Kriitiku eetika

Minu kõige armsam kriitik julgustas mind hiljuti umbes selliste sõnadega: "Kui mõelda, millist pahna ETVs õhtuti luule pähe ette loetakse, kannatab sinu oma tänapäeval vist hädapärast ise lugeda." Tsitaat on ebatäpne, aga mõte jääb samaks.

Tekitab tahtmise laenata raamatu pealkirjaks Priit Pärnalt "S...a kah!".


***

Teisalt ei kirjutanud ma ise viimases Ekspressis noorprosaisti teisikromaani kohta kuigivõrd halvemini. Keegi leebem inimene avaldas vihjamisi lootust, et ehk on ta suurteosed veel ees. (Peakski ehk vaatama, mida krõbedat toimetaja mu arvustusest välja praakis, aga ei viitsi. Vähemalt ei nimetanud ma seda "raamatukujuliseks objektiks bibiliofoobia raviks", selle nimetuse sai yks märksa hullem teos.)

Mu väärastunud õiglustaju ytleb, et kui ma peaksin ykskord midagi kaante vahele saama, oleks igati paras sundida todasinast prosaisti omakorda mind arvustama. Mina ta teksti juba lugesin, las kannatab nyyd tema. Aga see oleks vist liiga julm.


***

Kuhu peaks kriitikas tõmbama kompromissjoone aususe ja leebuse, jõhkruse ja viisakuse vahele? Kas peaks? Miks peaks?

Kas kriitika ei ole iseenesele karistus kyllalt, et temalt rohkem mitte midagi nõuda? Loomulikult pole ilus algajat autorit enesetapuni ajada. Aga vaatame tõele näkku: kõik luuletajad on emotsionaalselt labiilsed. Noh, vähemasti suurem jagu neist. Ettevaatusprintsiip nõuaks, et sihukeste kuuldes ei tohi köhidagi.

Mis siis järele jääb? Ytelda nii, nagu arvad, rõhutada arvamuse isiklikkust ja anda võimalus revanšiks? Revanšiks mille eest - aususe eest? Ja yleyldse - miks?

Võib-olla ei tähenda kogu kriitika yldse midagi. Ja kirjandus niisamuti, see on lihtsalt mingi poolemeelsuse ja veretõve kummaline ristand, mille ees moodne meditsiin on siiamaani võimetu. Võib-olla peaks mõtlema hoopis, kuidas kirjandust ravida, vähendada selle mõju, muuta inimeste elu kirjandusest hoolimata võimalikult elamiskõlblikuks. Leevendada piinu ning seadustada paranematute kirjanike jaoks eutanaasia.

Võib-olla tõesti.


P.S. Kui ETV luuleprogrammist rääkida, siis mulle kyll Maarja Kangro meeldib, olgu hobuse sellesamusega või siis ilma. Ja Ojamaa Liisi meeldib, temast paremat linnalaulikut annab otsida. Kui Tallinnal oleks oma linnaluuletaja, ei oleks tollesse ametisse paremat kandidaati.

Asko Kynnap meeldib (et mind sugulises diskrimineerimises ei syydistataks). Ja KMS. Ylejäänud ei tule praegu meelde, aga kyllap on nende seas mõni sympaatne veel. Ei ole see eesti luule seis nii vilets midagi, nagu mõni viriseja väidab. Täitsa seisab. Poolteist sajandit tagasi oli pilt palju kesisem ning kyllap poolteist sajandit hiljem on jälle.