Meediastilistika kui kollaseks võõbatud saabas

Väike Nõid kaitseb täna rohkem või vähem tulihingeliselt oma võõrandamatut kodanikuõigust pruukida kollaseid pealkirju. Kahtlemata on tal see õigus. Igayhel on, kel on vaid midagi pealkirjastada. Ja mõnikord isegi neil, kel ei ole. Aga kas selle suurepärase õigusega kaasneb ka mingit sorti mõte?

Põhjusmõtteliselt saab ju panna ka niisugusi pealkirju, mis yksnes piirnevad kollasega - ytleme näiteks oranže -, ent on samal ajal siiski asjakohased. Kahtlemata on see yks väegade peenike kunts, oo jaa. Aga kas seda vallata ja pruukida pole siis ka märgatavalt suurem lõbu kui lugejale lihtlabaselt kubemesse lajatada?

Ajakirjanduselt ei ootagi keegi tänapäeval enam head stiili. Kaugel sellest, stiilitaju ilmutamine on isegi karistatav - kui mitte muul moel, siis igikestva haleda soigumisega. Lõppeks leidub nii ajakirjanike kui ilmselt ka lugejate seas - sest miks peaks ajakirjanikud olema lugejaist kehvemad? - kyllaga inimesi, kellesugusest ei tohi kirjutada, et ta on "moodsa Eesti ajakirjandusmaastiku päike", kuna ta kaebab su laimu eest kohtusse põhjendusega, et ta ei kiirga valgust ja tema sisikonnas ei toimu termotuumasynteesi. Tõsiselt. Faktiväitena.

Ei, ametlikus ajakirjanduses, mida myyakse leheputkades ja bännerdatakse veebis, on ohutum loobuda metafooridest, olgu nende kirjanduslik väärtus siis kaheldav või mitte. Ent blogijad võiks ju ometigi mingit stiilitaju kultiveerida ja enese väljendusoskust nautida! Lõppeks pole neil ju suurt midagi kaotada, kui nad juhtuvad "päris" meediast mõnes suhtes paremad olema. Aga võita on palju - eneseväärikus näiteks. Või siis ylbus, kui hästi läheb, ja vihm, mis lipukõrguseks tõstetud nina sõõrmeid värskendab. Praegusel suurte veearvete ajal on see ju ometi pisukest pingutust väärt, või mis?