Ei ole lihtsaid lahendusi

Viimasel ajal armastavad inimesed jutustada sellest, kui paha on lendamine (välja arvatud võib-olla ehk linnud ja mutukad) ning kui ebaeetiline on lennukiga ilma yhest otsast teise saalida. Hiljuti võttis sel teemal sõna isegi yks Londoni piiskop, kelle arvates ei ole kristlik osooni sisse auke teha.
Usulisest seisukohast ei tea ma midagi arvata, aga ilus see muidugi pole.

Samas. Ebasamas.
Ma pole siiani näinud yhtki kalkulatsiooni, mis ytleks, kui kalliks läheb ökoloogiliselt näiteks 1000kilomeetrine reis lennukiga, bussiga, bensiini- või diiselmootoril või siis elektriautoga, rongiga, laevaga jne. Olgu või jalgrattaga.
Muidugi on niisuguste rehkenduste tegemine pehmelt yteldes raske ja keeruline. Muidugi eeldab see yhtse taustsysteemi leiutamist.

Ega ma pole kohanud ka kalkulatsiooni, kui kallis oleks tegelikult bensiiniliiter, kui naftamaades seda ei doteeritaks ja mujal maksustataks vastavalt reaalsetele kulutustele. Mis läheb meile tegelikult maksma kaupade vedu tankerite ja konteinerlaevadega, mille tegevus merel, väljaspool yksikute riikide akvatooriumi on sisuliselt kontrollimatu?

Ykski asi ei maksa nii palju kui ta maksab. Käigukangi nupu hinnas ei ole nafta- ja plastmassitootmise või detailivalamise käigus tekkinud reostust, materjali eri kujudel yhest ilma otsast teise vedamise heitmeid, autovraki sajanditepikkuse metsa vahel vedelemise või prygilasse ladustamise kulusid (ja see viimane on tegelikult probleemi edasi lykkamine, egas prygimäele veetud asjad sealt kao). Suurem jagu maailma tööstustoodangust valmib riikides, mille maksusysteem keskkonnakahjusid ei loe - meri on suur, kyll ta hakkama saab.

Ma pole sugugi kindel, et autode või busside hooldus- ja amortisatsioonikulud, kytuse tootmine ja heitgaasid, liiklusõnnetuste ja utiliseerimise maksumus tuleksid kokkuvõttes reisijakilomeetri kohta odavamad kui lennukipidamine. Või vastupidi.

Kurat ise teab.



***
Kogu sama jama kordub elektriga.

Põlevkivist, kivisöest vms fossiilsest kytusest elektri valmistamisel on ilmselged miinused: heitgaasid ja laastatud maa, sõltumata kaevandamise viisist.

Tuumajaamade eluiga pole kuigi pikk (ehkki yhelgi elektrijaamal pole) ning on garanteeritud jäätmed, mille ladustamisegagi on meeletu jama, kõrvaldamisest me praeguste tehnoloogiate juures aga rääkida ei saa. Sellele lisandub veel katastroofioht, mille tõenäosust saab alati vähendada, kui mitte kunagi nullini viia. Tuumaelektrijaama võib igayks plahvatama panna, vaja läheb vaid keskmises suuruses reisilennukit.

Hydroelektrijaamad saastavad vett, rikuvad ökosysteeme ja jõgede veerežiimi ning nõuavad kuritihti suurte alade arutut yleujutamist.

Tuuleelektrijaamad tekitavad myra ja tapavad linde. Võimalik, et tõeliselt suurtes kogustes hakkavad need ka ilma mõjutama - olgu või lokaalselt. Ka ei ole see kuigi järjekindel energiaallikas, tuuleenergia vajab paratamatult tagavaraallikaid.

Turvaski ei taastu nii kiiresti kui inimesed enamasti uskuda tahavad. Meil pole varusid kaheksasajaks aastaks. Jäävad ka heitgaasid, samamoodi energiavõsast tehtud hakkpuidu vms taastuva biomassi korral (tõsi, biomassi kasvatamine seob süsihappegaasi, nii et lõpptulemus on parem kui fossiilsete kytustega). Ja ega keegi olegi yritanud energiavõsa vähegi tõsisemas mastaabis kasvatada.

Päikeseenergia eeldab suurte alade katmist paneelidega, mille efektiivsus sõltub ilmast, või siis energia Maale toomist kosmosest. Tihti paigutatakse päikesepatareid kõrbetesse, mille ökosysteemid on õrnad ja sekkumiste suhtes tundlikud. Pidevad soojad õhuvoolud muudavad ilmastikku ning patareide kasimine nõuab ysna palju vett.

Maasoojusjaamu saab teha ysna vähestesse kohtadesse ja piiratud võimsusega. Ning omad hädad on neilgi, samuti merelaine- või loodeenergiat kasutavatel elektrijaamadel. Igasugused merejaamad lõhuvad jällegi ökosysteeme

Millisel viisil ykski elektrijaam ka elektrit ei tooda, loomulikult valmistatakse ta millestki kuskil mingisuguse protsessi käigus, mis tekitab saasta. Loomulikult on tal teenindus- ja amortisatsioonikulud, loomulikult tuleb elektrit kuidagi edastada ning ka need edastusvahendid vajavad uuendamist ja hooldust, loomulikult on edastamise käigus arvestatavad kaod. Loomulikult tuleb jaam ykskord likvideerida ning tema komponentidest kuidagi vabaneda.

Palun lööge see kõik nyyd puhta ja säästliku elektriauto kuludele otsa.



***
Mis ma selle kõigega ytelda tahan?
Igal asjal on omad head ja vead.

Tihti kirume me saasta, mis meie silma riivab, kuid tegelikult tõstame vaid selle teise kohta, teise vormi, sokutame silma alt ära.
Meil pole kõige õrnematki aimu, kui palju maksab mingi meie igapäevane tegevus, millised on meie valikute tagajärjed. Võib täiesti olla, et kõigi poolt ohutumaks, loodusesõbralikumaks ja odavamaks peetav lahendus osutub lähemal uurimisel palju hullemaks, kuna me ei oska või ei viitsi kõiki asjaolusid arvesse võtta.

Millestki arusaamine nõuab syvenemist. Enamasti suuremat kui me valmis oleme. Nii ajamegi me kogu aeg läbi poolikute lahendustega, oletustega laadis "kui hull see ikka olla saab" ja "see tundub esmapilgul parem kui too".

Tegelikult ei erinegi sellest kuigivõrd inimesed, kes usuvad, et naftamajandusega ei juhtu iial midagi, sest naftat tekib maapõues kogu aeg juurde. Kui nafta tekke põhjustasid kunagi fyysikalis-keemilised protsessid, miks peaksid need praegu yhtäkki lakkama?
Jutt jumala õige. Tekib kyll. Kui me praegused varud ära tarvitame, piisab sellest, kui paarsada miljonit aastat oodata, siis saab kohe jälle otsast pihta hakata.

Vanakurat on pisiasjades.