Metsamajandi naispere maakirikuid ei vaja

"Oh me kirikud, mis saab nüüd meie maakirikutest?"

Arcade vaatas talle inglipilguga otsa ja õhkas mitu korda.

"Nad varisevad kokku, proua, neist jäävad ainult varemed järele. Ja sellest on nii kahju! Ma olen täiesti lohutamatu. Külakirik keset maju on nagu kana oma tibukeste seas."

"Just, just," ütles pr. de la Verdelière hurmava naeratusega, "just täpselt nii see ongi!"

"Ja kellatornid, kallis proua!"

"Oo, mu härra, kellatornid!"

"Kellatornid pürivad taevasse, proua, nagu hiiglasuured süstlad keerubite paljaste tagumikkude poole."

Pr. de la Verdelière lahkus viivitamatult.

Anatole France, "Inglite mäss" Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 175
Tõlkinud Ott Ojamaa ja N. Kaplinski. Hästi tõlkisid.

Olen seda kohta aeg-ajalt ikka tsiteerida igatsenud, nyyd sattus raamat ise näppu. Ajaloo keerdkäikude tõttu on suurem osa mu enda France'idest kaotsi läinud, sellegi köite leidsin maja tagant paberikonteinerist. Sisse on kirjutatud vanapärases käekirjas pyhendus: "Õnnitleme! Metsamajandi naispere 23.02.1977"