Tuesday, July 7, 2009

Vabandussõja kaotussammas

Polnud mul mõtteski vabadussambast kirjutada, aga Giustino võrdles seda jumalate vasaraga ("Hammer of Gods") ja kirjutas sambast lõpuks ilusa ulmejutu, mis oleks suurepäraselt sobinud hiljutisele lyhifilmistsenaariumite konkursile, kus just Eesti mytoloogiat taga otsiti.

Giustinol on muidugi õigus: Thori haamer on Tallinna kesklinna pisut sobimatu, kuna Eestil pole Thoriga mingit erilist seost. Samas peaks yks jumal meile ysnagi hingelähedane olema, on ta ju suisa meie pinnale maetud: Osmussaarel on nimelt Odini haud.

(Ma ei saa siiamaani aru, miks keegi seda korralikuks usuturismi sihtmärgiks pole sättinud. Skandinaavia uuspaganad maksaksid end rõõmuga siniseks, et laevaga Rootsist Osmussaarde palverännule minna - kui nad ainult teaksid, et selline vinge paik seal on. Ei ole meil mingit kapitalismi, keegi ei taha maas vedelevat raha.)

Nii et Thori vasara asemel võiks samba otsas olla paar Odini kaarnaid, Huginn ja Muninn (Mõte ja Mälu). Ilusad ja targad linnud, sobivad iga minevase ja tulevase sõja konteksti.


***

Võib-olla oleks eestlasele yldse hingelähedasem mitte võidu-, vaid kaotussammas. No mis suuri võite meil siin ikka nii väga on. Kõige vingemad lahingud on Eesti pinnal pidanud võõrad väed omavahel, eestlased kui mitte mõlemal poolel, siis kaitsja ning kaotajana. Ja ega mõlemal poolel sõdiv rahvas kah kunagi võita saa, sõda ise ongi juba tema kaotus.

Ehk seepärast ongi eestlased nii ebakindlad. Kas ikka sobib? Kas nõnda siis tehakse? Mida välismaalased ytlevad? Aga turistid? Mida arvavad sellest kõigest Tallinna loomaaia elevandid? Päris ehtsa vabandamiseni pole eestlased kyll veel jõudnud, kuigi Läänes käib juba aastaid usin vabandussõda, võisteldakse vabanduste mastaapsuses ja kompensatsioonide suuruses. Ainult inglased pole veel (minu teada) vabandanud Ameerika asustamise ja hispaanlased "avastamise" pärast ning teisel pool ei võta venelased sellest kõigest yldse osa. Eestlaste mentaliteediga, kes armastavad oma haavades surkida ja enda kannatusi kõigile näkku toppida ("Näh, vaata, selle furunkli sain ma seitsmesaja-aastasest orjaööst!"), sobiks see ju kenasti.

Eesti oludes võiks see välja näha nii, et kõigepealt vabandab Eesti Vabariigi president pidulikult lätlaste ees, kelle pealinna eestlased ykskord okupeerisid, ja venelaste ees, kellelt umbkaudu samal ajal annekteeriti hea tykk Petserimaad. (Ja setude ees ja ingerlaste ees, kelle pinnal Eesti sõjardid enda macho-kompleksi välja elamas käisid.) Ning selle mälestuseks pannakse siis pysti kaotussammas, mis tähistab, kui võõrast keelest metafoor laenata, "oma palge kaotust". Selle otsas meenutaks meile me igavest häbi kaks sõpra: Vabadusrist ja Vabadusviletsus.

 
eXTReMe Tracker