Friday, December 19, 2008

Kuidas ma uue punase salli sain

Kogu lugu sai alguse sellest, et eile kukkus mu kingal kontsaplekk alt ära. Õnneks juhtus see kohvikus, nii et korjasin lagunud jupi yles ja torkasin kotti. Yldiselt on Vagabondi kingad mind ustavalt teeninud, ei tea, mis sellel nyyd siis paar kuud pärast ostmist hakkas.

Loomulikult olen ma liiga laisk, et enda raamatusortimise käigus segipööratud majapidamisest kingatšekki otsima hakata. Pealegi tuleks selleks Kristiinesse minna, mis lähemal ajal mu päevakavva kohe kuidagi ei mahu. Selle asemel tundus mõistlik astuda tööle minnes läbi Kaubamaja kyljealuse kingsepa mant.

Kingsepp võttis kinga vastu, pobises midagi arusaamatut ja torkas mulle pihku kviitungi kirjaga "16.0". Kella neljaks ma siiski tagasi ei jõudnud, jõudsin töölt tulles poole kaheksa paiku. Siis ilutses aga kingsepa uksel papist kell, osutid kaheksa peal.

Mõtlesin just endale läheduses tegevust otsida, kui maa alt kargas välja lõbus mehike. Hõredad hambad naerul, läkiläki peas ja kaelas punane sall, uuris ta, ega mul ei juhtu tšervoonetsit olema. (Ajalooline märkus nooremale publikuale: tšervoonets on maakeeli kymnerublane. Antud kontekstis siis kymnekroonine.)

Ega ma seda kohe andma kippunud. Olen yldse sellistel puhkudel kaunis ebalev, ehkki otse sõimama kah ei kuku. Sõltub meeleolust ja muust. Täna olin aga kaunikesti leplik.

Tegelane seletas, et tema on tänaval elav Tšernobõli veteran Valeri, näitas ID-kaarti ja veteranitõendit. Oli kyll. Mina ohkasin ja andsin kymneka vastu. Tema leidis, et ma olen "klassnõi paren", surus kätt, patsutas, kaisutas ja kiitis taevani. Yldse oli tegelikult täitsa muhe mees, selline tyypiliselt kirjeldatav "lahke vene hing".

Yhel hetkel lõid tyybil silmad särama ja ta kysis, kas ma õlut joon. Eeeee, mõtlesin mina. Ei kipuks nagu keset õhtut kuskil koos kodutuga maha istuma, raha tal ju ka muud pole kui minu kymnekas... Mõmisesin ebamääraselt, et noh, tuleb ette, aga praegu kohe kyll väga justkui ei ole mõneti nagu selle peale mõelnud... Selle aja peale koukis mees taskust kinnise ja igati puhta väljanägemisega Viru õlle ning pistis mulle helgelt naeratades pihku. Khm. Keset õhtust tänavat, Kaubamaja kylje all - aga hakka nyyd siis head inimest solvama, kingseppa ka kuskil ei paista - nojah, tegin õlle sõrmusega lahti. Võtsin moepärast lonksu ja torkasin pudeli omaniku pihku tagasi.

Tema jutustas aga edasi, kui tore on ikka rahvaste sõprus ja kui tähtis on hästi läbi saada ja et iga rahva seas on nihukesi ja nahukesi ja päris mõistlikke inimesi kah. No ei saa ju vastu vaielda, kui inime õigust räägib. Jutu sekka palus minu uus sõber möödujalt sujuva elegantsiga sigareti ning syytas selle lauset katkestamata.

Niimoodi sigaretiga vehkides sõlmiski ta yhel hetkel enda kaela ymbert salli lahti ja sidus minu kaela. Ise kiitis veel, et ma nägevat välja nagu jõuluvana. Siis kysis viiskasti, et ega ma juhtumisi juut ole - noh, et pikad juuksed ja must kaabu. Ei teadnud kyll kuskilt otsast olevat. Pärisin vastu, et on mu vestluskaaslane ikka päris kindel, et tal salli vaja ei lähe - kylmad ilmad ja... Ei ole midagi, naeris tema, haaras pudeli ja kappas minema. Lubas kuskilt veel kolmkymmend krooni otsida, siis võib rahulikult öömajale kobida. Kuhu, jäigi kysimata.

Tatsasin vaikselt kodu poole. Nina ytles, et sall tahab kiiresti pessu pääseda, aga kaelast ära kiskuda ei tundunud kah kuidagi õige - heas usus antud kingitust pahaks panna oleks igatahes ebaviisakas, isegi kui me halvast õnnest rääkima ei hakka. Tegelikult nägi see riideese ysna viisakas välja, ainult pisut pruugitud.

Palju yhe kontoriroti elus ikka seiklusi ette tuleb? Mägironimist ma ei harrasta, tsikliga ei sõida. Olgu siis vähemalt niigi palju. Naljakas võisin sellega olla kyll: pisike must ymmargune kuju laia musta kaabuga, erepunane sall ymber kaela mu enda sallile peale seotud.

Myh-myh-myh-pup-pup-pup.

 
eXTReMe Tracker