Luik, Kiil ja Klaas

Kõik asjad tuleb kohe yles kirjutada, muidu lähevad meelest.
Peaaegu oleks ununud, et käisin eile näitusel.

Pooljuhtumisi ("Tulge ruttu, rahvast on vähe!") sattusin suvel Albu mõisas klaasipäevale. Ei olnud seda rahvast sugugi vähe, päris parasjagu, kui juuresjõlkujad maha arvata. Arvasin ise, et pääsen, aga lõpuks sain ikkagi käe valgeks.
Kuidagiviisi saime seda korraldanud klaasikunstnikuga jutule ja vahetasime meiliaadresse. Virve Kiil mulle näituseteate saatiski.

Yrgammu pole näitustel käinud. Kui nyyd viimane Kumu-orgia maha arvata. (Piletid on seal täpselt nii kallid, et lapsi, kes kiiresti tydivad, ei kipu pooletunniseks kunstiga harjutamiseks Kumusse viima. Kurat selle Eesti klassikaga, vaadaku Mikkelis Hiina potsikuid ja Hollandi graafikat.) Kooliajal olin minagi kultuuriinimene, aga mingil hetkel tuli myrgitus. Eks nyyd vanas eas tasapisi jälle.

Tore oli. Näituse nimeks oli pandud "Beautiful" ja ilus oli ka. Huvitav.
Tallinna Kunstihoone kodukal on ka paar pilti, mida ma enne näitust ei osanud yles leida (võiks muidugi palju rohkem olla).
Kahju, et igasugused kultuuriasutused nii napilt lahti on – kui yheksast viieni juhtud töötama, jääb kuuese sulgemiseni väga vähe aega. Õnneks oli see väljapanek mõnus pisike, ei jäänud vastikut läbijooksmise tunnet. Mulle meeldib, kui on aega. Vaadata ja mõtelda.

Klaas on ikka tõesti hiiglama paindlik materjal. Igasuguseid asju annab teha pinna, faktuuri, värvuse ja sisemusega. Kivi sisse näiteks enamasti ei näe.
Parimad asjad olid ilusad, haprad ja võluvad. Mõni oli klaasist luuletus ja mõni oli lind, oli lilli, pigimytse, piipe ja lumivalgukesi.
Eks see ole loomulik, et klaas noortes tydrukutes aeg-ajalt romantika välja toob. Ei ole paha, hoopis hea.

10. septembrini on veel lahti, tasub käia kyll.