Mida me yksteisest usume

Skeptik kysib Eesti yldrahvalike legendide järele. No polegi teisi õieti, kesisevõitu see lugu. Minul tuli seepeale meelde, et sattusin eile hoopis teistpidi huvitavate uskumuste otsa.

Yks kena inimene esitles eile jaburat raamatut. Raamat ise ja selle kirjastamise ymber kogunenud seltskond pole olulised, minu tähelepanu pälvisid hoopis kaks esitlusel näidatud slaidi.

Slaid kujutas Toompea linnust ja selle kõrval asunud Tõnismäge mingil ebamäärasel muinasajal. Linnusest tuli alla samasugune tee nagu tänapäevalgi ning yldse oli maastik sama, ainult paar Rootsi-aegset bastioni oli ära kaotatud.

Tõnismäele oli aga joonistatud umbes samasugune hiis, nagu neid Asterixi koomiksis kujutatakse: suur rammus puudering ymber ja keskel lage plats. Puud muidugi täiuslikult planeeritud ringis, just nagu sirkliga tõmmatud.

Keset platsi seisis suur ymmargune kivi, selle otsa meesterahvas, mõõk õieli. Ymberringi tunglesid rituaalihuvilised. Kivi oli hirmus tähtis, sest selle peal viidi läbi täpsemalt spetsifitseerimata vereriitusi. Igatahes pidi see kõik tekitama vaatajates jubedusvärinaid.

Kahju, et yritusel polnud maausulisi, neile oleks niisugune kirjeldus eestlaste muistsest rahvausundist palju rõõmu pakkunud. Hoolikalt planeeritud pyhamud ja massilised vereohvrid - tõesti või? Vaata, kui huvitav.

Teistpidi võttes - mida teab keskmine eestlane vene rahvausundist? Muhvigi ei tea. Hea, kui Peruni nimi yldse midagi ytleb. Kõik muu on juba liigsed finessid.

Usundiloolised uskumused kipuvad muidugi ennast ise täide viima. Mine tea, kui mõni rännumees siiakanti kolm-nelisada aastat hiljem satub, ehk on kogu Ida-Viru ja osa Tallinnagi ymbrust selliseid konstruktsioone täis ning kord nädalas koguneb venekeelne seltskond rõõmsasti vereriitustele. Andke inimestele aega ja nad leiavad võimaluse teha, mida tahavad.