Eesti Ekspress ja Tartu Ülikool: tarkuse maaletoojad

Eesti Ekspress edastab eesti rahvale tänuväärse hoiatuse: "Dr Suurküla: Eestis kasutatakse ohtlikku gripivaktsiini".

Väliseesti arsti, Rootsis elava sisemeditsiini ja töötervishoiu spetsialisti Jaan Suurküla väitel kasutatakse Eestis elavhõbeda- ja skvaleenisisaldusega gripivaktsiini, mis võib tekitada kahjulikke kõrvalmõjusid. Samast vaktsiinist keeldus Saksa sõjavägi.

Konkureeriva sõsarväljaande ajakirjanik tundis seepeale huvi, kas selline inimene ikka olemas on. Erinevalt temast viitsisin ma guugeldada ning selgus, et on. Võiks öelda, et isegi väga.

Veebilehe www.psrast.org andmeil on meditsiinidoktor Jaan Suurküla "Chairman of Physicians and Scientists for Responsible Application of Science and Technology (PSRAST)". PSRAST on tore organisatsioon, mille arstidest ja teadlastest liikmed usuvad, et GMOd tekitavad geenireostust ning mobiilid kahjustavad ajurakkude DNAd.

Et aga kellelgi kahtlusekybet ei jääks, teatab Kultuuriaken, et 22. jaanuaril kell 18.00 pidas dr Jaan Suurküla Tartu Ylikooli raamatukogus tasuta loengu "Stressi alandamine,aju areng ja eneseteostamine transtsendentaalse meditatsiooni abil".

TM on maailmas kõige rohkem teaduslikult uuritud vaimne tehnika.Ta võimaldab luua ja taastada täiuslikku tervist,arendada erinevaid vaimseid võimeid,tugevdada isiksust ning luua harmoonilisi inimestevahelisi suhteid.

Mul on suur rõõm tõdeda, et kodumaise kvaliteetajakirjanduse lipulaev ning isamaise kõrghariduse väärikaim kants vahendavad Eesti asukatele värsket väärtuslikku teavet teaduse eesliinilt, mida edastavad asjatundlikud ning plekitu teadusliku renomeega eksperdid sõbralikest naaberriikidest.

Omalt poolt loodan, et loengusari sellega ei lõpe. Järgmiseks võiks tutvustada meie provintsikese elanikele näiteks David Icke hindamatuid teooriaid kosmosest saabunud reptiilide salajasest maailmavalitsusest. Kindlasti kuluks ära ka praktiline õpetused, kuidas valmistada tinapaberist mytsi, mis kaitseb inimest valitsuse agentide mõtetelugemise ning kurja elektromagnetkiirguse eest. Ideid uuteks lugudeks võib otsida ka veebilehelt skeptik.ee.

Õpetusi noortele naisterahvastele

Täna lõpeb neljas rahvusvaheline emakakaelavähi vastu võitlemise nädal. Teisipäeval toimus sel teemal ka konverents, kus miskipärast astusid yles rahvusvaheliselt tunnustatud onkoloogid Ott Kiivikas ja Indrek Saul. Sellega seoses tuli meelde yks vana võlg.

Käisin mullu suvel haiglas sõpra kaemas. Viisin peotäie uusi raamatuid ja tõin loetud ära. Mis sa seal haiglas ikka muud teed kui loed.

Arutasime, et ma võiks tema õpetlikud kogemused võrku riputada. Mitte, et mul siin silmapaistev meditsiiniportaal oleks, kust noored naisterahvad endale alatasa tarbetarkust ammutamas käivad. Aga kui ykski midagi kõrva taha paneb ja seetõttu kergemalt pääseb, on ka see asjaks. Iga tilk loeb.


***

Niisiis, edastan targema inimese õpetussõnad.

1. Hääd naisterahvad, käige gynekoloogi juures. Ärge lykake seda kymme aastat edasi. Võib jah ebameeldiv olla, aga mõni muu asi on palju ebameeldivam ning parem on varakult jaole saada.

2. Uurige välja, kus ennast HPV-vaktsiiniga systida lasta saab ja
tehke see asi ära. HPV on inimese papilloomiviirus (ingliskeeli Human
Papilloma virus). Sellest leidub enam kui sada tyypi, millest yle
poole tekitab healoomulisi kasvajaid, mõni aga vähki.

Kurdetakse, et vaktsiin maksab 6600 krooni ning lähiaastail pole lootust, et riik seda kinni maksma hakkaks. Seatemp muidugi mõista, ent midagi pole parata. Kui vähegi õnnestub see raha kuskilt leida, on valik 6600 krooni ja ellujäämise vahel enamiku inimeste jaoks siiski ysna lihtne.

Lisalugemist:
Wikipedia: Human papillomavirus
HPV vaccine
Eestikeelne veebileht hpv.ee

3. Seks kolm päeva pärast synnitust, nurisynnitust või aborti on Väga Halb Idee. Isegi mehega tylli minna või kere peale saada on pikemas perspektiivis parem.

Kommentaar: kui mees on piisavalt juhm, et sellise asja peale tylli minna, pole minu arvates yhelgi naisel säherdust tarvis. Kere peale andmisest ma ei räägigi.

4. Saa oma lapsed varakult, pärast ei pruugi see enam õnnestuda. Kõiksugu asju võib ette tulla ning siis pole yhtäkki midagi, millega synnitada. Loomulikult on raske ylikooli kõrvalt järglast kasvatada, aga nutikas naine saab sellega enamasti hakkama (ja veel paljude muudegi asjadega).


***

Kui keegi aru ei saanud, selgitan veel kord: tark jutt pärineb inimeselt, kes teab, millest ta räägib. Minu poolt on võrgupind, natuke sõnastust ja täpselt nii palju kõrvaltnägemist, et neil teemadel pole mul tõenäoliselt veel aastaid terakestki huumorimeelt.

Kes tunneb, et see kõik võiks teda kuidagi puudutada, mõelgu ja tehku järeldused.

Antiedukatsiooniline pyromaania

Mu haridus on auklik nagu sõelapõhi.

Koolis sain loogika eest kolme ja ylikoolis nelja. Paraku ei päästnud mind eile kumbki. Kui 55.-56. lehekyljel jõudis jutt Kripke ja Bethi puudeni, sain aru, et mina nende taga metsa ei näe. See kõik on kahtlemata äärmiselt vajalik, oluline ja isegi huvitav, ent saja aasta jooksul arendatud moodsat loogikat ei jõua omandada yhe ega isegi mitte kahe õhtuga.

Puuduvaid teadmisi tuleb nähtavasti imiteerida. Seda ma yldiselt oskan; omal ajal suutsin näiteks Peeter Oleskit täitsa edukalt järele teha.

Läti-eesti tõlkevõistlusel ma kah osaleda ei saa, kuigi see oleks vahva. Kunagi õpiksin läti keelt kyll suure huviga, ent enne seda tuleb terve trobikond muid. Inglis on ikka veel passiivne ning murretest ei tea ma õhkagi; ladina lubasin ära õppida, kui eksami ära teen ning iiri vastu on endal suur huvi. Vene keel vajaks samuti turgutamist ning prantsust, araabiat ja soomet pole ollagi. Mõne unustasin kindlasti ära.

Senikaua saame läbi Lätita. Ehkki vene ja inglise vahendusel võiks muidugi ka läti keele oskust imiteerida, on see kaunis keeruline trikk.

Naljakal kombel nõuab armas maailm kogu aeg igasuguste asjade tegemist, harvem ka teadmist, kuid nende korralikuks õppimiseks ei jäta keegi aega. Alati tuleb sada kiiret asja vahele ning keegi syytab järjekordse tulekahju. Pagana pyromaanid, andke asu.

Hardcore ja softcore: inimestelt inimestele

Eilse jutu sappa tekkis arutelu n-ö pehmetest ja kõvadest uudistest, hardcore'ist ja softcore'ist. Kas ajakirjandus - sealhulgas välisuudised - peaks olema pigem "inimeselt inimesele", kirjeldama tavaliste inimeste elu ja ilma, või rääkima "igavaist asjadest": poliitikute askeldustest, seadustest ja majandusnäitajatest.

Ei saa kuidagi ytelda, et mulle olukirjeldused ei meeldiks. Jaanus Piirsalu jutukesi loen huviga, Kängsepa Liisu omi ka (ehkki viimane raamat on veel nägemata). Olen ise korduvalt pehmet ajakirjandust "eriti kõva käe" pooldajate eest kaitsnud, tahtnud pigem aeglast ajakirja kui kiiret veebilehte. Ent mulle tundub, et ajakirjanduse skeleti (või kitiinkesta, kui soovite) moodustavad ikkagi faktiuudised.

Hardcore on see žanr, millest lugejasse kogunevad faktid. Kui sul on faktide kaudu ettekujutus, mis toimub, saad sa ehitada sinna peale softcore'i, mis kirjeldab, kuidas see toimub. Aga kui fakte ei ole, on olukirjeldusi armas lugeda... ja kõik.

Keskmise blogipidaja reisikirjast on võimatu aru saada, kas riigis valitseb kommunism või liberalism, kas seal on kodusõda või rahu, kas seal toimusid tema kylaskäigu ajal olympiamängud või valimised. Tema kirjeldab, kuidas poemyyja oli jõhker, siis sadas vihma ja lapsed mängisid. See on vahva ja inimlik. Ent mida võib neist mikrotasandi kirjeldustest kogu yhiskonna kohta välja lugeda, selgub alles taustafaktidest, mida enamasti tuleb hankida kuskilt mujalt.

Mõni muidugi kirjutab oma loo sisse ka yldisema tausta. Vahel isegi tasakaalustatult. (St, mitte julmalt yhele poole kaldu, nii et teine pool on saatanast ja sööb öösiti lapsi. Või et kogu maailm on roosa ja maasikalõhnaline ning kuu pealt kostab õhtuti muusikat.) Aga need, kes niimoodi kirjutavad, on enamasti kas ajakirjanikud või muidu professionaalsed kirjatsurad. (Vt siinkandis viidatud Hessleri raamatut, näiteks.)

Mida see kokkuvõttes tähendab? Seda, et kui hardcore ära kaob ja selle asemele ilmub softcore, muutub lugejate (ja ajapikku ka ajakirjanike) tegelik arusaam toimuvast veelgi kesisemaks. Ning inimest, kel puuduvad teadmised, mille taustal kohalikke ja pehmeid uudiseid tõlgendada, vahel mõne suhtes ka kriitiline olla, on kerge manipuleerida.

Jah, võib ytelda kyll, et Eesti ajakirjanduses on välisuudised eelkõige täitematerjal. Aga nad ei pea seda olema.


P.S. Näiteks toodud "Sõja ja rahu" kohta: jah, ykski sõda ei toimu, kui seda tahavad pidada yksnes paarsada poliitikut, kuid mitte tuhanded või miljonid lihtinimesed. Aga yhes kylakõrtsis toimuvast võib treida lõputult teateid, ent need kaasahaaravad olustikupildid ei ytle, kas kogu maal lauldakse patriootlikke laule valitsusjuhi toetuseks ja pekstakse neegreid/juute/katoliiklasi (kriipsuta õige alla) või on tegemist yksiku marutõbise erandiga. Mul on sygav kahtlus, et "inimestelt inimestele" tehtud ajakirjandus räägib sõdadest siis, kui need on juba alanud.

Ennast kiitmast ma ei väsi

Päevaleht avaldas täna pikema enesekiituse. Olen nõus, et mõnes aspektis on teised lehed märksa hullemad (ja paljukest meil neid ongi), ent ylistuskõned muudavad mu alati skeptiliseks.

Lugejakysitlus näidanud, et inimesed on Päevalehega rahul. Nojaa, aga seda kysiti ju ka tellijatelt, nii et vastus on ette teada - kellele leht ikka yldse ei meeldi, see teda lihtsalt ei telli. Ehkki ma tean kyll inimest, kes tellib, ent hakkas hiljuti tõsiselt järele mõtlema, miks ta seda ometi teeb. Ei oska minagi talle põhjust välja pakkuda.

Et EPLi lugejad tahavad kuulda Eesti igapäevaelust, ei ole samuti eriline yllatus. Kes huvitub peamiselt välisuudistest, loeb välismaa lehti. Eesti ajalehti loetakse ikka Eesti uudiste pärast, see on kysitlusetagi selge.

Analyysid ja arvamused on Päevalehes tõepoolest, mõni isegi täitsa asjalik. Kahjuks ei ole kõik sugugi võrdselt tugevad. (Täna nimetas neil Priimägi Juhan Liivi Euroopa kirjandusloos epohhilise tähendusega autoriks. Reaalsustaju, kus sa oled? Meil jäi peitus pooleli!)

Ja kui Raudsaare Mart kiidab EPLi eksklusiivseid lugusid välismaa autoritelt, tekib mul kiusatus märkida, et tõlked Guardianist ei ole eksklusiivsed. Eksklusiivseks võib nimetada ehk lugu, mis on ekstra Eesti lugejale kirjutatud - ning nendegi seast mitte kõiki.

Uudised on praeguseks selgelt nõrgem kylg kui arvamused. Eelmise aasta lõpus räägiti, et reformitud Päevalehes enam kellegi tsitaadikatketest uudiseid ei treita. Tulemus? Yhe-kahelõigulised "ytles X ERR-ile" nupsud ei ole kuhugi kadunud. Loogiline: kui töötajaid koondatakse, tuleb teha väiksema töömahuga lugusid.

Vahel lähevad pikemadki lood metsa. Eksisin just täna kultuuriuudisele, mille pealkirjas tõsteti esile, et kodanik töötab oma isa tehtud majas. Mis ta isa nimi oli ja oli too arhitekt või rahastaja, jääb teadmata; oluline oli, et peategelasele meeldib käia teatris ning ta usub, et "ega riik kultuuri piisavalt ei väärtusta". Hea, et töökohtki ära nimetati. Uudisväärtuse unustas autor kahjuks artiklisse lisada.

Välisuudiste pealkirjadega trikitamine on kogu Eesti meedias levinud. Pealkirjas tuleb mainida yksnes presidenti, parlamenti või komisjoni, aga mitte riiki, muidu on lugejate arv kymme korda väiksem. Teen seda ka ise, lõppeks on mu lugude väljund ikkagi Delfi. Samas - ega ma väidagi avalikult, et teen õilsat kvaliteetajakirjandust, erinevalt EPLi peatoimetajast. Mulle vaid meeldiks seda teha.

Ma ei ytle, et EPL oleks Eesti kõige kehvem leht, sugugi mitte. Ainult et kehvemaks on ta kyll läinud. Enne reformi kasutasin teda tööst vabal ajal pea ainsa kohaliku uudiseallikana, nyyd enam ei taha. Mis sellest, et teisi ka ei taha - valimistel on ju samamoodi.

Yhest kyljest võiks ytelda, et arenguruumi on kyllaga, vara veel ennast ylistada. Teisalt - mis on Päevalehel yhest lugejast, kes pealegi paberlehte ei telli? Olgu siis, nagu on.

Kes ytles, et matemaatika on raske?

AP tegi eile loo huvitavast uuringust. Chicago ylikooli psyhholoogiadotsent Sian L. Beilocki uurimus näitab, et matemaatikat õpivad raskeks pidama need tydrukud, kelle õpetajannad ise matemaatikat kardavad.

Mida raskem tundub matemaatika õpetajannale, seda raskemaks muutub see ka tema klassi tydrukute arvates. Esimese õppeaasta alguses seost ei olnud, aasta lõpus oli. Poiste arvamused jäid enam-vähem samaks.

Uuriti 52 poissi ja 65 tydrukut, keda õpetasid 17 õpetajat. USA algkooliõpetajatest 90 protsenti olla naised, sealhulgas kõik uuringus osalenud õpetajad. Uurija enda kommentaar oli, et inimesed on kogu aega sellist seost oletanud, aga keegi ei uskunud, et see sõltuks nii tugevalt soost.

Kes õpib varakult selgeks, et miski on talle liiga raske, sellele alale mõistagi ei trygi. Alguses paneb koolis rõhu humanitaaraladele, siis ei vali reaalalade eksameid ning lõpuks ei kipu ka reaalteadustesse, inseneriks ega muul moel tehnika kallale. Tulemus? Tehnikast kyllastunud yhiskonnas on aina enam neid, kellel see yle ajude käib. Ja omakorda on sedavõrd suurem šanss tehnikaaladel läbi lyya neil meestel, kel selleks tegelikult erilist annet pole. Loomulikult on see sabamine jutt laia labidaga vehkiv yldistus, ent tendentsile saab ikkagi pihta.

Teaduslik uuring muidugi lahendusi välja ei paku. Ja mis need yldse oleks? Tõsta õpetajate enesekindlust? Saata matemaatikakursustele? Jagada neile rahusteid?

Mine tea, vahel kuluks ehk ära kyll.


P.S. Oma samateemalises artiklis LA Times just nimelt õpetajate matemaatikaõpet välja pakubki. Kui nad ise ennast matemaatikas kindlamalt tunnevad, ehk on siis õpilastelgi kergem.

Stereotyypi on mõistagi raske murda. LA Timesi loos nendib Beilock, et kysimus on eelkõige selles, mida peetakse loomulikuks: "Keegi ei käi ringi uhkeldades, et ei oska lugeda, aga tihti yteldakse: "Oh, mina ei taha seda arvet kokku lyya."" Nojah, eks ole ma isegi seda kuulnud.

Me tuleme maalt keset lund ja jääd

Liiga kylm, et pikemalt mõtelda. Mu väike radiaator on suure pakasega hädas ning kylmakohm sadestub kontidesse nagu lubi veresoontesse. Isegi tööl ei saa enam sõrmi korralikult liikuma. Mõtteid veel vähem. Parem riputan siia toredat, kylmast kangestunud pildiga muusikat. Laulge kaasa, kelle kodus leidub kokkupandavat mööblit.


Mitch Benn and the Distractions - IKEA

We come from the lands of snow and ice
And gods of war and thunder
With a swing of an oar we would reach your shore
And pillage, rob and plunder
We are ravagers of women, and capturers of kings
but now, our friends we make amends
And fill your homes with lots of broken things

IKEA
We'll get your houses looking sleek and modern, that's for sure
IKEA
We are conquering the world with our self-assembly, flat-packed furniture

You can maximise your living space and brighten up your walls
Or just have a cup of coffee or perhaps some nice meatballs
And if you haven't killed each other by the time you get to pay
Perhaps you'd like to know who made us what we are today

Our boss is Ingvar Kamprad, he takes his vodka straight
He's been our fearless leader since 1958
If we can follow all of the instructions he will give
Then all the world will have the little bitch to build a better place to live

IKEA
Our CEOs are legendary, our king entrepeneur
IKEA
We are conquering the world with our self-assembly, flat-packed furniture
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA

Et head raamatud ära ei kaoks

Krista Kaer kurdab, et eesti keelde ymber pandud head raamatud kaovad kuritihti silmapiirilt, ning loodab, et lugemisaastal juhitakse neile senisest rohkem tähelepanu. Pyyan pyhasse yritusse pisikese panuse anda.

Ehkki lugemisnimekiri on pikk kui lohe (ja koosneb viimasel ajal peamiselt filosoofiast), teen ikkagi ettepaneku: kui keegi leiab värskelt ilmunud raamatu, mida tema meelest kõik kindlasti lugema peaks, las soovitab mullegi. Esiteks tahan ma häid raamatuid lugeda ning teiseks võin loetut siin-seal arvustada.

Konkreetseid veksleid välja anda ei tahaks, tööd niigi kyll, ent luban, et vähemalt yritan. Raamatumaailmas arvustamist soovitan yhtlasi kõigile raamatuhuvilistele. Mõnus võimalus rääkida headest raamatutest, nii et teisedki neid lugeda teavad. Kui loetakse, siis võib-olla isegi ostetakse. Ja sel juhul ilmub ehk ka järgmine hea raamat.


P.S. Tõlkis Tolkieni anglosaksi (?) keelde.

Lyhhike öppetus: Kuidas õppida kirjanikuks?

Yks noorsand pyyab rääkida oma blogis sellest, kuidas saada kirjanikuks. Ma pole päris kindel, kas ta ise seda tegelikult teab, sest kohalike klassikute hulka ta just ei kuulu. Samas refereerib ta muid allikaid päris kenasti.

Eile kirjutas ta teemal "Kas kirjanikuks saab õppida?". Mul tekkis seepeale kah tahtmine sõna sekka ytelda. Egas ma vähem klassik ole kui tema.

Kirjutamiseks on tarvis kaht asja: oskust midagi ytelda ja et oleks midagi ytelda. Esimest saab mingil määral õppida, kui selleks on teatud soodumus. (Päris ilma igasuguse keeletunnetuse, kujundliku mõtlemise ja jutuvestmisoskuseta on asi nadi.) Teist saab ka õppida, aga väga vähe.

Esimese jaoks tuleb eelkõige palju lugeda. Paraku raamatutest yksi ei piisa: lugeja peab ka aru saama, miks yks tekst on hea ja teine ei ole. Mille poolest on ta hea, kuidas see hea sinna sai ja kuidas minagi midagi head kokku panna võiksin. Keele rikastamine jms toredus sinna otsa. Mingil määral võib kirjutamise seda kylge omandada ka seminaridel käies ja kirjutamisõpikuid lugedes.

Teist annab arendada silmaringi ja elukogemuse kaudu. Kui sa leiad, et tahaks hirmsasti kirjutada "haaravat romaani merimeeste elust", aga ei tea sellest midagi, räägi merelistega või, veel parem, mine õpi ise madruseks. Kui tahad kirjutada joodikutest... nojah, see on pisut keerulisem. Ent kui 15aastane karsklane pyyab pelga fantaasia põhjal kujutada, mida joodik mõtleb, kukub see õilis yritus tõenäoliselt läbi.

Avastasin just yhe vahva 1954. aastal ilmunud raamatu, mis räägib umbes sama juttu. Autor on M. Issakovski ning nimi "Luulemeisterlikkusest", kuid põhimõtted kehtivad igasuguse kirjanduse kohta.

Seal on muidugi palju juttu yhiskondlikkusest, mis tegelikult ka vale ei ole. Kui raamat käsitleb midagi yhiskondlikult valulist (ja mitte väga naiivselt), läheb see tõenäoliselt lugejatele korda.

Teine asi, mida seal rõhutatakse (ehkki mitte päris neis termineis), on vajadus mitmetasandilisuse järele. Pildike kolletavatest kaskedest ja tuules haljendavast põllusiilust on tore, ent enamasti mittemidagiytlev. Huvitavaks muutub see siis, kui konkreetse kirjeldusega antakse edasi midagi laiemat ja yldinimlikku: koduigatsus, isamaa-armastus, elu kaduvus... Teine igav äärmus on siis, kui kõigist neist abstraktsioonidest otsesõnu lobisetakse. Ära jutusta, kui palavalt su peategelane peategelannat armastab; kirjelda seda, nii et lugeja aru saab. Ära kirjuta "sõimas vihaselt" või "sõnas raevukalt"; kirjelda tundeid detailide kaudu, yldsõnaline iseloomustus ei mõju usutavalt.

Kogenud kirjandustoimetajana, kes tuhandete autorite kirjadele vastanud, räägib Issakovski mitut puhku veel yhest asjast, mida tavaliselt ei mainita: noore inimese esimeste katsetuste põhjal ei saa tegelikult ennustada, kas temast saab asja või ei. Võib-olla ei paista tema potentsiaal välja ning tungib esile alles hiljem, kui ta on enese kallal kyllalt tööd teinud. Võib-olla aga ei suudagi ta kirjutada elus rohkem kui kaks-kolm tugevat teksti ning jääb hiljem ennast kordama. Kirjanduses kindlaid retsepte ei ole, igayks peab ennast ise tõestama.

Tõsi, kui 70aastane proovib kirjutada ning midagi välja ei tule, pole erilist lootust, et ta edaspidi palju õpiks ja muutuks. Vanas eas juhtub imesid harva.

Päikesepoisid: Prokrastinatsiooniteadus

A says: no bakatöö kokkuvõte on mingi umbes lehekylg
B says: mhmh
A says: seda ei ole võimalik yle tunni aja tõlkida
A says: lihtsalt ei ole võimalik
B says: arvad? watch me
B says: ma teen seda juba oma kolm-neli tundi
A says: sest sind eksitas edukatsioon;)
B says: ja keskhariduse juurest jõudsin ma välja näiteks sellise Wikipedia artiklini nagu Dust Bowl
B says: jube huvitav tegelikult
B says: aga ikkagi
B says: oeh
A says: Sul on natuke selle sihikindlusega raskusi, ma vaatan
B says: mhmh
B says: mul on juba aastaid keskendumisraskused
B says: mul on ka suurepärane raamat, mis õpetab neist yle saama, ainult ma pole esimesest kolmandikust kaugemale saanud
A says: heh
A says: sa peaks selle blogisse kirjutama
A says: see on kuidagi äärmiselt symptomaatiline


P.S. Ma arvasin, et õpin praegu eksamiks.

Kes pakkus Google Wave'i?

Yksvahe käis terve joru inimesi ringi, peos plakatid "Jagan kutseid Google Wave'i". Keegi ei tahtnud.

Nyyd on mul yhtäkki sugenenud tunne, et ma täitsa tahaks. On kellelgi veel mõni yle? Auu?

Miks lehejuhid lahtise ukse kõrval vastu seina jooksevad?

Lugesin Ellakvere Toivo paari nädala tagust juttu ajakirjanduse hetkeseisust ning jäin mõtlema: miks ajalehed, kes end hirmsasti lugejate eest sulgeda tahavad, OpenIDd vms ei kasuta?

Google, Facebook, misganes: inimestel on ju salasõnad ja kontod juba olemas, mis neid yheselt seovad ning kättesaadavaks muudavad. On ka mugavad veebipõhised maksustamissysteemid, Google'il näiteks Google Checkout. Miks peavad olematute IT-ressurssidega ja, olgem ausad, suhteliselt nyrimeelsed firmad igale olemasolevale lahendusele põlve otsas alternatiive ponnistama?

Kyllap just sellesama nyrimeelsuse pärast. Jah, see kõlab loogiliselt kyll.

Hea Hiina-raamat tuli

Hõikan siingi maha, et kaua toimetatud Hiina-raamat on nyyd kaunikene ja poes myygil. Autor on Peter Hessler ning pealkiri "Ennustusluud: Reis Hiina minevikus ja olevikus". Tõlkis Olavi Jaggo, kes on varem eesti keelde pannud ka J.A.G. Robertsi ysna soliidse "Hiina ajaloo".


Hessler on ameeriklane, kelle esimene töö Hiinas oli õpetada väikelinnas Fulingis Rahukorpuse liikmena inglise keelt. "Ennustusluudes" kirjeldab ta aastaid 1999-2002, mil elas pool- ja päris vabakutselise ajakirjanikuna Pekingis. Hessler jutustab oma reisidest mööda Hiinat ja kohtumistest kõikvõimalike inimestega, põimides jutu sekka vahepalu ajaloost ja kultuurist.

Minule tundus õhustik hirmtuttav kymme aastat varasemast Eestist või laiemalt Nõukogude Liidust: segane ja huvitav aeg. Hessleri kirjeldus on parem kui yhelt ameeriklaselt oodata oskaks; ilmselt suuresti tänu sidemetele uiguuridega, kellest yhe ta ka Ameerikasse aitas. Hessler ei ylista Ameerikat ega laida jäägitult Hiinat, ehkki systeemi totalitaarsed kyljed talle kyll ei meeldi. Ta pyyab inimestest aru saada kedagi pyhakuks või kuradiks joonistamata - isegi siis, kui see inimene talle isiklikult ei istu.

Aitab kah. Rohkem ma sellest ei räägi. Kui keegi veel midagi teada tahab, siis eestikeelse Vikipeedia artikkel Peter Hesslerist on siin, ingliskeelne siin ja Amazoni lehekylg "Ennustusluudega" siin. Et toimetajal pole ilus raamatut suures lehes kiita, ma seda Ekspressis tegema ei hakanud, aga Raamatumaailma kirjutasin kyll.

Kui keegi osta tahab, siis poes saab need ligi 500 lehekylge kätte väidetavalt 264-289 krooniga - pisut yle krooni tykk. Kel isu suur, ent taskutiisikus kange, võib yritada mind kuidagi motiveerida. Omainimestele lubati kirjastuses nimelt veidi allahindlust teha, nii et võib-olla ma toon sealt mõne pisut odavamalt ka. Raamatukogud on muidugi päris tasuta. Võetagu ja loetagu.

Kui keegi vigu leiab, olgu lahku ja ytelgu. Ega ma nende suhtes enam midagi teha saa, aga niisama on piinlik. Lk 430 kyljenduskala ja lk 425 puuduva sidekriipsu juba leidsin.

Saku Porteri kiituseks

Sattusin detsembri alguses yhele tõsisemale yritusele, kust koju jõudes oli mul taskus miskipärast kaks pudelit lahtist Saku Porterit. Yhe jõin järgmisel hommikul ära, aga teist justkui enam ei isutanud. No ei ole ma suurem Saku õlle sõber, välistartlane ikkagi.

Panin teise siis kylma ning seal tema seisis. Ysna pea sugenes mul õllega seoses yks mõtteke, ent yks ega teine kord polnud aega, siis tulid peale jõulud ja uus aasta ja... nii see jäi.

Nuuskisin paari päeva eest õnnetut lahtist pudelit, et viskaks ta nyyd siis ettevaatlikult ära - umbes nii, nagu demineerija köögikapis seisnud dynamiidi alla kogunenud nitroglytseriini kypsetuspaberilt õrnalt kemmergusse valab, enne kui saadab ämma vett tõmbama. Ei olnud justkui häda midagi. Nuusutasin veel korra ning proovisin keelega. Mkmm. Võtsin pisikese lonksu. Paganama hästi seisab!

Mõeldud, tehtud. Eile panin siis kanafilee kaussi, määrisin maitsetaimede ja õrna soolaga kokku ning kallasin õlle peale, peotäis sibula- ja kyslatykke seltsiks. Täna torkasin kana koos kaaslastega pannile ning keetsin kõrvale suurema portsu odrakruupe, et hiljem kana pannil odraga asendada. Kergelt õllene oder - see kõlab ju ometi hästi.

Kõik oleks olnud märksa parem, kui ma poleks kana pisut liiga kauaks pannile unustanud. Saku õlle kiituseks tuleb aga ytelda, et too niisutas kraami korralikult läbi, nii et sellestki polnud suurt hullu. Kannatas syya kyll ja oli päris mõnus - eriti, kui yks Tartu õlu kõrvale võtta.

Imestajad

Sattusin eile ridamisi imestavate inimeste otsa.

Yks imestas, miks Eesti inimesed kyll Dagöt kuulavad. No mispärast ometi? Yks imestas, miks keegi yldse peaks Tartu õlut jooma. Kuidas nad seda suudavad?

Mõtlesin seepeale, et tooks poest yhe Tartu õlle, kuulaks Dagöt ja ei imestaks millegi yle. Aga siis tuli keegi, pani mu imestama (miks ta kyll sedasi teeb? kuidas ta suudab? mispärast miks?) ja ilus plaan läks meelest.

Keelefilosoofiamyrgitus

"...a lot of what is communicated in language is not propositional content but indexical information about the speaker/writer."
In your face, Frege!

Keelamise piirid

Lõunaaeg. Kontoris mängib raadio. Kõrv pyyab pahaaimamatult kinni Lily Alleni maheda muusikapala "Not Fair", kui järsku kostab selles rida I've spent ages giving BEEP. No misasja?! Kuhu me välja jõuame, kui niisugune täiesti tavaline sõna kui head kah ropuks tunnistatakse?



Eks see on tegelikult vana nali. Kirjandusliku paralleelina meenub Strugatskite "Ajastu ahistavad asjad". Kui inimesed avastavad lihtsa viisi saada oma kaif kätte igapäevastest asjadest, tarvitades neid pisut harjumatul viisil, kuidas sa neid siis keelad? Liimi- ja bensiininuusutajatega on sama lugu. Keelame ära liimimise ja autosõidu?

Inimesed leiavad lõpuks ikka viisi teha, mida tahavad: ropendada, nuusutada, elada vastikut ja ohtlikku elu. Kui meile ei meeldi, mida nad teevad, on mõistlik püüda teha nii, et nad seda ei tahaks. Vastasel juhul kulutame hulga aega ja jõudu ning seisame lõpuks ikka sama jama ees. Teine võimalus on muidugi mõelda, kas me üldse tahame neid ümber veenda - mõnikord tasub küsimus ka sedapidi seada.



Ah jaa, tervitaks ka kedagi. Viimane laul sobiks näiteks toredale organisatsioonile nimega Agape Eesti ja selle ylemusele Herman Jyrgensile. Ja eks neid ole veel, kellele see sobib. Kes arvab, et tema nimi oleks siin asjakohane, olgu lahke ning tundku ennast puudutatuna.

Look inside, look inside your tiny mind...

Tolm ja teadmised

Tolmul on selline huvitav omadus, et ta koguneb märksa kiiremini kui oodata oskaks. Ma pole jõudnud veel vana tolmu äragi tarvitada, kui juba sigineb uus - ilma, et ma mõistaks tema järele vajadust tunda. Vehi kätega või karju ta peale, tema ei lase ennast sellest häirida ning seab end kogu elamises mõnusalt sisse. Tuleks teadmised ainult sama usinalt.

Samas - kyllap nad tulevadki. Eks ma õpin ju kogu aeg midagi. Need lihtsalt pole sedasorti teadmised, mida ma teaksin tahta. No ja siis? See pole sedasorti tolm ka, mida ma tahtnud oleksin.

Rambo suri, sest ta saadeti tapma Supermani

Rambo was not killed because (as you wrongly stated) he was "popular among the young AFRC soldiers" but because he had been sent by an RUF Commander to kill Dennis (Superman) Mingo. It was 'Superman, not Rambo, who was seen by the RUF as being too closely aligned with the SLAs in the North.

...teatas Sierra Leone relvajõudude pressiohvitser Banjah Marrah 7. novembril 1999.

Säh sulle simulaakrumeid ja simulatsiooni, Baudrillard.

Päikesepoisid: Vabatahtlik alistumine tšehhide ees

A says: kurjad keeled räägivad, et Priimägi jätvat joomise maha
B says: teised kurjad keeled räägivad, et asotsiaalministeerium olla ta värskelt aasta parmuks valinud
B says: võibla on need kõlakad kuidagi omavahel seotud? ;)
A says: seda ma kuulsin jah, et valiti
A says: http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=28441739

Täna hommikul lähetas Priimägi e-kirja, milles teatas järgmist: "Lugupeetuimad, olles välja teeninud tiitli, mis mind asetab ühte ritta mitme tunnustatud ühiskonnategelasega, loen ma ülesande täidetuks ja jätan tänasest, 12. jaanuarist 2010, alkoholi lõplikult minevikku. On aeg! Linnar Priimägi."

B says: nyyd tuleb yks kahest
B says: kas usunmajee või uus marutõbine karsklane
A says: ma kaldun esimese poole
B says: ma kah, aga iial ei või teada, vaata Remsujevit...
A says: njah
A says: see oli kole
A says: on siiamaani
B says: mhmh

***

Siinkohal tervitame juubilari Christy Moore'i kauni lauluga "Delirium Tremens". Olen seda vististi kyll korra juba tarvitanud, ent kaunist ja asjakohast muusikat võib ometi mitu korda kuulata. Muusika õilistab hinge, isegi keskerakondlase oma.

Talvel eestlane olla on uhke ja hää

Talv systis eestlastesse taas hea hulga eneseuhkust. Kogunetakse kylmetavatesse parvedesse ning ilgutakse öirooplaste kallal, kes õhukest lumekihti juba looduskatastroofiks peavad. Kohalikud öirooplased löövad sekka - ju loodavad nemadki kõva kirumisega kuidagi eestlasemaks saada. Lumesahkade puudust Britimaal mõnitas EPLis just Edward Lucas, Colm Corcaighist naeris iirlaste yldrahvalikku paanikat ja koolide sulgemist. Nyyd levitas yks inime Facebookis linnalegendi:

Prantsusmaa raadios kõlas lumetormi ajal hoiatus: "Palun ärge üritage püsida tempos autodega, millel on Soome või Eesti numbrimärk!"

Jajah, muidugi. Kindlasti teavad kõik prantslased, milline lyhend auto tagumikul tähistab Eestit. Ning just seda on lumetormis suurepäraselt näha.

Aga Iirimaa looderannikul Donegalis olla mõne aja eest jäämäge nähtud. See on seal, kus kasvavad palmid, eks ole. Soe Golfi hoovus.

Taliudupäev

Kylm käib kibedasti kõrvade kallal ja puuoksad on peene valge pintsliga yle joonistatud, ent samal ajal ukerdab linn paksus udus. Lyheldase tänava yhest otsast teist ei näe, kohati ei paista järgmist majagi. Jube naljakas. Autojuhtidel muidugi nii naljakas ei ole. Arusaadav: on bussisõidupäev.

Laul inimestele, kes kasvasid majas

Ma tõesti ei tea, kas see ytleb midagi ka neile, kes lapsepõlves juhtumisi ei elanud majas. Võib-olla. Ei või iial teada.

Psyhhedeeliline Viljandi

Kysisin yhes erakirjas: Kuskil peab ju ometi lootus olema. Aga kus?

Vastan ise:

Ja veel: "oled sa kindel, et sihukeses seisus oleks väga nutikas kuhugi Viljandisse asju ajama orienteeruda?"
Ja: "ehk sutike kreatiivset hullumeelsust on just see, mida Sa asjaajamiseks vajad?"

Täna on siis välitest. Yks tuhandetest.
Palavik ruulib. Juhhuu!
It's just a way to to get things done.


P.S. Eks see puhas palavikuhullus oli, mis ajas mu maa teise otsa probleeme lahendama. Isiklike kaotuste hinnaga sain asjad aetud, ent teist sellist reisi ma endale enam lubada ei saa. Päev otsa kukkumise piiril tuikuda - kui see mind nyyd tõsiselt jalust maha ei võta, siis elan igavesti.

Presidendi kuuldamatu kõne

Avastasin, et Euroopa Parlamendi president pidas aasta lõpus kõne Euroopa rahvale. Olen omast arust kah justkui eurooplane, aga minust läks see kõne kyll mööda. Mis veel hullem: ma ei tea ka kedagi teist, kes seda kuulnud oleks. Otsisin videot Youtube'ist, et linkida - ei leidnud.

Kujuta ette, et oled suure riigi president (tõsi, yks umbes kolmest või neljast, ent siiski) ja sind ei kuula mitte keegi. Kohe kahju hakkas teisest.

Lähme nyyd kõik koos ja märgime selle toreda poolaka endale Näoraamatus sõbraks, eks? Ja siis kingime talle Farmville'is lohutuslehma.

http://www.facebook.com/pages/Jerzy-Buzek/69153026654?ref=ts

P.S. Ma pole siiani aru saanud, kas ta EP presidendina räägib ka mingit muud keelt peale poola või ei. Kes teab?

Oma paelte eest plehku ei pane

Ehkki ma hommikul veel vastupidist uskusin, pidin lõunaks endale tõde tunnistama. Panin yles kysitluse "Kas ka sina haigest peast tööle kipud?", raporteerisin ja tulin koju põdema. Jube nõrk on olla, iga sõrmeliigutus nõuab vaeva ja syda on paha, kõik luud-liigesed valutavad ning kylmavärinad vahelduvad palavaga. Just nii yks õige eestlane ennast tunnebki.

Tõin poest syya, nyyd ei taha. Äkki õnnestub vähemalt teed juua? Tõsi, poolepuudase tassi tõstmisele ma ei mõelnudki. Kõrrega? Sel juhul kylmast peast. Siis pole tast jälle kasu. Et mitu viimast päeva on tee tundunud imehea ning kohv yldse ei isuta, võis muidugi märk olla. Ja nagu selgus, on taimeteed ka otsas. Raudrohtu vist kuskil veel on, aga hakka sellega mässama.

Järgmine kord, kui haigeks jään, valmistan ennast hoolikalt ette. Korjan kolm kuud varusid ning toon kõik tarviliku köögist tuppa. Ei jaksa mina praegu kraadiklaasi järele minna. Kui tahab, tulgu ise.

Eesti turismiministeerium hoiatab: Not Recommend

Mis saab siis, kui tulevik ära jääb?

Yks transhumanismi apologeet kõneleb, et kui teadussaavutusi ei peeta uudiseväärilisteks, ei suuda suur osa inimesi neile isegi mitte tähelepanu pöörata, rääkimata nende tähtsuse mõistmisest. Nii ei hõlmata seda ka haridusse. Mida pole igapäevases infovoos, sellest polda ka teadlikud.

Teadmistepõhisest kihistumisest räägitakse juba ysna ammu. Teatud mõttes toetavad teaduse religioossed vormid tehnomandariinide kasti teket - see on yks iselaadi teenistusaristokraatia. Kes tehnikast aru ei saa, jääb teatud hetkel hätta või vähemasti ei kerki mingist tasemest kõrgemale.

Stopp. Praegu valitsevad vähemasti Eestit kyll - kui mingit seltskonda yldse välja saab tuua - eelkõige humanitaarid. Sealjuures isegi mitte sellised, kes suudaksid yhiskonda eriti hästi mõista või kujundada. Lihtsalt... mingisugused. Mis tähtsust on siis matemaatikal, reaalteadustel või tehnikal?

Teadlikkus on tähtis. Sa ei suuda reageerida sellele, mille olemasolust sa ei tea, rääkimata suhtlemisest või valmisolekust. Aga transhumanismi yks nõrkus peitub kurvas tõsiasjas, et see on vaid yks võimalikest tulevikest. Teadlikkus yhestainsast alternatiivist muutub kasutuks juhul, kui see potentsiaal ei realiseeru.

Õnnemäng.

Päevaleht loobus uudistest

Olen harjunud sellega, et Päevaleht on praktiliselt ainus uudisekanal Eestis, mida ma systeemselt jälgin. Kõike ei jõua, kõike ei taha ning Delfist saan töö tõttu niikuinii yledoosi. Nyyd tuleb ilmselt harjumusi muuta.

Täna hommikul kell pool kaheksa kinnitab EPLO juba mitmendat päeva, et kõige värskem uudis on Ilvese kõne ning tänase paberlehe kaanel on suur kiri "Rõõmurikast aastalõppu". Õigupoolest seisab nende kodulehel suisa kaks uudiserubriiki: "Viimased uudised", kus tunduvad olevat pressiteated, ning allpool kõrvuti blogidega "Uudised", kus on samasugused arvamuslood kui rubriigis "Arvamus" (mis on uudistest kõrgemal, seega ilmselt tähtsam ja loetavam).

Ah see siis ongi nende paljukiidetud uuendus. Kommentaaride ärakaotamisest on mul kama, enamasti ei tunne ma selle mokalaada vastu mingit huvi. Ehkki nii harva kui ma ise ka olen viitsinud mõnda juhuslikku kohta sisse hypata ja mingi märkuse poetada (enamasti õigekirja, harvemini faktivea teemal), ei hakkaks ma eladeski nägema vaeva ID-kaardi abil sisselogimisega ning tõenäliselt ei tee seda ka teised. Aga see pole tõesti eriline kaotus. (Muuseas, enamik lugejaid loeb veebiajalehti 9-17, seega tööl, kus neil pole isegi õigust arvutisse kaarditarkvara paigaldada.)

Kuuldavasti läheb EPLil nii viletsalt, et nad ei saa endale enam lugejaid lubada. Nähtavasti osati juba tykk aega tagasi võidujooksus veebireklaamirahale teistest lehtedest kaugele maha jääda, nyyd löödi käega ja lontsitakse kurvalt pealtvaatajate sekka.

Kust ma nyyd siis teada saan, millest kirjutavad Eesti tänased (ja homsed) lehed? Nähtavasti Postimehest või Delfist - valik Skylla ja Charybdise vahel. Mu lingikogus on ka news.station.ee, aga see sobib pigem konkreetset teemat otsides, ylevaate saamiseks on ta ebamugav. Mis seal ikka. Vähem uudiseid, rohkem tööd.

P.S. Tegelikult oleks tore leida iga päev aega, et vaadata yle Guardian ja Irish Times. Kui see edaspidi korda läheb, olen EPLile täitsa tänulik.

Mis peaks raamatuarvustuses olema?

Tänapäeva kirjastuse rahvas kirjutas oma blogis raamatuarvustustest. Lisaks sellele, et neile ei meeldi Jacques Derrida ja Ahto Muld, tahavad nad veel kõiksugu asju: ostusoovitust, tausta avamist, võrdlust varem loetuga, konkreetseid näiteid... Nagu ikka, hakkasin sinna kommentaari kirjutama ning jõudsin sellega siia välja.

Ilmselt sõltub arvustuse häädus sellest, kus ta avaldatakse. Häädust tuleb ju hinnata vastavalt funktsioonile, aga Loomingu/Sirbi/Vikerkaare ja Ekspressi arvustustel on erinev funktsioon.

Ajalehearvustuse yks olulisemaid funktsioone on tõepoolest ostusoovitus: kes oleks selle raamatu yle rõõmus? Kui arvustus on lisaks pisut vaimukas ning iseloomustab teost kyllalt ka selleks, et mingi meki saaks suhu inime, kes raamatut iial ei osta - noh, enamat ei saa 1000 tähemärgilt tahtagi. Loodetavasti tuleb lugeja siis raamaturubriiki tagasi ning ostab kunagi mõne teise raamatu. Või laenutab raamatukogust.

Olen vahel mõtelnud, kui palju peaks pöörama tähelepanu vormistusele. Oleks ju aus ytelda, kui näiteks algkeeles igati mõistliku raamatu ymberpanijad on teinud lohakat tööd. Mis siis, kui see kõigest hoolimata kasutada kõlbab, sest sisu ja illustratsioonid on korralikud. Või kui kyljendus on käkerdus. Samas, kas sellised asjad enamikku lugejaist yldse huvitavadki?

Taustamaterjal on kindlasti kasulik - nii positiivselt kui ka negatiivselt. Tausta tundes jääb mõni lollus ehk kirjutamata. Teisalt pole alati mõtet anda ylevaadet autori elust ja loomingust. Mõnd kirjanikku tuntakse niigi ning mõni jääbki obskuurseks.

Võrdlustega tuleb olla ettevaatlik. Muidugi, ei ole võimalik selgitada midagi võrdluste kaudu inimesele, kes on lugenud vaid aabitsat. Aga yhe tundmatu seletamisest teise kaudu pole samuti erilist abi.

Eks kõik on lõpuks tasakaalu kysimus: kuhu seada konkreetses arvustuses tasakaalupunkt, et kõik oluline mahuks teksti ning ebaoluline kõrvale jääks. Sama kehtib ka yldise hinnangu või tonaalsuse kohta: nii nagu igas raamatus saab leida mõne vea, võib ka kinnitada, et igayhe jaoks on kuskil mõni lugeja. Liigne rangus ja leebus muudavad kõik tekstid yhesarnasteks samamoodi kui Ahto Mulla sõim: kui igas arvustuses lendavad neljatähelised nagu 40ndate aastate proletaarses kirjanduskriitikas, ei saa keegi enam lõpuks aru, millest raamat räägib ja kas seda tasuks lugeda või ei.

Muuseas, kohaliku kirjanduskriitika kallal nurisetakse kaunis tihti. Paraku on mul mulje, et nurisejad tahavad kriitikutelt eri asju. Katsu siis kõigi meele järele käia... või ära katsu.

Milleks on tarvis luulet?

Keegi tuli hiljuti minu käest kysima, milleks on tarvis luulet. Yks võimalik vastus on siin.

Nagu filosoofiagi, on luule yks maailma nägemise ja tõlgendamise viise. Luule, nii nagu teisedki kunstid, võimaldab anda ambi- ja multivalentseid, vastuolulisi ja mitmetimõistetavaid kirjeldusi. Tihtipeale on need tõepärasemad kui ideoloogiliselt lihtsustatud ajaleherealism, sest maailm ongi keeruline. Inimene niisamuti. Suur osa inimestest isegi saab sellest aru, ainult ei tunnista - lihtsas mustvalges maailmas on palju kergem elada. Keeruline maailm muudab otsustused keeruliseks. Aga mida keerulisemad on valikud, seda suurem on võimalus eksida, seda raskem on vastutus. Retooriliste nakkushaiguste pakutavad lihtsad reeglid on samasugune kiusatus kui narkootikumid või hasartmängud. Kui su maailm koosneb lihtsatest tykikestest, kus hea ja paha, ilus ja inetu on selgete vastandustega paika pandud, pole sulle tõepoolest vaja ei filosoofiat ega luulet. See jookseb sorinal maha mööda seda karkassi, mille sa oled enda ymber ehitanud reeglitest, mis kaitsevad sind maailma eest - et sa ei peaks seda nägema niisugusena, nagu see on.

Avastasin kord, et yhe mu tuttava arusaam yhiskonnast rajaneb ilusal lihtsalt dihhotoomial: Keskerakond paha, Reformierakond hea. Savisaar paha, Ansip hea. Kõik ideed jagunevad nende kahe väärtuse vahel. Pluss või miinus, muud ei ole. Pole olemas keerulisi poliitilisi, sotsiaalfilosoofilisi ega majandusteaduslikke teooriaid, pole koolkondi ega mõttevoole, pole eksitavaid vaidlusi ning lahendamata kysimusi. On Keskerakond ja Reformierakond. Hea ja paha. Ja kõik.

Et need kaks on sisuliselt yks entiteet, et yhiskonna tõlgendamiseks leidub ka palju muid viise, on tema jaoks tähtsusetu. Minu jaoks on tema ilmanägemine... kummaline. Aga ma pyyan seda mõista, arvesse võtta ning teatud määral aktsepteerida. Ma ise ei võta seda kunagi omaks, ent temaga suheldes arvestan, et teatud mõttekonstruktsioonid jäävad talle arusaamatuks ja kui neist on just tingimata tarvis rääkida, tuleb need tõlkida tema keelde. Ma ei loe talle luulet. Milleks inimest piinata?


P.S. Kahtlemata on see jutt ilukõneline, lihtsustav jne, kuid sedavõrd ka loodetavasti kergemini mõistetav. Olen veetnud palju aega, pyydes inimestele selgitada, et maailm on keeruline. Ega nad sellest aru saada ei taha, aga mina ka ei jäta.

Muus osas ei pruugi mind uskuda. Ma pole kindel, kui palju ma isegi ennast usun. Ent see on yks võimalus vastata kysimusele keeles, mis kysija omaga teatud määral yhtib. Võib ka teisiti.

Uus aasta ja esteetika

Neil Gaimani uusaastasoovid 2001, 2004 ja 2007:

May your coming year be filled with magic and dreams and good madness. I hope you read some fine books and kiss someone who thinks you're wonderful, and don't forget to make some art -- write or draw or build or sing or live as only you can. And I hope, somewhere in the next year, you surprise yourself.

Olgu su aasta täis võlukunsti ja unenägusid ja head hullust. Ma loodan, et sa loed häid raamatuid ning suudled kedagi, kelle arvates sa oled imeline. Ja ära unusta tegelda kunstiga: kirjutada või joonistada või ehitada või laulda või elada nii, nagu yksnes sina oskad. Ja ma loodan, et kunagi selle aasta jooksul sa yllatad iseennast.

Kui siin kirjeldatu on kunsti uus määratlus, siis ma tahan näha, kuidas esteetikud sellega hakkama saavad. Haa!

Muus osas - kui see jutt kõlbas Gaimanile kolmeks aastaks, on see ka minu jaoks kyllalt hea. Loodetavasti mõnele muulegi. Võtku, kes soovib.

Head vana töö lõppu!

Mida teeb vana-aastaõhtul inimene, kellel on juba mitmendat nädalat õppepuhkus? Istudes vaikselt ja rahulikult omas kodus, kõht ahjusiga ja kypseõunu täis? Euroopa tööturu statistikat, mõistagi.

"Avastasin", et eelmise kuu oma on ikka veel tegemata, järgmine kuu kukub aga kohe selga. Nii et kui ma nyyd ahvkiire olen, saan kaks lugu veel tänase kuupäevaga yles.


Täitsa lolliks läinud.

Kevad on käes

Pool tundi tagasi nägin Keilas kuldnokka. Ise ka ei tahtnud uskuda.

Saatuse nöök

Olgu teistega, kuidas on, kõige rängem on ikkagi pettuda iseendas.

Regulaarse tervisekontrolli käigus kylastasin, mõistagi, ka töötervishoiuarsti. Vestlesime mitmesugustel teemadel ja võistlesime vastastikuses kollitamises. Ehmatasin teda veendumusega, et minu eas peavadki liigesed aeg-ajalt valutama. Tema lõi mind kohustuslike jalatugedega. Haarasin rahakotist ja oigasin.

Muude lõbustuste hulgas mind ka mõõdeti - kontorivara kulumist tuleb ikka hinnata, siis saab amortisatsiooni maksumusest maha arvata. Kui kaalumise tulemus oli häiriv, ent ootuspärane, siis pikkusega oli teine lugu.

Olen siiani kõiki tyydanud jutustusega sellest, kuidas ma olen umbes 1990. aastast saati 174 cm pikk, kuid ikkagi mitu sentimeetrit lyhenenud. Toonase statistika järgi olin nimelt Eesti keskmist kasvu, nyyd on keskmine aga mõnevõrra kerkinud. Täpselt ei mäletagi, ca 3-5 cm.

Seisin rahulikult seina äärde. Tohter kiikas mu pea kohale ja tähendas: "171." Urahtasin ning rääkisin talle loo ära.

Lõbustatud kulmukergitus. "No proovige uuesti. Selg sirgu!" Kandu siiski maas hoides andsin endast parima. "171,8."

Oli seda nyyd tarvis. Ma pole sellestki veel yle saanud, et kevadel soovitas juuksur mulle šampooni, mis on mõeldud hõrenevatele juustele.

Ah, mis. Jälle uus lugu juures, millega sõpru kiusata.

Tegelikult on see lihtsalt relatiivsusefekt: väga kiiresti liikuvad kehad lyhenevad vaatlejate arvates liikumise suunas. Näiteks minu oma. Ja kui kiirus läheneb valguse omale, pole ime, et juuksed kuluvad. Vähemalt jääb habe alles.

Häid pyhi!

Kaunist jõulu.
Kuule, ega sa mu isale tööd ei oska soovitada?
Tal sihuke lugu, et MTY tagant sai riigi raha otsa.
Ta võib igasugust kirjatööd teha, anna ainult tulla.
Keeli oskab. Mnjah. Ainult et sellest ei paista palju kasu olema.
Jah, seal on ta ka käinud. Praegu on rahasid napilt.
Kuidas sinna teie tööportaali pääseski?

Kaunist jõulu.
Kuidas sul töö edeneb? Kuis pere elab?
Mina, ah, virelen siin vaikselt oma doktorandistipi peal.
Kulusid ei ole, tulusid ka mitte. Pole ju vigagi.
Õhtuse õlle jaoks enam-vähem jagub, vahel käin ema pool söömas.
Nii me, jah, seda teadust tasapisi veeretame.
Tule kah ylikooli tagasi, kirjutame artikli. Mul on hea teema.
Ei, vat seda tuhandet krooni, jah... ei, seda ma praegu tagasi maksta ei saa.

Kaunist jõulu.
Mina, Vassili Solovjov, väljaõppinud keevitaja,
43 aastat vana ja Soomes töötanud,
MIGi, MAGi ja muude lyhendite tundja,
otsin tööd, soovitavalt ykskõik kus.
Oleks hea, kui palga eest.
Siia suvalise artikli sappa kommentaaridesse kirjutan sellepärast,
et kuhugi mujale ma selles uues ilusas maailmas enam minna ei oska.
Telefoninummer on...

Kaunist jõulu.
Ei ole mul häda kedagi. Ise söönud, lapsed söönud.
Pisima, tõsi, pidin kyll lasteaiast ära võtma,
ta on mul nyyd tööl kaasas kõik need kaksteist tundi
ja mõnikord kauemgi - ma ju kolme koha peal.
Noh, miinimumpalga saan ikka kokku ja vahel natuke pealegi.
Kui koju lähen, hoolitseb kõige vanem väiksemate eest,
mina poen arvutisse ja teen haltuurat. Tead kyll, kuidas sellega on.
Mõnikord makstakse, mõnikord mitte. Kui, siis harva.
Ikka parem kui mitte midagi. Ei, mina ei nurise.
Mees? Jah, see on kah kuskil.
Jõuluaegu lubas kylla tulla. Vast tuleb siis ka.

Kaunist jõulu.
Oi. Mis ma nyyd teen? Nii kahju, mul ei ole sulle midagi kinkida.
Sel aastal jääb lapsi aina vähemaks.
Aga uuest aastast pidi yks hoiule tulema, eks ma siis kingin.
Tule ikka tuppa. Tahad tassi teed?
Põnnid ja kass on kodus, kaasa sõbrannaga väljas.
Ei mina tea, mis nad teevad. Vahel ikka mõtlen.
Kuuse jaoks polnud raha. Mis siis. Meil niisamagi hea.

Kaunist jõulu.
Kuule, seda et... ega sa mõnda noort ilusat tydrukut ei tunne?
Abielus? Ee... noh... enam ei ole.
Leidis, jah, uue ja parema.
Eks meil kõik logises sellest peale, kui ma tööta jäin.
Sealt uuest kohast lasti ka lahti, aga nemad vähemalt koondasid,
ametlikku palka maksid ka.
Ma saan nyyd veel pool aastat töötutoetust.
Muidu, ei, muidu on kõik hästi.
Nii et kuule, kui sa mõnda noort tydrukut näed,
pea mind ikka meeles, eks?

Kaunist jõulu.
Aitäh, sulle ka. Ole ikka... noh, sa tead kyll.
Ei mul ole midagi uut. Töövaidluskomisjon praegu ei tööta,
uudiseid tuleb heal juhul jaanuaris. Uus istung? Veebruaris vist. Või hiljem.
Eks nad, jah, kuskil seal kulisside taga ikka susivad.
Yhele kolleegile oli jälle koju helistatud, et tunnistama ei tuleks.
Mingit valuraha on nad vist nõus maksma,
ent mina ei taha seda asja niiviisi jätta.
Katus tilgub läbi. Kõik vanaviisi.
Lähen nyyd koeraga jalutama. Häid pyhi!

Pimeduse järel tuleb valgus, räägitakse.
Räägitakse sedagi, et see valgus pidada olema rong.
Ja siis yteldakse veel: ära mine valguse poole! Tule tagasi!
Hämmastav, mida kõike inimesed räägivad.
Mina seda valgust ei näe.
Aga noh, pööripäeva asi. Vast veel tuleb.
Häid pyhi, jah.
Häid pyhi teile kõigile.




***

Sarnasused reaalsete inimestega on enam-vähem juhuslikud. Madala kunstisisaldusega yldistus või nii.

Sead pärlite eest ei maksa

Memokraadis kirjutab Ville Jehe nii:

Kas te aga ei arva, et üks suur muutus paremuse poole on juba toimunud - online meedia mõõdab juba mõnda aega KASUTAJAID mitte KLIKKE. Isegi kui avalikkuses mõni kogemata inertsist ikka klikke nimetab, pole see juba terve 2009 enam teema... Ja see muudab palju, sest Kasutajale peab meeldima, Klikile piisab vaid meelitamisest...

Sõber kysis kommentaari:

oled sa midagi sellist tähele pand? kui minu lugude tagant adminiliideses klikiarvu mõõtja ära kaotataks, oleks elu märksa lihtsam. aga samas jääks puudu oluline tagasisidemehhanism, mille alusel ma muidu igapäevaseid otsuseid teen. millest ylemused omavahel räägivad, ma _ausalt_ ei tea.

Tõsi, meiegi portaalis mõõdetakse unikaalseid kasutajaid, mitte klikke. Teoreetiliselt on seal suur vahe, eelkõige reklaamiostjate jaoks - kasutajate arvu korrelatsioon reaalsete ostjatega on pisut tugevam, ehkki mitte kuigi kindel. Kontekst on sihtgrupiga kontakti saavutamisel olulisem kui miski muu.

Samas on Jehe ylistatud meelitamise-meeldimise vahe minu arvates kas enesepett või propaganda. Tulemus on ikkagi yks: pealkirjad, mis vaikivad maha igavad teemad ja lõhnavad võimalikult kollaselt. Mõõda ykskõik kuidas, kvaliteetajakirjandus (põhjalikud analyysid, uurivad lood, mitme allikaga ning taustu avavad uudised) ei too nii palju lugejaid kui nilbetooniline vihje, et võib-olla näidatakse seekord poolpaljast Anu Saagimit (ehkki võib-olla ei näidata ka). Kas uus joonlaud muudaks sellise sisu paremaks?

Meil on ysna palju ajakirjanikke, kes teeksid meelsasti head ajakirjandust: põhjalikke, korralikult läbitöötatud, võimalikult veatuid ning syvitsi minevaid pikki lugusid. Isegi päevauudisele annab tausta avamine ning konkureerivate allikate kysitlemine kõvasti juurde. Kurb tõde on aga, et selliste artiklite kirjutamine on kallis ning toorest lugejamassi meelitavad need vähem.

Suurem osa reklaamist on suunatud mitte Akadeemia lugejatele, vaid praktiliselt kõigile. Nii et kuigi palju kvaliteetset ajakirjandust ei kannataks Eesti turg välja. Võib-olla saaks lugejate harjumusi pisut muuta, kui kvaliteedile yleminekuks sõlmitaks lehekontsernide vahel kartellilepe. See rõõm ei kestaks siiski kaua, sest ysna ruttu tormaks mõni rahvusvaheline meediamagnaat Eesti turule nišši täitma. Pealegi on suur osa žurnalistide järelkasvu uue turuga kohanenud ega suudagi enam midagi peale kiirplärakate toota. Selge näide turumajanduse progressiivsest mõjust.

Mina omalt poolt elaksin kõige parema meelega luulest ja filosoofiast. Paraku on see leib mitte yksnes õhuke, vaid ka lyhike.

Siga elutoas ja Jeesus kuusepuul

Perekondlike asjaolude tõttu sattusin minagi tänavustel jõuludel kirikusse. Ma pole kyll selle meelelahutusžanri sihtgrupp, aga mis siis - aeg-ajalt tasub ikka eksperimenteerida. Olen avastanud isegi paar täitsa vahvat eneseabiraamatut, selle kõrvale pole luterlastel midagi panna. Mulje oli omapärane ja huvitav, ehkki mõte kippus alatasa uitama.


***

Kui jutluses räägitakse Jõulutähest, kas see on siis sama kui Valgusekandja ehk ladina keeli Lucifer? Sellel teemal saaks kirjutada ysna lõbusa jutluse. (Õigupoolest paari jupi jagu kirjutasingi. Homileetika on vahva.)


***

Kas mõni moodne sekt ka Powerpointi saatel jutlusi peab? Saaks näidata põrguleeke ja animeeritud Jeesust. Kontorirahva seas võiks see populaarne olla.


***

Kahju, et kirikuõpetajannadele esinemist ei õpetata. Häälekoolitust ja retoorikat oleks neil hirmsasti vaja. Tahaks ykskord kuulda kantslist kõnelemas kedagi, kes esineb selgelt ja enesekindlalt, pikalt raamatut lappamata ning kiljumata. Ohjah. Äkki peaks teolooge lavakas harima?


***

Eestlastes sygavalt juurdunud usuliste kommete hulka kuulub ka kaljukindel teadmatus kiriklikust kombestikust. Kui kirikuõpetaja selja keerab, julgevad kõik kohe istuda, muul ajal ei osata aga selget seisukohta võtta.

Ei oska minagi, aga ehkki minu puhul on see mõistetav, ega ma selle yle uhke ei ole. Hariduse mõttes oleks ju kena teada. Praegu juhtub aeg-ajalt, et õpetajanna yhmab yle õla "Istuge!" ja pinkidel kössitav rahvas vaatab yksteisele segaduses otsa: mis ta sellega mõtles?


***

Ei tea, mida arvavad epidemioloogid gripihooaegsest yhiskylmetamisest?


***

"Issanda riigis valitseb kylvi ja lõikuse seadus," ytles õpetajanna meeste kiituseks, kes pastoraati remontimas käisid. Väidetavalt olnud neid "palju", ehkki jumalateenistustel käivat kohati juba "yle kymne inimese". Hmm. Mida kristlik kirik Eestis kylvanud on, et Euroopa madalaimat monoteismiprotsenti lõikab? Või piirdub jumalariik yksnes pastoraadiga, ulatumata ylejäänud Eestisse?


***

Nyyd ma tean, kuidas tunneb end elutuppa sattunud siga. Kuidagi... piinlik ja kohatu. Välja tahaks, vabasse loodusse. Kui šõu lõppes, lipsasin uksel seisvast kirikuõpetajannast yhe põngerja selja taga vaikselt mööda. Ei oleks viisakas tekitada asjatuid lootusi. Ma ju pysti pagan.


***

Tegelikult jääb yht-teist muidugi alati kylge. Lapsedki teevad väljas nähtut kodus järele. Miks mitte siis täiskasvanud?



P.S. Kui kellelgi peaks veel miskipärast kingilunastussalme vaja minema, siis minu omad on suhteliselt vähetarvitatud. Oldagu head ja pruugitagu.

Jõuluvana põdrad jäid
põhjapõdragrippi.
Tuli kähku asuda
otsima uut nippi.

Nagu seldus, oli see
strateegiline viga,
et ta saani ette sai
rakendatud siga.


***

Pyha öö, õnnistud öö.
Kits tuli metsast ja ytles: "Böö!"
Karjasel välja pääl
ära läks hääl.
Tema kommi ei söö.


***

Tasuks sain murjani, kes asub juba täna mu põllul Farmville'is suhkruroogu istutama.

Päikesepoisid: Twitter alistab profimeedia

Tundub, et selle aasta suurim muutus meedias oligi Twitteri takistusteta võidukäik. Linnuke jalutas läbi profiajakirjanduse takistamatult nagu Napoleon läbi Euroopa. Paraku ei jää Twitterist maha mitte uus tsiviikoodeks, vaid allakugistatud ja läbiseeditud 140tähemärgised suuruste junnid. Meediagurud ei protesti ka, kõik kilkavad vaimustunult ja kiidavad, et nunnu. Eks ta nende sinilind ole.


***

A says: appi. twitteriuudis: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=28070345
st võetakse kellegi tviit, kirjutatakse liid, pannakse jutumärgid, tiitel ja ylejäänud saatelause
pealkirjastatakse (st kärbitakse tviit ruumi)

B says: nojah

A says: ma ei oleks tahtnud seda näha

B says: aitäh sulle, nyyd nägin mina ka

A says: kuigi olen ise sama malli rakendanud yhelauseliste Reutersi teadete pakendamisel.

B says: siga sõimab kägu...

A says: taust kopipeistiga varasemast uudisest juurde jms. jah. peccavi et passus sum, plura adhuc passurus
aga see-eest tõhus viis tootmisliini rakendada

B says: efektiivsus ja tootlikkus ongi Eesti edu märksõnad

A says: ja nyyd ma tean, kuidas on see seotud Twitteriga. hõissa. marssi õitsvasse tulevikku alga!

B says: konveieri puhul piisab paigalmarsist
erilist aktiivsust pole vajagi, lint liigub ise

A says: jah. paigalvalveltaktmarss
kreeka moodi 90-kraadiste sammudega



***

Guardianis võttis popkultuuriaasta kokku Samuel Johnson.

The Americkan Populace now coronate Mister OBAMA, for he has solemnly promis'd not to be Mister BUSH

...

Copenhagen (n.) Parlour-Game wherein Ambassadors do ask their Neighbour to place less Coal 'pon the Fire, oft in VAIN

Lust lugeda, pooltest vihjetest ei saa aru. Aitäh lingi andnud tviterdajale, kelle nime ma kahjuks ära unustasin. Kyllap sobib ka syvenev hajameelsus moodsasse tvitrikultuuri. Milleks meile nimed, kui ainsaks allikaks kõlbab Twitter?

Farmville Ghana: kitsed või surm!

Tänavu liigub ringi yleskutse teha eetilisi jõulukinke Kongo kyla naistele Põhja-Ghanas. Iseenesest ju kena, ehkki kaks aastat tagasi oleks eestlased selle tarbeks märksa kergemini raha leidnud. Lähemalt saab ettevõtmisest lugeda siit.


Aga võib-olla aitab tublisid maailmaparandajaid uus internetihullus. Kas mina olen ainuke, kellele meenub seda nimekirja vaadates Farmville?


Kampaaniast esimest korda kuuldes tuli mul kohe silme ette, kuidas igayks valib välja oma isikliku kylanaise, kelle majapidamist siis tuunima hakatakse. Peagi võib kontoreis kuulda sõnavahetusi nagu "Mina ostsin oma kylanaisele kitse!" - "Aga mina lasin enda omal maja yle värvida!" Veebikaamerate kaudu saab toimuvat jälgida ning aeg-ajalt saata meeldetuletusi, et lehm tahab lypsi või kypsed banaanid korjamist.

Internetipõhine reaalsusmäng - kui palju ehtsamaks saab kyberpunk minna? Ulmefilmides ja -raamatutes on palju kordi kirjeldatud tulevikuilmu, kus inimesed televaatajate rõõmuks elu ja surma peale võitlevad. Ent kes on kirjeldanud tulevikku, kus miljonite vaatajate lõbustuseks elu ja surma peale kitsi kasvatatakse?

Ilmastikuolud

Buss sõidab Tartust Tallinna, 30 kilomeetrit tunnis. Asi polegi tees ega eesmistes autodes, ylemist ja alumist poolt on raske eristada. Tuisk. Kõik on yhtlaselt valge.

Ma olen täitsa rõõmus, et siin on turvavöö.

Positiivne ellusuhtumine

Asjaolude kokkupõrke tõttu sattusin toredale veebisaidile liiklusliin.ee.

Rubriigis "Avariid ja muud põnevat" soovitatakse: "Siia lehele on võimlik igaühel lisada nähtud juhtum. Kui näete avariid või liiklusõnnetust või muud huvitavat, siis tehke sellest pilt või video ja laadige see siia lehekülele teistele vaatamiseks üles SIIT." (Kirjapilt muutmata.)

Kahju, et lehekylje tundmatuks jääda soovivad omanikud ainult liiklusega piirduvad. Võiks ju asja laiemalt ette võtta. "Kui näete tapmist, vägistamist või vargust, kellegi peksmist, alandamist või surma, tehke sellest pilt või video ja laadige see meie lehekyljele yles teistele vaatamiseks. Iga pilt annab 1 punkti ja video 10 punkti, parimate vahel loositakse kord kuus välja auhinnad."

Mis siis sellest, kui elus on palju koledat? Viga on meie suhtumises. Tähtis on olla reibas ja positiivne, näha probleemide asemel uusi võimalusi. Igayks meist võib muuta paremaks oma pisikese maailma. Usu mind, armas lugeja - kui mina seda suudan, suudad ka sina. Eesti suudab!

Kes pooldab kliima soojenemist?

Yks kena inimene kirjutas hiljuti kliimasoojenemise pooldajatest ja vastastest. Tögasin teda sellepärast, aga ega ta hästi aru ei saanud, mida ma rääkisin. Kenad inimesed ei ole tihtipeale eriti arenenud väljendusoskuse ega terase keeletajuga. Tulemusena ei saa nad sellestki hästi aru, mida ise räägivad - nad kuulevad oma jutus seda, mida mõtlesid, mitte seda, mida ytlesid. Aga noh, see-eest on nad ju kenad inimesed.

Kliimasoojenemise pooldajaid ja vastaseid yhendab yks joon: mõlemad neist möönavad kliima soojenemist. Raske on olla selle poolt, mille olemasollu sa ei usu - mis kasu on ykssarvikute pooldamisest? Samamoodi on vastuolek märksa efektiivsem, kui on reaalselt midagi, mille vastu olla.

Kliimasoojenemise pooldaja tunnistab, et kliima soojeneb - või vähemasti võib soojeneda, kui me samas vaimus jätkame. Tema arust on see aga tore. Või, jällegi, kaaluvad soojenemise positiivsed kyljed yles negatiivsed. Jah, natuke uputab kyll ja biosfääris toimub mõningad muutused. Aga loodus elab selle tõenäoliselt yle. Inimeste yletootmine ei saa niikuinii lõputult kesta, seega on kaunis mõistlik, kui me ise seda peatada aitame. Pealegi kuluks siitkandi kliimale törts soojenemist marjaks ära.

Kliimasoojenemise vastane arvab, et ehkki talviti on kõhedavõitu ning inimesi kipub tõesti liiga palju saama, on Holland siiski sympaatne ja me peaks võimaluste piires vältima selle ärauputamist. Tegelikult pole ka hiinlastel häda midagi. Nii et las nad olla edasi ja sestap oleks kaval kliima soojenemisele vastu hakata.

Kolmas sort seisukohaomanikke on kliimasoojenemise eitajad. Vat nemad, jah, tõepoolest ei usu, et kliima soojeneks. Või vähemasti mitte inimese mõjul.

On siis nii keeruline nende kolme vahel vahet teha? Tundub, et on.

Pidu! Pidu! Pidu!

Mida aeg edasi, seda enam olen rahul pidudega, kust mul on taipu yle klaasi-kahe joomata vaikselt minema libiseda. No ei ole minust seltskonna hinge, kes jaksaks muusikast yle karjuda ning leskesid tantsitada. Tahan istuda vaikselt yhe-kahe sõbraga laua taga ning tasameelselt vestelda. Siis võin jutustada ja kätega vehkida kyll, omade inimeste asi.

Eks seegi kord oleks tahtnud mõne inimesega rääkida: yhe pika põneva tydrukuga luulest ja yhe lyhema karvase meesterahvaga kriitikast. Aga ehk kunagi veel jõuab. Ja noh, kui ka ei jõua, ega see suur kaotus olegi. Olen igav inimene, millega ma ikka nende ilmapilti rikastaks?

Pealegi on hommikul kooliminek, õppetykid puha tegemata. Kas esteetiline hoiak oli yks estosaksi poosidest ja mida arvas Frege Putnamist? Vastust teab keegi teine.

Muuseas, Luksemburgis tehakse head valget veini, mille nimi esimese klaasiga meelde ei jää.

Laudlina varjus

Kodus ei oota mind keegi. Igal pool on kylm. Miks mitte olla tööl?
Seda enam, et kui mina tänast kaarti ja tabelit ära ei tee, ei tee neid keegi.
Mis õppepuhkus? Puhata ei oska ma niikuinii, õppida ka mitte.


***

Inimestel tuleb alatasa minu järel oodata.
On yksnes õiglane, kui ma ka ise vahel teiste järel ootan.
Samas muidugi...


***

Aasta või paar tagasi nägin Tartus, Saksa Kultuuri Instituudi majas teatritykki nimega "Elling". Kui sygava mulje too etendus mulle jättis, selgub ilmselt alles aastatega. Ent ilmselgelt suutsin ma peategelasega samastuda. Hingepõhjani.

Yks suurepärane stseen oli seal restoranis, kuhu kaks korterikaaslast läksid pärast nädalapikkust ettevalmistust, julguse kogumist ja korrutamist: soust ja kartulid, soust ja kartulid. Soust ja kartulid. Päeval, mil nad pärale jõudsid, ei olnud aga menyys sousti ja kartuleid.

Sellistes tingimustes on laua alla pugemine ka minu arvates täiesti adekvaatne reaktsioon.


***

Meil kõigil on ebareaalseid ootusi. Kui ma millegipärast võtan heaks uskuda, et sead ja siilid lendavad, ei ole siil oma kehvas lennuvõimes siiski vähimalgi moel syydlane. Võib-olla ei ole tal lihtsalt lennuilma?

Meie ootused on täiel määral me endi probleem ning neid tegelikkusele vastavaks seada ei saa keegi teine peale meie eneste. Ometigi tekib ebaadekvaatsete ootuste kohtumisel reaalsusega meis emotsionaalne reaktsioon, mis on samavõrd tõeline kui kivi või puu. Eks me pea temaga hakkama saama ning pyydma oma kujutlusvõimet edaspidi mõistlikkuse piires hoida.

On nigu on.


***

Kontorilaudadel ei ole kahjuks laudlinu. Ent sobivat projektsiooni kasutades võib lauapinnaks tõlgendada hoopis arvuti monitori. Selle taha saab pugeda kyll.

Niisiis, tabelid ja kaardid. Andke mulle mu numbrid ja ma mängin tykk aega rahulikult omaette nurgas. Inimestega ei oska ma niikuinii midagi peale hakata.

Raamatukogude kaitsvad seinad

Lugesin Eesti Rahvusraamatukogu direktrissi Janne Andresoo intervjuud Sirbis. Sugenesid mõned mõtted.


***

Kuigi artiklid on Interneti arhiivides kättesaadavad, bibliografeerivad raamatukogud nii ajakirju kui ka ajalehti, kuna olemasolevad otsimootorid, näiteks Google, ei võimalda täiel määral infootsingut.

Millist infootsingut Google ei võimalda? Tahaks täitsa teada. Niivõrd kui mina näinud olen, on probleem pigem lehtedes, mis ise artikleid yles ei pane. Otsimootorites ei tundu häda olevat. Aga võib-olla professionaali jaoks siis on.


***

Miks teavik iluta sõna peaks olema, nagu kysitleja väidab? Ilu on vaataja silmades. Kas kyylik on siis ka kole? Aga koibik? Kuubik? Triibik?


***

Kas teaviku vastand on juhmik?


***

Paari aasta eest David Lynchi uurides torkas mulle silma, et mitmed raamatud sel populaarsel teemal on kadunud?

Ka Sirbis ei osata enam teha vahet jutustavatel ja kysilausetel. Aga noh, õigekiri kipub jutu tagaotsas yldse logisema. Äkki pole neilgi enam keeletoimetajat.


***

Ja veel. Käisin täiskasvanud õppija nädala raames Teaduste Akadeemia Raamatukogus õpetust saamas, kuidas internetist infot otsida. Lootsin, et räägitakse midagi töötutele kasulikku, mida ma siis refereerida võin.

Tutkit. Jutt oli eelkõige ikka teadusartiklitest ja nende enda majast ligipääsetavatest andmebaasidest. Aga hoopis yks muu tsitaat jäi mulle kõrva nagu tropp.

Nimelt soovitas kena naesterahvas, arvatavasti mitte minust vanem, kõigepeat lugeda läbi kõik paberist raamatud ja artiklid ning alles siis, kui teemat tunned, koostada plaan, mida internetist otsida.

Huvitav, kes võiks olla sellise koolituse sihtgrupp? Ilmselt inimesed, kelle jaoks on raamatuid kogust tellida, lapata ja tuustida käepärasem ning mugavam kui internetis ringi klõbistada. Kyllap neid ikka on, ehkki minu lähemas tutvusringkonnas - sõltumata vanusest - kaunis vähe.

Kui raamatukogurahvast vähemalt oluline osagi sedaviisi mõtleb, siis pole ime, et nad töötutele midagi kasulikku rääkida ei oska. Nad kardavad ise ka seda võõrast ja imelikku internetti ning on tööturule sattudes vähemalt sama abitud.

Ma loodan, et näiteks Andresoo intervjuus mainitud 81 koondatu seas olid peamiselt inimesed, kes on kohanenud eluga väljaspool raamatukogude kaitsvaid seinu. Temal on muidugi hoopis teine kogu, aga ikkagi. Mulle meeldivad raamatukogud ja raamatukoguhoidjad, ma tunnen nende suhtes suurt sympaatiat ja mul on kahju, et sellises olukorras ei oska ka mina neid kuidagi aidata.

Keelepõlgus ja peksupelgus

Rain Kooli viitas Twitteris hiljuti oma Sirbi-artiklile "Mis meeles, see veebis ehk Ajakirjanduskeele määratlemise raskustest". Muidu ka tore lugu, ent yks mu enda kogemustele vastuokslev lause turritas silma.

"Pärast Eesti Päevalehe katastroofiga lõppenud millenniumi alguse katset korrektoritest loobuda on trükiajakirjandus hoidunud keeletoimetajaid redaktsiooniprogrammide vastu vahetamast."

Huuuuvitav. Niivõrd kui mina tean, muutusid Äripäevas keeletoimetajad ajapikku kyljetoimetajateks, kes keedavad-kypsetavad-keevitavad ning sekka teevad ka sepatööd; kes muud peale keele ei osanud, otsisid uue ameti.

Ekspressis olevat neid usinasti harvendatud kuni yhe mu tuttava repliigini, et hiljuti olla viimane tööturu avarusse saadetud. Ei puutu toimetusega eriti kokku, ei oska kommenteerida.

Ei tea, kuidas Postimehega on? Veebis neil kyll mingit keeletoimetamist ei paista käivat. EPLiga on sama lugu, õigekirja tase sõltub kirjutajast. ÄP veebist ma parem ei räägi ja Delfi keeleline tase ei ole halvematel juhtudel palju parem kommentaaride omast.

Nii palju on jutus tõtt, et ma pole näinud yhtki tegevajakirjanikku, kes redaktsiooniprogramme kasutaks. Eriti veebis, kus kõigil on targematki teha kui vigu parandada. ÄP toimetajaid, kes paberlehe lugusid paika sättisid, abistas kyll InDesigni speller, aga või igayks sedagi pruukida viitsis; ikka loodeti rohkem keeletoimetaja peale. Kyllap on mujal sama lugu.

Ajakirjanduse tegijate seas on veel mõni, kelle arvates tekstide keel on omaette väärtus, kuid palju neid enam pole ja iga aastaga tundub aina vähemaks jäävat. Suhtumise kysimus. Muuseas, just nagu koduvägivaldki: kui väikest reibast peksu pigem syytuks lõbustuseks peetakse, ei aita ussi- ega pyssirohi, seadusest rääkimata. Probleem on arvuti ja tooli vahel.


P.S. Olen ortograafiaga tihtipeale hädas: kas pealkirjades kaht osa kooloni või ehk'iga eraldades - misläbi tagumisest osast saab sisuliselt alapealkiri - tuleks tagumist poolt alustada suure või väikese tähega?

Kui alapealkirja saab graafiliselt esile tuua, siis muidugi suurega. Aga kui ei saa? Kord tundub õigem nii, kord naa. Hmh. Peaks midagi ära otsustama.

Kes suudab asendada inimest?

Oli Brian Aldissil kord selline ulmejutuke. Ei suuda keegi, selgus. Päriselus on samamoodi.

Läksin tänasest õppepuhkusele. Ega ma tööl midagi keerulist teegi, minu ametikoha täitmiseks oleks vaja vaid:
- kirjutada enam-vähem ladusas eesti keeles jutukesi suurte kirjavigadeta;
- mängida tabelites natuke statistikaga;
- soperdada hädapärast kaardiprogrammiga;
- paar korda nädalas lugeda html-koodi ja teha seal lihtsakoelisi parandusi;
- tõlkida vahel mõni nupp inglise keelest;
- võtta hommikuti vastu venekeelsed tõlked ja need kõike lootusetult sassi ajamata tähtajaks veebi riputada;
- lugeda töölepinguseadust ja lehtede töönõuanderubriike ning kompileerida neist uued nõuanded;
- leiutada populaarseid pealkirju;
- aeg-ajalt laenata sõbralt diktofon ja käia mõnd personalijuhti kysitlemas.
Ongi vist enam-vähem kõik.

Nagu selgus, on selliste oskustega inimest kole raske leida. Statistika ja vene keel on põhilised pidurid, neid kardavad kõik moodsad noored. No ja vanad ei salli jälle arvuteid.

Tulemus? Osa asju nõustub keegi hädapärast ära tegema, osa teen ikkagi ise, puhkusest hoolimata. Naljakas on kyll, aga imelik ka. Omast arust ei oska ma ju suurt midagi.

Seast, gripist ja kyyslaugust

Viimasel ajal kargab ysna regulaarselt pyyne peale inimesi, kes kukuvad tõestama, et kyyslaugust pole gripi vastu mingit abi ning seda soovitada on mõttetu ja vale. Komistasin just Novaatoris samasuguse lärmi otsa. Remargi korras ytlen, et see on loll jutt.

Kui keegi väidab, et kysla ei kaitse seagripi eest, olen yldjoontes nõus. Aga seda ei saa kohe yldistada järelduseks, et abi pole mingit. On ikka.

Kyyslaugus on allitsiin, mil on bakteritsiidne mõju. Ehk siis maakeeli öelduna: usin kyslasöömine kaitseb mingil määral kurjade bakterite eest. Viirushaigused omakorda hakkavad kergemini kylge organismile, mis on teistest tõbedest nõrk. Nii et kyyslaugust on kasu samamoodi kui organismi yldisest treenimisest ja karastamisest: mida tugevam ja tublim oled, seda harvemini põed.

Ei ole kysla gripitõrjeks sugugi halvem soovitus kui kätepesu, mida praegu alatasa rõhutatakse. Vahel lähevad entusiastlikud "myydimurdjad" liiale ning viskavad lapse koos pesuveega välja.

Mis sikka puutub, siis ka siin on kyyslauk omal kohal. Koos teiste maitseainetega sobib ta näiteks suurepäraselt tumeda õlle sisse, milles siga enne praadimist mõnusasti kylitada võib. Kavatsen lähipäevil ära proovida.

Contrahing

Kästi arvustada Contra uut raamatut "Contra aastahing 2010", mis on žanrilt luulekogu-kalendermärkmik. Lugesin. Nakkas. Kirjutasin.

Siis tuli targem inimene ja ytles, et kirjuta uus, äkki mõni mõistab valesti ja saab pahaseks. Äkki ei mäleta kõik Propa klassikalist lauluviisi, mis algas sõnadega "Karuks istus vangitornis" ja lõppes, noh, nii, nagu ta lõppes.

Kahju head praaki raisku lasta, kleebin siia ning hakkan uut kirjutama.


***

ringi mööda Põlvamaad
käib yks lustlik tont ja
nimeks talle syndides
ema pani Contra

pole kuskilt võtta teist
niisugust poeeti
sama hästi meiereist
otsida võiks peeti

posti mõistab vedada
siis kui tuleb tuju
luuletusi teha võib
või siis keerukuju

raamat poole kohaga
on tal kah kalender
ta on nõnda andekas
(sest pole ju Alender)


P.S. Kas Contra haiku on coiku?

Päevasõlmed

Mu blogiraamat muutub sama lynklikuks kui mälestused päevadest, mille ma olen maha jätnud. Laeva kiirust mõõdetakse ahtrist vette heidetud köie abil, millesse on seotud sõlmed; elu kiirust mõõdab samasugune köis. Aga mis siis, kui mõned sõlmed on lahti hargnenud?

Metsapealinn 2051

Celticu blogi kommentaarides kostis nurinat, et metsaistutamine olla kyll tore, aga kallis: hektar põllumaad maksta 20K ringis ja selle jagu istikuid teine 20K.

Jäin mõtlema. Yhest kyljest justkui jah. Teisest kyljest algas hiljuti yldrahvalik kampaania "Jõuame tšehhidele järele ja ette". Mis salata, olen minagi sellesse oma väikese, kuid sydamliku panuse andnud. Aga joomine on suhteliselt kulukas lõbu. Kas, ytleme, aasta jooksul kogunevaid kulusid võrreldes ei tule metsaistutamine isegi odavam?

Lõppude lõpuks ei osta sa maid ja istikuid ju iga päev. Ei käi see asi nii, et reede õhtu jõudis kätte, tööst on juhe koos - kõllan õige naabri-Petsile ja lähen teen temaga enne kojuminekut väikesed kuusetaimed või ka kaks.

Või äkki ongi viga selles? Inimesed istutaksid puid palju meelsamini, kui see nende jaoks piisavalt mugav oleks. Selle asemel, et minna kallil laupäevasel päeval, mis ammu teatriskäiguks või ämmakylastuseks planeeritud, koos tuhande kuratteabkellega kuhugi pärapõrgusse populistliku maiguga massiyritusele, saad kuskil endale sobivas linnarajoonis minna ja istutada siis, kui tuju tuleb.

Ytleme, et on neljapäev, lõunaaeg, vaatad kontoris kella ja nendid, et söögiisu nagu polegi. Läheks ja istutaks hoopis yhe pihlaka. Vantsid vilistades kaks kvartalit ja keerad majade vahelisele tyhermaale. Seal annad putkas valvurile raha, võib-olla on isegi kaardimaksevõimalus või mobiilimakse, tema ulatab sulle labida ja näitab koha kätte. Rassid natuke aega, kallad puukese juurtele kastekannust vett ja lähed kaabut kergitades higisena tööle tagasi, syda rahul ja hing laulab.

Ega meil linnades puid ylearu ei ole, kui oma silmaga ringi vaadata ja mitte kinnisvaraarendajaid või munitsipaalpoliitikuid kuulata. Autosid jääb enamasti vaatevälja rohkem kui kedagi, kes päise päevaga fotosynteesida viitsiks. Õhk on lehkadest paks, vihmaga pole kuhugi varju minna ja linnud kygelevad õnnetult laternapostidel. No mida urri?

Väga kenasti võiks võtta vastu otsuse, et näiteks Tallinna kesklinna rohkem maju ei tee - või kui, siis olemasolevate asemele ning sedagi erandjuhtudel. Kyll aga võib tyhjaksjäävaid krunte pruukida metsaistutamiseks. Läheb paarkymmend aastat mööda ning vähegi mõistliku planeerimise ja liigivaliku korral on meil yks Euroopa ägedamaid linnu.

Kõiksugu teenuseid saab ju ka parkides teisaldatavatest putkadest pakkuda, alates kingsepast ja lõpetades riidepoega. Kaubamajasid on ju vaid paar yksikut, enamik äritegevust koosneb pisikestest tykkidest. Elumaju samuti jagub, järgmiste mullide vältimiseks oleks mõistlik pidurdada liigset ehitamist. Vahelduse mõttes võiks linn ju mõnus olla, mitte inim- ja puuvaenulik.

Ainult et kinnisvaraarenduses liigub märksa enam raha kui metsas. Kui võrrelda tammepuud ja Peeter Rebast, siis millega saaks puu Savisaart määrida? Tõrusid ei taha isegi Ansip. Nii et kardetavasti jääb nagu on.

Aga unistus on ju ilus.


P.S. Mina olen pärit linnast, kus puid oli rohkem kui inimesi. Sööda hunti, palju tahad...

Jälle otsivad keeletoimetajat

Maakeeli on see siis Eesti Ekspressi raamatukirjastus. Või Maalehe oma. Neil on nyyd raske vahet teha.

Yhesõnaga: kes tahab, see mingu. Või tulgu. Võib-olla saame siis koos raamatuid teha.

Fragmentaarne

Ta hyppas hommikul voodist välja, hyydes: "Tuleb imetobe päev!"

(Jutt ei ole minust. Minu madratsilt kuhugi hypates on suur tõenäosus ennast vigastada.)


***

Lugesin eile raamatut, millest olen siiani sedavõrd sissevõetud, et tahaksin seda vähemalt viit tykki, toredatele inimestele kinkimiseks.

Kui ma oleksin piisavalt neurootiline, vaevaks mind nyyd mitmesugused kysimused. Ega ma seda raamatut yle ei hinnanud? Olen ma ehk yldse liiga entusiastlik? Kas sedasorti raamatutega inimestele nina alla ronida pole mitte liialt ebaviisakas? Äkki ei meeldi see kellelegi ja pärast ei meeldi mina ka? Ehk on see hoopiski paha raamat, mina ainult ei märganud? Kas ma seda oma arvamuse põhjal arvustades olen liiga enesekeskne? Kas mul peaks kellegi teise arvamus veel olema? Miks peaks pessimistile aeg-ajalt meeldima optimistid?

Aga ma ei ole.
Seega mind ei vaeva.

Kirjutan parem arvustuse väikesest ruudulisest märkmikust arvutisse ja saadan retsensendile.

Mul on ainult yks kysimus: kuidas poetada positiivsesse arvustusse pisike märkus, et muidu ladusat tõlget läbib häiriv viga? See peaks olema sujuv (apropoosne?) kommentaar, mitte jutu fookus.


***

"Mida erinevamad meist teised inimesed on, seda enam saame neilt õppida," ytles yks. (Tema või mina? Ma ei saa oma mälust aru.)

Kui erinevus yletab teatud piiri, muutub see segaduseks ja arusaamatuseks, kuni erineja iga liigutust ja sõna tuleb alatasa mõistatada.

On ta siis mõni mõis või mõistatus?
Kes mõistatab mõistatajat?

"Inimene on salatiuss," arvas Dostojevski.


***

Kas jaburus, absurd ja keelemängud on inimvaenulikud? Ei? Aga miks siis nii paljud neid ei salli? Kas nad tunnevad, et jaburus ohustab neid kuidagi?

Kas jaburaid raamatuid võiks arvustada või, mõeldes sotsiaalsele positsioonile ja bla-bla-blale, parem ei maksa?


***

Avastan yha uusi ebakompetentsusvaldkondi. Kompetentsust pole siiani leidnud. Proovin edasi.


***

Päeva laul Neil Gaimani soovitusel: "Burger Song".

Burger Song

Mitte ei saa aru, mis neil ameeriklastel veisekeelte ja -munandite vastu on. Aga noh, minu jaoks on kalaniisk kah toit.

Aitab. Arvuti kinni ja koju. Millalgi peab magama ka.

Kui tobe on olla fänn (The Importance of Being Cilly)

Yritus lõppes, rahvas tungles garderoobis.

- Vabandage...
- Jah?
- Ma tahtsin kysida - kas Te olete kunagi olnud kellegi fänn?
- Ei, ega vist.
- Ahhaa. Väga hea. Mina nimelt olen.
- Sooh?
- Nojah. Ma lihtsalt nägin, et... noh, seesama viltune naeratus ja kõik. Ja ma ei saanud jätta ytlemata. Mitte, et ma sellega midagi silmas peaksin või teha oskaksin.
- Ja mis tunne on?
- Kaunis tobe.

Ma arvan, et tema tundis ennast seepeale sama tobedalt. Aga mulle tõesti meeldib see, mida ta teeb. Tõlked, artiklid, esinemised... Eriti muidugi luuletused. Mitte, et ma neid peast teaksin - heldeke, ma ei mäleta endagi omi. Tema kirjutised on mulle vaid sygavalt sympaatsed. Ja ka autor ise on esteetiliselt igati nauditav.


***

Võib-olla tuleks sellised arvamused endale hoida, kuni nad avaldamiskypseks saavad. Valada mingisse mõistuspärasemasse või siis vähemasti kaunikõlalisemasse vormi. Ainult et siis need jäävadki tõenäoliselt ytlemata.

Võib-olla see olekski mõistlik. Ehk oleks maailm sedapidi parem paik, kui me kaaskodanikke kohmetuma ei pane. Teisalt - kui inimene teeb midagi väga head ja ykski talle ei ytle, et see on hea, äkki ta jätab siis yhel hetkel järele ning me kõik oleme vaesemad ja õnnetumad?


***

Tobe ja piinlik on ikkagi.
No las ta siis olla.

Organid muusika heaks

Kena inimene kirjutas Kim Boekbinderist, kes teeb head muusikat.
Arvasin, et ma pole teda kuulnud.
Mõistagi ma valetasin.

Tundub, et Boekbinderi muusikat ei hinda mitte yksnes Kena Inimene ja mina, vaid ka näiteks Neil Gaiman, Amanda Palmer ja Tori Amos. No kuulge, see peab siis ju hea olema.

Muusikanäiteid kuuleb ohjeldamatult näiteks siin.

KB järgmise plaadi valmimist jaanuaris saab toetada siin. Muuseas, viie Meerikamaa dollari ehk pisut enam kui 50 krooni eest antakse kood plaadi mahalaadimiseks - no kuulge, seda ei ole ju palju.

Järgneb rida vaheastmeid ning napilt 10 000 dollari eest pakutakse võimalust plaadile nimi panna. No kuulge, seda ei ole ju liiast kysitud! Mõelge nyyd, kui ilusa eestikeelse nime saaks sellele istutada - näiteks "Emajõe ööbik" või midagi seesugust.

Ah jah, see lugu, mille järgi mina Boekbinderi ära tundsin: Vermillion Lies ja "The Organ Donor's March".



Raha nagu eriti ei ole, jõuluaeg ka. Huvitav, kas ma saaksin plaadi heaks mõne organi annetada?

Hitimeister. Aga miks?

Mingil mystilisel moel sain ma hakkama artikliga, mille juurde ealeski ei rohtu rahva tee. Või vähemasti ei paista veel rohtuvat, ehkki yles sai ta pandud kaks päeva tagasi. Praeguseks on käes meie pisikese portaali absoluutne lugejarekord, hetkeseisuga 11 862 inimest.

Keskmise loo puhul on 2000 ysna hea tulemus ja ega ma isegi 1000 yle ei virise. See asi leidis aga juba esimese tunni jooksul yle tuhande lugeja.

Istun nyyd, kaks valmis lugu näpus, ja mõtlen, mida teha. Yhest kyljest peaks aeg-ajalt ikkagi uusi uudiseid tegema. See tundub ajakirjandusega seoses kuidagi loomulik olevat. Teisest kyljest olen ma kaunis kindel, et ei suuda seda trikki korrata. Nii et lugejate arv läheb uute lugudega igal juhul alla. Paneks ukse lukku ja ytleks, et meil on edukas uudisteportaal, kus saab käia seda yhte artiklit lugemas?

Lõppude lõpuks ma ei teagi, mis trikk see siis ikkagi on. Pyha myristus, 12 000 inimest - see on ju terve linna täis rahvast! Kiviõli ja Tapa on väiksemad, kui ka imikud ja raugad sekka arvata. Misasja nad sellest konkreetsest artiklijupist leiavad, mida ma mitte kunagi varem teinud pole?

Inimesed, mis toimub? Kas keegi oleks nii lahke ja selgitaks?

Suuri sõnameistreid

Yks kirjutas:

Siiski võis ju loota, et omaaegne Reformi-Keskerakonna-Rahvaliidu küüniliselt põhimõttelage valitsusliit, mis ilmselt tegutseski eelkõige "mina sulle-sina mulle" põhimõttel ja on tagantjärgi omandanud ikka eriti korruptiivse maine (maadevahetustehingud!), jääb Eesti poliitilises kultuuris erandlikuks.

Põhimõttelage tegutses põhimõttel?

On see eesti ajakirjandus, mis ta on, aga stilistiliselt parem ärgu olgu. Brrr. Ja nii iga jumala päev.

Sealjuures on näite autor ikkagi paremast sordist, enamik kirjutab märksa viletsamalt.

Miks nad niimoodi teevad?

Ärge tehke Tallinnasse finantskeskust

"Ühendkuningriigi loometööstusharud (säälhulgas mood, disain, muusika, reklaam, arhitektuur) annavad Ühendkuningriigi SKPsse rohkem kui finantsteenused," kirjutas Briti välisministeeriumis blogis Britimaa saadik Lõuna-Koreas Martin Uden.

Islandil oli juba finantskeskus. Teate ise, mis tost sai. Aga kes kultuurimullist on kuulnud, mis lõhki minnes kogu majanduse kaasa viib?

Makske finantsanalüütikute ja fondihaldurite asemel kunstnikele ja muusikutele. Muuseas, kord aastas säästude eest kunsti osta ei ole halvem pensionisammas kui teine.