Ristikuvälu

Ei mäletagi, kelle arvustuse õnge ma "Cloverfieldiga" läksin. Igatahes ei olnud see minu sorti film. Mitte otse paha, Blairi nõia ristand Godzillaga, aga ka mitte midagi eriliselt vaimustavat.

Enamasti ei meeldi mulle, kui keegi ulmes lugejat-vaatajat surnuks rääkima hakkab. Tore, et autoreil on igasugused vahvad teooriad. Hoidku need endale, pikk lamin tekitab yksnes igavust. Suur osa eesti ulmet läheb just selle nahka. "Cloverfieldi" eluka mõistmiseks jäi mulle siiski kommentaare pisut väheks. Filmitegijail võis ju igasugu kavalaid mõtteid olla, aga need ei paistnud kuskilt välja. Sisemine loogika jäi hoomamatuks.

Samas polnudki see peategelastele kuigi oluline. Filmi keskmes oli kaks armastuslugu ja mõlemad leidsid antud kontekstis (suur koll sööb njuujorgi ää) ysna loogilise lõpu. Näitlejatele ei saa ka midagi ette heita, ylemängimist silma ei hakanud. Ainus tuttav nägu vilksas kyll yhes kõrvalises rollis - see mees, kes "X-failides" Mulderi asemele tuli. Mis ta nimi ka poleks.

Nojah, las see film siis olla pealegi.