Vanamoodi ei saa, uutmoodi ei viitsi

"Tänavu on enim ameti kaotanuid tekstiili- ja puidutööstuses ning ehitussektoris," kirjutas eilne Päevaleht. Ja loetles ettevõtteid: Kreenholm, Marat, Pärnu linavabrik, Stora Enso saeveskid Paikusel ja mujal.

Tegelikult ei ole seda loetelu tarviski. See yksainumas lause on kyllalt kõnekas. Aga millest ta räägib?

Eesti tekstiilitööstus ei toetu enam ammu kohalikule toorainele. Paraku ei saa ta toetuda ka kohalikule tööjõule, sest maailmaturul ei ole võimalik konkureerida hindadega, mille kujundanud konkurentide tootmine on viidud riikidesse, kus töötajatel pole sotsiaalseid garantiisid ega sisuliselt ka palka. Edukaimad on firmad, kes loobusid tootmisest ja myyvad jaekaubanduses puhast brändi. Kasumit toob populaarse nimega tempel, mitte kaup, millele see lyyakse.

Eesti puidutööstus on harjunud elama Vene puidust. Venemaalt tuuakse meile palgid, eestlased saevad need laudadeks ning saadavad võõrsile. Ongi kogu kunst ja oskusteave. Ainult et Vene metsaekspordis on Eesti siiski köömes, seega saab meile tuleva metsa kergesti mujale saata - või seda ka ise töödelda. Saagida oskavad ka venelased. Eesti metsast paraku Venemaa toodangu asendamiseks ei piisa. Eesti on lihtsalt väiksem kui Venemaa, ka meie mets on väiksem.

Mis ehituses toimub, teab igayks niigi. Kinnisvarabuumis läks myygiks iga putka, järelikult oli vaja kibekähku ehitada - ykskõik, mida või millise kvaliteediga. Parem, kui odavalt ja kiiresti. Rootsi pankade odav laenuraha pumbati läbi ehitus- ja kinnisvarafirmade neissesamadesse pankadesse tagasi, rahatorudest lekkis piisavalt ka vahendajatele. Yhel hetkel aga algas maailma rahaturgudel langus ning raha muutus skandinaavlastele kalliks. Otsa said laenuvõimalused, otsa said majaostjad. Järele jäi hulk valmis ja veel rohkem poolikuid ehitisi. Otsa sai ka ehitajate töö.

Erinevad tööstusharud, erinevad probleemid. Aga on ka midagi yhist. Igas neist eeldasid inimesed, et kõik jätkub igavesti samamoodi, nagu viimasel paaril aastal või aastakymnel.

Mis teha, selline kalduvus on meie psyhholoogiasse sisse ehitatud, seda nimetatakse induktiivseks mõtlemiseks. Eile paistis päike, täna paistab päike, järel paistab homme ka päike. Paraku on maailm muutlik ja sajab hoopis rahet.

Muutusteks tuleb valmis olla. Selleks meil mõistus ongi. Arenenud riikide majandus on tänapäeval teistsugune kui kakskymmend, viiskymmend või sada aastat tagasi. Selle tuumaks on teenindus, rahandus ja kommunikatsioon, mitte tööstus. Raha teenitakse teenuste pakkumise, vahenduse ja edastamisega, mitte asjade valmistamise või kellelegi toormaterjali ettevalmistamisega. Arukas oleks vaadata maailma enda ymber lahtiste silmadega, näha seal toimuvat - ja rajada oma ärimudelid ning laiemalt ka kogu majandus reaalsusele, mitte kaitsetollidele ja toetustele.