Friday, July 31, 2009

See eesti keele säädus on ropp ja roojane...

Miks lehekeel vilets on?

Hm. Enne seda peaks kysima: kas lehekeel on vilets?

Mart Ummelas seda näiteks ei usu. Tema pröökab Postimehes, et ajakirjanduskeelt ei tohtivat mitte keegi mitte kunagi normida, et keeleseadus olevat igand, et eesti juurakeel olevat mõttetu ning et igasugune keelekorraldus rikkuvat inimõigusi... Noh, ega see demagoogia muidugi ei yllata. Ummelas pole ka varem kuigi arukat juttu ajanud.


***

"USA iganädalane töötute raport tõusis eelmise nädalal kohta 25000 võrra 584000-ni," kirjutab Admiral Markets Delfi egiidi all.

Yks ilus tydruk Äripäevast pole siiani nii palju õigekirja selgeks saanud, et kirjutada nimetavas käändes "kohv", mitte "kohvi". Samas, kui meenutada hyääne ja jyaane, pole kysimus ehk yldse õigekirjas. Ka EPL pani täna pealkirjaks "Eesti lugu: Emil Toode "Piiririik"".

Suur osa inimesi kirjutab "puänt" asemel "püant", kuna nad ei mõista, kust see sõna tuli. Kui mõistaksid, saaksid aru, miks see mitte mingit pidi "püant" olla ei saa. Nojah, välja arvatud eesti kõnekeelde mugandudes. Nii et põhimõtteliselt saab. Nagu ka "plastmast" ja "kalidor".

Ajakirjanikud armastavad rääkida nina ees olevast, mitte kõnealuse fakti taustast. Uue keeleseadusega seoses kirjutas Postimees mõnuga keeleinspektsiooni ja EPLi vahelisest kohtuvaidlusest, jättes mulje, et kurikaelne EPL pääses seaduseaugu tõttu. Eks konkurendile on ikka magus ära teha. Tegelikult kasutavad kõik lehed usinasti pealkirjades lauseid, kust "on" välja on jäetud, yks vaidlustatud pealkirjadest oli aga just selline.

Põhimõtteliselt on säherdused elliptilised laused täiesti olemas nii eesti kirjakeeles kui ka kõnekeeles, ka eelmisest lausest võinuks ma "jäetud" eest sõna "on" ära jätta. Mulle endale käivad puudulikud pealkirjad kyll närvidele, ent koolitatud inimesed teavad rääkida, et "on" muutvat pealkirja passiivseks ja passiivset pealkirja ei tahetavat lugeda. Minu arust ei saa inglise lehekeele tavasid Eestisse toorelt yle tuua, aga ju pulleritsud sedasi õpetavad.


***

Miks lehekeel on siis selline, nagu ta on - hea enamasti vaid nende meelest, kelle arvates paha keelt olemaski olla ei saa?

Esiteks on ortograafia yldse vaieldav. Eri reeglid on omavahel vastuolus, lahendus sõltub traditsioonist ja maitsest. Reeglid muutuvad, suurem jagu inimesi jääb aga kooliajal õpitu juurde. Praegu lubatakse näiteks teatud tingimustel panna "ja" ette koma, mille suhtes minagi tihti kõhklema jään - ta näeb seal ju kole välja.

Teiseks on eesti keeles aastatepikkusele kirjakeelestamisele vaatamata siiani murdemõjud täiesti olemas ning lähevad ajapikku aina tugevamaks. No ja tore on, see teeb keele rikkamaks. Iga päev kohtun mõne uue sõna või väljendiga. Tõsi, enamik neist on õssuga vastuolus. Ja siis? Keele ilu huvitab mind palju enam kui Erelti puine õss.

Kolmandaks kirjutab igayks nii, nagu nokk loodud on. Kõik inimesed ei hakka eales võrdselt hästi kirjutama. Samas on see teatud määral ikkagi treenitav, ka dysgraaf võib hoolsa tööga inimese moodi kirjutama õppida. Ja kui sa oled ses suhtes täiesti lootusetu, ilma vähimagi keeletaju terata, pole sul tegelikult kirjutavale tööle asja. Hakka õmblejaks, treialiks või poliitikuks, kõik toredad ametid.

Neljandaks - jah, osalt on kysimus ka mentaliteedis. Keegi kirjutas hiljuti, et lehetoimetustes valitavat tööle ikka need, kes teistest paremini kirjutavat. Jama! Olen mõndagi neiukest kuulnud õndsalt naeratades kuulutavat, et nemad on dysgraafid, just nagu oleks see mingi eriline uhkuseasi, mis lõpetab kõik keelekysimused nende jaoks nyyd ja igaveseks. Ei kao sellised veebigörlid kuhugi ega õpi ka õigekirja. Ilmselt on hea tootlikkusega, optimistlikud ning odavad pidada.

Viiendaks - tootlikkus. Veebiajakirjandus on yks suur konveier, kus sisu on muidugi tore, aga tähtis on pealkirjade arv ja löövus. Hulgaliselt ilmub uudiseid, mil puudub igasugune uudisväärtus. Olen ka ise mõne teinud. Konks on selles, et konveieri ääres on keele jaoks mahti vaid neil, keda keelevead isiklikult häirivad.

Kuuendaks - jah, ennemuiste räägiti ajakirjanikest, kes kirjutanud silmapaistvalt ning meeldejäävalt heas keeles, mida mõnuga lugeda võinud. Säherdusi praegu tõepoolest napib. Aga milline too keel oli?

Vaevalt viitsiks keegi meenutada keelt, mis paistab silma vaid kirjavigade nappusega. Veatus ei tähenda veel häädust. Kui inimene kirjutab hästi, kirjutab ta heas stiilis. Tal on rikas sõnavara, mille seast ta mõistab sõnu valida ja kombineerida. Tema lauseehitus aitab teksti mõistmisele kaasa, ent on ka retooriliselt väljapeetud ja nauditav. Ta kasutab asjakohaseid, kuid huvitavaid ning tihti uudseidki kujundeid. Ta suudab kasutada keele eri kihistusi, segades neid jaopärast yksnes seal, kus sellega midagi saavutab. No ja kõige selle juures on ta jutul enamasti ka sisu sees. Kirjutada hästi eimillestki on tavaliselt puhas raiskamine.

See kõik kokku tähendab, et head stiili määratleda on keeruline. Sageli on see vaieldav ning sõltub isiklikest eelistustest. Teisalt ei saa väita, et stiili kui niisugust yldse olemaski poleks. Seda on vaid raske õpetada - ja ongi levinuim lahendus jätta õpetamata. Milleks? Piisab sellest, kui inimene silmakarjuvaid vigu ei tee.

Mida sealt siis tahta?


***

Mida lehekeele parandamiseks teha annab?

Päevapealt suurt ei midagi.

Uut keeleseadust on juba vabandatud välja sellega, et "eks me rakendame teda ikka mõistlikult". Jajah. Ainult et head keelt on raske määratleda. Keele, nagu yteldud, teeb heaks stiil, mis on keerukas tervik, mitte yksiktunnuste kogum.

See tähendab, et kui võtta kirjakeele normist konkreetsed reeglid ning otsida nende rikkumisi, on väga lihtne tõmmata margapuuga yle tolle toimetaja turja, kes avaldab Jaan Kaplinski "näind" ja "teind". Kes kirjutab viies lauses kymme korda "sõnul", alustab iga lauset sõnaga "ja" või kasutab pealkirjades poisikeste slängi, tõenäoliselt hammasrataste vahele ei jää.

Pronksiöö seaduste vastu võideldi ennekõike just seepärast, et demokraatlikus riigis vahetuvad inimesed igas ametis. See tähendab, et võivad vahetuda ka nende seadusetõlgendused. Järelikult ei tohi seadus anda tõlgendajatele liiga palju vaba voli, teda kuritarvitada ei tohi olla liiga kerge. Yhiskondlikke probleeme lahendatakse mitte seadustega riigikogus, vaid õpikutega koolis.


***

Lehekeel muutub paremaks, kui koolikeel muutub paremaks. Meil on koolid täis õpetajaid, kes ei mõista eesti keeles kirjutada. Mu tuttavalt põnnilt nõudis õpetaja esimeses klassis samu robustseid kirjavigu, mida ta ise oli harjunud tegema - ja ei lasknud ennast yhegi nipiga ymber veenda.

Ilmselgelt ei piisa praegusest keskkoolist, et kõik inimesed korralikult kirjutama hakkaks. Alustada tuleks õpetajate ettevalmistusest - ehk siis kõrgkoolidest. Lolluse vastu haridus ei aita, kuid keel on õnneks siiski õpitav.

Kui õpetajatel keel enam-vähem suus, on kasu sellestki, kui koolis keele ja kirjanduse tundide arvu suurendatakse. Mitte langetatakse, nagu Lukas praegu tahab. Milleks kirjanduse tunnid? Sest head keelt õpitakse headest näidetest. Isegi halva stiilitajuga õpetaja käkid võib kirjandus mõnel määral kompenseerida.

Eile räägiti mulle tytarlapsest, kes astus Pedas eesti filoloogiasse. Kysimusele, milliseid raamatuid ta loeb, vastas neiuke: "Annet!" Noh, kauaks tal seda lõbu ei ole, Anne ja Stiil liidetakse. Mis tast Pedas siis saada võiks? Kurb kyll, ent arvatavasti õpetaja. Vaevalt selline keeleteadlaseks hakkab.


***

Lõppeks pole me lehekeel õigupoolest ka nii hull, kui mõni seda paista laseb. Olen kaugel Ummelase, Ruitlase ja muude -laste usust, et elame parimas võimalikus keeleilmas, ent apokalypsiseni on kah veel tykk maad.

Postimees lehvitas muidugi hiljuti tordidiagrammiga, kus masendav enamus, vististi 91 protsenti lugejaist ajalehekeelele katku, ikaldust ja nuuti nõudis, aga see on puhas ajakirjanduslik populism. Kui rahvamassile tõrvikud ja hangud kätte jagatakse ning kysitakse, kas ... tuleks ära lintšida, karjub kari ikka: "Jaaaa!" Lintšida on ju tore.

Muidugi, iseenda lintšimisele yles kutsuda pole eriti nutikas. See-eest saab palju klikke.

 
eXTReMe Tracker