Kuidas teenindada kliente

Mu tänast hommikut kaunistas kauaoodatud kiri:

Dear ...,

We are sorry to inform you that our supplier has cancelled the
following order line from order ....
ISBN : ...
Title : ...

This can be due to any of the following reasons:
- Our wholesaler has been unable to contact the supplier regarding this title.
- The book is now Out of Print
- The ISBN is not recognised by our supplier.
- Our supplier no longer has distribution rights - now unknown.
- Title has shown 'Reprinting - Date not Known' for 60 days - no date known for publication.
- Title has shown 'Publisher out of stock' for 60 days - no date known for stock becoming available.

You have not been charged for this transaction.

We apologise for the inconvenience - if you have any further queries, please contact us on 01865-333536.

Blackwell Online
Customer Services

Vastus:

Dear Blackwell!

The sad thing is, until now, I have held you in high regard. I am truly glad you have repaired that little glitch in your reputation. Two months waiting just to hear that my order has been cancelled - indeed, this is an exceptional customer service. I will do my best to inform the other potential customers of your outstanding performance. Most likely you need a long rest after that inhuman effort, so I wouldn't recommend anyone to pester your sales department.

Yours Truly,
...

Kirja ma muidugi ära ei saatnud. Mis kasu sellest oleks? Ja frustratsiooni võin oma blogiski välja elada (ja nende jaoks palju valusamalt). Eks nyyd tuleb uuesti otsast alustada.

Mida õpetlikku sellest eksemplumist leida võib?
* Oota vastustega alati võimalikult kaua. Inimestele meeldib pikaajaline kirjavahetus.
* Ära anna konkreetset vastust, miks sa kellelegi vee peale tõmbad. Klientidele meeldib ise vastuste seast valida.
* Ära mingil juhul paku teist lahendust, kuidas klient võiks saada sarnase või isegi sama asja. Ta tahtis ju ainult seda yht asja.
* Kliendid ei väärtusta sinult ostmist piisavalt kõrgelt, kui sa neile esimese soovi peale kohe midagi myyd. Klient on nagu koer: sunni ta sitsima ja läbi põleva rõnga hyppama, alles siis mõistab ta, kes on peremees.

Kuidas toita 95kilost inimest

* lehtsalat
* redised
* tomat
* till
* piparrohi
* sool
* suhkur
* õunaäädikas
* oliiviõli
* sojakaste

See on see, mis ma ise endale kokku keeran, kui olen pärast ulmekriitika konverentsi sõpradega kokku saanud, öö peale jäänud ning lõpuks ennelõunal neli tundi maganud. Kõik teised yritavad mind tavaliselt yle toita ja ega ma ise alati sugugi parem ole. Jõuluks pannile?


***

Konverents oli suuremalt jaolt huvitav ja igatahes Tallinnast kohaletulekut väärt.

Aitäh neile, kes aitasid leida WiFit. Aitäh neile, kes tutvustasid mind nendega, kellega ma tutvuda tahtsin, ning jätsid tutvustamata sellega, kellega tutvuda ma eriti ei igatsenudki. Aitäh neile, kes pakkusid head seltskonda, ajaviidet, söögi- ja joogipoolist ning yleyldist lõbusat segadust. Ja aitäh neile, kes andsid häid ideid. Neist loodetavasti edaspidi.

Nagu ka sarnastest konverentsidest. Kyberpunk järgmisel aastal oleks minu arust hea mõte ning ulmetõlkimine ylejärgmisel niisamuti. Omalt poolt luban, et pyyan leiutada mõne Acta Semioticasse sobiliku teema ja propageerin seda ajakirja teistelegi. Yhtlasi soovin avalikult õnne 1.2 staatusse kerkimise puhul. Juhuu!

Tervitused kõigilt asjaosalistelt kõigile neile, kellele ma unustan tervised otse edasi anda.


***

Ma ei väida, just nagu alguses viidatud salat olnuks kõik ja suutnuks sellega piirduda. Aga ma vähemalt yritan. Kuskil peab tulema sisse see piir - see salat - mis takistab yheksatkymmet viit yheksakymne kuueks kasvamast. Mis sest, et piiride tajumine ei ole yldiselt mu tugev kylg.

Kes tahab koopiakirjanikku?

Heasse peresse ära anda algaja koopiakirjanik ehk copywriter. Tõsi, otseseid kogemusi on tal vähe. Samas on ta ka igapäevases ideepritsimasinas välja väänamata.

Seni on ta kirjutanud:
* anekdoote;
* arvamuslugusid;
* börsiuudiseid;
* haikusid;
* juhtkirju;
* kaanetekste raamatutele;
* kinnisvara-artikleid;
* koolituste kirjeldusi;
* koomikseid;
* myygikirju;
* paroodiaid;
* pressiteateid;
* proosaluulet;
* raamatuarvustusi;
* repliike;
* sonette;
* statistikaylevaateid;
* SWOT-analyyse;
* teadusartikleid;
* turuanalyyse;
* tööturu-uudiseid
ja arvatavasti veel midagi, mis kohe ei meenu.

Oskab:
* panna artiklitele suurepäraseid kollaseid pealkirju;
* leiutada uskumatuid fotoallkirju;
* inimesi naerma ajada
* kolme keelt enam-vähem vabalt (eesti, inglise, vene) ja paarikymmet sõnaraamatuga;
* tarvitada tuttavaid ja tundmatuid arvutiprogramme;
* joonistada kaarte, graafikuid ja tabeleid;
* natuke HTML-keelt;
* pruukida sotsiaalmeediat (FB, Twitter, LinkedIn, seesinane blogi siin);
* õigekirja.

On tõlkinud, toimetanud ja projektina käima lykanud umbes kaks tosinat raamatut.

On asutanud
* yhe ajalehe;
* yhe libauudiste agentuuri;
* yhe teadusseltsi;
* kaks MTYd;
* mitu toimivat meililisti
ja olnud käppapidi yhe eriala õpetamise alguse juures Tartu Ylikoolis.

Veidra, kuid viljaka huumorimeelega.

Ei taha tingimata täistöökohta, oleks rõõmsasti nõus poolikuga või mingi muu vastastikuselt kasuliku kokkuleppega. Kogemus ja uue asja õppimine on rohkem väärt kui tavaliselt arvata osatakse.


***

Mõistagi räägin ma iseendast. Olen 1. juulist koondatud ja otsin uut tööd.

Ajakirjandus mind enam eriti ei võlu. See-eest on mul alati olnud kuhjakaupa ideid. Tore oleks ykskord ka kastist väljaspool mõtlemise eest raha saada, mitte yksnes vastu kukalt. Ja reklaamitegemine tundub huvitav. Vähemalt tasub seda proovida, eks?

Paar raamatut tahaks ka suve jooksul lõpuni kirjutada, kui vähegi õnnestub. Ja siis on mul veel yks kurikaval mõte edaspidiseks.

Oh! Ma vaene eesti keel

"Arusaadav on tõesti, et võib olla garantii eelarves, meie eelarveprotseduur on seadustatud kas riigi puhul või omavalitsusel ja siin pole nagu võimalusi. Aga pealinn 2012 sai või vähemalt saab raha ja see on garanteeritud Euroopa poolt, aga seal ka nagu pole võetud ega riigipoolne eelarve ega kohaliku omavalitsuse eelarve," ytles kunagine rahvastikuminister Eldar Efendijev täna riigikogus.

Brrr.

Kuidas võita hääli ja kaasata valijaid?

Inimesed ei väsi mind yllatamast. Kuulsin just yhe paljude arvates täitsa toreda riigikoguja ettekujutust kaasamisest. Lyhidalt ymbersõnastatuna näeb see välja umbes nii.

Kodanik poliitik tahab korraldada koos valijaga õhtusöögi. Erinevalt tavalistest poliitikutest, kes teeksid kõik ise ning vaataksid siis, kas valija lauda mahub või ei, kavatseb tema teha kõik nii, nagu valijale meeldib. Selleks ta:
1) teeb õhtusöögi plaani;
2) palkab kelnerid ja kokad, kes plaani järgi tegutsevad;
3) õhtusöögilauas prae ja magustoidu vahel kuulab, mida valija syya oleks tahtnud.

Varem oli sel riigikogulasel kombeks saladuslikult vaikida. Siis pidasin ka mina temast lugu.

Sookollid ja soorollid

Tavaliselt olen selliste arutelude suhtes ysna ykskõikne, ent täna jäi yhe soolise võrdõiguslikkuse jutu tagant silma tubli delfiini kommentaar: "Nii mistahes hääleõigus kui ka pärisorjus on ajalooliselt väga lühiajalised nähtused. Need ei ole võrreldavad soorollidega, mis on sama vanad kui on inimkond."

Jahah. Kakssada aastat tagasi olid naissoost õpetajad ysna haruldased, naisapteekrist polnud keegi mõelnudki. Kohtunikud, rätsepad, ylikoolide õppejõud - rääkimata muidugi yliõpilastest - veel eelmise sajandi alguses oli pilt hoopis teine kui praegu. Alati oli olnud - inimeste arvates on ju kõik, mis pärineb tema vanemate eluajast, "alati".

Kas polnud see mitte yks Toursi piiskop, kes millalgi nn "pimedail sajandeil", vast ehk 6.-7. paiku kirjutas, et igal asjal ja olevusel on sessinases maailmakorras oma koht ja funktsioon: härgadega näiteks kyntakse, hobuste seljas sõidetakse ning kellelegi ei tuleks pähegi hobust adra ette rakendada?

Idioote on kuidagi palju. Samas on neid muidugi "alati" palju olnud.Inimloomus naljalt ei muutu - ses suhtes olen neist mõnega isegi nõus.

Oma hinge eest hoolt kandmas

Mõni minut tagasi marssisin Eesti hymni saatel läbi Supilinna. Kõiki neid tänavaid mööda sai omal ajal lõputult yles-alla marsitud. Eks ta on põhiliselt ikka samaks jäänud: lagunevad majad, pehkinud tänavad, võssakasvanud aiad, tänavanurgal elektriposti ja põõsa vahele tõmmatud pesunöör. Kelle meelest romantika, kelle arvates igand progressi teel. Igatahes, jah, pidulik.

Muidugi on imelik, et mina järsku vaimulikul laulupeol istun. Aga eks "se arrmasstuuse vägii", nagu laulusalm ytleb, pane inimesi ikka hulle tykke tegema. Muuseas, kord ennemuiste käisin samal põhjendusel isegi Sõnajalgade kontserdil. On, mida mäletada.

Hymnist jäin, jah, ilma. Ansipi ja Kruuse kõnedest ka, mis mind kahtlemata veel paljudel öödel unetult vähkrema sunnib. Või siis mitte. Kivirähu fiktiivne tegelane esines õnneks lyhidalt. Nyyd juba laulavad ja päike hooti paistab, nii et elul pole vigagi. Tuul peletab ka Tartu omnipresentsed pisikesed pinisevad vereimejainglid laiali. Võtan pakutavast parima, ehk lähen ja ostan mõnest putkast õlle-šašlõki-Jeesuse komplektigi.

Õhtul panen ka pildid yles.

P.S. Rongilt tulles kysis yks sympaatselt jutukas Pille mult juhatust Miina Härma Gymnaasiumisse. Oli vist Saksa Eesti koorist, kui mulle õigesti meelde jäi, päritolult Kanepi kandist. Kes Pillet teab, lehvitage ja öelge hei.

Poliitiline vastutus: Valik tänaseid lehepealkirju paralleelmaailmadest

Jaak Aaviksoo: Kui sammas oleks kole, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba konkursi suhtes oleks kahtlusi, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba hanke korrektsuse suhtes oleks kahtlusi, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba eelarve oleks ületatud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba küljest kukuksid tükid, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba tükk oleks kedagi vigastanud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba tükk oleks kedagi tõsiselt vigastanud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba tükk oleks kellegi tapnud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba tükk oleks mõne kaitseväelase tapnud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui samba tükk oleks enam kui ühe kaitseväelase tapnud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui sammas oleks rühma kaitseväelasi tapnud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui sammas oleks enam kui rühma kaitseväelasi tapnud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui sammas oleks Tallinna kesklinna maa pealt pühkinud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui sammas oleks rohkem kui Tallinna kesklinna maa pealt pühkinud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Kui sammas oleks rohkem kui Tallinna maa pealt pühkinud, astuksin tagasi

Jaak Aaviksoo: Ma ei saa tagasi astuda, minu kohus viimase ellujäänud eestlasena on kanda Eesti riigi järjepidevust

Loe ka: Aaviksoo: kui samba tükk oleks kedagi vigastanud, astuksin tagasi


P.S. Mulle meeldib see elegants ja enesestmõistetavus, millega kaitseminister Jaak Aaviksoo käsitseb poliitilist vastutust kui tõeline riigimees.

Elu romantismi ja sentimentaalsuse vahel

"...sa tõesti oled imeilus ja kui sina oled ruumis siis on see nagu pidu," kirjutas hiljuti yks ilus tydruk teisele. Ilusti yteldud, syda sulas lugedes. Olen ise kah aegade jooksul mõnda sellist näinud.

Teisalt võttis viimane "Shrek" mul samuti silma niiskeks. No teate, kuskil on ikka piir.

Ma kahjuks ei taju piire eriti hästi.


***

Orwell kirjutas kunagi sentimentalismist väga vihaselt. Täpselt enam ei mäleta - see oli yhes neist "Valiku" nimelistest Loomingu Raamatukogu esseekogudest, vast ehk "Valik I" -, ent põhimõtteliselt kõlas umbes sedamoodi, et sentimentaalsed inimesed on väikekodanlikud, vastikud ja oma sydames, mõistagi, fašistid.

Mõnikord yteldakse, et "silmad on märja koha peal". Ehk tähendab see pelgalt saatuse juhuslikku nööki: oleks silmad kuklas või varvastel, poleks seesugust häda ollagi. Paraku sattusid aga veesoonele. Järeldus? Tuleb teatavaks võtta ja leppida.

Kui keegi teatud sorti nähtuste peale sulama kipub, võib ta seda endale teadvustada ja mitte lasta oma kalduvusel ennast eriliselt mõjutada. Ma ei pea silmas vastuhakkamist; see on yksnes teadmine, et nii ma käitun, umbes nagu silmanägemisega. Lyhinägelik ei saa isikliku suhtumisega olukorda muuta, ent ta võib enda lyhinägelikkusega arvestada, minna asjadele ligemale või kontrollida kaks korda, korrigeerimaks nägemisvigu. Sama käib mõtlemise kohta. (Mulle hakkab aina enam meeldima väide, et see on yks meeltest, nii nagu kuulmine või haistmine.)

Sentimentalist ei saa tarvitada prille ega läätsi, ent ta saab arvestada reaalsusega - ja ta on ka ise tegelik. Mul on mõningad kalduvused; tore. Tean neid ja vajadusel kompenseerin, muul ajal aga pyyan neid nautida. Lyhinägelikkust, muuseas, niisamuti.


***

Enamasti olen end siiski vaid romantikuks pidanud. Kusjuures mõni inimene seda ei taju. Võib-olla usuvad nad, et kynism ja romantilisus välistavad teineteist. Võib-olla nad usuvad, et romantikud peavad olema pikad, saledad, tõmmud ja traagilise ilmega. Võib-olla ma ei tea, millel nende arvamus põhineb. Aga mis see minu mure on?

Jällegi: pyyan võtta oma kalduvusest parima osa ja jätta halvema kõrvale. Arvaku igayks, mis neile pähe tuleb, ning ma ise teen sedasama.


***

Illustratsiooniks miski, mida ma kord juba siia riputanud olen, ent võin vabalt veel korra riputada. Oma blogi, teen, mis tahan.

Millega ma tegelesin täna kesköö paiku

Täpsemalt umbes kella poole kaheteistkymnest veerand kaheni.





Nagu näha, tegin poliitilisi välivaatlusi. Täpsemalt: käisin Mart Laari ekskursioonil Tallinna vanalinna kummituste teemal. Oli yllatavalt mõnus ja huvitav.

Telefonifotod ei kõlba loomulikult kuhugi, teralised ja hägused. Aga neis ilmnevad aeg-ajalt võluvad värvid.

Kaastunne tsensori vastu

Nukker tsensor lontsib koju,
Raske mapp kaenlas.
Jälle tõid tööd kaasa! nuriseb mees.
Jah, laseb tsensor pea norgu.
Hakka sööma, supp jahtub ära!
Ja enne sööki ei ole mingit töötegemist.
Kööki oma kaustu ei too!
Kurb tsensor vaatab aknast välja,
lyrbib suppi vaevukuuldaval lurinal.
Kuidas koolis läks? kysib lapse käest.
Normaalselt, kehitab too õlgu.
Ära sega, emmel on täna raske,
keelab tsensori mees.
Laps kaob oma tuppa.

Supp söödud, aeg minna elutuppa.
Seal nurgas kirjutuslaual
lööb tsensor lahti oma mapi,
seab paberid hoolikalt virnadesse
ja hakkab tööle.
Siit sõnake, sealt lauseke.
Kõike tuleb kolm korda yle lugeda,
et midagi kahemõttelist ei jääks
kogemata kahe mõtte vahele.
Kus muidu pärast selle häda ots.
Hoolikus, usinus, täpsus -
need on hädatarvilikud.
Veel hilja õhtul,
kui kogu majas on tuled kustunud,
istub tsensor lambikese valgel,
silmad magamatusest punased,
surmani kurnatud, ja töötab.
Kohusetunne ei lase tal puhata
enne, kui töö on valmis.

Nii igal õhtul, aastate kaupa,
lapsed kasvavad, mees jääb võõraks,
sõprade jaoks jääb väga vähe aega,
aga me teame,
et tema peale võib kindel olla.
Ta on lihtsalt nii korralik inimene
ning kui teda eraviisiliselt tunda,
siis tegelikult väga sympaatne
ja habras.

Parimad aastad mu elus

Jäin täna yhe inimesega arutlema, kus kummagi elu käänakuid on teinud, miks just sedapidi ja mis me neist arvame. Ta oli yhel koolitusel saanud ylesande otsida välja kolm-neli hetke või syndmust, mis tema elu kõige enam muutsid.

Mõni inimene määratleb enda arengut või muutumisi syndide ja surmade kaudu, mõne jaoks on olulised saavutused ja eneseteostus. Mind on kõige enam mõjutanud inimsuhted. Ei saagi ytelda, et need oleks olnud otseselt syndmused. Pigem pikaajaline mõju, mis kestab aastaid; vahel ka pärast seda, kui inimese endaga enam ei suhtlegi.

Samuti ei ole suhted kunagi yhepoolsed, neis on ju juba definitsiooni poolest kaks inimest. Nad isegi ei lõpe pea kunagi yleöö, seegi on enamasti pikk protsess.

Kyllap võiks muidugi ytelda, et mind on muutnud ka organisatsioonid, kuhu ma olen kuulunud. Palju neid ei ole, ent mõni siiski. Teisalt on ka nende puhul olulised just yksikud inimesed, nende iseloomud ja tunded, mitte amorfne näota mass.

Harjutuse jätkuks oli järgmine ylesanne: leida, millisesse aega tahaks tagasi. Tema niisugust ei leidnud. Mina ka mitte. Ehk ongi selline tagasitahtmine ysna haruldane?

Või teistpidi yteldes: vaata kuidas tahad, aga ilmselt ongi praegu mu parimad aastad, vähemalt senistega võrreldes. Kõik varasemad olid yht- või teistpidi hullemad. Jah, muidugi tervis logiseb, aeg-ajalt kipuvad endiselt masendushood kallale, raha justkui polekski ja järgmisest kuust alates ka töökohta. Aga lõppeks on need kõik ainult pisiasjad.

Surnud vanaisa vaim ja elektriga töötav jumal

Avantyristid kaebavad oma blogis, et Eestisse tulles on kultuurinihe. Mul on selle jutu vastu omad eelarvamused, kogemused ja yhe ilusa tydruku jooksvad muljed yhest Aafrika suuremast naftariigist.

"Kui tahad, võid sa Beninis vabalt rääkida oma surnud vanaisa vaimuga. ... Eestis kihistataks selle peale pilkavat naeru."
Kohe näha, et põhjaosariiklane räägib. Meil Lõunas on natuke teised kombed. Ma käin ikka Lõunat kylastades aeg-ajalt isaga viina võtmas, mõni aasta näitan talle uut pruuti kah.

"Beninis kaob igapäevaselt elekter tundideks ja see ei tekita suuremat mure. Eestis tekitab igasugune süsteeminihe paanikahoo."
Elektrikatkestusi on meil 15-20 aastat tagasi kyllalt olnud, mõni on lihtsalt mäletamiseks liiga noor. Maal liiniotstes on tänini, tõin sealt Tallinna UPSigi.

"Beninis suitsetatakse kanepit, et olla ühenduses jumalaga. Eestis juuakse purju, et korrakski unustada kõik."
Mis jumalasse puutub, siis meil siin on lihtsalt pikemat sorti liinikatkestus. Teeme tuld ilma temata, paneme arvutihaldjale tassiga piima. Õige meil ylemusi vaja.

Loodetavasti tuleb teine raamat parem kui esimene. Esimese suhtes kõnelime kunagi, aga jäi too asi kuidagi pooleli. Nurisen ometigi mokaotsast: poolik ja pooltoimetamata raamat oli, hoolimata yhe asjaosalise hilisemast haprast eneseõigustusest. Enesekesksust on huvitavamalgi kujul, lehtpuust Castaneda-imitatsioonita. Noored tydrukud muidugi alles, vast kasvavad.

Säästuloogika: mine, kuhu tahad

Briti uus valitsus tegeleb samuti säästmisega. Kummalisel kombel teevad nad seda mõnes punktis meiega võrreldes vastassuunas.

Näiteks kahandatakse synnitoetused jõukatele peredele 250 naelale 50 naelale ja vaeste omad 500 naelalt 100 naelale, seitsmeaastaste toetused peatatakse augustis sootuks. Järgmise aasta jaanuarist ei maksta enam ka synnitoetust. Sealjuures on britid syndimusega samamoodi hädas kui meie ning kogu ylejäänud Euroopa.

Kohalike omavalitsuste eraldisi kärbitakse 1,165 miljardi naela võrra, see on ysna sama suund kui meil. Aga selle tasakaalustamiseks antakse omavalitsustele vabamad käed eelarve suhtes, samas kui Eestis keeratakse kruvisid koomale. Tõsi, meie omavalitsustel on keskeltläbi ka ysna korralik laenukoormus, mida mõnel pool - näiteks Tallinnas - ka raamatupidamistrikkidega maskeerida pyytakse.

Eks Briti valitsuskultuur on yldse muidugi nähtus omaette. Lugesin just hiljuti yle kaks asjakohast raamatut: "Jah, härra minister" ja "Jah, härra peaminister". Osa tuli tuttav ette, osa tekitas kahtlusi. Osa ei tekitanud ka. Meil siin lihtsalt pole veel sellist sajandite pikkust traditsiooni. Korralik byrokraat on ju nagu muru, see tahab kolmsada aastat igapäevast hooldust. Nii et Suurbritanniaga (või, enam veel, Hiinaga) võrreldes on Eesti byrokraadid ja poliitikud suuresti amatöörid.

Võib-olla sellepärast me brittide loogikast aru ei saagi.

Savisaar aitab Strandbergil uusi "rohelisi" värvata

Marek Strandbergi juhitav roheliste juhatus kuulutas homseks ja ylehomseks välja Erakonna Eestimaa Rohelised yldkogu. Ilmselt loodeti, et vastased ei saa tööpäeval kohale tulla ja klikk surub kõik vajalikud hääled volitustega läbi. Tubli on aga see, et klikivalitsus ei jää lootma juhusele.

Yks mu sõber tuli täna minuga skaibis rääkima.
Temaga tuli nimelt rääkima omakorda tema sõber, et oleks vaja yht piiiisikest teenekest. Nimelt astugu ta yldkogu ajaks rohelisse parteisse ja hääletagu õigesti. Roheliste seas olevat kaks fraktsiooni: yks, eesotsas Strandbergiga, tahtvat jääda iseseisvaks; teine tahtvat liituda Keskerakonnaga. Nood oleks nyyd tarvis eemale peletada.

Sõber kysis minu käest, mis teil seal õigupoolest toimub.
Strandbergil ei vedanud. Ma rääkisin tegelikkusest.

Näiteks sellest, et arvamused jagunevad Führeri arvamuseks ja valeks arvamuseks. Et erakonna raha kanditakse juhatuse liikmete, nende sõprade ja sugulaste puukfirmadesse. Et erakonnale on esitatud arveid alates 19 700 krooni eest sulepeade ostmisest (mis lõpuks õhku haihtusid) ning lõpetades parkimistrahvi ja mõlkis esirauaga. Et Strandbergi hunta yritab siiamaani kinni mätsida seda, kuidas valimiskoosolekule veetud metskapten Mart Saarso keset Kärdlat autost välja valgus ja (seni) potentsiaalsete valijate silme all kusema hakkas, kuni ta autosse tagasi magama topiti. Et siiamaani on erakonna ainus funktsioneeriv väljaanne vabatahtlike tööga ning annetuste toel ilmuv Kortsleht; Roheline Teataja ning Grüüne on pelgalt valimiste aegne Potjomkini kyla. Et Suure Juhi lemmikstiil võõraste inimestega tutvumiseks on nende peale veerand tundi järjest telefonis karjuda. Et neid, kellele ei meeldi 1990ndate alguse pisiärimehe mentaliteet (äkki saab veel kuskilt tuhat krooni vasakule nihverdada?), yritati erakonnast välja heita - ainult neid on liiga palju, kõiki lihtsalt ei saa, muidu langeks liikmeskond alla seaduses nõutud tuhande kynnise. Ja et loomulikult pole Keskiga liikumist keegi pooldanud, see on Võrdsetest Võrdseima katse levitada paranoiat, ei midagi muud.

Head homset yldkogu. Kui värvatud tankistid järsku "valesti" hääletavad, muutub elu huvitavaks. Vaatame, kas Keskerakonnaga hirmutamine aitab.


P.S. Ah et kust mina seda kõike tean? Ma olen endine revisjonikomisjoni esimees. Mulle meeldib olla vaikselt informeeritud, aga täna lihtsalt sai kõrini.

Poliitiline viirusetõrje

Eile yllatas McAfee mind seisukohaga, et KavkazCentri lehel pole soovitav käia. Miks? Sest see "radikaalne, ylduudised, poliitiline või arvamus". Mis ajast on viirusetõrjel poliitilised vaated?
Igaks juhuks kontrollisin paari lehekylge. Edgar Savisaare blogi, Eesti valitsuse kodulehte, BarackObama.com-i ega Activism.net-i ei blokeeritud. Al-Jazeerat ka mitte. Imelik, ypris imelik.

Eesti tudengite laiskus ja sakslaste virkus

EPLis ilmus eile artikkel, kus kurdeti, et sakslased viitsivad tööd teha, aga Eesti tudengid on laisad. Facebookis tekkis yhe hea inimese õuel arutelu. Kommenteerisin pikalt ja mõtlesin lõpuks, et tõstan selle jutu siia ka. Mul on sellele kõigele muidugi ysna haruldane vaatenurk: astusin nimelt ylikooli 18 aastat tagasi ning õpin ikka veel.

Mida arutlejad siis rääkisid? Et seminar on muidugi tihtipeale mõistlikum vorm õppetööks kui loeng, paneb inimesed kaasa mõtlema. Et Eestis oli vähemasti mõned aastad tagasi kombeks nõuda tudengilt pigem loengu meeldejätmist ja ettemängimist kui kaasamõtlemist ja arutlemist. Et tudengid kysivad paremaid õppejõude ja seminare, aga reaalselt kohale minnes on kõigil materjalid lugemata ning kas lakitakse kyysi või istutakse veebis. Et eestlased teadvat fakte ja sakslased mõistvat arutleda... niivõrd, kui see faktideta võimalik on. No ja nii edasi.


***

Uuemal ajal piirab seminariharrastamist komme võtta tudengeid vastu sajakaupa. Sajapealise publikuga on fyysiliselt võimatu seminare teha, ole kui idealist tahes. Niivõrd kui ma kuulnud olen, peaks sama probleemi esinema muidugi ka Saksamaal - vähemasti kymmekond aastat tagasi polevat seal ylikooli sisseastumiseksameid olnud, tänu millele mõõdeti nt juura esimesi kursusi mõnel pool mitte sadades, vaid tuhandetes.

Mis õppejõudude kvaliteeti puutub, siis meil on see lihtsalt kõikuv. Viisteist-kakskymmend aastat tagasi, kui ajad olid segasemad, tegi mõni õppejõud värske materjaliga suurepärast tööd, samas kui teine luges ikka oma kakskymmend aastat vana konspekti ette. Praegu nihkub tasakaal siiski konspektide poole, kuna akadeemilises tööhõives pysimiseks tuleb usinasti punkte koguda ja ponnistada, aga loengute ettevalmistamiseks kulunud aeg ja vaev ei huvita kedagi. Yhel hetkel lõpeb ka idealisti jaks.

Seoste loomiseks on kõige paremad šansid igavestel yliõpilastel, kes on saanud õppida eri alasid ja kuulata aeg-ajalt lihtsalt huvitavaid kylalisõppejõude. Muidugi läheb neil kauem, ent saadud haridus on ka universaalne, lisaks hulgaliselt isiklikke sidemeid ja kogemusi, mida samuti tööturul vaja läheb. Eesti moodne ylikoolisysteem on aga masin, mille eesmärk on anda eriala, kui mitte suisa elukutse. Konveierilt väljastatud produkt sobib kindlasse nišši ning kui talle seal ruumi ei ole, jääb yle.

Muidugi, inimesed tahavad alati midagi muud kui seda, mida nad väidavad end tahtvat. Kord aastate takka rääkis meditsiinidoktor Aili Paju psyhhosomaatika nime all semiootikutele eeterkeha ja astraalkeha erinevustest. Tudengid naersid ta selja taga, ent olid õnnelikud, et saavad punktid kergelt kätte. Valimiste eel kostab samuti virin, et poliitikud valetavad ja sigatsevad - aga lõpuks jaguneb suurem osa hääli ikkagi Keskerakonna ja Reformi vahel. Mis seal siis vahet on?

Raamat jahtub laual

Vahel on tore olla raamatuarvustaja. Praegu istuvad mu laual ridamisi Indrek Hargla "Frenchi ja Koulu reisid", Yukio Mishima "Kuldne tempel", Alan Bennetti "Tema majesteet lugeja" ning Paavo Piigi "Kokkuplahvatus"; Mart Kanguri "Kuldne põli" on veel tulekul. Tunne on, nagu ootaks ees mitmekäiguline pidusöök. Aaahh, nämm!

Nojah. Ainult et mul on teisi rolle ka. Näiteks tudengina teen pyhapäeval eksamit ja tõlkijana raban raamatu kallal, nii et pole hoo ja hoobi vahet. Siis olen ma veel palgatöötaja ja kultuurihuviline ja pereinimene ja vabatahtlik ja...

Mis teha, pidusöök peab veidi ootama. Seni närin kuivikuid.

Päikesepoisid: Kord saja aasta takka kordub sama Kevadtorm

A: Tulin just Kevadtormilt. Mis vahepeal põnevat syndis?
B: Ah, ei midagi erilist. Las ma mõtlen... Strandberg viskas roheliste seast 20 inimest välja, ebademokraatlikkuse tõttu.
A: Kõlab loogiliselt.
B: Ei, nende ebademokraatlikkuse tõttu. Siis oli Rahvaliidu kongress, Ojuland õnnitles Rahvaliitu iseseisvaks jäämise puhul.
A: See on ju Haige Mõistuse Syndikaadi uudis.
B: Ei, rahvusringhääling. Pealegi täiesti loogiline: Ojuland loodab, et Rahvaliit liitub sotside asemel tema erakonnaga.
A: Reformiga?
B: Ei, Keskerakonnaga.
A: Õige kyll, tema erakonnal on ju Eestis kaks kontorit.
B: Jah, nii hääletab Eestis varsti kolmveerand valijaist yhe erakonna poolt. Europarlamendi aruandluses näeb see väga hea välja. Mis veel? Aa, Estonial on uus kriminaalõiguse kontseptsioon.
A: Kellel?
B: Rahvusooperil Estonia. Nad usuvad, et inimestel ei tohi vastu nende tahtmist kehaosi eemaldada, välja arvatud rullnokkadel. Rullnokad loendatakse järgmise rahvaloendusega ja nad hakkavad kandma riietel kollast kuusnurka.
A: Tahan Kevadtormile tagasi. Tsiviileluga võrreldes tundub lahtise taeva all ööbimine ilma telkmantlita täitsa meeldiv.
B: Hilja.

Sotsiaaldemokraatlik erakond tahab olla moes

"Oma hambad saadan ma sotsidele,
sest neil ju omi ei ole."
Nõnda ytles ilus tydruk Mirtel Pohla
ja andis paki postitädi kätte.

See-eest on sotsidel mõndagi muud,
millega hambaid asendada passiks.
Nuut, käerauad, toimikud, gaasiballoonid,
kilbid, kiivrid, jälitustegevuse seadus
ja värskelt välismaalt tellitud,
peaaegu pruukimata veekahur.

On mure tööpuuduse pärast, tööhõive pärast,
tööturu, -tervishoiu ja -ohutuse pärast.
(Aga sotsiaalministeeriumi ei ole.)

Edukas koostöö koalitsioonis,
mis toob mõned soojad toolid,
rahu ja rõõmu ja kultuuripealinna,
myydimaksud ja paagimaksud
ja maagimaksud ja pyygimaksud
ja hulga karikatuure vuntsidega sylekoertest.

On mälestused ametiyhingutest,
nõdravõitu streigikatsetused ja
verevaesed meeleavaldused.
(Aga vererohkeid õnneks ei ole.)

Kirev kogu väärikaid veterane
ja grillil panetunud noorbroilereid.
Varsti saab erakond ka oma Ryytli,
ning ei saaks öelda, et ilma löömata,
kuigi nina sai veriseks hoopis teine
ja ta on ka ise yks Kurb Kuju.

Yks mees on isegi tööd teinud,
oskab kõnelda Youtube'is keeles, mida keegi ei mõista,
hoiupõrsast pygada ja lambakarja lypsta,
kypseid vasikaid puu otsast alla tuua,
nagu tegi omal ajal kuningas Arthur.
Endine Võru puusepp ja transporditööline,
kyllap ta praegugi Brüsselis komiteede istungite ajal
vaikselt nurgas tooli käetoe kallal taskunoaga nokitseb.
(Yks mees nägi unes taevalikku vendlust...)

Yks põhimõttekindel daam on olnud viies erakonnas,
ehk jõuab veel kuuendassegi,
kui Issand elupäevi annab ning rännutee kutsub.
Head teed talle tulla ja minna!
(Yks naine nägi unes taevalikku armastust...)

On roos, punane lipp, tööd väärtustav majandusmudel,
võrdsus, õiglus ja solidaarsus.
(Aga "Internatsionaali" ei ole.)

Tõsi ta on, vanamoeliste inimeste sõnul
ei sobi seda kõike korraga kanda.
Kuid Ženja Fokin õpetab, et nii on just kõige õigem:
"Värvidest võiks proovida mitte kanda ühte tooni,
sest see annab välimusele nagu kombensiooni mulje."
Ykski erakond ei taha ju näha välja nagu kombensioon,
mida see siis ka ei tähendaks.
Sel valimishooajal pole kombensioonid lihtsalt moes.
Aga sotsid tahavad olla.

Reklaam: Harrastusteatri väikesed kuriteod

Avastasin oma postkastist, et olen lubanud reklaamida teatritykki, ent selle siis yhel ja teisel põhjusel edasi lykanud. Juhtumisi on aga täna täiesti sobilik viimane hetk.

Käisin mõne nädala eest Vene tänaval tuttavas pööningutoas, kus Tammsaare teater etendas Éric-Emmanuel Schmitti näidendit "Kooselu väikesed kuriteod". Amatöörteatri kohta täitsa korralik töö, kiitus on asja eest. Ei näitlejad, lavastus ega kujundus anna põhjust nuriseda ning isegi tekst on parem kui ma Schmittilt oodanuks.

Éric-Emmanuel Schmitt on paaril viimasel aastal miskipärast moes. Mina puutusin tema loominguga kokku kuus-seitse aastat tagasi, nähes videokassetilt kunagi ka Eestis näidatud filmi "Vabamõtleja". Pagana hea film oli: teravmeelne ja tempokas, heade näitlejate ning meeldejääva muusikaga. Kahju, et seda hiljem kuskilt saada pole õnnestunud; vaid kord nägin yhel torrentisaidil hollandi subtiitritega koopiat. Paraku ma seda keelt ei mõista ning ka prantsust mitte eriti.

Positiivse mulje põhjal läksin mullu vaatama sedasama "Vabameelset" Vanemuise näidendina, ehkki peaosas oli pigem Jan Uuspõld. Pettusin mitte niivõrd Uuspõllus või lavastuses, kui just tekstis endas. "Oscari ja Roosamamma" haibist olen eemale hoidnud, hiljuti lugesin odavmyygist saadud "Milarepat" ja ei arva sest midagi. Olen, jah, pirts, ja Coelho laadis pseudovaimsust ei armasta. Aga aitab autori põhjamisest, "Kuritegude" lavastus mulle ikkagi meeldis.

Esmapilgul jäi mulje tyypilisest Prantsuse salongikomöödiast, nii nagu Baskin neid juba aastakymneid zombi järjekindlusega harrastab. Eks ta selles traditsioonis on kirjutatud ka, kuid märksa väiksema rõhuga koomikal kui tol õhtul teatrisse kogunenud publik seda eeldas. Nende kohta käis pigem Dostojevski ytelus: "Näita näppu ja juba naerab." (Tsiteerin, mõistagi, ebatäpselt.)

Kogu etenduse aja on laval vaid kaks inimest. Lavastaja Anne Velt tegi seevastu triki ja vahetab paare õhtu jooksul ysna mitu korda. See muudab lavastuse huvitavamaks ja sygavamaks: kui mitmel viisil saab sama rolli näha? Kui erinevalt annab seda tõlgendada? Kuidas erineb sama osa psyhholoogiline struktuur, kui seda esitab kord 30- ja kord 50-aastane? Mõnel pool mujal on seda võtet varemgi rakendatud, ent "Kuritegudes" autor seda ette ei näinud.

Harrastusteatrile omaselt on eri paaride mäng muidugi eri hääduses, kuid igayht annab huviga vaadata, kyllap osalt just tänu vaheldusele. Pisikest ruumi on osatud ära kasutada, nii et sinna mahub ysna palju liikumist ning ka muusika toetab kenasti tegevust.

Kuuldavasti saadi litsents ainult kymneks etenduseks ja kevadega on suurem osa neist läbi. Minul õnnestus tuttava primadonna kaudu koht reserveerida ning toodi ka lisatoole, kuid saal on ikkagi ysna pisike. Aga soovitan ikkagi proovida, ehk veab.

A. H. Tammsaare teatri koduleht on siin, pikem jutt etendusest siin ja autori artikkel Wikipedias siin.

Järgmised etendused toimuvad 24. mail kell 19 ning 3. ja 6. juunil kell 19. Sama seltskonna lasteetendus "Roheline preili ja teisi liivi muinasjutte" on 6. juunil kell 12.

Teadus peab kohanema tegelikkusega

Karta on, et seda leiutist tabab paljude teiste omataoliste saatus. Tootmisõigus müüakse "vana mersu hinna" eest kuhugi lombi taha. Klaasi toodavad peotäie riisi eest muud rahvad. Meie osaks saab teadusinstituutide ülalpidamine, teadlaste koolitamine, neile teadustöö võimaldamine ja meteoorisähvatusena meediat läbiv kuulsus Eesti teadlaste saavutusest. Ja edasi tirazeerime mingi prillidega totaka palgiparvetaja uudisi sellest palju me joome, kui lollid, oskamatud, laisad, saamatud jne eestlased on.
O. Oja

Eesti teadlased leiutasid klaasi,
mille saab lihtsa nupuvajutusega
muuta läbipaistmatuks.
Vaatame asja praktilisest seisukohast.

Ei ole mõtet leiutada asju,
mida meie siin kasutada ei oska.
Mida teeb eesti kylamees klaasiga,
mis ykskord paistab läbi ja teinekord ei paista?
Mida teab tema fyysikast või keemiast
või mida ta sellest teada tahab?
Me kõik oleme ju käinud koolis.
Mida mäletame sellest meie
või meie naabrimehed?
Kes teaks räni elektronvalemit?
Nii teebki teadlane mõttetut tööd,
myyb selle sandikopika eest võõrastele maha
ning kylamees on tema peale pahane. Õigusega!

Teadlaste töö on teha leiutisi,
mis vastavad ymberkaudse yhiskonna
vajadustele, oskustele ja võimetele.
Tulgu alla oma elevandiluutornist,
astugu lihtsate inimeste sekka,
istugu poetagusele trepile
ja vaadaku ringi.
Mida suudab yks harilik eestlane teha,
mida ta jaksab ja tahab?
Millised probleemid tema ees seisavad,
mis mured pitsitavad tema
pisikest koerasydant?

Tavaliselt seisab poetrepil istuvate meeste
karmis tuules ja talvisel unnapyygil parkunud
palgete ees poolik kaheksakraadine õlu.
Muret on, teadagi, palju.
Õlut on samas vähe,
pealegi on see lahja ning kallis.
Tuleks leiutada niisugune õlu,
mida mahuks pooleliitrisesse pudelisse
vähemalt kaks liitrit.
(Ja palun mitte jupsida klaasiga,
mida vaadates pole aru saada,
kas seal sees õlut on või ei ole.
Õige õlu on plastmassist pudelis.)
Tuleks leiutada karuäke,
mis on vähemalt 16-, aga parem isegi 32-kraadine.
Ja mis peamine, õlu peab olema odav.
Isegi töötu abiraha eest peab lihtne töömees
seda iga päev endale lubada saama.
Kuhu me muidu jõuame? Kas me siis sellist,
kalli ja vähese õllega Eestit tahtsime?

Jah, Eesti teadlaste ees seisab veel palju
lahendamata, kuid pakilisi, kahtlemata suurt
yhiskondlikku huvi äratavaid probleeme.
Kääri aga käised ylesse
ja asu aga tööle kallale!
Enne siiski instituudi tagatrepil päikese käes
yks väikene õlu või kaks,
nautides kaunist kevadilma.
Ei ole veel ykski yhiskonna vastu saanud,
ei ole keegi nii kangest puust.
Ykski inimene ei ole saar.


P.S. Vt ka originaaluudist.

Holden Caulfield

I've got lots of fake friends
They've got lots of fake phones
And whenever I call them
They're never at home

Minul selliseid libasõpru ei ole. Tõsi, mul pole sõpru kunagi eriti palju olnud. Ei ole ma eriline peo hing. Aga mul on ysna hulgaliselt häid tuttavaid ja mõned sõbrad, kellega koos on mitu puuda igasuguseid asju ära söödud. Olen inimeste suhtes valivam kui personalijuht tööpuuduse aegu.

And you make me feel like Holden Caulfield
When you act like such a phony
Still I wish that you'd phone me
Phone me

Jäin hiljuti sel teemal mõtisklema, kui Facebookis tahtis mu sõbraks hakata inimene, kellega kokku puutudes tekib mul iiveldus. Nojaa, mul on seal selliseid "sõpru" kyll, kellest ma eluski kuulnud pole ja ilmselt ei kuulegi. Olgu siis peale, ma suhtun neisse neutraalselt. Aga nimetada mis tahes kontekstis sõbraks kedagi, kes mul sydame pahaks ajab? Nii hästi ma selle hea uue ilmaga kah kohanenud pole. Ja ei kavatsegi.

I left lots of messages
I left a trail
Leading here to where I'm sitting bitter, cynical
I left lots of letters guess they're lost in the mail
Oh I left lots of litter to mark where I've failed

Muuseas, kas teie teadsite, et "Friends" on tegelikult doksari? Mina ei teadnud, kuni paar päeva tagasi nägin yht osa oma silmaga. Tõesti uskumatult vahva. Ja see kellegi sisenemise või repliigi peale tulev naer - seda ei lasta lindilt, neil on selle jaoks spetsialist.


Sõnad ja muusika: Hailey Wojcik. Sõbrad: Oop.

Alfa ja bet

Syndis kirjavahetuses yhe kena inimesega.
Viimane märk on muidugi proportsioonist väljas, aga täpsemalt ei viitsi nikerdada. Võimalik, et ajasin midagi sassi. Eks huvitav ongi mäng mõttega, mitte teostus.

Päikesepoisid: Kuidas jalutada Žižekit

A joined Ljubljana's latest pseudo-academical fashion-stanza and bought Žižek's new "Living in the End Times" for bed-time reading. Definitely NOT taking it to the park-bench, though...

B: Ja millised pargiraamatud valitsevad Ljubljana pseudoakadeemilist moelava?

A: Täpselt seesinane. Hoida seda kahes käes, kõrgel enda nina ees, nii et kõigile oleks paista... :S

B: Sa oled nagu tytarlaps, kes ostab endale Manolo Blahniku kingad ja kannab neid siis toas, teel köögist elutuppa ja elutoast kempsu. Sala-fashionista.

A: Jah. Ja kui ma olen Žižeki piisaval määral kapsastunuks "sisse kandnud", võib tekkida oht, et käin temaga õueski... Sala-fashionista, nice.

B: "Mis eile tegid ka?" - "Ah, ei suurt midagi, käisin Žižekiga õues jalutamas."

A: Ma panen ta lühikese rihma otsa...

B: Jah, muidu ajab jälle naabri Lacani taga ja kus siis selle pahanduse ots.


(Algtekst.)

Nagu kaks tilka vett

Täna tekkis yhe jutuajamise käigus kohatu paralleel.


Kookabarra, miss Eriagent.


Sandra Bullock, naerulind.

Naeratajad

Kirjutasin just hiljuti loo Nordea reklaami põhjal, mida ma polnud tänaseni näinudki: naerata teenindajale, see ei maksa midagi. Delfi kommentaatorid esinesid muidugi endises hääduses ja väitsid, et myyjale naeratada on kuritegu, kiiret tööd tegeval inimesel peab laskma segamatult kannatada.

Mõtlesin eile õhtul, mitut inimest ma tean, kelle naeru mitte keegi järele ei suuda teha. Paar tykki ikka on.

Ja siis pani yks salakaval loomake F-Booki selle. Mul ei ole pikasõidubussis piisavalt taskurätikuid. No mis teha, silmad on märja koha peal.

Mitu kirjaviga leiad sina riigikogus esitatud järelepärimisest?

Kui minister kinnitab of record, et venekeelset jaama ei tule ja see on regioonis mõttetu siis miks talitab ta kuu hiljem oma sõnadele vastu.

Allikas on siin.

Esitajad: Marika Tuus, Heimar Lenk, Kadri Simson, Mailis Reps, Nikolai Põdramägi, Valeri Korb, Toomas Varek. Seitse inimest, kellest ykski ei mõista eesti ega inglise keelt? No palju õnne nende erakonnale.

Tõsi, Toomas Varek on ka see intjuligent, kelle arvates oli 14. sajandil kirjutatud Hiina klassikalise romaani "Kolmevalitsus" autor "punakirjanik". Kui ma peaks kunagi väsima teda mõnitamast, siis puhkan natuke ja mõnitan edasi. Valjuhäälne juhmus väärib karistust.

Viru veri ei virise

Jäin yhe tuttava Virumaalt pärit tytarlapse yle mõtlema. Mis inimene ta sihuke on, ei nurise ega porise? Eestlane kohe kindlasti mitte.

Ehk on see mingi psyhhofysioloogiline puudus? Kyllap ta lihtsalt ei oskagi viriseda, isegi kui tahaks. Nagu kord yhes risotooriumis lauldi: "Tal puuduvad seks näärmed." Ponnistab ja higistab, palju tahab, välja tuleb ikka ainult lõkerdus.

Kui samm edasi minna, saaks sellest ju ilusa reklaamilause või loosungi: "Viru veri ei virise!"

Ja õige kah.

Peaaegu et lapsepõlvemälestus

Ilus oleks nyyd ytelda, et olen põnnist peale madrigale armastanud. Et jah, too kunagi Alba suurepärases esituses kuuldud ainus teadaolev autentne kolmehäälne "Aquila mistan'doligi"... No näe, juba jutt läkski metsa. Aga ei, ilus lugu oli kyll.

Leidsin midagi uut ja huvitavat

Hailey Wojcik


P.S. Kuni järgmise meeleolumuutuseni on poliitikast kõrini. Mul on väga ebameeldivad kogemused koos uppujaga põhjaminekust ja ma keeldun seda veel yks kord tegemast. Päästan ainult neid, kes ka ise ylespoole ujuda tahavad.

Luuletaja koostamine

Kirjanike Majas Benjamin Zephaniah.

koostamisel

(oletatavasti J. Rooste)

Usinad luuletehnikud askeldavad montaažiliini ääres.
Töö keeb nagu kuningas Kambysese köögis.
Täna on suure luulepeo eelõhtu,
ega ei saa ju siis riskida sellega, et
luuletaja koostamine homseks lõpule ei jõua, et
tal mõni jupp esinemisel puudu jääb,
näiteks luulekeel või värsisoon, et
tal käsi rahva ees kyljest kukub
või tuigub ta hooldusvigade tõttu lavale,
anžambmaani täis nagu tara-
kan.

Tööriistad, mõõdikud, täppistehnika
lendavad mööda yyratut luulehalli kui piiritajad.
"Kes kurat virutas ära mutrivõtme number 10?"
nõuab ägedalt tehnik, kes parasjagu
monteerib luuletajale värsijalga alla.
Keegi ei tea. Ju viruskundra ta viis.

Kiireks läheb. Tuleb tarvitada ajutisi lahendusi,
leppida täisriimi asemel kahe poolikuga,
tõmmata read otse läbi lehe, kylge pööramata,
kasutada luuletaja biograafias ilmunud kogude asemel
kylmunud lugusid.

Homseks, homseks on luuletaja kindlasti koos.
Keskööl kõmiseb kõu, taevane välk imetakse
tsehhikatusel turritavasse piksevardasse.
Arutust elektrist saab kirjanduslik inspiratsioon.
Festival võib alata.



***

Vt ka Tallinna kirjandusfestival.

Yhtne Eesti: No ja mis edasi saab?

Ma ei kavatsenud yldse Yhtsele Eestile minna. Aga kui siis eelmisel õhtul ootamatult võimalus tekkis, sygasin natuke aega kukalt ja tegin impulssostu. Ei kahetse.

Olin algusest peale skeptiline, kyllap seepärast vastaski yritus mu ootustele. Ehkki, jah, veel päev varem, isegi etenduse enda käigus pyyti jätta lahtiseks kysimus, kas ikkagi luuakse uus erakond või ei. Ma kahtlesin selles juba ysna algusest peale.

Ma olen näinud poliitikat piisavalt palju, et mõista: kui loodaks veel yks erakond, ei muudaks see midagi. Varem või hiljem imbuksid sinna ikka needsamad kutselised poliitikud. Ka riigikogus olulise hulga kohti saavutades tuleks ikkagi teha kompromisse, et midagi reaalselt ära teha. Sa ei saa ravida haigust, andes haigele rohkem viirust. Veel yks erakond oleks just more of the same.

Ei aita ka see, kui inimesed hääletavad aktiivsemalt nendesamade erakondade poolt. Mida see siis muudab, kui nad kõik saavad varasemast rohkem hääli? Ainult numbreid. Ja analyytikud saavad rääkida kodanike poliitilisest aktiivsusest.

Hullem veel, abi pole isegi sellest, kui needsamad demagoogia ja populismi vastu vaktsineeritud inimesed astuvad massiliselt erakondadesse. Sest nagu Yhtse Eesti saalis kenasti demonstreeriti, kasutatakse ebademokraatlikke võimusäilitustehnikaid yhel selgel ja lihtsal põhjusel: need töötavad. Pelgalt neile vastu olemisest ja saalis karjumisest pole erilist kasu.

Praktikas oleks vaja veel midagi, mida NO99 ei teinud, kuna nad pole ise tegelikult poliittehnoloogid. Et vastuhakk toimiks, tuleb täpselt teada, mida teha. Poliitiliselt aktiviseeritud inimesed, kes tahavad poliitikat seestpoolt muuta, vajavad praktilist manuaali, kui soovite, poliitilise partisanisõja käsiraamatut.

Mida teha, kui on teada, et järgmisele parteiyritusele koguneb juhtkond taas suurte volitusepatakatega? Kuidas korraldada erakonnaliikmete vaba suhtlust, kui kõik ametlikud infokanalid on juhatuse range kontrolli all? Kuidas koordineerida oma tegevust, et võimumonopoli vastased ei laguneks tuhandeks kildkonnaks? Ja - last but not least - kuidas teha nii, et kui klikk ykskord kukutatakse, ei saaks orjadest uued isandad, et systeem tõepoolest põhimõtteliselt muutuks?


***

Osalt on probleem yldse kutseliste poliitikute kasti tekkes. See on loomulik: kui inimene ei oska teha midagi muud peale poliitika, kardab ta sellest loobuda. Mida peaks tegema töötu poliitik? Kreenholmi kangrud ei tahtnud ka kudumisest loobuda, neid ei ahvatlenud sugugi tööturu uued väljakutsed ja ametivahetus. Heal juhul keskeas, halvemal juhul pensionieelikuna ei ole otsast alustada sugugi meeldiv.

Nii ongi meil juba hea hulk inimesi, kes võitlevad poliitikasse jäämise eest, sest nad teenivad sellega elatist. Põhimõtted on toredad, aga peret nendega ei toida.

Kui palju on Eestis professionaalseid poliitikuid, ma kindlalt ytelda ei oska. Aga ma arvan, et yle tuhande. Sadakond sellist on juba parlamendis. Lisame omavalitsused, parteistruktuurid, kõikvõimalikud nõunikud... Kaudselt sõltub kutselise poliitika olemasolust veel hea hulk inimesi, näiteks turundajad ja suhtekorraldajad.

Mida see tähendab? Me vajame ebaprofessionaalsemat poliitikat.


***

Poliitika on tänapäeval ysna tehniline. Selle eest võime tänada nii viimase kahe tuhande aasta tegevpoliitikuid ja retoorikuid kui ka politolooge, sotsiolooge ja turundajaid, kes on yhiskonna mõjutamise tehnikate kallal usinasti tööd teinud. Tulemus on tõepoolest muljetavaldav.

Kui vastane on tehniline, tuleb tema neutraliseerimiseks rakendada vastutehnikaid. Ka nendega on tegeldud juba kaua ja põhjalikult, neid tuleb ainult tundma õppida. Sedalaadi uurimused ja käsiraamatud levisid eriti 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, kui kontrakultuuris kõneldi palju Systeemile vastuhakkamisest ning õpetati, kuidas visata ebainimliku masina hammasrataste vahele mutrivõti.

Et NO99 kodanikud aktiviseeris ja politiseeris, on hea. Kollane meedia ja profipoliitika on tekitanud liiga palju mugavat passiivsust. Nyyd on politiseeritud kodanikel tarvis ka relva.

Enesepromo ehk Kuidas parseldada luulekogu

Sain luulekogu käsikirja kokku ja tylitan sellega nyyd kirjastusi. Kirjastused ei taha. Suurem jagu tõrjub viisakalt, mõni ei vasta ka yldse. Enamjaolt nenditakse, et neil pole mu vastu isiklikult midagi,

Uurin nyyd Kultuurkapitali paberimajandust, värban soovitajaid ning mõtlen, mida teha annaks. Ehk oleks rahataotlemise ja muu säherduse kõrval mõtet tegelda ka turundusega? Näiteks riputada siia või muudesse säändsetesse paikadesse aeg-ajalt näidiseks paar luuletust yles. Lugeda mõni linti ja panna Youtube'i. Uurida, kas keegi ehk ka endale eksemplari broneerida tahab. Oleks nii-ytelda kaasavara, millega kirjastuste vahet käia - näe, mul kymme (sada, tuhat) ostjat juba olemas. Iseasi, kui tõsiselt nad seda võtaksid, surnud hingi on veebis ju lihtne genereerida. Aga ikka parem kui paljas vesi.

Eks ma olen tegelikult rohkem vaikselt nurgas istuja ning märkamatult mööda seinaääri hiilija, ei taha pyyne peale ja prožektorite ette. Oleksin palju rõõmsam, kui leiaksin kellegi teise mu tekste lugema. Aga mis sa hädaga teed.

Mõtlen veel selle yle.

Depressiivne faas

Eks see on mul juba pikka aega nii, et meeleolu kõigub maniakaalse ja depressiivse faasi vahel. Maniakaalses sebin ringi, askeldan, korraldan, innustan, laulan ja loon ja ehitan. Tutvun uute inimestega ja tõmban nad kaasa, mis tahes jabur yritus mul ka parasjagu käsil on. Seoste loomine seostumatu vahel käib mul sujuvalt.

Depressiivses faasis olen veendunud, et millestki midagi välja ei tule, ise olen inimestele vaid tyytu ja kõik kättevõetu pudeneb sõrmede vahelt maha kui liiv. Aeg nurka pugeda, tekk yle pea tõmmata ja vaikides masenduses marineerida.


***

Yks tänane yritus jäi ära. Ega keegi mind sinna ei kutsunudki, oleksin kontvõõraks tryginud.
Yhele ma ei läinudki, sest noh, kylm ja märg ja vaevalt ma seal targemaks saan.
Yht asja, mis ma kirjutasin, ei taha keegi. Milleks toppida inimestele tarbetut?
Yht asja, mida ma kirjutada mõtlesin, ei taha kah keegi. Või noh, hädapärast ja pika hambaga, kuid tasuta ja virisedes. Ehkki see langeb rohkem juba rubriiki "Initsiatiiv on karistatav".
Tervis vindub. Parem kui nädal tagasi, aga mingi lust see kah pole.
Asjad, mis välja peaks tulema, ei tule.
Inimesed kaovad kuhugi ja kui nähtavale ilmuvad, ei mäleta midagi. Ega nad peagi.
Kes alt veab, on sedavõrd syytu näoga, et tekib kahtlus: äkki ta tõesti ei saa millestki aru. Siis pole ju mõtet nuriseda ka. Olgu peale, mu oma viga.
Keda mina olen alt vedanud, suhtub kuidagi nii kummaliselt, et ma ei tea ise kah enam, mida enesest arvata.
Kõik keerukad ning üllad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ning kaotavad teo nime.
Hambad katki ja haridus väike, ei taha kumbki ise paraneda.


***

Võtan aja maha ja panen poe kinni. Vaatame, millal see yle läheb.

Veel jõe- ja linnavaateid

Ettevaatust, pikk ja piltlik postitus. Keda sellised ei huvita, hoidku heaga eemale.

Lubasin nimelt juba mitu päeva tagasi mitmele inimesele, et näitan öist ja hommikust Tartut ka. Päris selle rakursi alt teda enamasti ei nähta.

Täitsa linna moodi kohe. Pole ime, et mõni Budapestiga võrdleb.

Kahelt poolt Plaskut.











Kui uputus lõpeb, saab teha sadamasse ilusa ruuge liivaranna.


Võrdluseks paar pilt koridoriakendest. Eks mõni peab ka sellist vaadet nautima.

Linnavaade peegeldusena Plaskult.



Järgneb "Käime katuseid mööda" eriväljaanne. Tegelikult siiski mitte katuselt, vaid Dorpati konverentsikeskuse rõdult.

Mulle meenutavad need naljakad asjad kirikukelli.



Ahhaa keskus näeb välja nagu observatoorium. Kui neid kupleid natuke teise rakursi alt pildistada, taustaks pystine Tigutorn, saaks nähtavaks Tartu linnaarhitekti obstsöönne huumorimeel.

Kummaline korralikult roostes raudobjekt. Aga väga ilusasti roostes.

Lähedalt meenutab puitu, kas pole?



See ja järgmine kaader on kui kaks tilka vett. Telefonipildid on hägused, aga yldiselt ei saa arugi, et yks on peegeldus, võetud umbes kymne sentimeetri kauguselt Tasku järjekordsest peegelaknast. Ainult et kumb?



Lõpetuseks koht, kust postitus algas. Hotelli otsasein, kõige ylemine korrus.

Vaade jõele

Kiire on olnud kogu aeg, ei jaksa blogimist ette võtta. Aga nyyd ma lihtsalt ei saa teisiti, vaid pean blogima. Sest mul on asi, mida ma ammu olen tahtnud: jõevaade.

Kui mulle yteldi, et tööandja on minult kysimata broneerinud mulle personalikonverentsi vahele toa hotellis, pidasin seda igati ylearuseks. Mul on Tartus ulualune olemas, sealjuures toiduga, ning pealegi tulin ma linna juba eile. Kui konverents algab 10 hommikul, on minu jaoks hommikul Tallinnast tulema hakata igas mõttes liiast. Seitsme aegu hommikul ma, vabandage, magan.

Otsustasin, et kasutan selle võimaluse ikkagi ära. Ehkki Dorpati hotell on arhitektuuriline õnnetus ja meenutab väljast kõige rohkem mõnd parteikomitee hoonet, seostuvad mul sellega igati meeldivad mälestused. Lisaks heale teenindusele ja muule mõnusale meenutab see mulle Ardmore Hoteli Dublinis ning see lisab yhele mälestustekihile veel teisegi.

Aga mu vaimustuse põhjus on lihtne: sedapuhku sain ma endale tõepoolest jõevaatega toa. Oleks keegi seda omal ajal pulmade puhul pakkunud - toona vaatasime aknast Tasku ylimalt romantilist ehitusplatsi. Koridoridest avanes samuti vaade kõrvalasuva ärihoone akendesse, nii et lootsin kõige hullemat. Aga ei, minu aken on kõige ylemisel korrusel otse jõekääru kohal koos yleujutuse ja uppunud pinkidega.

Siin need vaated siis on, hädised ja teralised nagu öised telefonipildid muiste. Aga ikkagi: jõgi! Nii vähe on õnneks vaja. Või, noh, vast ehk et saaks seda kellegagi jagada. Ja mida ma siin siis praegu teen? ;)

Valitsus on riigikogu pantvang

Ylikooli endine rektor Aaviksoo toetab praegust rektorit Karist Delfis suurepärase demagoogiaga, ehkki pyyab viimase retoorikat mokaotsast leevendada.

Isegi kui Aaviksoo tunnistab, et ylikoolide politiseerimise oht pole asjatu, kuulutab ta järgmises lauses, et meil on "yldine kahetsusväärselt neurootiline suhtumine igasugu poliitilistesse otsustesse". Mulle meeldib ta lai haare: milleks piirduda akadeemilisele vabadusele vee peale tõmbamisega, kui võib hakata ka riigiametite sundparteistamise ja erakondliku korruptsiooni eestkõnelejaks?

Formaalne vastutus eelarve ja rahaliste kohustuste eest lasub küll ülikooli akadeemilisel nõukogul, ent see organ ei ole sisuliseks finantsmajanduslikuks tegevuseks ülikooli kui terviku huvides objektiivsetel asjaoludel võimeline, piirdudes valdavalt kildkondlike huvide tasakaalustamisega ning hoolitsedes eelkõige selle eest, et keegi ei saaks midagi rohkem kui kadedus lubab.
...
Pealiskaudsed sildistamised stiilis „ülikooli ei saa juhtida nagu äriühingut“ või „poliitikud hakkavad rektorit valima“ meid tegelike probleemide lahendamisel edasi ei vii. Mina soovitaks küll seda seadust tõsiselt võtta ja kui väljapakutud variant ei sobi, võib minna ka vähemradikaalset teed ja nimetada nõukogu riigikogu poolt täielikult ülikooli enda poolt esitatud, ent ülikooliväliste isikute hulgast.

Nii et ainult ylikoolivälised isikud on võimelised käituma ylikooli kui terviku huvides, kuna ylikoolist lahkudes kaovad inimesest kildkondlikud huvid ja kadedus? Ehk oleks siis kindlam valida nõukokku yksnes algharidusega inimesi, kes ei seostu yhegi "oma" ylikooli, teaduskonna ega õppejõuga?

Naljakaid kohti on teisigi, näiteks väide, et Briti systeemis puuduvat valitsemisnõukogul "igasugune pädevus sekkuda ylikooli akadeemilistesse otsustesse", ehkki too otsustab eelarve, arengukava ja struktuuri. Milliseid akadeemilisi otsuseid saab teha sõltumatult eelarvest, arengukavast ja struktuurist? Liikudes Aaviksoole praeguseks tuttavamasse valdkonda: milliseid kaitsepoliitilisi otsuseid võiks ta teha, kui tal poleks mingit mõju oma ministeeriumi eelarvele, arengukavale ja struktuurile?

Huvitaval kombel sobib Aaviksoo argumentatsioon, miks akadeemiline nõukogu on rektoril vaid jalus, yhtlasi põhjendamaks, miks riigikogu on valitsusel jalus ja ylearune.

Teadupärast ilmutavad meie parlamendisaadikud alatasa kildkondlikku ehk parteilist suhtumist, mis ei saa kuidagi olla riigi kui terviku huvides. Sisuliseks finantsmajanduslikuks tegevuseks ei ole riigikogu seepärast võimeline, mistõttu on valitsus paljuski riigikogu pantvang. See on tõsine probleem.

Pealiskaudsed sildistamised stiilis "riiki ei saa juhtida nagu äriühingut" meid tegelike probleemide lahendamisel edasi ei vii. Mina soovitaks minna vähemradikaalset teed ja nimetada riigikogu täielikult Eesti kodanike enda poolt esitatud, ent Eesti-väliste isikute hulgast.

No ja ongi mõttetult tylika demokraatia probleem lahendatud. Kõva kätt ja nuuti, seltsimehed!

AS Eesti Gastriit: Minu ja remont selles maailmas

Mida vastab Google otsingule "gastriit"?


Mnjah. Tõepoolest, Eesti Gastriit ei kõlagi nii veidralt, kui seada see yhte rivvi Eesti Gaasi, Eesti Põlevkivi, Eesti Raudtee ja muu säärasega. Igatahes oleks see yks huvitav firma; eriti tahaks ma näha äriplaani. "1.Gastriit. 2. ... 3. Profit!" Tõsi, Eesti järjekordse Nokia loomises on Google vaid passiivne osaline, tegelikult seostab end kataloogis gastriidiga vaid yksik veeseadmefirma.

Märksa abivalmim on pildil tooduist alumine link "Kuidas ravida gastriit abiga Jumal SWT?", sealset teksti tahaks kohe pikemalt tsiteerida. Siin Google juba syytusele pretendeerida ei saa.

Ravi sõltub põhjus gastriit. Ravimid, mis neutraliseerivad maos happeline (antatsiidid) või teiste ravimitega, mis vähendavad maohappe sekretsiooni tavaliselt hajutada sümptomeid ja parandada / vähendada haiguse käigus. Narkootikumide ja vahendeid, mis võivad põhjustada gastriit peaks lõpetama (alkohol, mittesteroidsete anti, raua preparaadid jne)
Turul on olemas kaks rühma ettevalmistustest vähendatakse mao happesus: H2-retseptorite antagonistid (ranitidiin, tsimetidiin, famotidiin) ja prootonpumba inhibiitoreid (omeprasool, pantoprasool, lansoprasooli). Ravi gastriit põhjustatud H. pylori oli kombineeritud: antibiootikumid, blokaatorid happesekretsiooni ja maolimaskesta protektivima. Praegu kõige täpsemat nii. Kolmekordne ravi kahe antibiootikumiga vastu H. pylori koos ravimid, mis blokeerivad happe sekretsiooni ega protektivom (nt asitromütsiini + amoksitsilliin + omeprasool). Seda kasutatakse sümptomite leevendamiseks, tapab oma põhjus ja kordumise vältimiseks (tagastamise haigus).

Abiks on ka praktilised nõuanded:

Näpunäiteid eneseabi-ja toitumishäired
On soovitatav, et regulaarne tarbimine päevas süüa - sagedamini kuid väiksemate kogustena tegevusetuse hilisõhtul jahu ja ärritusnähtude vältimiseks mao limaskesta tugevat vürtside, liiga kõrge või liiga madala temperatuuri toit ja joogid, gaseeritud joogid ja kofeiniziranim. Soovitav on vältida toitu, mis on teadaolevalt põhjustavad tagasijooksu (edasi-tagasi maohappe arvesse söögitoru) järgmiselt:
-Tomati ja tomati tooted
-Tsitrusviljad (sidruni, mandariini, apelsini-, greipfruudi) ja tsitruseliste mahlad
-Sibul ja küüslauk
-Pipra, chilli pipar
-Pickles
Šokolaadi-MMMM ....
-Kohv, kange tee ja kofeinizirani tooted
-Piparmünt tooted, mis sisaldavad sellist
-prnaiste-, toidu-rikas õlid ja rasvad
-Maitseained (eriti tšilli, pipar)
Äädikas-äädika-
Dieet peaks eelistama puuvilju (mitte tsitrusviljade) ja köögivili, teravili ja hapendatud piimatooted, vältides suuri koguseid liha, eriti kuivatatud liha. Suitsetamisest vältida alkohoolsete jookide ning vähenes kasutamine mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (MSPVA) on kohustuslikud. On soovitatav kõrvaldada igapäevast stressi nii palju kui võimalik.

Ja mis on siis tarkuse allikas?

Allikas:
• Vrhovac B. et al. :''Sisehaiguste'', Zagreb: Ljevak, 2003.
• M Feldman: Sleisenger & Fordtran's Seedetrakti ja maksahaigus. 7th ed. Philadelphia: WB Saunders Co, 2002: 587-603.
• Wolfe M: Stress seotud erodeeriv sündroom. In: Bayless T, ed. Jooksev teraapia Gastroenteroloogia ja maksahaigus. 4th ed. 1994: 139-143.
• Wolfe MM, Sachs G: Acid allasurumine: optimeerides ravi mao haavaparanemises, gastroösofageaalne reflukshaigus ja stressiga seotud erodeeriv sündroom. Gastroenteroloogia 2000 Feb; 118 (2 kaasanne 1): S9-31

Aga tegelikult?

Jumal, parandage mind mu usk, mis on peamine kaevanduses, minu ja remont selles maailmas, sest ma elan seda, remont maailmas mind, sest ma lähen talle, kutsudes mind kuni mu elu on hea, ja anna mulle surma, kui me Surm on dobra.Daj mulle, et mu elu on suurenenud iga hea ja minu surma rahu ja õndsuse kõigest kurjast "-Amin

Vabandage, kuid see viimane on juba blasfeemia. Umbes nagu peldikuid õnnistav piiskop.

Milleks on vaja erakondi?

Ei jaksa pikalt lobiseda, aega ja tervist on kitsalt käes. Tsiteerin ainult yht juppi erakirjast, sest mulle meeldiks, kui see mõte liiguks ja võib-olla isegi leviks.

Palju saab ära teha lihtsa igapäevase tööga: suhtlemine=kuulamine, tähelepanemine, soovide transformeerimine seadusandluseks ja edastamine riigikogujatele (või muul kujul vastavatele organitele, sh ajakirjandusele). Inimestel, kogukondadel ja MTYdel (laias tähenduses) on hulk ebamääraseid igatsusi, mida saaks toetada seadusandlike meetoditega. On palju juhtumeid, kus suhteliselt väike seadusemuudatus, kui seda teha läbimõeldult ja hoolikalt, muudaks hulga inimeste elu paremaks.

Erakondade funktsioon on (või peaks olema) vahendada inimest ja riiki: pakkuda oma seadusandlikku kompetentsi, n-ö seadusevalmistamisteenust tavalistele inimestele, kes seda värki ei tunne, kel pole aega ja keda keegi ei kuula.

Kui yks erakond niisuguse tööga piisavalt kaua tegeleks - keskaparaat mõtleks välja sobivad paindlikud vormid, jagaks nõu ja aitaks konsulteerida ekspertidega, korraldaks eri piirkondade ja valdkondade katmist ja ärakuulamist -, oleks tal ajapikku yllatavalt tugev valimiseelis ilma erilise sekkumiseta suurde poliitikasse. Kui yks pisike erakond võtaks neli aastat järjest sõna ainult juhtudel, kus ta saab ytelda: seda asja teeme sedapidi, sest meile on ytelnud need ja need ja need inimesed, et nende arvates peaks tegema nii, ja meie oleme nendega nõus -, siis polekski ta varsti nii pisike, vähemalt häälte hulgalt mitte.

Neid, kellel on mõjuvõimu, raha ja oskusi, kuulatakse niigi. Kui kõik erakonnad dubleerivad muid yhiskondlikke struktuure, mille tegutsemise põhisiht on tsementeerida status quo - rikkad saavad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks, vargad varastavad ja litsid löövad litsi -, siis pole neid tõepoolest tarvis. Ainult et kes teistmoodi teeks? Ta peab olema piisavalt hädine, et keegi teda yles osta ei tahaks. Ning ta peab olema piisavalt kitsikuses, et teistmoodi mõtlema hakata. Surve muudab mitte yksnes inimesi, vaid ka nende kooslusi.

Mis emme on mingi hevifänn vä?

Õigustatud kysimus.

Laiskuse retsept

* veerand pisikest kärbatanud kaalikat
* kaks kehva olemisega porgandit
* pool suurt kokkukuivanud sellerit
* paberiks muutunud lõiked porruvarrest
* viis tera pipart
* kolm tera vyrtsi
* majoneesipurgist loputatud põhi
* törts pydeldatud tomatit mahlapaki moodi pappkonservist
* sorts sojakastet
* teelusikatäis soola
* põhjakaaped arheoloogilisest sulajuustupurgist
* väike tykk odavaimat suitsukonti

Tulemuseks suhteliselt paks guljašisarnane hautis. Tumepunane, rammus, samas mitte liiga kaloririkas. Minu jaoks võinuks pipart rohkemgi olla, nii et ilmselt kõlvanuks see ka normaalsetele sööjatele.

Kartulit seekord ei saanudki. Võib-olla oleks pidanud, vedelat kipub yle jääma. Võiks syya leivaga, kui oleks leiba. Seeasemel on traditsiooniline kuhil põlevaid töid, mille paistel ma end soojendan ning mõtlen loengusse minekust. Ma kohevarsti. Kohe. Ausõna, noh. Yhe hetke veel istun, kõht mõnusasti täis ja puha. Ei, sportlast minust ei saa.

Mõttetu heietus ajaloo õpetlikkusest

Mõtlesin, et kirjutaks õppetundidest.

Et kommunikatsioonid on tänapäeval sama tähtsad kui need olid 1917. aastal. Sillad, telegraaf, raudteejaam... byrood, serverid, mobiiltelefonid. Kes haarab enda kätte kommunikatsiooni ning häirib vastaste suhtlust, alustab iga kokkupõrget tugeva eelisega.

Et initsiatiiv on sama tähtis kui 1917. aastal. Kes hoiab vastase tasakaalust väljas, sunnib ta tegutsemise asemel reageerima ja rynnakute asemel kaitsesse, võidab juba pool lahingut. Demokraatlik otsustusprotsess ning pikad arutelud tähendavad pea alati kaotatud initsiatiivi, otsustusvõimetus demoraliseerib õnnetuid omakorda.

Et meedia on sama tähtis kui 1917. aastal. Pressiteated, proklamatsioonid ja kuulujutud võivad teha kaotatud lahingust võidu. Bolševikud saatsid teate Ajutise Valitsuse langemisest laiali juba enne Talvepalee vallutamist. Muuseas, Iiri ajaloos on kaks suurepärast näidet kaotustest, mis massimeedias võiduks muutusid: Boyne'i lahing 1690 ja Lihavõtteylestõus 1916.

Et inimesed on sama tähtsad kui 1917. aastal. Kaadrid otsustavad kõik. Koostöö ja kaasamine on toredad, ent kaasata saab vaid seda, kes tahab kaasatud saada. Kui kellegi suunurkades on vahutordid ning pisikeses koeraajus tiirleb vaid mõte magusast võimust, peab uue ilusa pehme ilma loojate seas leiduma keegi, kes kasutab vana maailma meetodeid ning laseb marutõbise maha - mitte vihast, vaid kaasinimeste kaitseks. Loomast on muidugi kahju, ent marutõbe ei ravita.

Jutustada võiks paljustki. Aga milleks. Lugegu klassikuid, kes viitsib. Sun Zi, Lenin, Che Guevara, Machiavelli...

Ega inimesed ju õpi niikuinii. Suur tykk head tahet ja lootusi läks paari ahne idioodi pärast jälle allavett. No palju õnne siis neile.

Margaret Atwood tõi kassi

Siin paistab käivat inimesi, kellele meeldib kirjandus.
Olgu neile siis sõnad ja muusika.



Well you should see my story-reading baby, you should hear things that she says
She says "Hon, drop dead, I'd rather go to bed with Gabriel Garcia Marquez"
Cuddle up with William S. Burroughs, leave on the light for bell hooks
I been flirtin' with Pierre Burton 'cause he's so smart in his books
I like to go out dancing
My baby loves a bunch of authors
My heart's so broke and bleedin'
Baby's just sittin' there doin' some readin'
So I started watching some TV, played my new CD player too
She said "Turn it off or I'll call the cops, and I'll throw the book at you"
All this arguing made me get dizzy, called my doctor to came have a look
I said "Doctor, hurry!" She said: "Don't worry, I'll be over when I finish
my book"
I like to go out dancing
My baby loves a bunch of authors
We've been livin' in hovels
Spendin' all our money on brand new novels
So I got myself on the streetcar and it drove right into someone
The driver said: "I was looking straight ahead!" but he was reading the
Toronto Sun
So my honey and me go to a counsellor to help figure out what we need
She said: "We'll get your love growin', but before we get goin' here's some
books I'd like you to read"
I like to go out dancing
My baby loves a bunch of authors
Lately we've had some friction
'Cause my baby's hooked on short works of fiction
So we split and went to a party, some friends my girl said she knew
But what a sight 'cause it's authors night and the place looks like a who's who
Now I'm poundin' the Ouzo - with Mario Puzo
Who's a funny fella? - W.P. Kinsella
Who brought the cat? - would Margaret Atwood?
Who needs a shave? - he's Robertson Davies!
Ondartje started a food fight, salmon mousse all over the scene
Spilled some dressing on Doris Lessing these writer types are a scream!
I like to go out dancing
My baby loves a bunch of authors
We'll be together for ages
Eatin' and sleepin' and turnin' pages

Veepäev

Kõigepealt otsustas kylmkapp sulama hakata. Ega see eriti yllata, ainult murelikuks teeb. Kui ma õigesti mäletan, on see korteri yle-eelmise asuka pärandus - ja mina olen siin juba neli aastat elanud. Vist. Igatahes ei kesta ykski asi igavesti. Aga ehkki ajastus võinuks märksa halvemgi olla, pole ma praegu oma eelarves kyll kodumasinatega arvestanud. Panin lapi kapi ette, ohkasin ning tulin arvuti taha tööle tagasi.

Järgmiseks kees yle riis. Koristasin lauapealset, lauaalust, pliidipealset, veejoa alla jäänud pappkarpi ja muud asjassepuutunut. Mis pagana musta puru see pliit ajab? Käterätt läheb nyyd muidugi pessu.

Õhtapoole peaks hakkama kylma vee all tekki pesema. Olen seda ettevõtmist tykk aega edasi lykanud, aga ykskord tuleb see ometi ära teha. Brrrr. Juba mõttest hakkab jahe, ehkki parasjagu soojendab päike selga. Tuleb töö kiiresti ära lõpetada, enne kui päike end arvutisse keerab.

Veekannu tuleb äädikat valada. Eile koputasid kaks geoloogi uksele, tahtsid lubjakihist proove võtta.

Kohvi tehes tekitasin kah mitmele poole mitut karva loike.

Läheks veeparki. Või merre ujuma. Yks sõber hiljuti nägi unes, et käis meres ujumas. Vesi pidada soe olema.

Puhkus ja pannkoogid

Targad inimesed räägivad, et pyhapäeviti tuleb puhata ja pannkooke kypsetada. Ysna mitu näitavad tegudega ettegi.

Puhkusega on see häda, et ma vist ei oskagi enam puhata. No ja töö pressib ka muidugi igast aknast ja uksest sisse. Tegin eile nimekirja tegemata töödest: kaks tõlget (raamat ja artikkel), kaks tõlkenäidet, kaks toimetatavat käsikirja (yks enda, teine teise), töötasu arvutada, yks intervjuu (yrgammu juba), kolm ärikirja (kaks ootavad tõlkenäiteid), yks lugemata artikkel ja hulk seminarimaterjale, yks raamat tellida (vist), yks liikmemaks maksta (või on neid rohkem?), märkmed sorteerida, arvutid backuppida, kevadiste aiatööde käigus yks Ubuntu istutada (või ootaks värsket? rohkem vitamiine), kaks mälu osta, mõned aparaadid remontida, filmid katalogiseerida, bakatöö kava koostada (ja tööhypotees leiutada), olemasolevad tõlked sorteerida ja kedagi nendega tyydata, töötasu arvutada, kymmekond raamatut arvustada ja lõpetada viisteist poolikut artiklit.

Kui õhtul enam töötada ei jaksanud, neelasin une eel alla Asimovi "Teraskoopad", mida keskkoolis kord juba inglise keeles lugesin. Kohutav tõlge: "Õigluse draiv", "Heisenbergi ebakindluspõhimõte"... Tõlkijale on täiesti paras, et ta karistuseks "Tõehetkesse" saadeti. Huvitav, kas ma ka niisugusi lollusi raamatutesse kirjutan? Igatahes magama sain päält nelja.

Ma ei oska teha pannkooke. Nojah, kyllap võiksin selle ära õppida. Aga kellelegi pole neid teha ka. Yksi oleks see kuidagi nukker. Pealegi peaksin ise sedasorti toitu pigem vältima ning päevad läbi kapsast või õunu närima nagu sygisene hobune õunapuude all.

Parem töötan. Toimetamine, tõlkimine ja ma kuulen, kuidas mind kutsuvad viisteist artiklit justkui meepotid Puhhi. Kyllap need ongi minu pannkoogid, moosiga ja ilma.

Bilansivõimeline raamatulugeja

See on nyyd siis postitus, mis blog.tr.ee-sse ei ilmu, kuuldavasti. No head teed neil minna.

Ahjah, Atwoodi jutt on siin. Yhtlasi vahetan yhe tema luuletuse ja paari jutujupi tõlked võimaluse vastu lugeda "Oryksi ja ruiga" järge. Kas keegi sellist kogumikku nagu "The Tent" eesti keeles välja anda ei taha? Mul on varsti pool koos.

Inimesi ei muuda, ennast kah eriti mitte

Kahtlemata on praktiline võtta inimesi nii, nagu nad on, ent samas käib see enamikul meist yle jõu. Teisalt on ysna naiivne loota, et kedagi õnnestub olulisel määral muuta. Võib-olla natuke isegi võigas. Parem, kui seda laialdaselt praktiseerima ei hakata.

Pidasin täna pisikese loengu teemal, et kuigi kodanik A on nihuke ja nahuke, ning kodanik B teab ise ka, et ta reageerib A tyypilisele käitumisele mitte päris ratsionaalselt, siis see, kui ta teadmisest hoolimata samamoodi reageerimist jätkab, on sama loomulik kui see, et A oma vigu teab ja end ikka vanaviisi ylal peab. Kui ma tean, et kivi varbale kukkudes haiget teeb, ega valu siis teadmisest vähemaks jää. Järgmine kord on ikkagi valus, seda tuleb võtta kui objektiivset fakti.

Muuta saab teisi asju. Mitte hoida varvast all, kui kivi kukub. Kanda kukukivide asualal kõvema ninaga kingi. Harjutada kiiret reaktsiooni jala alt ära tõmbamiseks või kukkuvate kivide pyydmiseks. Arvestada, et vahel saab varvas ikka haiget, ent ma ise ei pea seepeale midagi veel jaburamat tegema - näiteks pool tundi valjult karjuma või yhel jalal ringi keksima. Kylma vee alla panek aitab varvast palju paremini.

Loengut pidada ma oskan, ratsionaalselt ja analyytiliselt mõtelda ka. Käitumine on muidugi iseasi.

Needus jätkub. Kus remontida Delli?

Ärgu keegi tulgu minu kuuldes sellist firmat kiitma nagu Max123. Ylemineval nädalal käisin seal, kuna toitejuhtme pesa lakkas töötamast. Kui lapaka kätte sain, selgus, et emaplaadi vahetuse käigus keerati mälu sinnasamusesse. Viisin arvuti teist korda teenindusse.

Täna hommikul sain kätte. Istun praegu päevapikkusel yritusel ning pyyan varjata oma vaimustust selle yle, et mälu paistab toimivat, kuid nyyd ei tööta jälle toitejuhtme pesa. Võtku seda kuradima Maxi hunt, hobune ja kärumees järgemööda!

Kysimus on selles, kas nyyd, kui ma millalgi veel kord tööajast näpistada saan - sest need töllamid ja soss-sepad töötavad ju yksnes äripäeviti 9-17 -, kas mul on yldse mõtet käia sellises kohas, kust arvuti lihtsalt riiulil seisab ning korda teda ikkagi ei tehta? Nojah, teoreetiliselt on muidugi garantii kyll. Aga praktikas raiskan ma selle remondiraha taksole, et hommikul enne tööd arvuti kätte saada... ning õhtul jälle tagasi viia. Töötama pean ikka pastaka ja kaustikuga.