Merehädas pealekaebaja

Õigupoolest on see rohkem IT-häda, aga merehädalise tunne tuli eile peale kyll. Mu enda lapakas on remondist ära toomata - neljapäeva õhtul helistati, et võib kätte saada, ent siis olin ma juba Edgari võimu alt lahkunud ja teel kuulsusele Käberlinskina. Soss-sepad tunnistasid, et keerasid emaplaati vahetades mälu tuksi. (Kyll mitte otsesõnu, aga kui enne vahetust oli mälu korras ja pärast ei olnud, vaevalt mõni Tallinna loomaaia šimpans öösel salaja Max123 kontorisse ronis, et ajaviiteks arvutite kallal nokitseda.)

Lootsin neljapäeval Tartus tegemata jäänud töö maal reede hommikul ära lõpetada, ent selle asemel seisin silmitsi kahe tõbise lapakaga. Yhes võis aadressi brauserisse toksida ning seejärel minut aega käsipõsakil vaadata, kuidas tähed viisakate pauside järel ykshaaval nähtavale ilmuvad. Teises kulutas usin troojalane ära vähemasti 50% prose võimsusest, allalaadimised liikusid meeletul kiirusel 200 B/s. No ja telefoni kaudu ma kah oma portaali õnnetusse adminiliidesesse ei pääse.

Mõtlesin alguses, et tõstan yhe teise tyhjaks, aga majas oli õige suurem mälupulk 128MB. Paarikymne GB jaoks kuidagi vähevõitu. MP3-mängijat ei tundnud ykski masin ära ning neil töökiirustel ei hakanud ma DVD-lõikamisele mõtlemagi. Toorikuid polnud ka.

Lõpuks ajasin yhes masinas troojalasel juhtme kokku, nii et ehkki ta mul ennast sulgeda ei lubanud, ytles protsess lõpuks ise yles. Tegevus meenutas rohkem eksortsisi kui midagi ratsionaalset. AVG antiviirus keeldus incognito.exe-t pahaks pidamast, otsisin käsitsi yles ja kustutasin ära, siis lasin arvuti muude vahenditega yle ning hakkasin Ubuntut CD-le lõikama.

Teine lapakas läks täitsa kenasti tööle, kui ta Ubuntu CD-lt käivitada. Kopeerisin kõik vajaliku systeemikettalt sisukettale ja asendasin Windowsi Linuxiga. Voilá! Veel mõned värskendused, tarvilikud lisaprogrammid ja... kell oligi pool kolm öösel. Töö jäi tänaseks, rääkimata muudest lõbustustest.

Eile hakkas yks idioot nimelt minu ja mu tuttavate blogisid valimatult spämmima. Varem piirdus "Elektritsaabtasuta" anonyymne omanik lehekommentaariumite reostamisega, aga nyyd astus ta minu jaoks yle kriitilise piiri. Kommentaarispämm ei paista kyll otseselt Bloggeri kasutustingimusi rikkuvat, ent mul on ikkagi kuri tahtmine Google'i rahvalt kysida, kas nad tahavad pidada enda pinnal inimest, kes lärmab kõikjal täiesti kontekstitult, et juutide maailmavalitsus on Eesti kylad tyhjaks kyyditanud. Minu arvates ei muuda sellised mudamölakad maailma paremaks.

"Report abuse"-nupp käib paraku vaid blogi enda kohta ja ei võimalda asjaolusid selgitada ega midagi kysida. Kui keegi teab, mis aadressil selline kiri saata tuleks, andku palun teada.

Patenteeritud kandikumaks

Eilne päev andis toreda maksundusidee. Või, kui täpsemalt kaaluda, siis isegi kaks.

Mida masusem aeg, seda pisemate liigutuste eest suudavad sööklalaadsed söögikohad raha kasseerida. Praad - yks hind, lisand - teine, salat - kolmas, salatikaste - neljas... Kraanivesi on tihtipeale kallim kui pudelivesi, tasuta ei anta enam midagi. Ainult kandikurenti pole keegi siiani võtnud. Samas oleks see loogiline liigutus: mis käib, see kulub.

Kui maksu annab leiutada, saab seda kindlasti ka kuidagi autoriõiguslikult kaitsta. Idee algas, mõistagi, kandikumaksust - ei saa ju lubada, et iga suvaline tegelane selle kohe pihta paneks. Samas, kui tõmmata paralleele veebidomeenidega, võiks patenteerida ka tulumaksu. Tuntud firmade kaubamärkide patenteerimine uutel turgudel on ju vana äriidee, www.kokakoola.ee tyypi aadresside hõivamine veidi uuem, kuid mitte vähem tulus.

Nojah, selle võimalikkus sõltub kyll juristide arvamusest. Aga kui muud ei saagi, siis vähemalt uue loomingulise maksu olen ma siin avalikult ära maininud ning võin edaspidi kergesti tõestada, et mina olen selle autor, olgu Google mulle tunnistajaks. Kes tarvitada tahab, võtku yhendust, olen valmis vastastikuselt kasulikeks ning paindlikeks kokkulepeteks. Tasuda võib ka toidus.

Veel kord Käberlinskist

Tulin täna tulise kiiruga Tallinnast Tartusse luulekogu esitlusele Tampere majas. Igavene häda oli, et kella kuueks kohale saada - kaugeltnurga mehed peavad ju varem liikuma hakkama, olgu tööpäev või ärgu olgu. Jooksu pealt ei jõudnud autorile lilli kaasa haarata.

No ja hea oli, et ei jõudnud. Tampere majas vaatas neiu mind suuril silmil. Esitlus ja näituse avamine? Jaa, selline yritus on kyll, aga alles nädala pärast.

Parem vara kui hilja ning parem Hilja kui mitte kedagi, ytles yks kommentaator. Lontsisin Ylikooli kohvikusse, laadisin mobiili ja ennast ning lõbustasin noort luuletajat.

Ma ei tea, kas mul järgmisel nädalal õnnestub minna, aga teie minge ikka, kes juhtute Tartus olema. Tos raamatus on mõni täitsa hea ja huvitav tekst sees. Tampere majas kell kuus, nagu yteldud.

Kusjuures naljakas lugu selle Käberlinskiga: kui netiviiteid lapata, tundub Käbirlinski vist tõepoolest õige nimekuju olema, aga minu kõrvus kumiseb ikka e-line vorm. Tundub, et teistel niisamuti, kuna Google ytleb e-le 2560 vastet, i-le 265 - vahe pea kymme korda. Või hääldas kadunud Järvet oma tegelase nime kuidagi imelikult, kes seda enam teab.

Miks ma ei vaimustu Yhtsest Eestist?

ERR on saanud hakkama naljaka uudislooga NO-teatri uue projekti teemal. Lyhikokkuvõte on umbes selline.

Ene-Liis Semper "ei kavatse naeruvääristada poliitikat, vaid püüab inimestele jagada informatsiooni poliitika tegemise kohta ja näidata, kuidas Eestis demokraatia toimub".

Teised:
* "on hea, kui kunst sekkub poliitikasse";
(no ei sekku ju, ainult kirjeldab, satiir oleks sekkumine)
* "oleks tervitatav, kui Eestis sünniks projekti tagajärjel ka uus erakond"
(rohkem sedasama! ehk tsiteerides Tõnn Sarve: "More cheese! More!")
* "tervitatav projekt, kui sellest midagi positiivset sünnib. /---/ inimesed võivad selle projektiga poliitikast võõranduda"
(eraldi seisuseks muutudes on poliitikud poliitika juba erastanud; võõranduda pole enam kuhugi, võib ainult uue populismilainega kaasa minna)
* "põhikartus on see, et vastumürgiga /---/ üle ei doseeriks"
(veel kord: vastumyrk oleks satiir, lubatakse aga vaid haiguslugu)

Sellepärast ma NO-hysteeria vastu huvi ei tunnegi. Populismi ja muud poliitikaga kaasnevat olen kyllalt näinud. Seda veel kord lähemalt uurida ei ole minu jaoks põnev, ainult iiveldus tekib. Mind huvitaks valus iroonia, ent sel sylekoeral ei ole hambaid - nagu näitas ka Ojasoo retoorika kiire suunamuutus, mille järel Lang teda juba Delfi kriitika eest kaitsma asus.

Eesti poliitika on juba täiesti piisavalt populistlik. See on kardetavasti paratamatu tagajärg, kui poliitikaga hakkavad tegelema elukutselised poliitikud, kes rändavad yhelt poliitiliselt ametipostilt ringkäenduse toel teisele. Mõistetav ju, kui nad mingit muud tööd ei oska - ka poliitik tahab syya, seepärast säilitab ta oma elukutse iga hinnaga. Nii vehivadki meil populismiga kõik parteid, kes parasjagu just hingevaakumisega liialt hõivatud pole.

Sama asja kordamine ei ravi. See pole isegi mitte homöopaatia, sest teatris taastoodetav populismiannus ei ole kasutuseni lahjendatud. Kui vaadata inimeste reaktsioone, siis jagunevad need laias laastus kaheks: kas oodatakse poliitilist satiiri või kiidetakse populistlikud loosungid vaimustunult heaks.

Isegi kui teatraalid yritavad midagi kritiseerida, pole sel erilist mõju, kuna poliitikud yhinevad aegsasti yleyldise kiidukooriga - muuseas, valimisprogramm "poliitikud on sead" kuulub populismiklassikasse, Eesti näidetest sobivad kuningriiklased, Res Publica, osa rohelisi, Indrek Tarand, aeg-ajalt ka sotsid ja Keskerakond.

Aga populismi lihtne teatraalne kordamine ainult kahandab valijates immuniteeti selle suhtes - millele loodavadki need, kes ootavad, et etendus doktor Frankensteini loomingu sarnaselt jalad alla võtab ja oma elu elama hakkab. Huvitav, kui tõepoolest tekikski uus popp erakond, kas kõik raudsed ja jusked jookseksid sinna yle?

Vaadates poliitikute senist käitumist, poleks ma õigupoolest eriti yllatunud, kui 6500 piletist enamik jõuaks parteilaste kätte. Sel juhul pole kogu tsirkusel yldse mingit mõju, näidatagu lavalt mida tahes.

Töötukassa soovitus töötutele: palvetage, sest meie teid ei aita

Järgmisel esmaspäeval kogunevad kolm ministrit (Parts, Kiisler, Pevkur), yks Tallinna abilinnapea (Martinson), EASi, töötukassa, SA Innove ning haridusministeeriumi ametnikud Jaani kirikusse "nõu- ja palvepäevale", mida samas teates nimetatakse ka "töötute teabepäevaks". Yrituse juhatab sisse laupäevaste Päevalehtede staar, peapiiskop Põder, jumalateenistusega "Elu, väärikus ja töö".

Ysna kõrgel tasemel on see asi ette võetud. Puudu on ainult peaminister ja president.Kohe ei usukski, et meil riigikirikut pole. Huvitav oleks teada, kas nyyd hakatakse ka töötukassas ja EASis inimesi usu alusel lahterdama - luterlased eespool (muidugi kui on tõend, et kirikumaksud on makstud), õigeusklikud ja katoliiklased tagapool, juudid-moslemid-maausulised kõige lõpus? Või on see ainult esimene pikas yrituste sarjas, järgmised "palve- ja nõupäevad" toimuvad aga teiste konfessioonide pyhakodades alates synagoogist ja hiiest ning lõpetades Teaduste Akadeemia endise raamatukoguga (ateistide tarbeks)?

Siiamaani on riigi ristimine meil ikka ysna hiilivalt käinud. Ministrid istuvad teleylekannetes jumalateenistusel "kui eraisikud", ainult miskipärast pööblist eraldi. Yksvahe oli kaitseväe reeglites ka palvuse kord ette nähtud; ei oska ytelda, kas praegu on. Kõikvõimalikke asutusi käivad samuti kirikherrad sisse õnnistamas, ehkki Põder õnnistab muidugi kõike ettejäävat, mäletatavasti ka Toompea miljonipeldikut. Eks see näitab Põdra arvamust oma ameti, kiriku ja usu väärikusest kõige paremini.

Igatahes kannab yritus selget sõnumit: kui ministrid lubavad kirikus otsida "koos teiega lahendusi tööpuuduse vähendamiseks", ei maksa riigile enam loota. Kes tööta jääb, pöördugu oma abipalvega kõrgemate instantside poole või mingu kirikutrepile kerjama. Kui kõrged härrad jumalateenistuselt väljuvad, võib ehk isegi sotsiaalministrilt mõne myndi saada.

Õnne juubilarile!

Tundub, et on saabunud aeg anda Poogen.ee-le yle Anton Suurkase nimeline auhind teadagi mille eest. Minu õnnitlused!

Ununenud unistaja mantel

Swedbank tuli välja uue loteriiga: yhel õnnelikul on võimalus saada Maire Raadiku mantlipärijaks. Rutake, seltsimehed unetud! Konkurss toimetaja ametikohale kestab ainult 30. märtsini - ehk homseni.

Kui keegi ei tea - ja enamik inimesi arvatavasti ei tea ning kyllap ei tahagi teada -, siis Maire Raadik on legendaarne toimetaja, tänu kellele meil yldse midagi eestikeelse finantsterminoloogia sarnast on. Ehkki, jah, iga aastaga on seda yha vähem märgata.

Raadiku muistne (ehk viisaastakutagune) raamat "Panganduskeel" seisab eelmisest ametist saati minugi riiulis. Ega majanduslehe keeletoimetajal midagi paremat võtta ju pole. Muidugi on ka too yllitis eelkõige unistav mõtisklus teemal "mis oleks, kui meil oleks omakeelne terminoloogia", ent unistustest kaugemale pole keegi siiamaani jõudnud. Mis näitab, et pangas töötamise kõrvalt võib inimene keele heaks paljugi kasulikku teha, kuid selleks kutsutud ja seatud asutuses on ta maast ära lõigatud ja kaotab jõu nagu Antaios. Ei sealt tule enam midagi.

Nii et oh tule, noor ja tugev mees ja vaata ringi panga sees, tee pangakeeled teravaks ja kirjad puhtaks, säravaks. Mõnel vabal hetkel kysi aga, kus on Maire Raadiku endine kabinet, ning vii tolle ukse taha kimp leinasidemega lilli yhe kustunud unistuse mälestuseks. Toa uus asukas võib õite yllatunud olla. Ytle talle, et seal kummitab.

Teel tarkuse varasalvede juurde

Inimesed õpivad, et saada targemaks. Eks? Käisin minagi täna loengus, kus omandasin rea tarvilikke teadmisi.

* Ajakirjanik ei tohi mainida inimese erakondlikku kuuluvust, kui too pole erakonna ametlik esindaja.

(Kõik võivad teada, miks mõni tähtis asjapulk imelikku juttu ajab, kuid pole ilus seda avalikult välja ytelda.)

* Kodutute koerte varjupaiku toetada on ebaeetiline. See koer või kass, kes on tekkinud ei tea kuidas ja kel ei ole oma tulevikuprojekti, mis põhjusel on tarvis neid tõutunnusteta loomi varjupaigas pidada? Nad tuleks viia kohe veterinaari juurde ja magama panna. (Tõuloomad on muidugi iseasi.)

(Suurel osal kodututest pole tulevikuprojekti ja tõenäoliselt ka mitte tõutunnuseid.)

* Laste peksmist ei tohi keelata, sest nii sekkub riik pereellu ja see lõhub toimivad traditsioonilised peresisesed moraalisuhted.

(Naisi ei mainitud, aga kyllap kehtib nende kohta sama.)

* Inimene arenes selliseks, nagu ta on, turumajanduslikus traditsioonis.

(Syndikalism ja tsunftid, protektsionism ja kaitsetollid, riiklik regulatsioon ja absolutistlikud valitsemisvormid tulid eile õhtul kosmosest. Kui ahvid puu otsast alla ronisid, oli neil liberalism juba kaasas.)

* Sõna egalitaarne tuleb ladina sõnast equus, kuna Rooma ratsaväes olid kõik korraga kas hobuse seljas või jalgsi.

(Sõna kretiin tuleb kohanimest Kreeta.)

Teemaks oli, mõistagi, eetika.

Ettevaatust, Delli-ostjad!

Igasugust IT-nööki on viimasel ajal olnud rohkem kui rubla eest. Mõnest asjast pole kirjutada jõudnud, mõne lahendasin ise vähehaaval ära. Nyyd on jälle värske laks käes. Panen selle siia kirja, äkki jääb siis mõnel teisel samasse orki lendamata.

Mingil kummalisel usulisel põhjusel on Tallinnas kaks firmat, mis Delli lapakatele garantiiremonti pakuvad. Nagu tyypilises politseifilmis on hea politseinik ja paha politseinik, on meil hea teenindus ja paha teenindus.

Hea teeninduse nimi on IT Grupp ja see asub Pärnu maanteel kunagise Kalevi kvartali tagaservas. Ysna halvasti leitav, ent tasub vaeva. Minu esimene kogemus oli untsuläinud vindiga. Windows ei buutinud. Läksin sinna, jooksutati testid ära ja nenditi, et ei leia midagi. Prooviti siiski igaks juhuks teiste kõvaketast ja yteldi, et kuna tollega masin yles tuli, on viga nähtavasti vindis ning see vahetatakse tasuta ära. Tänapäeval pole see sugugi tavaline suhtumine; suur osa firmadest oleks leidnud, et kuna test midagi ei näita, on viga järelikult softis ja nende garantii alla ei käi. Au ja kiitus. Olen sealt iga kord arvuti kiiresti kätte saanud, mis pole kah ammugi igapäevane asi.

Arvasin naiivselt, et Dellidega käivadki asjad nii. Ostsin viimase lapaka pyhapäeva õhtul hirmsa kiiruga toonasest Kartulisalongist ning ei jõudnud asjaoludega õigel ajal tutvuda. Yhel päeval oli arvuti ekraan ilus sinine ning selgus, et mulle sympaatseks saanud teenindus mind enam ei taha. Selle asemel saadeti mind vahvasse paika nimega Max123 Veerenni ja Järvevana nurgal. Kui ma varem arvasin, et Kalevi kvartal on piisavalt urgas, siis Maxi otsides mõtlesin ymber.

Et pikk jutt lyhikeseks kokku võtta, ei osanud keegi mulle seal alguses ytelda, kaua tööga minna võiks; nädal hiljem polnud keegi veel midagi teinud ja kui vintsutatud looma ykskord kätte sain, olin kannatuse juba mitu korda kaotanud. Nenditi ainult, et vint oli õhtal ja kui soovin, võivad nad tunnitasu alusel lapakale uue Windowsi peale panna. Aitäh ei millegi eest, seda oskan ma ise ka teha.

Seekord ytles yles toitejuhtme pesa. Eile õhtupoolikul oli sõber nõus mu Järvevana teele ära viima, nii et kuulasin neiukese juttu, kuidas tehnik helistab "homme või esmaspäeval" ning mõtlesin, et tore, nädalavahetuse sess möödub seekord arvutita. Oli meeldiv yllatus, kui tehnik helistas juba täna hommikul ja teatas, et vahetas emaplaadi välja ning tulgu ma järele.

Loksusin bussiga sinnakanti, sumpasin Savisaare terrorirežiimi ja kohalike kinnisvaraomanike armust lumesulbis ning turnisin mehekõrgustel lumevallidel. Sain pärale ja tagasi ka. Kysisin veel igaks juhuks teenindajalt, kas emaplaat sai samasugune, ning sain ebamääraselt nõustuva vastuse.

Tulin kontorisse ja rõõmustasin: näe, mu eelarvamus ei olnud ikkagi õiglane. Teen kohe ära tänased statistikalood, laen aku ja võtan lapaka Tartusse kaasa.

Vara rõõmustasin. Windows teeb igal käivitusel restardi. Ilmselt vahetas tubli tehnik tõepoolest emaplaadi välja, aga arvutit hiljem käivitada ei yritanud. Milleks aega raisata, kui klient võib seda ise teha? Jama selgus muidugi kella viieks, mil Maxi kontor kenasti kinni pandi.

Ega sellest mõistuloost midagi targemat ei järeldu kui hoiatus teistele saatusekaaslastele: kui tahad osta Delli, uuri, kumb teenindus selle konkreetse poe selle konkreetse Delliga tegeleb (ja kas see ka kuu faasist sõltub). Arvestades tänapäeva lapakate viletsat taset, on teeninduse kvaliteet vähemalt sama oluline kui mudeli parameetrid.

Minul pole selle tarkusega enam midagi peale hakata. Kulutan esmaspäeval jälle paar tundi tööaega, lontsin Järverenni nurgale ja vaatan, mis eksperimente seal kuradi urkas minuga veel tehakse. Senikaua olen jalamees ning konspekteerin loengud ruudulisse kaustikusse. Hunt ise teab, kes mu käekirja pärast dešifreerida suudab. Maxi geniaalne tehnik?


P.S. Äkki ongi mõistlik netbook'idele yle minna ja kogu majapidamist netis pidada. Lugesin oma jutu läbi ning torkas silma, et siin on liiga palju juttu Delli vintidest. Kui taararaha eest ostetud netbook katki läheb, lööd ta naelaga seina ning ostad uue. 25-30K maksnud lapaka korral on nördimus ebaproportsionaalselt suur, samas kvaliteeti niikuinii ei ole.


P.P.S. Flexi kodulehelt vaadates selgub, et osa Delle võtab enda hinge peale veel mingisugune Servica ICT Mustamäel. Aina segasemaks läheb.

Võidab see, kes saab kõige varem pinsile

Päevaleht kirjutab:

Laste arvuga seotud soodustusi praeguse seaduseelnõuga muuta ei kavatseta ja nii pääseb ka tulevikus vähemalt kolm last üles kasvatanud lapsevanem pensionile aasta varem, kui vanaduspensioni aeg tegelikult kätte jõuaks. Nelja lapse puhul võidab kolm ja viie ja enama lapse puhul viis aastat. Viis aastat varem on õigus vanaduspensionile jääda ka lapsevanemal, kes on kasvatanud vähemalt ühte sügava või raske puudega last. Oluline on seejuures, et varem pääseb pensionile vaid üks lapsevanematest ja soodustuse saajas peavad lapsevanemad ise kokku leppima.

Käisin mineval nädalal naisuurijate seminaril. Sotsiaalministeeriumi neiu nentis, et yks kõige hullemaid probleeme on eestlaste oskamatus suhteid viisakalt lõpetada. Umbkaudu yheksakymmend protsenti yksikvanemaga peredest koosneb emast ja lapsest; masendavalt suur osa neist lastest ei näe aga isa kuigi tihti. Inimesed ei suuda minna lahku nagu täiskasvanud, leppides kokku lapse edasises kasvatamises, kulude kandmises ja kohtumisaegades. Yks põgeneb alimentide eest, teine ajab teda kohtuga taga ja kolmas peidab last esimese eest. Lahutuste arv yletas minu mäletamist mööda mõne aja eest abiellumiste arvu, ehkki need võivad nyydseks olla kohad vahetanud; igatahes on need arvud ysna ligistikku.

Kui suur osa inimesi, kel on olnud vähemalt kolm last, elab koos ja saab teineteisega kenasti läbi (need kaks ei käi tingimata koos) kuni pensionieani? Pakun huupi, et rohkem, kui yhelapselised - ilma igasuguse aluseta, pelgalt eelarvamuse põhjal. Aga ikkagi.

Mida sellise seaduse koostajad näha lootsid? Pensionieelikute surmaheitlust, millele sotsiaalministeerium võiks pileteid myya?

Rahvussuhted: eestlased, venelased, lätlased, hiinlased ja tšuktšid

Nägin nyyd siis ka yle pikapika aja bussis tegelast, kelle punasel seljalt ilutses uhke kiri "Russia". Mis salata, minugi esimene mõte oli: "Mida kuradit?" Järgnes veel ysna mitu mõtet ja bussist maha minnes mõtlesin: "No ja siis?"

Käin suvel aeg-ajalt ringi T-särgiga, mille rinnale on kirjutatud "Ireland". Kas keegi Eestis võiks tunda end seetõttu ohustatuna? Väga väheusutav.

Okei, see pole päriselt võrreldav, Iirimaa pole Eestile mitte naabergi. Kuidas reageerivad eestlased, kui näevad purupurjus lätlast, kes lehvitab punavalge plaguga ning räuskab, et varsti tulevad võidukad väed yle Koiva jõe ning siis nad alles näitavad kõigile, kuidas Lukass alus't teeb? 1. Hakkavad kõva häälega naerma. 2. Kutsuvad politsei, võtavad lärmitsejal natist kinni ning sunnivad maha rahunema (mitte tingimata selles järjekorras).

Kyllap selles asi ongi - väheses enesekindluses ja halvas huumorimeeles. Kui eestlased ei tunneks, et iga lällav vene jorss neid ohustab (erinevalt lällavast läti, soome, briti või uus-meremaa jorsist), oleks pool probleemi lahendatud. Enesekindlus on muidugi seotud hulga muude kaunite sõnadega, millest paari mu militaarse sõbra lemmik oleks kindlasti "kaitsetahe". Samas ei eita arukad inimesed, et veendumus enda kaitsevõimelisuses nakkab. Millal keegi viimati šveitslastega rinda pistis?

Moraali ja enesekindluse teema juurde sobib kenasti yks mu lemmikanekdoote.

Hiinlased kuulutasid tšuktšidele sõja. Läks siis Hiina diplomaatiline delegatsioon tšuktšide juurde, lootes uurida, palju vastastel väge on ja mäherdune on tehniline ettevalmistus. Laagrisse saabudes nägid: mehed istuvad kividel, ihuvad nuge ja saableid, mõnel õnnelikul on aga isegi vanaisade aegne ränikivilukuga pyss.

Hiinlaste saadik kysis tšuktšide pealikult: "Palju teil sõjaväes mehi on?" - "No oma kolmsada tuleb ära!" Hiinlane hakkas naerma: "Meil on ainuyksi maaväes sada miljonit sõdurit!"

Seepeale istus tšuktšide ylemus joonelt kivile maha ja puhkes sydantlõhestavalt nutma: "Issand halasta, kuhu me nad kõik matame?"

Mõtleme nyyd myndi teisele kyljele ja meenutame, et kindlasti elab Lätiski eestlasi, kes pärast kuuendat õlut lähevad tänavale räuskama, et meie mehed on teid, kuradi kuuevarbalisi, juba sada aastat tagasi peksnud nagu tohlas kaalikaid. Kas me oleme selliste rahvuskaaslaste yle uhked? Vaevalt kyll. Pigem tunneme piinlikkust. Aga eks iga rahva seas on mingi kogus lolle, kelle põhjal ei ole siiski mõistlik kõigi ylejäänute yle otsustada.

Teate, venelaste seas on neid ka.

Integratsioon ilma ministrita

Tean noort daami, kes ei suutnud keskkooli vene keele tundides viibimise jooksul keelt ikkagi isegi igapäevasuhtluse tasemel omandada, raamatute lugemisest rääkimata. Aga nyyd käib ta tihedalt läbi noormehega, kelle nimi on Jevgeni.

Rääkisin sellest kunagisele koolikaaslasele. Tema meenutas, et unistas koolipõlves, kuidas leiab ilusa musta peaga noormehe - peaasi, et venelane ei oleks. Aga nyyd õhkab tema teismeline tytar, et leiab kunagi ilusa tumeda peaga vene noormehe. Suhtumine on muutunud.

Mulle tundub, et me võime lõpetada integratsioonist ja rahvussuhetest lobisemise ning jätta selle järgmise põlvkonna hooleks. Nad saavad sellega ise suurepäraselt hakkama ja pealegi pole ilus teiste inimeste pereellu sekkuda.

Võib-olla olen ma täna kuidagi haruldaselt optimistlikus tujus. Samas - võib-olla ongi nii.

Kuidas õppida elama koos Linpus Linuxiga?

Ostsin põnnile netbook'i. Acer Aspire One nimeks, peal mulle senitundmatu opsysteem Linpus Linux. Kõik muidu ju tore ja kena, ent Linpus viskab ette command prompt'i ja arvab, et nyyd ongi kõik hästi.

Tootja kodulehe väitel on neil "dual-mode user interface" ja mis kõik veel, ainult mina ei oska seda käivitada ja keegi tuttavaist ka head nõu pole andnud. Kui see seal yldse ongi, sest katalooge mööda kolistades tundub, et masin on täitsa tyhi. Ilus must ekraan valgete tähtedega, meenutab unetult MUMEtud öid (ja päevi) Ylikooli terminaliklassides yheksakymnendate alguses. Nyyh, nostalgia.

Õnneks on netiavarustes siiski kyllalt tarku ja toredaid inimesi, kes ei hoia oma teadmisi vaka all. Lappasin hulga säherdusi nõuandeid läbi ning mõtlesin, et teen ka teistele omasugustele dumbuser'itele lyhikokkuvõtte. Niisiis:

1. Keevita endale mälupulk, millelt saad buutida Ubuntu.

2. ...


P.S. Samal teemal: siin, siin ja siin.
Fraas "... since the authors of linpus are at heart morons..." tekitab tõelist usaldust.

Reaalsushäkk

Ööl vastu Pyha Patricku päeva nägin unes vana ilusat mängu nimega Nethack. Õigupoolest oli sellest kyll uus kummaline versioon välja tulnud.

Nimelt käis mäng koobaste asemel vanas Pälsoni intris, kus sai ringi käia, inimestega suhelda ja asju maas yles korjata. Yhes yhikatoas isegi nägin kampa vanu tuttavaid Tartu jörujaid.

Korjasin sealt radika juurest hunniku asju, muuhulgas mäletan yht eksemplari EKP KK poliitikaajakirjast "Kommunist". Siis helises telefon ja keegi neist teatas, et ma võiks asjad tagasi panna.

Nagu selgus, oli Päntri lagede vahele tõmmatud suur hulk juhtmeid ning paigaldatud keeruline interfeiss Nethacki ja reaalsuse vahele. Mulle väideti kyll, et see olevat kohalik, aga mul tekkis kahtlane tunne, et tegelikult ulatab systeem märksa kaugemalt. Ysna Matrixi moodi - või, kui ma nyyd mõtlema hakkan, siis nägin sarnast arvutit viimati Kasaku Ennu romaanis "Vaba pattulangemise seadus".

Igatahes olid kõik yhika harjakapid ning mõned toadki täis seadmeid, mille kylge käisid vast ehk kahe-kolme rusika suurused erekollased lambid. Umbes samasugused nagu Tartus jõulukaunistusteks puude otsa riputatud punased lambipunad, ainult nood on vist suuremad.

Yks kunagisest kambast tuli täna Facebooki ja hakkas sõbraks. Võib-olla seda see siis tähendaski.

Päev varem nägin unes ilmasõda, arvatavasti siis järgmist. Otsest sõjategevust ei olnud, aga tagalaski oli ärev õhkkond. Sõjast siiski yksikasju ei mäleta. Kuidagi palju neid unenägusid, kui arvestada, et tavaliselt ei tea ma neist hommikul yldse midagi.

Peaks igaks juhuks midagi asjakohast guugeldama. Näiteks "reality nethack" või "nethack reality interface" või "nethack matrix". Või siis mitte guugeldama, samuti igaks juhuks. Sinine ja punane pill - kumb oli kumb?


P.S. Wow, Google on tõesti kiire. Panin jutu yles mõni minut tagasi ning see esineb juba otsingutulemustes. Vanasti tuli selleks oodata paar päeva kuni nädal.

Kuidas lypsta lolle ehk petitsioon.ee funktsionaalsusest veidi

Olen mitu päeva soe ja sõbralik olnud, vahelduseks võiks ka veidi sappi välja lasta. Ihumahlad peavad ikka liikvele pääsema, see on organismi fysioloogilisele talitlusele hea.

Paar nädalat tagasi kirjutas tehnokratt Peeter Marvet uuest toredast veebiportaalist nimega petitsioon.ee. Jutu järgi tundus suurepärane koht kõiksugu yleskutsetega vehkimiseks. Läksin ja proovisin siis ka.

Registreerimine, nimi, kysimus, tähtaeg... Makske 25 krooni ja meie admin vaatab taotluse läbi. Okei, mis see kahekymneviiekas siis hea nalja eest ära ei ole. Maksin raha ära ning jäin ootele.

Kui uues veebiprojektis on osa teksti ingliskeelne, ei ole selles midagi yllatavat. Eestis ei suudeta yhtki programmi lõpuni ära tõlkida. Et liitujalt nõuti nõustumist kasutustingimustega, mille link viis aga tyhjale lehekyljele, oli natuke naljakam. Aga noh, tegijal juhtub.

Takkajärele mõeldes oli see muidugi ohu märk. Samuti see, et ykski tegija portaali omaks ei tunnistanud. Kontaktiks oli miskipärast antud Eesti Omanike Keskliidu telefon. Veebiportaal, milles toimuvat admin justkui jälgima peaks, ning ainsaks kontaktiks on telefon? See on nyyd kyll veider mõtteviis.

Tegelikult polnud selle kohta muidugi sõnagi, kes on admin, millal ta oma tööd teeb, kuidas ta mind otsusest teavitab või kas äraytlemise korral raha tagasi saab. Nii et põhimõtteliselt ei kohustunud keegi millekski ja ma võiksin rahumeeli viimsepäeva laupäevani oodata. Nii hullusti siiski ei läinud. Samuti ei pidanud paika mu kahtlus, et Omanike Keskliit kogu ettevõtmisest midagi ei tea.

Päev hiljem uuesti sisse logides sain teada, et pean maksma 100 krooni avaldamistasu ning alles siis "teenuse haldur vaatab petitsiooni üle". Nii efektiivset ärimudelit tahaks paljudki: teenuse hind viiekordistub ilma, et keegi sõrmegi liigutaks! Ainult et kui naljategemine maksab 25 krooni asemel ka 125, pole sellise käitumise puhul mingit põhjust uskuda, et järgmiseks veel 400 krooni ei kysita. Mine tea, äkki maksabki?

Tõstsin Petsi kommentaariumis lärmi. Ei ole hullu, lohutas Pets, 100 krooni on kirjaviga ning kyll tuleb kohe keegi sõbralik onu ja tegeleb minu pisikese murega.

Nädal läks, ei kippu ega kõppu. Ainult Petsi kommentaarium korjas kasutajate nurinaid, muuhulgas privaatsuse teemal. Nimelt korjab petitsioon.ee inimeste identifitseerimiseks isikuandmeid, ent ei võta yhtki kohustust seoses nende käitlemisega. Suurepärane viis spämmiandmebaasi kogumiseks, seda poliitikud ostaksid.

Viis päeva tagasi vaatasin asja veel kord yle. Kõik ikka sama: kirjatöö on "ootel", maksa sada krooni, keegi ei reageeri. Kustutasin petitsiooni oma teada ära ning kirjutasin sellest ka Petsi juures. Nentisin muuhulgas, et vähemalt polnud ma ainus loll, keda lypsti: mina annetasin neile ainult 25 krooni, mõni andis aga oma hea nime lypsimasina reklaami tarvis.

Ja siis, kui mina olin valmis kogu yrituse unustama, syndis ime! Teisipäeval kirjutas mulle Omanike Keskliidu peasekretär Taavi Madiberk, et oli petitsiooni yles riputanud, makseteavitusega olevat neil raskusi ja äkki ma sooviksin kirjatyki kõrvale ka pildi panna. Rahast mitte sõnagi.

Mingil imelikul põhjusel on mul siiski tunne, et tänan neid lahke pakkumise eest, kuid ei soovi kasutada ei petitsioon.ee ega Omanike Keskliidu teenuseid. Huvitav, miks kyll? Pigem palun noorsandil mu konto ja andmed kustutada, kuna mulle kui kasutajale sellist võimalust ei pakuta.

Keskerakondlastest fännide väitel olevat Omanike Keskliit IRLi varifirma. Kodulehelt nimesid vaadates võib nii olla kyll: Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher, Tiit Ulas, Rein Kilk... Loodetavasti ei pane IRL siiski järgmist valimiskampaaniat vedama petitsioon.ee andekaid kommunikatsioonispetsialiste. Kui valijatega suheldakse sama edukalt kui petitsioon.ee kasutajatega, langeb valimiste järel riigikogust välja mitte roheline erakond, vaid IRL. Seda oleks ju nukker vaadata, yhest Rahvaliidust aitab täiesti.

Põhjus ja tagajärg

Keelek6rva juures arutletakse viimastel päevadel kodu-, kooli- ja muiduvägivalla teemal. Väitsin seal umbkaudu nii, et inimene kui kariloom õpib agressiooni matkimise kaudu, rakendab õpitut aga stressi tingimustes, kui nõu on otsas ja närv seetõttu must. Kes lapsena peksa sai, ei pruugi ise ärritudes fyysiliseks muutuda, ent tema puhul on see võimalus siiski tõenäolisem kui lillede-liblikate keskel kasvanud hipilapsel.


***

Tulin töölt kodu poole. Jupike enne kodutänavat jalutas lumisel teerajal vastu mammi, põlvekõrgune suukorvita koer rihma otsas mitme meetri kaugusel nuuskimas.

Kui peni mind märkas, hakkas ta kohe lõrisema ja kappas minu suunas. Mammi kiskus looma rihmapidi ligi, karjus "Mis ta sulle tegi, ah?" ning äsas koerale jalaga.


***

Ma virisen ka ikka iga asja yle, kunagi ei ole rahul.

Nuga, koer ja hammas

Mõtlesin, kuidas Pyha Patricku päeva tähistada. Välja mõtlesin.

Loomulikult on kõik toores ja esialgne ja, paraku, tõlgitud inglise keelest. No ja siis. Sellegipoolest.

Tekstid on pärit siit, siit ja siit.

***

Pat Boran

Sulenuga

See lõhnab ikka veel apelsinide järele
pärast aastaid, veedetuid sahtlis
koos nööpide, kirjaklambrite,
ymbrike, vanade prillidega...

kingitus sinult;
loodud lahutama,
on see ainuke asi,
mis veel kuidagi yhendab.


Mees on ainult sama hea...

Mees on ainult sama hea
kui see, mida ta ytleb koerale,
kui ta peab voodist tõusma
keset talvist ööd,
sest mingi kuradi koer haukus;

ja ta läheb ja avab ukse
särgi ja aluspykste väel
ja seal, auklikul jäätmaal,
mida kutsutakse mänguväljakuks,
leiab ta krantsi, yks käpp

tõstetud lootusrikkalt yles
ja näol ilme, mis ytleb: jumal tänatud,
hetkeks arvasin ma,
et olen ainsana ärkvel
selles jumalast mahajäetud linnas.


Louis de Paor

Pärilikkus

Ei saa eitada
verd, mis voolab minus
mu ema poolt,
jättes yhe hambakontsu
mu suulakke,
sygamisposti keset mu mõtete
põldu, ogamikivi,
mis karjub mu kyyru
oma mõistetamatus kirjas.

Panen paistes pöidla
tarkusehamba alla
ja kivi kõneleb
mu mõtete allilmast:
Sa olid alati must lammas
nagu kõik sulle kuuluv,
kõvad sõnad kui liivaterad
silmalau nurgas,
kõvasti kinni kui austrikarp.

Kui valgusetera
selle lahti kangutab,
on yks hammas viltu
mu poja suus.
See särab nagu pärl
tema täiuslikult viltuses naeratuses.


***

Nyyd lähen ja otsin endale yhe raske musta õlle ning marsin seejärel koju, tegemata töid lõpetama.

Tahaks, ei tahaks

Tahaks kirjutada sellest, kui kummaliselt jaburaid arvamusi vahel inimeste peades kasvab. (Näiteks, et kapitalistidest vereimejad raiskavad kogu raha žampanjale ning kreemikookidele, et õpetajad on ylemakstud ning et iga inimene tahab maksta kord kuus samapalju makse, sõltumata tuludest.)

Tahaks kirjutada sellest, kuidas saatsin veidi aega tagasi omaenese "Aulik emand või neidis!"-kirja (vihjates selle lõpus ropule rahvalikule ballaadile, mille kord masendushoos kirjutada võin).

Tahaks kirjutada sellest, kuidas mõne tasulise teenuse pakkuja hakkab liigutama alles siis, kui oled ta suurima apologeedi käest avalikult kysinud, mis tunne on (su enda kui kliendiga koos) pisisulidest hanitatud saada.

Tahaks kirjutada sellest, kuidas tööd on palju, ent raha ikkagi mitte. Et mõne inimese pärast on mure. Et ajakirjandus ei ole päris ja päriskirjanduse jaoks pole aega.

Aga vat ei kirjuta.

Kurat selle virinaga, jääb teiseks korraks. Selle jutu kirjutamise jooksul algas Pyha Patricku päev ja see on täiesti piisav põhjus kõigi jurade kiuste hea tujuga magama minna. Päälegi on maailmas armsaid inimesi, mystiliselt head kirjandust ning tihket rammusat musta õlut, kelle kõigiga ma kavatsen täna kokku puutuda.

Aitäh ja palju õnne meile kõigile.

Sissejuhatus retoorilisse epidemioloogiasse

"Unustatud sõdadel on kombeks mingil hetkel väga elavalt tagasi pöörduda," kirjutab Rain Kooli. Eks ole ma isegi sel teemal kirjutanud. Loodetavasti kirjutatu ka ilmub ykskord, praegu pyyan seda jälle vähehaaval tagant torkida.

Mõne aja eest suutsin mõned oma meelisteemad siduda ja hakkas tunduma, et äkki sain yhele osale hulluste levikumehhanismist pihta. Lyhidalt kokkuvõetuna võiks see olla umbes nii...

Inimesed loovad kõikvõimalikke abstraktsioone. Need on mõtlemise lihtsustamisel ylimalt kasulikud, ent kui unustatakse, et neid tegelikult olemas ei ole, synnib palju jama.

Näide: Tartus, aadressil Ylikooli misiganes (16 või 18 näiteks) seisab sammastega maja. Sealkandis on veel palju maju ja inimesi. Aga nad kõik kokku ei moodusta veel Tartu Ylikooli, see on ikkagi puhtabstraktne asjandus.

Aeg-ajalt on mugav ja praktiline käituda nii, nagu oleks kuskil tõepoolest mingi Ylikool. Näiteks antakse kellelegi medal ylikooli nimel medal, et mitte loetleda kõiki neid inimesi, kes selle medali andmist pooldasid, ning teises nimekirjas neid, kes medaldamise vastu olid. Või võetakse yliõpilane vastu ylikooli, mitte ei ytelda, et ta võib niisugustel ja niisugustel tingimustel õppida nende ja nende inimeste juures seda ja seda.

Kui keegi niimoodi pidulikult medali või vastuvõtupaberi yle annab ja kätt surub, samastab ta tihtipeale ennast kogu ylikooliga. See on naljakas, ent ei tee kellelegi kurja.

Kui aga keegi selle yliõpilase paberid ära kaotab ja iga asjassepuutuv inimene ytleb, et seda tegi ylikool, ei ole asi yldse nii tore. Või kui mingil põhjusel dekaan tudengi välja kutsub ja esineb teadaandega, et mina, teate, seda isiklikult ei poolda, aga ylikool, vaadake... yhesõnaga olete eksmatitud - siis teeb ta ise otsuse, ent lykkab vastutuse väljamõeldise kaela.

Sama protseduuriga levivad paljud retoorilised haigused: inimene samastab end abstraktsiooniga ning hakkab käituma täiesti uuel viisil. Me oleme karjaloomad ning suhtume yksteisesse ysna emotsionaalselt. Eriti tundelised oleme aga karja juhtide suhtes. Ning abstraktsioon seisaks justkui meist kõigist kõrgemal, sestap kipume tundma tema suhtes armastust, kohusetunnet, vastutust, syyd - või ka viha.

Inimene samastab end organisatsiooniga, riigiga, rahvusega. Isamaa kutsub, ehkki ta pole reaalselt eksisteeriv olend, vaid yldistus geograafilisest regioonist, selle asukatest ning nonde moodustatud organisatsioonidest. Rahvuse au käsib, ehkki seda au pole keegi kunagi näinud, veel vähem temaga suhelnud või tema koos lõunalauas istunud. Riik tuleb päästa, Issanda vaenlased hävitada, rahvusvaheline imperialism, kommunism või juutlus kukutada.

Ja nii juhtubki, et igati tavaline pereisa, kes muidu poleks mingil tingimusel midagi niisugust teinud, astub põlevil silmil ja erutusest värisedes naabrimehe majja ning laseb tolle koos kogu perega maha.

Iga inimene oskab enda tegusid õigustada. Miks ta seda siis teeb? Sest ta oli lojaalne. Ta oli kohustatud. Kõrgem ideaal kutsus teda. Kui vaadata laiemat pilti, oli tema tegu hädavajalik, ehkki tal isiklikult oli loomulikult väga kahju.

Haiguspuhangu ajal tundub see kõik äärmiselt loomulik, palavikust yles köetud aju usub mida iganes. Kui epideemia mööda läheb, on enamikul nakatunutest enda käitumise pärast piinlik, kuid nad rahustavad end sellega, et vastutab abstraktsioon, mitte nemad ise. Ja nii kuni järgmise usundi, riigi, rahvuse või muu ideoloogia kutseni.

Millistel tingimustel keegi mingi retoorilise haiguse suhtes vastuvõtlikuks muutub, on muidugi ylimalt individuaalne. Kindlasti on mõne inimese vaimne immuunsysteem nõrgem kui teisel, ent ka kõige kainema mõistusega inimesi annab teatud oludes nakatada. Kuidas retoorilisi haigusi ravida ja, mis veel olulisem, ennetada, on väga huvitav kysimus. Aga sellele ma praegu vastata ei oska.

Lollusepõhine majandus

Yhe varasema jutu sabas läks pikemaks aruteluks lolluse, majanduse, vastutuse ja muu säärase teemadel. Sotsiaalfilosoofia kontekstis räägitakse sel juhul paternalismist ja autonoomiast, mind on need asjad juba ammu huvitanud. Mõtlesin, et tõstan oma vastuse pigem eraldi postituseks ja jutustan kohe pikemalt.

Olen täitsa siiralt seda meelt, et riigi toimemehhanisme planeerides tuleb arvestada ka lolluse olemasoluga. Paraku ei ole lollus kahevalentne nähtus: 1 - loll, 0 - tark. On hulk inimesi, kes saavad omadega suure osa ajast hakkama, aga mõnel hetkel ei saa ka. Muuseas, inimestel on muidki isikuomadusi, mis nende elu keeruliseks muudavad. Nii et jätame lolluse hetkeks kõrvale ja räägime yldisemalt.

Leidub inimesi - ja sugugi mitte vähe -, kelle arvates laen on sissetulek. Nad on täiesti võimalised võtma palgapäeval SMS-laenu, ostma endale mõttetult kalli fotoka ja lennukipileti Inglismaale, tuiama seal natuke ringi ja siis istuma hädas pargipingil, kui raha otsa saab. Nad ei ole ise puhtpraktiliselt võimelised otsustama selle yle, kas neile tohiks laenu anda. Suurem osa ajast saaksid nad täitsa kenasti omaette elatud, kui neil natuke silma peal hoida. Tegeleks millegi kasulikuga ja ei teeks kellelegi kurja. Aga on asju, mida neile pakkuda ei tohiks - ja muuseas, kasiinod on veel yks näide.

On inimesi, kes saavad hakkama suure hulga töödega, kuid juhtimine ei kuulu nende tööde hulka. Tunnen paari seesugust, kes on endale ettevõtte teinud. Need firmakesed vaakusid hinge juba majandusbuumi aegu, yyrid-tarned maksmata, myygitegevus olematu, asjakorraldus hädaline ja palgad... noh, ytleme, et suure osa ajast mõttelised. Kui ylemuse peale karjud, saad midagi kätte ka. Selline inimene ei ole ydini pahatahtlik, ta võib midagi väga hästi osata, wnt juhiks ei sobi ta absoluutselt. Hea on, kui säherdune saab aru, et ta ei tohiks midagi juhtida. Aga kui ei saa? Muuseas, ma tean ka mõnd suurettevõtte juhti, kes on siiani hakkama saanud hea õnne ja teiste abi najal ilma igasuguse strateegilise planeerimisvõime või inimesetundmiseta. Kui poleks kyllaldaselt toredaid inimesi, kes teevad silmapaistvalt lolle otsuseid, ei oleks meil ka majanduskriisi.

Ning jah, loomulikult on suur hulk lollidest majandusotsustest seotud laenudega. Inimese loomus on juba kord selline, et suurem jagu meist lykkab võimaluse korral vastutuse kellegi teise kaela. Kui yhte kõrva karjub maakler "Osta maja ära!" ja teise pankur "Võta raha!", siis annab inimene yhel hetkel järele ning jookseb karjaga kaasa, lohutades end mõttega, et kyllap pankur ise teab, kellele raha annab. Sellel, muuseas, põhineb suur osa edukast turuspekulatsioonist: et lõigata kasu karjale vastassuunas liikumisest, peab kõigepealt olema kari. Et lolle pygada, peab kõigepealt olema piisav varu lolle.

Niisiis: lollidest pole mingit puudust. Või, kui soovite (ja mina tegelikult täitsa sooviks), siis inimestest, kes yhel või teisel hetkel yhel või teisel põhjusel teevad mitteratsionaalseid otsuseid. Näiteks keelduvad elamast ämma kapi taga ja võtavad kaela majalaenu, ehkki tööta jäädes seda maksta ei suuda. Praegu sylitavad verd ja maksavad - heal juhul. Keegi ei ytle, et ei võiks minna halvemaks.

Mõistlik on arvestada, et inimesed on meile antud niisugustena, nagu nad on. Eesti riigi olemasolu jooksul ei õnnestu tõenäoliselt nende psyyhikat kuigivõrd muuta. See tähendab, et kui inimeste reaalsete vaimsete võimete ja omadustega suudavad arvestada turundajad, spekulandid ja parteipoliitikud, siis oleks arukas mitte luua endale illusioone ning pysida ka riiki planeerides reaalsuse piires.

Kõlab kyyniliselt, ylbelt ja misantroopselt? Ainult selle kõrvus, kes tahab seda niimoodi kuulda. Kõik inimesed ei peagi samu asju oskama, ehkki iga yhiskond on oma nõuetes pisut yhekylgne. Mõnes teises yhiskonnas oleks jälle praegused juhid ja kuulsused õnnetud. Lõppeks olen ma natike kade mõnele sellisele, kes mõistab maalida või laulda, kuigi saab oma rahaasjadega veelgi viletsamalt hakkama kui mina. Või ei kõnele yhtki võõrkeelt. Või kirjutab ohtrate vigadega. Või... mida iganes.


P.S. Tegelikult on Delfis ylekaalus mitte töötud, vaid kontoritöötajad. Ehkki, jah, töötuid on seal ka omajagu. Ent nagu ma korduvalt rääkinud olen, tõuseb Delfi lugejate arv järsult hommikul kell 9 ja langeb 17 - äripäeviti. Kodus Delfit yldiselt ei loeta, nii piinlikult valusa ajaraiskamise eest tahavad inimesed ikka palka saada. Muidugi on Delfi kõige loetum veebimeediakanal kõigis sihtryhmades, aga treiali tööpingi kõrval lihtsalt ei ole arvutit.

Miks ma eestlaste väljasuremisse ei usu

Väikese Nõia puhkes järjekordne kurtmine, et praeguse kohutava majanduspoliitika tõttu põgenevad kõik eestlased maalt, tuleb yleyldine väljasutemine ning ka ilma ots pole enam kaugel. Vaidlesin seal vastu ja vaidlen siin ka. Vat ei usu mina seda ilmatut traagikat.

Ei koli enamik meist siit kuhugi. Kellel pole julgust, kellel on kohustused, kes ei mõista keeli, kel pole oskusi. Mõni on lihtsalt laisk ka. Virisejaid on märksa rohkem kui neid, kes tegelikult mõnele välismaisele töökohale kandideerivadki – rääkimata sellest, et CV täitmine ei tähenda veel kohasaamist ega konkursivõit reaalset töötegemist. Jutuks hea kyll.

Eks ole, jah, minejaid ka, aga tunduvalt vähem kui räägitakse. Ja on ka tagasitulijaid, kõige kiuste. Samamoodi oli neid minejaid-tulijaid tegelikult kolmkymmend-nelikymmend aastat tagasi, ehkki sellest praegu ei kõnelda. Et mõni eestlane vabatahtlikult BAMile läks, ei ole enam ametliku ajaloo osa. Õigeusku ja seejärel Krimmi või Siberisse minejaist pisut jutustatakse, ehkki mitte palju.

Inimesed on alati yhest kohast teise läinud, kui seda neile vähegi võimaldatud on. Kyllap on me mõttelaad paari sajandi pärisorjuse ja sunnismaisusega kõvasti muutunud; seepärast ei teagi suurem jagu kylarahvast yhtki kaardile kandmata kohanime, mis ylejärgmisest talust kaugemale jääb.

Kokkuvõttes arvan ma ikkagi, et eestlaste välismaale kolimises ei maksa näha rahvuslikku katastroofi. Kui piirid ei ole suletud, on inimeste liikumine täiesti normaalne. Ei kao nad ilma pealt kuhugi, suur osa saadab isegi koju raha. Ja ei käi see asi ka sedapidi, et kõik siit lahkunud assimileeruvad kolme aastaga, aga meile tulijad jäävad igavesti ykskeelseks.

Rahvad surevad välja kas siis, kui nad ise sellega lepivad – ja sinnapoole meie permanentne hala muidugi kaldub – või kui keegi tõesti sihikindlat genotsiidi rakendab – mis on tehniliselt tylikas ja rahaliselt kulukas, kuni rahvaarv juba algushetkeks alla tuhande ei jää.

Mul on suhteliselt isiklik suhe sumeritega. Neid polnud kunagi nii palju nagu eestlasi nyyd. Ometi suutsid sumerid pidada pikka aega niisugust kõrgkultuuri, et me siiamaani nende pärandit eneselegi teadmata kaasas kanname. Kaotsi läksid nad ka alles pärast mitut sajandit sõdu ning yleyldist nutulaulukirjutamist. Kuni me suudame tegelda elamisega, kulutamata kogu jõudu suremisele, ei juhtu eestlastega kah midagi.

Keeletoimetajat otsivad

Ma tean, et siin käib aeg-ajalt inimesi, keda sellised asjad huvitavad, mõnda isegi väga. Nii et reklaamin: tõlkebyroo nimega A&A Lingua OÜ otsib keeletoimetajat eesti ja inglise keelde. Töö algab suvest, konkurss lõpeb 1. aprillil. Tõsi, nad tahavad vähemalt 3 aastat Euroliidu tekstide toimetamise kogemust ning soovitavalt veel mõnd väga head võõrkeelt, nii et enamikule see ei sobi. Aga ehk on kellelgi siiski kasu.

Sõja aeg, kärbes ka liha.

Siduda ja eristada

Naljakas, kui erinevalt inimesed sama teksti loevad. Yks luulearvustaja kirjutas just säherduse lause:

Pealkirjade puudumise tõttu võib nende kahe vahele jäävaid tekste võtta ühe katkematu voona, kuid rütmi ja korduste ilmnemine sunnib eristama kindlaid lõike, mida saab käsitleda eraldiseisvate luuletustena.

Mina oma napi aruga mõtleksin just nii, et korduvad elemendid seovad teksti tervikuks, just nagu refrään kinnitab laulu identiteeti. Kui raamatus pole pealkirju, aga tekste miski ei yhenda, on tõenäoliselt tegu pigem eri luuletuste kui yhe pika poeemiga.

Aga see, et moodsa aja inimesed kõike lahjendada tahavad, ei yllata. Omal ajal oli isegi Shakespeare liiga kange, alles kui tubli sorts Unti sekka kallati, kannatas publikule vaadata. Coelhode aeg, Laozid ei suudeta lugeda.

P.S. Mitte, et ma tahaks arvustatud autorit Laoziga võrrelda. Mind huvitab yldistus; mõtte liikumissuund, mitte asukoht.

Puujumal ja tema jyngrid

Kas keegi teab, miks Eesti lehejuhid just Rupert Murdochit kopeerida tahavad? Kadastik räuskab oma lehes, ylistades avalikes kohtades pildistamise keeldu ja raputades Google'i poole pisikesi jõuetuid rusikaid. Hõbemägi on vaimustunud artiklite maksustamise mõttest. ÄP nurub iga loo sabas lugejailt: "Onju-kui-ma-selle-eest-raha-kysin-siis-sa-maksad-onju?" Kui vastuseks kõlaks yleyldine entusiastlik jaatus, oleksime sellest juba kuulnud.

Kõik igatsevad kasutada Murdochi suletud ajakirjanduse mudelit, ehkki vana jäär ise vaid lobiseb sellest ning on ylimalt kaheldav, kas keegi suudab hambapastat tuubi tagasi toppida. Lubas ta ehk vabatahtlike katsejäneste vahel mingi preemia välja jagada? Allkirjaga foto ja Fox Newsi mõtteline aastatellimus?

Mina nende pyhasse yritusse ei usu - minu arvates tuleb ajakirjanduse toimemehhanismi muuta radikaalselt, mitte kosmeetiliselt. Kui lugejad ei taha millegi eest maksta, pyyab vaid rumal inimene neid sundida. Ent kuna valitsejahärrad mitte minu rahaga ei mängi ning minu arvamust keegi ei kysi, eks lasku käia ning proovigu omal nahal järele. Muidugi ohustavad meediaisandate paanikahood ning pilvelossibuum ka mu enda sissetulekuid, aga kui päris halvasti peaks minema, kyllap ma ikka mingi elatise leiutan. Asutan näiteks ajalehe või hakkan teiste omadest kollaaže valmistama.

Siitkandi meediavyrstikeste iidolist jutustab pikemalt ajakiri New York. Lõbus ja õpetlik lugu - neile, kes õppida viitsivad.

Kurjad lilled

A.Z.Foreman on yks huvitav tegelane, kes tõlgib inglisse luulet hulgast keeltest - venest ja bretoonist pärsia ning heebreani. Tunaeile kirjutas ta sellest, milline on tema arvates hea luuletõlge. Foremani meelest peab hea tõlkija vaatama sihtkeelt vähemalt mingil määral kui võõrkeelt - ainult nii suudab ta tuua selle kirjanduslikku traditsiooni midagi uut ja väärtuslikku.

Kes mugandab tõlgitava liialt oma moodsa traditsiooniga, annab inimestele yksnes rohkem sedasama, mis neil juba on. Seepärast ongi Ezra Poundi ja Nabokovi tõlgetel pysiv väärtus, aga Pope'i Homerose-mugandused või Coleman Barksi vabavärsistus Rumist pigem piinlikud kirjandusloolised kurioosumid.

Mulle tundub, et kogu lugupidamise juures Tõnu Õnnepalu vastu ongi just see yks põhjus, miks ma tema Baudelaire'i tõlget ei talu. Rytmis ja riimis väljenduv range vorm on Baudelaire sõnumi oluline osa. Loobudes sellest vabavärsi kasuks, läks Õnnepalu kergemat, kuid ka libedamat teed. Leebe loomus, mis teha. Orast ja Laabanit võib aga syydistada kõiges muus, kuid mitte selles.


P.S. Märt Väljataga kirjutas kord enam-vähem samal teemal.

Ääremärkus Euroopa ja islami konfliktile

Tegelikult on islamiradikaalidel õigus: Euroopa humanistlikul sekularismil - või siis vähemasti yldisel humanismil - põhinev ilmapilt ja kultuur on tõepoolest agressiivne. Meil siin Firanjis räägitakse muidugi multikultuursusest, tolerantsusest, autonoomsusest ja muust seesugusest. Aga kui jälgida, kas me oma jutu järgi ka tegelikult käitume, ei ole pilt sugugi nii malbe.

Humanisti sallivus lõpeb ysna järsult seal, kus keegi teine pretendeerib oma õigusele olla sallimatu. Me sekkume ysna kiiresti ykskõik millise riigi siseasjadesse, kui seal võetakse kombeks abielurikkujad kividega surnuks pilduda või panna vangi need, kes rikuvad usutavasid.

Põhjus on lihtne. Humanism põhineb usul yldinimlikesse väärtustesse, see aga ei lase humanistil uskuda, et kellelgi oleks õigust neisse mitte uskuda. Teooria ning reaalsuse vahel on põhimõtteline vahe: miski ei keela eurooplastel uskuda, et keegi teine ei usu inimeste õigustesse ja vabadustesse, ent me ei saa aktsepteerida väidet, justkui neil olekski õigus eitada yksikisiku õigust usu-, sõna ja mõttevabadusele, inimväärsele või yleyldse elule. Parafraseerides äraleierdatud Voltaire'i: me oleme valmis kaitsma oma vastase õigust meile vastu vaielda ka selle inimese elu hinnaga, kes talt seda ära võtta tahab.

On täiesti loomulik, et niisugusel kultuuril tekivad naabritega konfliktid - olgu jutt siis kirikuriiklikust islamist, musta Aafrika nõiajahtidest või Hiina totalitarismist. Ammugi siis, kui tema kätes on reaalne majanduslik ja sõjaline jõud, mis lubab tal pidada ennast vähemasti yheks maailma sandarmeist.

Ei, ma ei väida, et tolerantsuse nimel tuleks humanismist loobuda. Ma arvan vaid, et teesklusest on kahju, mitte kasu. Hundil pole mõtet teeselda lammast. Seda enam, et ka teised asjaosalised pole lambad.

Loov geenius

Hommikul loeti mulle sõnad peale, et ma kuskilt otse läheks, lumi olla heinamaal rinnuni. "Mhmh," noogutasin. Kesse siin loll on? Ma lähen ikka sealt, kus rada kenasti tee peale viib, näe, jäljed siin ees ja... lõpevad pesunööri all ära. Viimased kymme meetrit polnudki lumi rinnuni, ainult veidi yle kubeme. Tihkelt lund täis topitud saapad ei kuiva ilmselt enne homset.

"Vara yles, hilja voodi läevad töö ja vile koos," ymisesin, riputades kontoriseintele pilte ja peegleid, mida keegi juba mitu kuud menetleda ei suutnud. Tund hiljem tulid töökaaslased. "Need on kõik ju viltu?" - "Viltu jah! Ja kui kellelegi ei meeldi, siis haamer ja naelad on siin!"

Tõlked on yleval, kohe läheb esimene lugu, siis tuleks neelata alla toimetatava raamatu saba, visata allkiri tõlkelepingule, kirjutada veel yks lugu ning minna kohtumisele autoriga. Kõike seda lähema kahe tunni jooksul. Aa, mapitäis ylikooli paberimajandust on kah endiselt ära saatmata.

Ja mida teen mina? Raiskan aja blogimisele. Nii nutikas minust.

Isiklik ja tihatav

Tegin yhel ööl ilusa pika tydrukuga juttu ning kysisin, miks ta ise Pessoad ei tõlgi. Arvas, et ehk ykskord tõlgibki, ent praegu veel ei tihka. Vabandasin isikliku kysimuse pärast. Pole hullu, kostis ta, ei ole siin midagi isiklikku.

Minu meelest ikkagi on. Minu arust on luule alati isiklik. Muidugi sõltub kõik lugejast, aga need, kes luulet isiklikult ei võta, ei loegi tavaliselt luuletusi.

Luule kuulub asjades sekka, mis isegi avalikuna ei kaota isiklikkust, nagu mälu, hirm või unenäod. Sa võid panna nad raamatusse või internetti, kuid nad on ikkagi ydini sinu jagu.

Just nimelt - ydini. Nad on alati sinu ligi, sulle lähemal kui ykski igapäevaasi iial pääseb. Sa kuulud samavõrd neile kui nemad sulle. Mõni ime, kui seesugune lähedus kellegi ära ehmatab ja eemale peletab.

Luule on lähedane, kuid ebausaldusväärne nagu joodik suguvõsa kokkutulekul: oma kyll, ent iialgi ei või teada, mida syndmatut ta järgmiseks kõva häälega välja partsatab, kõigi jõnglaste ja vanatädide kuuldes. Etteteadmine ei tee asja sugugi paremaks, kindlam on ohutusse kaugusse hoida.

Mis tihkamisse puutub, siis loomulikult on kõik kohad täis kogenumaid ja andekamaid. Minul pole kyll endast asjakohasemate inimeste leidmisega vähimatki raskust. Aga kui ma kõik nende hooleks jätan, mis lusti mul endal sellest on?

Yks mu lemmikuist mainis mullu, et sada aastat hakkab täis saama, meil oleks uut Poe "Kaarna" tõlget tarvis. Homme teen lauapealsesse kultuurkihti šurfi ning otsin pooliku käsikirja taas välja.

Maa-alused

Veider on avastada, et kohtasid mingit muusikapala juba paar aastakymmet tagasi, aga mis ja milleks, selgub alles nyyd. Umbes sama veider kui vaadata muistseid videoid, mis praegu tunduvad olevat iseenese paroodiad. Keegi ei saanud ju ometi midagi sellist päriselt teha. Või sai?


Men at Work: "Land Down Under".


Sama, aga Pennywise.


Aina hullemaks läheb: Punaarmee koor. Karmoškaga.

Võib-olla viitaski eesti rahvausundi etnonyym "maa-alused" austraallastele?

Mis on meil yhist lätlastega?

Mõne aja eest kuulutas ilus inime Evelyn Sepp Eesti Euroopa meistriks tööpuuduses. Tolle jutu peale tuli meelde, et Eurostati eelmise kvartali aruande kohta on kaart veel suisa tegemata. Joonistasin nyyd siis ära.

Võib ytelda, et Sinise Nunna mure tööpuuduse pärast on igati asjakohane, mure formuleering aga mitte. Tööpuuduses on Eesti alles kolmas, tööpuuduse aastakasvult aga teine. Evelynile mõteldes tegin sedapuhku eraldi kaardi ka kasvu kohta.



Kasvu kaart ongi tegelikult huvitavam kui tööpuuduse kaart. Statistika puhul on alati tähtis oskus näha selle taha, kysida õigeid kysimusi. Mulle tundub, et ma näen siin kaht õiget kysimust.

1. Miks tõusis tööpuudus Eestis 7,5 protsenti, kui enamikus Euroopast jäi tõus alla 3 protsendi? Isegi paljuitketud Hispaanias oli tõus yksnes 4,7% protsenti - see tähendab, et olukord aastatagusega võrreldes väga silmatorkavalt halvenenud ei ole. Maailmaturg on meil yks, krediidireiting parem kui Kreekal, ka Luksemburg on väike ning suure reaalmajanduseta. Balkani piiririigidki pääsesid kergemini. Järelikult on meil siin midagi erinevat ylejäänud Euroopast.

2. Mis on Balti riikide majanduspoliitikas yhtviisi valesti? Meie regiooni naaberriikides - Poolas, Soomes ja Rootsis - oli tööpuuduse kasv mullu yhtviisi 1,9 protsenti. Balti riikides aga oli see 3-5 korda suurem: Leedus 6,4, Eestis 7,5, Lätis 11,5 protsenti. Järelikult on meil midagi yhist. Minu teadmised Läti ja Leedu majanduspoliitikast on kaunis napid, kuid ma pole kuulnud, et seal niivõrd usinasti liberalismi propageeritaks kui meil. Milliseid sarnaseid majandusotsuseid on tehtud kõigis Baltimaades?

Ma arvan, et neile kysimustele ei ole lihtsaid vastuseid. Esimese peale oleks lihtne tormata kohukeselippude lehvides Ansipi valitsust ryndama. Aga Leedus seda ei ole. Teine kysimus muudab esimesele vastamise keerukamaks.

Me oleme olnud tykk aega uhked, et meie majandusotsused on Läti omast suuresti erinenud. Ometi oleme lõpuks nendega yhes katlas. Milles on asi?

Geopoliitika apologeedid jutlustaksid siinkohal muidugi regiooni omapärast. Samas oli transiidilangus juba varem ära ning transiidi osakaal Eesti majanduses ei olnud sugugi nii suur, nagu Tiit Vähi oleks tahtnud kõiki uskuma panna. Ka lõuna pool on Euroopas hulk piiririike, mõnigi meist põduram. Bulgaaria majandus oli kogu aeg märksa tudisevamatel jalgadel kui Eesti oma. Miks nad siis kriisis meist vähem räsida on saanud?

Tuleks nyyd siis keegi Lätlaste Armastajate Seltsist ja seletaks: mis värk on?

Pealkirjarõõm

Kuna täna ajakirjandus juba jutuks tuli, nopin võrdluseks pealkirju hommikuse EPLi viimaste uudiste rubriigist. Igatahes on pilt märksa mitmekesisem kui Irish Timesis.

* "Uurimistoetus läks ennetustööks"
Milline uurimistoetus? Mille ennetuseks? Kas saaks, palun, yldisemalt, näiteks "Raha läks kuhugi"?

* "Uus raamat"
Ah soo.
"Akadeemilised esseed" on muidugi hullem.

* "Hooldusravi on peamiselt eakatele"
Milline šokeeriv uudis! Kohe kutsub lugema.

* "Inimesed vajavad haigestumisel lähedaste abi ja toetust"
Mina olen siiani ilma lähedaste abitagi haigestuda suutnud. Tõsi, tervenemise juures kulub vahel abi ära.

* "Nutriganics – looduse kink näonahale"
Nagu heas ajakirjanduses ikka, on reklaam ja sisu rangelt lahus: yks pealkirja esimeses, teine teises pooles.

Spordirubriik toob meelde yhe varasema porina. "Soomlased võitsid 2:0 Tšehhi koondist" ja "Tiitlikaitsja Rootsi piirdus veerandfinaaliga" on suurepärased näited nišiuudistest, mille juurde võhikutel asja pole. Ei, oodake, ärge öelge, las ma mõistatan. Esimene on... ee... golf ja teine... teine... naisekandmine. Just.

Ärge tulge mulle rääkima, et mingis maailma nurgas on ajakirjandus olemuslikult teistsugune. Kes midagi sellist jutlustab, on enda jaoks kuskil mujal gurmeerestorani välja valinud ning ignoreerib kurba tõde, et enamik lehelugejaid toitub ka seal hamburgereist. Eestiski leidub nišiväljaandeid - näiteks Sirp, Õpetajate Leht, Keel ja Kirjandus ning Inseneeria. Eks neil on jälle omad hädad.

Kuidas rõhutada olulist

Mitu korda saab lugeja tänahommikusest Irish Timesist teada, et Colm Murphy mõisteti 1999. aasta Omagh' pommirynnaku asjus õigeks?

Pidupäev ja ajalugu

Ajalugu ei taha jääda ajalooks. Askeldasin köögis ja ymisesin vaikselt midagi temaatilist. Järsku jõudis pärale, et see ei olegi hymn. Või, noh, on kyll, aga...

Nyyd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö...

Kuidas mina siis riigi synnipäeva tähistasin?

* Tassisin mööblit ringiratast mööda tuba. St, mina tassisin alla poole mööblist, suurema osa ajast veetsin köögis. Tassis tugevam ja targem, kes mu ebarealistlikke plaane aeg-ajalt maa peale kutsus. Näiteks väites, et väike asi ei mahu alati suure kohale, et toa ainsat akent kinni ehitada ei ole väga arukas ning kaht lauda yksteise otsa laduda samuti mitte.

* Yhendasin lahti kõik arvutijuhtmed ning panin kogu komplekti väiksema tolmuhulgaga kaetult kokku tagasi. Selle käigus jäi yle yks toitejuhe. Kõik paistab siiski töötavat, nii et ilmselt sai varem elektrit yksseade, mis seda tegelikult ei vajanudki. Viimast elektriarvet meenutades on see igati tore uudis.

* Võtsin koost yrgvana ja puiseks kleepunud klaviatuuri, puhastasin selle ära ja panin kokku tagasi. Selle käigus lõhkusin ära yhe jupstyki, mis hoidis tyhikuklahvi tasakaalus. Nyyd on paha kirjutada. Uut klaverit kah osta ei raatsi, vana on veel täiesti kõlbulik. Sõrmed on kyll klahvidepesemisest hellad. Ma ei mäletanudki, et neil nii palju vastikuid teravaid nurki on.

* Laiendasin Farmville'is kanalat. Minu arust väga truualamlik tegu. Eesti virtuaallinnutööstus edeneb myhinaga, kriist väljudes saab sellest meie majanduskasvu mootor.

* Tegin rahvuslikku tomatiplögalist riisirooga sojakastme, tundmatut päritolu hakkliha ja rohelise pipraga. Kesk-Aasia pilaffidega pole sel midagi pistmist, ju ta eesti rahvusköök olema peab. Maitses igatahes hästi.

* Otsustasin, et kui ihnsus must jagu ei saa, tellin Päevalehe uue raamatusarja "Eesti mälu". Ega raamatuid muidugi kuhugi panna ei ole, ent mitut sealt tahaks kindlasti lugeda. Raamatukogu hooleks jäetud raamatuteni ma tavaliselt ei jõua, ise koju tulev kirjandus sööb nende eest aja ära.

* Jätsin tegemata kõik targad ja vajalikud asjad, sest kell on juba pool yks ja millalgi peab inimene ometi magama. Mitte ainult inimene, aga mina ka.

Kunagi, kui olen vähem unine, kirjutan ajakirjandusest: miks ta meil sihuke kipakas on ja kuidas loodetavasti parem saaks. Filmikriitikast, etnofuturismist ja rahvuslikust leppimisest. Kui millalgi piisavalt pahur olen, võib-olla isegi Lauri Vahtre mitte väga arukast sõnavõtust... ehkki kyllap oleks parem, kui keegi seda rohkem ei mainiks. Kui iga väike rumalus kiiresti ajalooks muuta, ehk saab kord ajalooks ka lollus tervikuna?

Vaevalt kyll.

Meie ajakirjandus pysib endiselt tasemel

Kes kiitis, et talle meeldib Päevalehe põhjalik lähenemine, kus tegeldakse taustade avamise ja analyysimisega, mitte ei treita mõttetuid kahelauselisi nupsakaid kellegi tsitaadikillu põhjal?


Kõik on õige, tsitaati ju ei ole.

Kuidas saada vapraks?

Tsiteerin Amanda F. Palmerit ja ei hakka seda isegi tõlkima:

...producing inoffensive, corporate-penned, vanilla-bean love-story family-friendly made-for-mainstream-radio music that won’t offend a single person. and won’t make anybody laugh, won’t make anybody think, won’t make anybody wonder, won’t make anybody talk, and won’t change anybody’s life.

THAT, my friends, is hiding behind art.

Nyyd ma tsiteerin teda veel ja ilmselt rohkemgi kui oleks õiguspärane ootus. Aga see jutt on vaid osake pikast diskussioonist ning vastab paarile kysimusele, mida inimesed mu käest keskeltläbi kord päevas kysivad. Ma ise niisamuti.

in my life and in my work, i’ve made a lot of people angry.

people love to judge.
too feminist. not feminist enough. too outspoken. not outspoken enough. too intellectual.
too dumb. too glam. too underdressed. too funny. not funny enough. too inappropriate. too safe.
wrong kind of funny. marrying my favorite author and now i fucking hate her. fat. irritating. loud.
blah blah blah blah, etc, ad infinitum.

this is something i’ve had to learn to live with.

to get clear, i always have to stop, dig deep within myself and ask:
were my intentions good? could i really stand behind them? was anybody really harmed?
if i’ve actually harmed someone (and the harm isn’t just a drama in their heads), have i owned my responsibility?

when i quiet myself down and find the answer within myself, that’s the most important one.
it speaks louder than the voices outside my head and the anonymous voices on the internet.

it is to this voice you must listen, or you’re FUCKED.

i know a lot of younger people read this blog and i have constant contact with teenagers who are always asking me:
“how do i get brave?”

a lot of that answer lies in situations like these.
when you are forced to sit down, reckon with a situation, listen to people screaming that they hate you, take stock of what you’ve done, look everyone in the eye, tell them what your intentions are, and know that they will either hear and understand you or they will walk away.

and then your job is to not run after them.
your job is to stay calm. your job is continue on with your work.
and the hardest thing, sometimes, is to continue on with your work in a spirit of love, without letting other people’s hate and anger getting the best of you, and turning you into bitter, angry and jaded fuck.

it’s so easy to be afraid. to do nothing. to not make your art, to not follow your calling, your passion, your impulses, to not take any risks for fear of people cutting you down and misunderstanding you.
most people are CONTROLLED by fear, because they’re convinced they’ll do the wrong thing, say the wrong thing, write the wrong thing, sing the wrong thing.
those fears are founded. you can see that, here, now.
shit happens, you can upset people.

and you need to do your work anyway, because the world needs you to.

that, i think, is how you get brave.

Mineviku määratus hoovuses

...teie seas istub ajakirjanik, kelle kujutlusvõime on lõhkemiseni tulvil ylekypsenud mõistekultuurist pärit sõnu ja kellelt aeg nõuab, et ta oleks sõnakas, kuigi tema sisemuses on lahustunud viimnegi kindlustunne, millele tema vaated võiksid toetuda, lahustunud just nimelt suures tarkuses, isegi tema selge ajataju on lahustunud mineviku määratus hoovuses, kohutava kaasaja yhtimatus voolus, lahustunud on isegi tema eurooplase-tunnetus, nagu vaimumaailmad, mis hirmutavalt yksteisesse tungivad...

Hugo von Hofmannstahl

"Väikesi vaatlusi"

Loomingu raamatukogu 3-4/2010

Kuidas sõimata poliitikuid?

Guardianis oli eile tore artikkel Briti poliitlise sõimu ajaloost. Paistab, et neil on seal jälle keegi kedagi sõimanud, sedapuhku vististi leiboristide parteipiits (ma ei teagi, kuidas seda vahvat ametit eesti keelde panna) toore. Veel yks meeldetuletus, et ei maksa purjuspäi tviterdada.

Eestlased on inglastega võrreldes syndsad ning tagasihoidlikud, isegi korralikke kaklusi pole meil parlamendis pärast taasiseseisvumist olnud. Ka yhtegi piisavalt head sõimujuhtu ei tule meelde. Seepärast tõlgin ära Guardianis toodud näited: ehk saab keegi me riigiisadest inspiratsiooni.

Nagu toimetaja kommenteeris, on kõige tähtsam, et öeldu oleks vaimukas. Tõepoolest, paar lauset võtsid mu ysna korralikult muhelema.


***

Ameerika poliitik John Randolph teise Ameerika poliitiku Edward Livingstoni kohta: "Ta hiilgab ja haiseb nagu mädanenud makrell kuuvalgel." (Ma nägin tund aega vaeva, et selgitada välja, milline Randolph ja milline Livingston (Guardiani arvates Livingstone) need tegelikult olid. See oli yks huvitav tund.)

Benjamin Disraeli Robert Peeli kohta: "Tema naeratus on nagu hõbeornament kirstu kyljes."

David Lloyd George sir John Simoni kohta: Ta "läks kaks korda üle põranda, jättes mõlemal puhul endast maha limase jälje".

Lord Hugh Cecil Neville Chamberlaini kohta: "Tema parim saavutus oli Birminghami linnapea ametikoht ning sedagi viletsal aastal."

Winston Churchill Clement Attlee kohta: "Lammas lambanahas."

Clement Freud Margaret Thatcheri kohta: "Konn Attila." (Algtekstis on tegelikult kana, aga nii kaoks sõnamäng ära.)

Alan Clark Douglas Hurdi kohta: "Tal võiks vabalt maisitõlvik tagumikus olla."

Vincent Cable Gordon Browni kohta: "Parlamendi tähelepanekuid mööda on peaminister paari viimase nädalaga imetabasel kombel muutunud Stalinist mister Beaniks."


***

Et Thatcherist juttu tuli, meenus mulle ka tema kohta yks lugu. Nimelt polevat ta peaministrina oma valitsusliikmetest suuremat pidanud. Väidetavalt kysitud Thatcherilt kord valitsuslõuna ajal, mida ta syya sooviks. "Biifsteeki," kõlas vastus. "Ja juurviljad, proua peaminister?" - "Ka nemad söövad biifsteeki."

Mida teavad reformierakondlased majandusajaloost?

Päeva ajaloolase tiitli pälvib Taavi Rõivas, kelle arvates valitseb maailmas juba aastasadu turumajandus. Riigikogu tänasest stenogrammist:

Tuleb tõdeda, et kuuldused turumajanduse surmast olid tugevalt liialdatud. Veelgi enam, täna näeme kriisist tugevamana väljumas just neid riike, kes ei kiirustanud sadade aastate kogemust üle parda viskama. Enne ja peale mind kõnelevad siin peamiselt ajaloolased ja nende minevikumälu on minu omast kindlati täiuslikum.

Ehkki loosung "Laissez-faire!" sai populaarseks 1750ndatel, oleks imelik toonast Prantsuse majandust täieliseks turumajanduseks pidada. Tõsi, Suurbritannias olid vabamajandajad yksvahe kaunis populaarsed, väites näiteks Iiri näljahäda ajal 1846-49, et riiklik toiduabi oleks lubamatu, sest see rikuks loomulikku turgu. 19. sajandi lõpuks oli Euroopa siiski protektsionistlik.

Isegi meie majandusliberaalide iidol Milton Friedman oli algselt keynesiaan ning hakkas oma õpetajale vastu vaidlema alles 1950ndatel. Laiemalt jõudsid ta ideed poliitikasse alles 1980ndatel, kui Taavi-poiss oli juba syndinud. Aga siis ei teadnud ta sellest veel midagi.

Nyydne noor ajaloohuviline lõpetas Tartu Ylikooli majandusteaduskonna välismajanduse ja turunduse erialal 2002. Ilmselt tuleks majandusajaloo õppekava yle vaadata, kui tudengitele isegi nii yldised asjad kylge pole jäänud. Või on siis viga arvutusoskuses, kui 1980. ja 2010. aasta vahele "sajad aastad" mahuvad.

Tähtsad ja tähtsusetud

Tegin tunaeile Linnart Mälli meelespidamiseks paar aastat kapis konutanud Tuzemsky Um'i lahti. Mul on nii vilets mälu, et ei pääse ilma abivahenditeta. Sõlm taskurätti, mynt pesumasinasse, pangakaart automaati...

Slovakkide lemmik um on yks kummaline jook. Mitte ei suuda aru saada, mida ta mulle meenutab. Karamell ja vyrtsid, igatahes. Kahju, et teda meil maale ei tooda; uuriks teinekordki huviga, eri tootjate omi pealegi.

"Siitkandi Oim".

Pilt siit.

Mina teda ei tundnud. Lähedalt nägin vast yhe korra, kui otsisin asjatundlikku nõu filosoofiaraamatu tõlkimisel. Mällil oli kiire ja ehkki Läänemets vahetas Taiwanilt usinasti kirju, tundus kuidagi piinlik inimest nii kaugelt tylitada. Lõpuks jõudsin kolmanda juurde, aga korra käisin ka Mälli ukse tagant läbi.

Mõtlesin mõnikord, et oleks huvitav temaga lähemalt tuttavaks saada. Samas ei tundunud ma ise endale piisavalt huvitav; ega tundu nyydki. Lootsin ikka, et aega on, pealegi lubas nii mõnigi sõber, et varsti, kui võimalus tuleb... Ei tulnud.

Mitte, et meil palju yhist oleks olnud. Olen niivõrd-kuivõrd lähisidalane, kõik kaugem on jäänud amatöörlikult põnevaks. Teisalt kasvasin yles koolitundide asemel kraavipervel Belomori tõmmates ja Mälli tõlgitud "Daodejingi" lugedes; ma poleks jätnud varem või hiljem vabandades mainimata, et minu arust oli ta varasem tõlge parem kui hilisrevisionism. Kasvatust muidugi ei muuda ning maitse on selle osa.

(Kasvatusest kõneldes: ilma Laozita oleksin märgatavalt äkilisema loomuga kui nyyd. Oma kakskymmend aastat pole kedagi mööbliesemetega visanud. Isegi lubanud olen viimase viie aasta jooksul vaid korra. Teisi olen kyll närvi ajanud, kui Tähtsate Inimeste käskude peale õlgu kehitan ja selja pööran. Pole minu asi nendega maid jagada, mängigu kellegi omasugusega.)

Järeldused? Inimene on alati piisavalt tähtis, et kõnelda teise inimesega, kuni too elus on. Mitte, et mul oleks midagi surnutega napsi taga vestlemise vastu. Olen lõunaosariiklane, meil on see veres.

Tahte triumf mõistuse yle

Mina ei kuulnud Aaviksoo kõnet, kus ta "rahvusliku tahte triumfist" kõneles. Ma pole ka kindel, kas seda kuulda tahangi, aga kyllap mingil hetkel tuleb. Algallikatega on ikka kasulikum tutvuda kui ymberjutustustega, ehkki kõigega muidugi ei jõua.

Ma ei arva, et sõnakasutus oleks tähtsusetu. Inimesed kasutavad sõnu mõtete ja tunnete edasiandmiseks. Seejuures on meie keel mitmekihiline: me kõneleme sageli enamast kui pelgalt sellest, mida ytleme.

Selliste nyansside edastamisel on eriti oluline, kuidas me ennast väljendame. Metafoor ei ole suvaline lalin, energiliselt žestikuleeriva kõnepidaja suunurkadesse kogunenud marutõvevaht. Metafoorikasutus näitab, milliste varasemate kõnelejatega tahab esineja samastuda, milliseid retoorilisi nakkusi ta kannab. Mõnikord sedagi, kui kaugele on haigus temas arenenud.


***

Aaviksoo jutule järgnenud arutelu triivib tihti kysimuseni, kas rahvusriik kui ideaal yhildub yldse tolerantsuse ja reaalse maailmaga, mis mitte yhevärviline, vaid kirev. Ma arvan, et neid saab yhildada - kui rahvuslastel õnnestub meeles pidada, et nende riik on siit ilmast, et rahvusriik on reaalsus, mitte ideaal.

Ma ei näe põhjust, miks peaks riik, mis defineerib end paiknevana yhe rahvuse kodumaal, automaatselt tähendama vaenulikkust kellegi teise suhtes. Jah, loomulikult on keeruline aru saada, et ennast saab väärtuslikuks pidada ka ilma teisi halvustamata. Inimesed eksivad selle suhtes alatasa. Ent ka rasked asjad on võimalikud.

Miks peaks yks rahvus suutma eksisteerida yksnes alaväärsuskompleksi edasiarendusena? Inimesed on erinevad ja see on hea. Ent kui keegi hakkab kõnelema enda tahte triumfist, mis realiseerub yksnes teiste tahte allasurumises - siis ta tõepoolest ongi alaväärtuslik.

Aaria rassist naised on ilusamad

Tänane päeva tsitaat tuleb Jaak Allikult:

Sügavamalt usklikud naised olid Teheranis riietatud üleni musta, aga näokatteid polnud märgata. Islami kombe kohaselt peavad naiste juuksed olema kaetud ja see reegel on raudne, kuid pikemalt silmitsedes võis näha, kuidas eri värvi ja ka erinevalt seotud rätikud teevad Iraani niigi väga ilusad (ikkagi iidne aaria rass!) ja tihti hästi meigitud naised veelgi kaunimaks.

Juba teine poliitikujaak ei saa ise aru, mida avalikult räägib.

Koba pimeduses!

Ekspress lõigatavat ymber ajakirjaks. Hennoste ja Hõbemägi hyppavad käsikäes hõisates yle aasa, muu rahvas on skeptilisem. Kes ikka tahab paksu paberipatakat yhte klammerdatuna teleka peal hoida? Peljatakse ka, et Areen läheb Postimehe Arteri ehk kõige liha teed: segatakse kondi- ja sojamassiga.

Uuendused on toredad. Uuendused on põhimõtteliselt head. Tore on lennelda yhelt uuenduselt teisele. Kõige paremini võtab teema kokku Uuendaja enda tsitaat:

I read today that Tumblr will take over after Twitter loses steam. Now I am here. I there anybody else?

Hirmunud laps kössitab suure pimeda toa nurgas, peos Eesti Ekspress.

Koomuskite kõlbmatusest

Ekspress pani mõne aja eest kokku midagi mardiooperlikku, sidudes "Jesus Christ Superstar'ist", "Ooperifantoomist" ja vististi veel paarist muusikalist pärit laulud isekirjutatud syžeega Edgarist ja Jyrist. Yks vaimustavamaid kommentaare tuututas, et selline muusika olevat igasuguse kunstilise väärtuseta.

Veidi varem lugesin yhest esteetikakoryfeest, kelle väitel ei saaavat koomikseid mingil juhul kunstiks pidada. Lõppude lõpuks on koomiks ju, vabandage väga, koomiks. Mitte kunst.

Täna komistasin yhe Neil Gaimani tsitaadi otsa, mida olen ka varem kohanud, aga mis kirjeldatud juhtumitega kenasti haakub.

Arvestades, et art spiegelmani "Maus" võitis 1992. aastal Pulitzeri preemia ning on, kui kummaline see ka poleks, koomiksiraamat holokaustist, arvan ma, et see vaidlus lõppes 16 aastat tagasi. (Dave Simi peagi ilmuv "Secret Project" on holokausti teemal ning see on üks emotsionaalselt mõjusamaid asju, mida ma koomiksi kujul lugenud olen.) Ma arvan, et iga väide, mille järgi koomiks (või raadio või film või muusikal või romaan või lisage siia oma lammikmeedium) trivialiseerib juba loomu poolest oma sisu, on rumal, lyhinägelik, tuhm, laisk ja vale. Sa võid ytelda: "See on halb koomiks." Sa ei saa ytelda: "See on halb, sest see on koomiks."

***

Yhtlasi tervitan siinkohal kõiki ullikesi, kes aeg-ajalt Wikipedias holokaustirevisionismi propageerimas käivad. Mitte, et ma ei leiaks, et mõnes asjas eri võiks kahelda. Laske käia, minugi poolest. Aga miskipärast on vaateid, mis on statistiliselt võttes pöördvõrdelises korrelatsioonis kirjaoskusega.

Talvesydameuni

Mingi kummaline magusavajadus on alateadvusest yles kerkinud. Mina, kes ma kunagi tilkagi magusat ei tarvitanud, joon yrglilleliselt lõhnavat teed rammusa lusikatäie meega. Eelmisel nädalal kadus kuhugi pool purki õunamoosi. Kuivadelt veinidelt olen liikunud poolmagusale, töö lyrbin kohvi asemel kakaod ning hetk tagasi konsumeerisin tahvli šokolaadi rutem kui Saaremaa tšempionlammas apellatsiooni.

Vitamiinipuudusest lolliks läinud? Ei tohiks ka olla. Kahe nädalaga olen krõmpsutanud end läbi vähemalt neljast kilost hapukapsast. Toorelt. Andke aga kauss ja kahvel kätte ning raamatut lugedes kolksatab söögiriist järsku vastu kausipõhja. Kurgist, tomatist ja sibulast kõnelemata. (Kust ma teada sain, et tomatist, sibulast ja oliiviõlist võib salatit teha? Kas minu lapsepõlves siis tehti? Justkui ei mäleta, ent seal see teadmine nyyd on.)

Mälu pudeneb taas ebamäärasteks pilvekesteks ja hajub. Inimesed kysivad, mis ma eile tegin. Ei mäleta, kas teate. Mis siis veel pikematest ajavahemikest kõnelda. "Mäletad, viisteist aastat tagasi..." - "Oi, oli jah! Huvitav, miks ma seda vahepeal ei teadnud? Ja siis oli seal veel see ja..." Aitäh meenutajatele, nende abita läheks mul pool elu kaotsi. Katsun vähehaaval yles kirjutada, ent kahjuks alustasin liiga hilja.

Uudised muutuvad aina kummalisemaks. Alles ma lugesin, et USA ilmajaam saatis idarannikule juba mitmenda lumetormi. Täna sain teada, et lugejate soovil hakkab Delfilt mormoonidelt mitmenaisepidamise taaskehtestust nõudma. Umbes samal ajal selgus, et Ida-Timor on virtuaalne riik, mille puhtast igavusest mõtlesid välja Melaneesia häkkerid. Lõpetuseks olevat Eesti Ekspress muutunud ajakirjaks; selle vastu pole mul isiklikult kyll midagi, ehk saab kirjandus siis pisut rohkem ruumi.

Sõber kirjutas väitekirja. Kirja ennast pole veel lugeda saanud, see-eest nägin lehes ilmunud arvustust. Kui seda uskuda, on tegemist millegagi psyhhedeelia ning metafyysilise mystitsismi piirilt. Ei, noh, väga lahe. Igal juhul parem kui siinkandis tyypiline "Oskar Kruusi arvamus Tuglase arvamusest Heideggeri arvamuse kohta Bergsoni arvamusest selle teemal, mida Hegel arvas Schellingi arvates Aristotelesest (kes arvatavasti arvas midagi kellestki, kelle nimi ei ole kahjuks säilinud)".

Kõik kokku jätab siiski veidralt unenäolise mulje. Arvestades, et loen praegu (muuhulgas) yhtaegu "Kafkat mererannal", "Maailmatantsu", "Ellujäänu mälestusi" ja "Tubakapoodi", pole midagi imestada, et maailm mu ymber võtab kummalisi vorme. Võib-olla aitaks see, kui rohkem magada - kuid kes siis minu asemel avasilmi und näeb?

Õhtusöök yhele

Eelroog: Ookeanimaailm 3D

Lugu kilpkonnast, kes ujub mööda maailmamerd koduranda munele. Jutustus oli pisut lapsik, ent filmi sisuks oligi tegelikult ilus pildiseeria allvee-elust. Oli kena kyll; mõni elukas pakkus suisa nii tõsist huvi, et otsisin hiljem kodus Wikipediast välja.

Näiteks see tyyp olla filmi tõlkija väitel eesti keeles flamenkotigu. Võib olla kyll, eestikeelsest netist ma kinnitust ei leidnud. Inglises Spanish dancer, ladinas Hexabranchus sanguineus.


Filmi myydi Jacques-Yves Cousteau nimega, kes selgus tegelikult olevat teaduslik konsultant. Noh, kõik on hea, mis lapsed vahelduseks ka haridusfilmide juurde viib. Kahjuks noorem põlvkond Cousteau'd vist kyll ei tea.


Esimene käik: noore luule õhtu Kirjanike Majas

Mihkel Kaevats
Paavo Piik
Meelis Oidsalu
Eda Ahi
Kaarel B. Väljamäe
chaneldior

Kõik olid yllatavalt head ja tugevad, välja arvatud viimane. Atribuutikaga trikitamine ei anna enamasti luulele midagi juurde, ent ära võib kyll võtta. No võib-olla oli Kivisildniku kasvandikul halb päev.

Teistel oli täitsa hea päev, Oidsalu kirjeldas isegi oma arenguvestlust, koosolekut ja poeskäiku - kuni rahva ees seismise hetkeni välja. Lauri Sommeri mullust Oidsalu-arvustust lugedes tundub, et jutt käib hoopis teisest inimesest; poiss on kuidagi soliidseks muutunud. Paavo Piik tundus eriti hea materjal noore luuletaja valmistamiseks, nii välimuselt, häälelt kui esinemisoskuselt. Eks ses muidugi peitu teatud võimalus kergemale teele minekuks, aga loodetavasti ta siiski ei lähe.

Sama võib ytelda Eda Ahi kohta: nägi hea välja ja oskas seda ära kasutada. Kui ta veel natuke kasvab, on uus Elo Viiding valmis, ainult ilma isanime taagata. Juhani jäljerada läks EA seekord etteloetud luulest läbi kyll, mis on iseenesest huvitav - kui 90ndatel oli kogu Eesti luule korallriff pisikesi viidinguparvi täis, siis vahepeal hakkas see mõju noortest kuhugi kaduma. Õnneks on ta siiski kyllalt iseseisev (mida loomulikult tuleb ka EV kohta tunnistada).

KBV oli meeldivalt lyyriline ja isiklik. See on meil suisa yks sort noori meesluuletajaid, kes ei häbene avalikus kohas tundeid välja näidata. Tore sort. Apollo "Raamatu" põhjal tundus Kotjuh ka yks säherdune olevat, ehkki ega ma ta luulet korralikult tunne.


Teine käik: kylmsupp Tali

hapukurk
värske kurk
hapukapsas
värske kapsas
keedupeet
keefir
sidrunipipar
sool
till

Yks kena inime tegi täna pannkooke ja nõidus sellega välja pyhapäeva. Mõtlesin teda matkida. Kylmsuppe syyakse ju suvel, eks? Järelikult: kui teha kylmsuppi, on suvi.

Oleks vist võinud veel millegagi maitsestada, aga kes õhtul yksi kodus ikka pikalt nikerdada viitsib. Töötas kyll, täitsa soe hakkas.


Magusroog: Kafka

Sõber pistis pihku Haruki Murakami "Kafka merarannal". Ytles, et olla hea. Eks ma uskusin seda juba varem, ent lugemine kinnitab sama. Peaks kunagi ka ylejäänud Murakamid ette võtma.

Hakkasin mõtlema, kus hiljuti Kafkaga kohtusin. Välja mõtlesin: Toomas Liivi vanas luulekogus "Fragmendid". Sattus teine täna riiuliservas näppu. Lehitsedes leidsin luuletuse, kus minategelane karjub toolil seistes pisikese hiirekujulise Kafka peale, kes kössitab teisel toolil ning ei mõista midagi Liivi suurepärasest torukybarast. Mereranda ei mainitud.

Sellised seosed kõlavad ysna unenäoliselt. Eile oli ka mingi nii jabur uni, et mälu keeldus seda uskumast. Äkki ma magangi juba? Parem on olla kindel.

Millest pajatas päev

Jälle liiga väsinud, et midagi olulist ja pikka kirjutada. Mida tänane väsitav päev siis mulle õpetas?

Kui on arusaamatusi, ole vait ja tee oma töö ära, seesama tykk, millega sa silmitsi sattusid. Paremaks ei muutu seletamisest miski, ainult inimesed solvuvad. Isegi, kui ytlevad, et ei solvu. Töö tuleb niikuinii lõpuks sul endal teha.

Hommikuti tuleb töötada lapakaga, soovitavalt mõnes naabermaja võrgus. Kui kõigil korteritel on elektrisysteem korras ja korgid õiged, ei tähenda see, et igayhe normaalset koormust ka pystaku kork kanda jaksaks. Arvestades, et korteriyhistu esimehel on linnavolikoguski tegemist kyllalt, ei maksa maja elektrisysteemi uuendust nii pea loota. Õnneks töötab dušš ka pimedas.

Ei ole minu asi maailma parandada. Maailm ei taha enamasti, et teda parandataks. See on vaev ja närvikulu, mille eest ei maksta. Kyll tehakse sellest järeldus, et sa oledki sedasorti masohhist, kellele meeldib tasuta töötada. Inimesed on masohhistide suhtes kenad ja vastutulelikud. Nagu teada, on igasugune initsiatiiv karistatav.

Yldiselt tuleb tööd siiski rohkem teha. See aitab kõikide hädade vastu ning ei jäta aega lollidele mõtetele. Alati on võimalik teha veel rohkem tööd.

Loodetavasti ei võtnud ma õppust.

Euroopa muutuste tuultes

Mis puudub pildilt?

Õigesti vastanu saab autasuks statistikaameti kogumiku "Eesti. Arve ja fakte 2009" (PDFina).

Kaks vana sapist meest

Mulle tundub, et seda lugu tasuks aeg-ajalt ikka meenutada.


***

Avastasin järjekordselt, et suudan Allen Ginsbergi luuletusest "Sickness Blues" peaaegu et kõike meenutada, aga yks tykike jääb ikka puudu. Tõenäoliselt muidugi rohkem, muid puudujääke ei pane ma enam tähele. Ainus viide paistab olema see, ent säherdustel asjaoludel torkab viidete puudumine enam silma kui ylekyllus.

Lord Lord I've got the sickness blues
I must've done something wrong
There ain't no Lord to call on no my youth is gone

Sickness blues don't want to fuck no more
Sickness blues can't get it up no more
Tears come in my eyes feel like an old tired whore

I went to see the doctor he shot me with poison germs
Said ...
...

I must've been doin' something wrong meat and cigarettes
Bow down before my Lord 100 000 regrets
All my poems down in hell that's what pride begets

One day I'm gonna get out of this town go somewhere alone
Yeah I'm goin' to leave this town with the noise of rattling bone
I've got the sickness blues you'll miss me when I'm gone

Ja nyyd ootame, kuni tuleb mõni Meerikamaa ahukaat ning mul, kui lõbusat toortõlget pruukida, "pyksid jalast syydistab".

Elu täis yllatusi pole hetkel kättesaadav

Tartu rahutu rahu

Rahu, mida tunnistab ainult yks osapool, on ilmselt pigem metafyysiline kui reaalpoliitiline nähtus.

- Oleks meil Venemaaga sõda olnud, oleks kõik selge: rahuleping kehtib, kuni yks pool alustab teisega sõda. No aga sõda ei olnud ju.

- Nojaa. Aga kallale ta Eestile ju tuli. Rahu see siis ka ometi ei olnud.

- Ega me Teise ilmasõja aegu Venemaaga ei sõdinud. Sõdisid Saksamaa ja Venemaa, kumbki sundis eestlasi oma mundrisse. Meie ei puutunud yldse asjasse, me oleks tahtnud oma koju jääda. Las nemad sõdivad enda pool, misasja nad meie õuele trygisid?

- Kui alguses on yks riik ja teine riik, pärast aga on kõik yks riik ning teine pole vabatahtlikult liituda soovinud, no kuidas rahu ajal selline asi juhtuda saab?

Kuidas nimetatakse rahvusvahelises õiguses sellist seisundit, kus pole ei sõda ega rahu?


***

Kui mina koolis käisin, olid segased ajad ning iga õpetaja rääkis ise juttu. Keegi neist - täpselt ma enam ei mäleta - kirjeldas Venemaa saatust Esimeses ilmasõjas nii.

Kui enamlased olid Piiteris revolutsiooni ära teinud, otsustati sakslastega rahu sõlmida. Bresti läbirääkimistele saadetud Trotski aga arvas, et kohe läheb kõikjal yle maailma revolutsioon lahti. Sellistes tingimustes ei ole tema mitte yhe tavalise kodanlise riigi esindaja, kes teise kodanlise riigi esindajaga lehmade pärast kaupleb, vaid revolutsioonilise töölisklassi esindaja vastakuti kodanlaste ja rõhujate esindajatega. No mismoodi saab yks yhiskonnaklass teisega rahu sõlmida või sõda pidada?

Nii teatanudki Trotski sakslastele, et venelastel pole nondega ei sõda ega rahu. Seepeale kehitanud sakslased õlgu ja tunginud edasi. Kui nende kätte jäänud suurem maalahmakas juba liiga suureks muutus, tuli lõpuks ikkagi rahu teha, Trotski põhimõttekindlus läks aga noorele režiimile kalliks maksma.

Nii et see "ei sõda ega rahu" nimeline ebamäärane seisund, mis hõljub ajaloo ja poliitika piiril maa ja taeva vahel nagu Muhamedi kirst, ei olegi maailmas nii väga ainulaadne.

Lõppeks on rahulepingutest korralikult pidanud vaid yks, mis sõlmiti Hetiidi ja Egiptuse impeeriumite vahel. Mõni aeg pärast rahutegemist tulid mererahvad ning siis polnud hetiite enam olemaski. Kahjuks ei ole analoogia rakendatav, sest mererahvaid pole viimasel ajal kusagilt võtta.