese olemasolu kunagi ohustatuna ei tunne. Me ei saa kuidagi vaidlustada rahva õigust oma elu yle otsustada, muidu seaksime kahtluse alla omaenese riigi. Mis me sest kõigest siis arvama peaksime?

Lääne suurriigid ei toeta kolmanda maailma diktaatoreid mitte sellepärast, et nad on diktatuuridest suures vaimustuses. Selle taga on puhtpragmaatilised kaalutlused. Suured rahvaliikumised kalduvad olema populistlikud, andma ebareaalseid tõotusi ning nende unustamiseks lubama enamuse võimu vähemuste yle. Kuni diktaator ei ole oma võimust päriselt hullunud, saab temaga pidada läbirääkimisi ning sõlmida vastastikku kasulikke tehinguid. Massihysteeriaga ei saa. Nii ajas näiteks Tuneesia endine president Zine El Abidine Ben Ali korruptsioonist ja kohatisest vägivaldsusest hoolimata Euroopa-sõbralikku ning majanduslikult edukat poliitikat; milline on temale järgneva rahvavõimu poliitika, ei oska keegi ennustada. Võib-olla järgneb aastatepikkune kodusõda, võib-olla fundamentalistlik islamirežiim, aga võib-olla mõistlik demokraatlik riigikord.

Ainult et heas usus võetud risk ei pruugi ennast õigustada. Sel juhul me tulemuse eest vastutada ei tahaks. Teatud mõttes ei tähendagi see loobumist väärtustepõhisest poliitikast, vaid valikut eri väärtuste vahel. Kas me eelistame rahva tahte vaba avaldust ka siis, kui see tahe meile ei meeldi?

Mõistagi on see raske valik. Ega see erinegi suurt sellest, mida Eestis juba pikemat aega näeme. Meil on kyllaltki palju inimesi, kellele ei meeldi Keskerakonna ja Reformierakonna viljeldav populism. Samas on veel enam neid, kellele meeldib. Praegu on populistidel Eesti parlamendis absoluutne enamus. See võib meile meeldida või mitte meeldida, kuid tõenäoliselt võidavad Kesk ja Reform ka järgmised valimised, tehku ylejäänud erakonnad, mis tahavad. Populistid on populaarsed, see ongi ju nende eesmärk ja pyha paleus.

Noh, vähemalt on Eesti populistid ysna rahumeelsed. Retoorikale vaatamata ei võta kumbki kahest suuremast erakonnast ette midagi vägivaldset. Ei taha nad venelasi Eestist välja saata ega Lätile sõda kuulutada, majanduses rakendavad heatahtliku hooletussejätmise poliitikat, kõikudes koos kogu Euroopaga yles-alla. Selline valitsus on mugav ka Brüsseli ja Stockholmi jaoks, olukorda muuta ei taha keegi.

Mis me siis teeme - kehitame õlgu ja lepime rahva tahtega?

Wednesday, February 9, 2011

Põrgupõhja Jyrka majandusõpik

Käisin Ugala teatri "Jyrkat" vaatamas, Peeter Tammearu lavastuses. Hea lihtne ja lakooniline tykk. Kõiki vahendeid oli pruugitud ysna napilt ning tempo oli - no ytleme mahedalt - eestilik. Mulle parasjagu sobis.

Jäin mõtlema, et Põrgupõhja Jyrka lugu võiks kommenteerida ka mõni majandusteadlane. Praegu passiks täitsa kenasti tõlgendada Tammsaare teksti kui Eesti majanduslugu. Mis see Eestimaa rahvas siis viimastel aastatel muud teinud on kui ahminud kavalate Antsude soovitusel laene, mida ta, ullike, ei mõistnud kulutada ega tagasi maksta. Arusaamatuks jäi nii see, kuhu laenuraha pihust pudenes, kui seegi, kust kurat see nyyd võtta tuleks, kui kurjad Skandinaavia pensionärid kepiga vehkides oma raha tagasi nõuavad.

A: Kuhu sa laenuraha panid?
B: Maja ehitasin.
A: Kuhu sa selle maja tegid?
B: Panga põllu peale.
A: Kelle nimel maja on?
B: Panga nimel.
A: Miks sa siis arvad, et see sinu maja on? Ja miks sa yldse maja ehitasid, mitte maad ei parandanud?
B: Pank soovitas, et ehita maja, nii saab rikkaks. Pank on minu sõber.
A: Kus ta siis sinu sõber on, kui ta su kohtusse kaebas?

Mnjah.

Tuesday, February 8, 2011

Tööd leiab sepp-kyljendaja-korrektor

Nõudlus iga asja meistrite järele kasvab. Alles hiljuti sai siin reklaamitud Estonia töökuulutust, milles otsiti arhivaar-raamatukoguhoidjat. Nyyd pakub Tallinna Ylikool ametikohta kyljendajale, kes yhtlasi kujundab ja keeletoimetab, sekka teeb ka sepatööd. Olgu-olgu, selle viimase lisasin omalt poolt juurde.

Töö kirjeldus
Ametikoha põhieesmärk on ülikooli kirjastusele laekuvate tööde küljendamine koos illustreeriva materjali (fotod, graafikud, joonised, tabelid jne) töötlusega, trükiks ettevalmistamine; kirjastuse e-väljaannete küljendamine ja veebi ülesriputamine.

Põhilised tööülesanded:
- käsikirjade trükiks ettevalmistamine;
- elektrooniliste materjalide ettevalmistamine ja ülesriputamine;
- kirjastuse tarbetrükiste trükiks ettevalmistamine;
- vajadusel raamatute kujundamine;
- vajadusel keeleline korrektuur;
- küljendus- ja kujundusalane koostöö autorite, keeletoimetaja-korrektori ja trükikojaga.

Nõudmised kandidaadile
Kõrgharidus, soovitatavalt kujundusalane;
küljendusalane kogemus; väljaannete trükiks ettevalmistamise kogemus;
hea arvuti ja erinevate küljendusprogrammide kasutamise oskus;
hea interneti kasutamise oskus;
eesti keele oskus kõrgtasemel; inglise keele oskus vähemalt kesktasemel;
konstruktiivsus, algatus- ja otsustusvõime, vastutustundlikkus, pingetaluvus, hea koostöö- ja suhtlemisoskus, õpivõime.
Ootan põnevusega tööpakkumist traktorist-ämmaemandale. Nende kutseharidust kunagi HTVs reklaamiti, kyllap siis töödki leidub.

Thursday, February 3, 2011

Kuidas teha Tom Kha suppi

Hiljuti pakkus yks lahke hing mulle suurepärast karrirooga. Kõigele lisaks toimus see mu omas kodus. Et yritusest jäi kappi pool pakikest kookospiima, soovitas ta mul mõni päev Tom Kha'd keeta.

Täna tuli see soovitus mulle poes uidates meelde. Helistasin ja uurisin, mida tarvis läheb. Tõsi, tegin retseptis mõningaid muudatusi; eelkõige sellepärast, et kõht oli hirmus tyhi ja ma muutusin poes entusiastlikuks. (Muuhulgas ostsin näiteks paki kuskussi, mida varem vist söönudki pole, rääkimata valmistamisest, ning selle kõrvale ka tuubi harissaad.)

Minu kogemuse põhjal on retsept umbes niisugune.

1. Aja vesi kannus keema.
2. Mõistata, palju peaks vett potti minema, kui kirjas on "4-6 dl". Kalla liiga palju. Siis vala osa ära.
3. Lisa kookospiim. See on paks, tykiline ja plumpsub vahvasti. Võib-olla ei pidanud seal algselt tykke olema, aga ma ei taha seda teada.
4. Vaata, kuidas piim enam-vähem kohe yle keeb.
5. Hoia potti õhus pliidi kohal ja vannu uljalt. Siis kalla osa poti sisust kaussi.
6. Potti ikka veel käes hoides võta kraanikausi kõrvalt lapp ja kuivata pliit ära. Kogu piim ei mahu lapi sisse, sestap korda protseduuri veel mõned korrad.
7. Naudi kõrbenud kookospiima lõhna.
8. Pane pott tagasi pliidile ja lisa piimale maitseainesegu. Korda punkte 4-7, kuni kolmandik kausist on täis lahjendatud kookospiima natukese maitseainega.
9. Lõika seitse šampinjoni viiludeks. Kahtlusta algusest peale, et neid on liiga palju, ent topi nad sellest hoolimata potti. Kalla natuke supivedelikku kaussi.
10. Haki kuubikuteks kaks kanafileed. Pyya need potti pressida. Kalla natuke vedelikku pealt ära kaussi.
11. Keera kuumust supi all vaheldumisi vähemaks ja juurde, kartes ylekeemist.
12. Haki kuubikuteks tomat. Lisa see potti, kalla osa vedelikku kaussi.
13. Haki ka teine tomat. Vaata seda hingevärinaga. Vala vähesest järelejäänud vedelikust veel yks osa supikaussi. Lykka tomat lõikelaualt potti, pliidi kohal kõrguvaks pyramiidiks. Suru see potti, kasutades ohtralt toorest jõudu.
14. Vaata tulemust natuke aega õnnetult, siis löö käega ja tõsta osa supipaksu lusikaga kaussi. Keera pliidi alt tuli ära, võta kauss ja saiapäts kaasa ning tule tuppa sööma.

Keeruka protsessi tulemusena valmib yheliitrises potis umbes kaks liitrit vyrtsist suppi, mis maitseb yllatavalt hea. Teeks või teine kordki.

 
eXTReMe Tracker